3-2-1-58-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-58-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 20. juuni 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

H. K. (K. K) hagi E AKTSIASELTSI vastu 500 000 krooni

saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 27. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas

nr 2-2/1325/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

H. K. kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja H. K (isikukood xxxxxxxxxxx) ja tema esindaja

vandeadvokaat Natalia Lausmaa.

Kostja E AKTSIASELTS (registrikood xxxxxxxx) ja tema

esindaja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski.

Asja läbivaatamise kuupäev

22. mai 2006. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 27. detsembri 2005. a

otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada J. J 20. jaanuaril 2006. a H. K

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 5000 (viis tuhat)

krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. H. K esitas 22. oktoobril 2004. a Tallinna Linnakohtule hagi E AKTSIASELTSI (AS) vastu

pooltevahelisest laenulepingust tuleneva 500 000 krooni suuruse võla nõudes.

Hagiavalduse kohaselt leppisid pooled 2000. aasta augustis sõlmitud suulises laenulepingus kokku, et

hageja kohustub andma kostjale 2000. aasta augustist kuni 2002. aasta juulini osade kaupa kokku

600 000 USA dollarit koos intressidega ja kostja maksab laenu koos intressidega tagasi 21. juuliks

2002. a. Iga rahasumma üleandmisel andis kostja juhatuse liige hagejale raha saamise kohta kirjaliku

võlakirja. Kostja kokkulepitud ajaks laenu ei tagastanud. 21. juulil 2002. a vormistasid pooled

laenusuhte kohta kirjaliku laenulepingu kogusummas 1 139 216 USA dollarit koos intressidega,

tagastamise tähtajaga 21. august 2002. a. Leping hõlmas kogu võlgnetava summa ja seetõttu hävitasid

pooled varem üleantud võlakirjad. Kostja ei ole laenu praeguse ajani tagastanud ja võlgneb hagejale

18 124 926 krooni 60 senti. Hageja palus kostjalt välja mõista laenulepingust tuleneva võlgnevuse

summas 500 000 krooni.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Tema vastuväidete kohaselt ei ole ta hagejaga laenulepingut sõlminud

ega hagejalt raha saanud. 21. juuli 2002. a laenulepingust ei nähtu, et kostjal olid enne selle lepingu

sõlmimist varem tekkinud kohustused hageja ees ja et laenuleping hõlmab kogu võlgnetava summa.

Kostjale laenu andmine ei ole tõendatud. Hageja ei ole esitanud kirjalikke laenulepinguid,

maksekorraldusi, neid asendavaid võlakirju ega kassa sissetuleku ordereid, mis kinnitaksid

ajavahemikul 2000. aasta august kuni 2002. aasta juuli laenu andmist ja intressi maksmise

kokkuleppe sõlmimist. Vaidlusalune laenuleping on rahatu. Seda kinnitab ka hageja, väites, et ta ei

laenanud kostjale lepingus märgitud summat, vaid laenuna vormistati kostja varasemad kohustused.

Hagi on pahatahtlik. Kostja nimel lepingu allkirjastanud juhatuse liige on tagasi kutsutud. Samuti on

ta keeldunud kostja juhatusele ja aktsionäridele laenulepingu kohta selgituste andmisest. Kostja

aktsionärid ja nõukogu vaidlusalusest lepingust ei teadnud ega ole andnud nõusolekut laenu

võtmiseks. Kostja majandusaasta aruannetes ei ole laenu kajastatud. Hageja on ka varem esitanud

kostja vastu nõudeid, kuid pole sealjuures vaidlusalust lepingut maininud.

3. Tallinna Linnakohus jättis 30. mai 2005. a otsusega hagi kostjalt 500 000 krooni saamiseks

rahuldamata.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei tekkinud poolte vahel 21. juuli 2002. a lepingu sõlmimisel

võlasuhet võlaõigusseaduse (VÕS) §-de 2 ja 3 mõttes. Enne 1. juulit 2002. a kehtinud tsiviilkoodeksi

(TsK) § 273 kohaselt pidi laenuleping olema sõlmitud kirjalikus vormis. Tsiviilseadustiku üldosas

seaduse (TsÜS) § 93 lg 1 sätestas, et seaduses kehtestatud kohustusliku lihtkirjaliku vormi või allkirja

notariaalse tõestamise nõude järgimata jätmisel oli tehing tühine, kui seadusest ei tulene teisiti. Kuna

laenulepingu pooleks oli juriidiline isik, pidi laenu andmine olema vormistatud kirjalikult ja

kajastuma kostja raamatupidamisdokumentides ja majandusaasta aruannetes. Hageja väitel olid kostja

võlakohustused hageja ees kostja raamatupidamises kajastamata seetõttu, et kostjal ei olnud

raamatupidamine korras. Laenulepingu sõlmimise ajal oli kostja ainsaks juhatuse liikmeks G. N, kelle

kohustuseks oli korraldada äriseadustiku (ÄS) § 306 lg 4 järgi aktsiaseltsi raamatupidamist kuni

11. septembrini 2002. a. Juhatuse liikme üldiseks kohustuseks on ÄS § 306 lg 2 kohaselt tegutseda

majanduslikult kõige otstarbekamal viisil, samuti peab juhatuse liige kinni pidama nõukogu

seaduslikest korraldustest ning ta võib teha igapäevase majandustegevuse raamest väljuvaid tehinguid

ainult nõukogu nõusolekul. Kostjale laenu andmine tema raamatupidamisdokumentides ei

kajastunud. Teisiti ei ole selle olemasolu võimalik tõendada. Hageja võttis omaks, et 21. juuli 2002. a

laenulepingu allkirjastamisel ta kostjale selle lepingu alusel raha üle ei andnud. Kohtule esitatud

21. juuli 2001. a kassa sissetuleku orderi kohaselt on kassapidaja hagejalt vaidlusaluse lepingu alusel

vastu võtnud 1 139 216 USA dollarit. Kuna order on vormistatud aasta enne 21. juuli 2002. a

laenulepingut, siis pole see usaldusväärne ning kohus ei saa seda raha üleandmist tõendava

dokumendina arvestada. Samuti on tõendamata kõik varasemad raha üleandmised.

4. Hageja esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega hagi rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 27. detsembri 2005. a otsusega linnakohtu otsuse muutmata ja

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 330 lg-st 5 lähtudes ei korranud linnakohtu põhjendusi.

Ringkonnakohus nõustus linnakohtu seisukohaga, et laenu andmine ajavahemikus 2000. aasta

augustist kuni 2002. a juulini koos intressidega ja selle väidetav osaline tagastamine ei ole tõendatud.

Hageja ei ole tõendanud, et pooled oleksid teinud novatsiooni, asendanud kohustust või seda ümber

vormistanud. Kohtule esitatud lepingust see ei selgu. Enne 1. juulit 2002. a kehtinud TsK § 273

kohaselt pidi laenuleping olema vormistatud kirjalikult, kuid seda ei ole tehtud. Samuti jättis

linnakohus õigesti arvestamata väidetavalt 21. juulil 2001. a vormistatud kassa sissetuleku orderi,

mille järgi on kostja kassapidaja vaidlusaluse lepingu alusel vastu võtnud 1 139 216 USA dollarit.

Order on vormistatud aasta varem kui raha vastuvõtmise aluseks olev leping. Seega ei saanud seda

arvestada hageja poolt äriühingule raha üleandmist tõendava dokumendina. Hageja esindaja selgitusel

selle orderi alusel kassasse raha ei laekunud. Linnakohus järeldas õigesti, et poolte vahel

laenulepingu sõlmimisega võlasuhet ei tekkinud.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 91 lg-t 1. Hageja esitas võlasuhte tõendamiseks kirjaliku

laenulepingu, mille allkirjastas kostja juhatuse liige. Leping kehtib ja seda pole vaidlustatud. Kostja

pole esitanud tõendeid selle kohta, et laenulepingu alusel üleantud rahasummat ei ole kostja

raamatupidamises arvele võetud. Kuna kostja oma vastuväiteid ei tõendanud, siis tuli kohtul jätta

need arvestamata.

Kohtud asusid seisukohale, et laenuleping on rahatu, tuginedes üksnes asjaolule, et lepingu sõlmimise

päeval rahasummat tegelikult kostjale üle ei antud. Kohtud tõlgendasid lepingut ebaõigesti ja ei

arvestanud VÕS §-ga 30. Viidatud sätte järgi on leping, millega tunnistatakse kohustuse olemasolu,

võlatunnistus. Sellisena võib võlatunnistus olla kohustise täitmise nõude esitamise aluseks.

Lepingupoolte tahteks oli fikseerida kostja kohustusena seni laenuna üleantud summa suurus. Kostja

ei ole esitanud tõendeid eeltoodud väidete ümberlükkamiseks.

7. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ning

kassatsioonkaebuse rahuldamata.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi

tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

9. Kohtud on tuvastanud, et pooled sõlmisid 21. juulil 2002. a laenulepingu, mille kohaselt laenab

hageja kostjale 1 139 216 USA dollarit tagastamise tähtajaga 21. august 2002. a. Lepingu p 2.3 järgi

toimub laenu üleandmine lepingu allakirjutamisel. Lepingu p 2.4 sätestab, et lepingu

allakirjutamisega kinnitab kostja, et on kogu laenusumma kätte saanud. Kohtud ei ole tuvastanud, et

kõnealune laenuleping ei kehtiks või oleks võltsitud. Seega tuleb asja lahendamisel lähtuda viidatud

laenulepingust.

10. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja 21. juuli 2002. a laenulepingust tuleneva kohustuse täitmist

500 000 krooni suuruse summa ulatuses. Oma nõudes tugineb hageja aga sellele, et pooled on

vaidlusaluse laenulepinguna vormistanud VÕS § 396 lg 2 järgi kostja varasema kohustuse hageja ees.

Selle sätte kohaselt võib isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel,

võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Samas viitab hageja

kassatsioonkaebuses, et 21. juuli 2002. a kokkulepe on käsitatav VÕS § 30 järgse võlatunnistusena.

Hageja ei ole varasemas menetluses sellele väitele tuginenud.

11. Esmalt tuli ringkonnakohtul vaidluse lahendamiseks anda 21. juuli 2002. a kokkuleppele õiguslik

kvalifikatsioon. Kolleegium juhib tähelepanu, et VÕS § 396 lg-s 2 nimetatud kokkulepet saab

sõlmida senise kohustuse tunnustamise kokkuleppena (deklaratiivne võlatunnistus). Deklaratiivse

võlatunnistusega ei looda uut kohustust, vaid üksnes kinnitatakse olemasolevat kohustust. Nii

nimetatud võlatunnistuse kui ka VÕS §-s 30 sätestatud konstitutiivse (abstraktse) võlatunnistuse

õiguslikku olemust on kolleegium lähemalt analüüsinud oma 24. aprilli 2006. a otsuses tsiviilasjas

nr 3-2-1-21-06 (RT III 2006, 16, 154).

12. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuli hagi jätta rahuldamata, sest hageja ei tõendanud,

et pooled oleksid teinud novatsiooni, asendanud kohustust või seda ümber vormistanud. Kolleegium

sellise järeldusega ei nõustu. Ringkonnakohus on jaganud ebaõigesti asjaolude tõendamise koormise.

Samuti tuleneb ringkonnakohtu põhjendustest, et asjas on jäänud ebaselgeks, millise konkreetse

tähenduse hageja väidetavalt VÕS § 396 lg 2 alusel sõlmitud laenulepingule andis. Kolleegium on

viidatud 24. aprilli 2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06 selgitanud, et üldjuhul on deklaratiivse

võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et

tunnustatud võlga ei ole või võlasuhe on lõppenud. Hageja väitis, et pooled vormistasid VÕS § 396

lg 2 järgi kostja varasema kohustuse hageja ees, ja esitas kostja võlakohustuse tõendamiseks 21. juuli

2002. a laenulepingu ja kostja kassa sissetuleku orderi. Asjas ei ole vaidlust selles, et laenulepingu

allkirjastamisel hageja kostjale raha üle ei andnud. 21. juuli 2001. a kassa sissetuleku orderiga soovis

hageja tõendada, et ta andis kostjale sellel kuupäeval 1 139 216 USA dollarit, mis vormistati 21. juulil

2002. a laenulepinguna. Ainuüksi see, et hageja andis raha aasta varem, kui vormistati laenuleping, ei

võimalda orderit kui raha üleandmist tõendavat dokumenti kõrvale jätta. Järgnevalt tuli kostjal kui

võlgnikul hageja väited ümber lükata ja tõendada, et pooled ei ole laenulepingu sõlmimisega

vormistanud omavahelist varasemat kohustust ning seetõttu tal laenu tagastamise kohustust ei ole või

selline kohustus on lõppenud. Seejuures tuleb arvestada, et deklaratiivsele võlatunnistusele saab

esitada ka püsima jäävast esialgsest võlasuhtest tulenevaid vastuväiteid.

13. Tulenevalt TsMS § 688 lg-test 4 ja 5 on Riigikohus seotud apellatsioonikohtu tuvastatud faktiliste

asjaoludega ning Riigikohtu menetluses ei uurita ega koguta tõendeid. Asja uuel läbivaatamisel tuleb

ringkonnakohtul hageja väidete alusel välja selgitada, milline oli väidetavalt VÕS § 396 lg 2 alusel

kostja võlakohustust tõendava laenulepingu tähendus, ning anda kostjale võimalus oma vastuväidete

tõendamiseks (vt tõendamiskoormise reeglid, otsuse p 12). Seejuures tuleb ringkonnakohtul hinnata

poolte väidete ja vastuväidete alusel muu hulgas hageja esitatud orderit, tuvastamaks, kas see tõend

kinnitab, et hageja andis kostjale 21. juulil 2001. a raha ning kostjal tekkis hageja ees kohustus, mis

vormistati väidetavalt 21. juulil 2002. a laenulepinguna.

Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu