3-2-1-54-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-54-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 20. juuni 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

U. E hagi S Aktsiaseltsi vastu 102 652 krooni 48 sendi

saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 13. jaanuari 2006. a otsus tsiviilasjas

nr 2-04-1012

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

S Aktsiaseltsi kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja U. E (isikukood xxxxxxxxxxx)

Kostja S Aktsiaselts (registrikood xxxxxxxx), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Vesse Võhma

Asja läbivaatamise kuupäev

5. juuni 2006. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 13. jaanuari 2006. a

otsus ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada S Aktsiaseltsile kassatsioonkaebuselt

14. veebruaril 2006. a tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 17. augustil 2004. a esitas U. E Tallinna Linnakohtule hagi S Aktsiaseltsi (AS) vastu, milles palus

kostjalt välja mõista kindlustushüvitise 102 652 krooni 48 senti.

2. Hagiavalduse kohaselt toimus Pärnumaal Lepanina hotelli juurde viival teel 4. juulil 2003. a

kell 01.20 liiklusõnnetus, milles sai kahjustada R. S juhitud hagejale kuuluv sõiduauto Seat Ibiza.

Sõiduauto kindlustamiseks olid pooled sõlminud 16. mail 2003. a kindlustuslepingu, mille

lahutamatuks osaks on Seesam sõidukikindlustuse tingimused liisinguvara kindlustamiseks (edaspidi

tingimused), mis koosnevad üldistest kindlustustingimustest (KT) ja üldistest lepingutingimustest

(ÜL). Toimunud kahjujuhtumi kohta esitas hageja 7. juulil 2003. a kostjale taotluse kindlustushüvitise

saamiseks. 18. augusti 2003. a otsusega keeldus kostja kahju hüvitamisest. Kostja otsuse kohaselt on

kahjukäsitluse käigus tuvastatud, et liiklusõnnetus toimus liiklusmärgi 351, suurim kiirus 10 km/h,

mõjupiirkonnas, kuid eksperdi arvamuse kohaselt oli sõiduauto avariieelne (avarii hetke) kiirus

lubatust oluliselt suurem, s.o vähemalt 20 km/h.

Hagi põhjenduste kohaselt ei olnud kostjal alust hüvitise maksmisest keelduda. Liiklusõnnetuse

põhjustas auk teekattes, mitte lubatust suurem sõidukiirus. Vihmasel teel ootamatult sügavast august

läbi sõites kadus kontroll auto üle. Sõiduauto väljus tee piiridest ning sõitis tee kõrval asunud puu

vastu. Isegi kui oleks tuvastatud sõiduauto lubatust suurem kiirus, ei saaks järeldada, et sõiduauto

juhil oli tahe põhjustada kindlustusjuhtum. Sõiduautot juhtinud isik seda ei soovinud. Tegemist ei

olnud hooletuse ega raske hooletusega ning kostja peab hüvitama kahju täies ulatuses. Isegi sõiduauto

juhi süülise käitumise korral on tuginemine tingimuste KT punktile 5.1 põhjendamatu selle punkti

tühisuse tõttu. Nimetatud punktis sätestatud õigus mis tahes liikluseeskirja rikkumise korral

kahjuhüvitist vähendada või selle tasumisest keelduda annaks kostjale piiramatu võimaluse kohustuse

täitmisest keelduda asjaoludel, mis ei ole seotud kindlustusjuhtumi toimumise või kindlustusriski

suurenemisega. Õigus keelduda hüvitise maksmisest võiks tuleneda üksnes kahju tahtlikust

tekitamisest, vähendamisel peab aga lähtuma süü astmest ja õnnetusega seonduvatest asjaoludest.

Tingimuste KT punkti 4.1.1 kohaselt hüvitatakse kindlustuslepingu alusel kahju, mis on tekkinud

teelt väljapaiskumisel või ümberpaiskumisel, kokkupõrkel liikuva või liikumatu objektiga,

kaasaarvatud otsasõidul kodu- või metsloomale jne.

Kuna kostja ei valinud kahju hüvitamise viisi õigeaegselt, oli hagejal õigus seda teha. Tingimuste

teise osa punkt 10.4 kohaselt pidi kostja hüvitama kahju või teatama hüvitise maksmata jätmisest

hiljemalt ühe kuu jooksul alates päevast, mil ta sai oma vastutuse määramiseks vajalikud andmed ja

dokumendid. Kuna kostja omas 2003. a juulis täielikku ülevaadet kõigist kindlustusjuhtumi olulistest

asjaoludest, pidi ta valima kahju hüvitamise viisi. Kostja teatas hagejale üksnes seda, et keeldub

tingimuste KT punkti 5.1 alusel kahju hüvitamisest täies ulatuses. Kuigi tüüptingimuste punktis 7.6

on kostja jätnud endale võimaluse määrata kindlaks kahju suurus (kuid ka keelduda kahju

hüvitamisest) ta seda ei teinud. Kostja oleks võinud valida alternatiivkohustuse ning samas keelduda

kahju hüvitamisest, kui tal oli keeldumiseks alus. Hageja teostas valikuõiguse ning esitas

vastavasisulise nõude. AS-i J 17. novembri 2004. a hinnapakkumisega on tõendatud, et sõiduauto

taastamiseks kulub 110 023 krooni. Liiklusõnnetusega põhjustati hagejale kahju 110 023 krooni.

Hageja arvas sellest maha omavastutuse ja tasumata kindlustusmaksete summa (vastavalt 3000

krooni ja 4370 krooni 52 senti), väljendades 28. veebruari 2005. a avalduses oma lõpliku nõude, mille

kohaselt soovis ta kostjalt saada 102 652 krooni 48 senti.

3. Kostja ei tunnistanud hagi. Ta leidis, et kindlustusjuhtumi käigus rikuti liikluseeskirja (LE)

nõudeid ja see rikkumine avaldas mõju kahju tekkimisele. Kahjukäsitluse käigus tuvastati, et

liiklusõnnetus toimus liiklusmärgi 351, suurim kiirus 10 km/h, mõjupiirkonnas. Eksperdi 12. augusti

2003. a arvamuse nr 03/128 kohaselt oli sõiduauto avariieelne (avarii hetke) kiirus oluliselt suurem

sellel teelõigul lubatud sõidukiirusest, s.o vähemalt 20 km/h. Liikluseeskirja või ohutusnõuete

täitmata jätmisest võib tüüptingimuste järgi tuleneda hüvitise vähendamine või annulleerimine.

Sõiduauto juht rikkus LE § 123 ja § 126 p 3 ning liiklusmärgi 351 nõudeid, mis on otseses

põhjuslikus seoses liiklusõnnetuse põhjustamisega. Ekspert tuvastas sõiduauto sõidukiiruse hetkel,

mil see paiskus vastu puud. Asjaolu, et liiklusõnnetust ei oleks toimunud, kui sõidukiirus oleks

vastanud lubatule, on tõestatud arvutustega. Sõites 10 km/h, pidi sõiduauto peatuma täielikult 3,6

meetrit pärast sõidutees olnud august tuleneva ohu märkamist ning liiklusõnnetust ei oleks toimunud.

Liiklusõnnetus toimus 73 meetri kaugusel august. Pärast august möödumist jätkas juht sõitmist,

kasutades valesid juhtimisvõtteid.

Kahjukäsitleja arvamuse kohaselt oli kõnealuse sõiduauto väärtuseks kahjujuhtumi toimumise ajal

110 000 krooni ja avariilise sõiduauto jääkmaksumuseks 40 000 krooni. Kostjal oli tingimuste KT

punktide 7.2.2 ja 7.2.4 alusel õigus, juhul kui sõiduauto taastamine ei ole majanduslikult otstarbekas

või kahju suuruseks on üle 50%, sõiduauto turuhinnaga välja osta. Arvestades punkti 7.3, hüvitab

kostja kahju, tasudes avariilise ja kahjustamata sõiduauto turuhindade vahe, milleks on 70 000

krooni. Kindlustuslepingus kokkulepitud omavastutus on 3000 krooni. Hüvitise suurusest lahutatakse

punktis 7.2.6 toodud tasumata osad kindlustusmaksest. Kindlustusmakse kokku oli 5838 krooni,

millest on tasutud 1467 krooni 48 senti. Seega oleks maksimaalne hüvitatav summa 62 629 krooni 48

senti (110 000 - 40 000 - 3000 - 4370, 52).

4. Tallinna Linnakohus rahuldas 15. märtsi 2005. a otsusega hagi osaliselt. Linnakohus tunnustas

tingimuste KT punkti 5.1 tühisust ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 62 629 krooni 48 senti.

Linnakohtu otsuse kohaselt peab võlaõigusseaduse (VÕS) § 476 lg 1 järgi kahjukindlustuse puhul

kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel vastavalt lepingule hüvitama kindlustatud isikule

kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see

lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades

kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate

õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud või kui tüüptingimus ei

vasta headele kommetele. VÕS § 42 lg 2 kohaselt kehtib eeldus, et kui tüüptingimustega kaldutakse

kõrvale seaduses vastava lepingutüübi kohta sisalduva standardregulatsiooni olulisimatest

põhimõtetest, on tüüptingimused teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavad ning seetõttu vastavalt

lõikele 1 tühised. Kindlustuslepingu puhul ei või VÕS § 452 lg 2 p 1 kohaselt kindlustusandja

tugineda kokkuleppele, mille kohaselt ta vabaneb kindlustusjuhtumi toimumise puhul täitmise

kohustusest kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu, kui kindlustusvõtja on rikkunud muud kui

kindlustusmakse tasumise kohustust, mis tuleb kindlustusandja suhtes täita enne kindlustusjuhtumi

toimumist, ja rikkumine toimub muul põhjusel kui kindlustusvõtja süü tõttu või kui rikkumine ei

mõjutanud kahju tekkimist või kahju suurust.

VÕS § 452 lg 2 p-st 1 tuleneb, et pooled võivad kehtivalt leppida kokku üksnes selles, et

kindlustushüvist võib vähendada juhul, kui kindlustusjuhtum toimub kindlustusvõtja süül ning

süüline käitumine mõjutas kahju tekkimist või kahju suurust. Praegusel juhul on kostja tingimuste KT

punktis 5.1 kehtestanud endale võimaluse vähendada kindlustushüvist ka juhul, kui kindlustusvõtja

võimalik süüline ja õigusvastane käitumine ei ole seotud kindlustusriski suurenemise või kahju

tekkimisega. Selline abstraktne õigus ühepoolselt kohustuse täitmisest keelduda on ebamõistlik.

Tingimuse KT punkt 5.1 oleks kehtiv, kui kindlustushüvitise vähendamise õigus oleks seotud

liikluseeskirjade rikkumise mõjuga kahju tekkimisele.

Õige on hageja seisukoht, et tingimuste KT punkt 5.1 on tühine. Tegemist on üldsõnaliselt

kehtestatud sättega, mis annab kindlustusandjale sisuliselt piiramatu võimaluse kohustuse täitmisest

keelduda. Nimetatud säte annab tüüptingimuste kasutajale formaalse aluse keelduda kohustuse

täitmisest asjaoludel, mis ei ole seotud kindlustusjuhtumiga. Hüvitise vähendamine või selle

maksmisest keeldumine on tühine, kuna punktis 5.1 sätestatu kahjustab ebamõistlikult tarbijat.

Praegusel juhul puudus kahju tekkimisel sõiduautot juhtinud isiku süü, mistõttu puudus ka alus

kahjuhüvitise vähendamiseks. Õige on hageja seisukoht, et kostja ei toiminud oma õiguste

teostamisel ja kohustuste täitmisel tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg 1 kohaselt heas

usus. Nimetatud sätte kohaselt ei ole õiguse teostamine lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt,

et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Seega peab lepingu pool

õiguskaitsevahendite valikul lähtuma proportsionaalsuse põhimõttest. Kostjal oleks õigus täielikult

keelduda hüvitise maksmisest üksnes juhul, kui hageja tekitas kahju tahtlikult. Hüvitise vähendamisel

peab lähtuma hageja süü astmest ja õnnetusega seonduvatest asjaoludest. Tõendamist ei leidnud, et

hageja põhjustas kindlustusjuhtumi tahtlikult.

Tõendatud on, et R. S tegi sõiduauto juhina asjaolusid arvestades mõistlikult võimaliku, hoidmaks ära

kindlustusjuhtumit, järgides seega käibes vajalikku hoolt. VÕS § 1050 alusel tuleb liiklusõnnetuse

põhjustanud asjaolusid hinnata ettenägematuteks. Sellest tulenevalt ei olnud R. S pingutused selles

olukorras piisavad ning ta ei suutnud talle võõrast sõiduautot kontrolli all hoida (tegemist oli tundliku

juhitavusega sportautoga). Praegusel juhul esinenud asjaolude tõttu tekkinud kahju vastu oligi

kostjaga kindlustusleping sõlmitud. Tõendamata on kostja väide, et kui juht oleks liikluseeskirja

järginud, ei oleks kahju tekkinud. Kohus tugines R. S tunnistajana antud ütlustele, jättes tähelepanuta

tema seletuse kostjale, mis ei ole tõend tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 117 lg 1

tähenduses (tl-d 33-34).

Hageja rahaline nõue on osaliselt põhjendatud. Tingimuste KT punkti 4.1.1 kohaselt hüvitatakse

kindlustuse alusel kahju, mis on tekkinud teelt välja- või ümberpaiskumisel. Tingimuste ÜL punkti

10.4 kohaselt pidi kostja hüvitama kahju või teatama maksmisest keeldumisest hiljemalt ühe kuu

jooksul päevast, mil ta sai oma vastutuse määramiseks vajalikud andmed ja dokumendid. Kostjal ei

olnud erinevalt hageja väidetust juba juulis 2003. a täielikku ülevaadet kõigist olulistest asjaoludest

otsustamaks, millise alternatiivkohustuse kostja täidaks, kui ei esineks väidetavat punkti 5.1

rikkumist, ning et hageja nõue muutus sissenõutavaks alates 18. augusti 2003. a hüvitisotsusest. Kuna

kostja keeldus kahju hüvitamisest, ei tekkinud tal alternatiivkohustust tasuda hagejale sõiduauto

remondikulu summas 102 652 krooni 48 senti ning hageja nõue ei muutunud sissenõutavaks. VÕS §-

de 86 ja 87 ning tingimuste KT punkti 7.3 kohaselt puudub kostjal alternatiivse kohustuse täitmise

kohustus tasuda hagejale sõiduauto taastamise kulud summas 102 652 krooni 48 senti.

AS-i Japauto 17. novembri 2004. a hinnapakkumisest nr 4433 nähtuvalt kulub õnnetusjuhtumiga

tekitatud kahju kõrvaldamiseks 110 023 krooni (tl-d 54-56). Nimetatud summa väljamõistmine ei ole

põhjendatud, sest tingimuste KT punktist 7.3 tulenevalt sai hageja nõuda remondikulude hüvitamist

vastavalt remondiarvetele. Tingimuste KT punkti 7.2.1 kohaselt on hüvitise maksimaalpiiriks

sõiduauto, lisa- või erivarustuse turuhind. Turuhinnaks loetakse hinda, mida sõiduauto, lisa- või

erivarustuse eest oleks võimalik saada tavalisel müügil õnnetusjuhtumi momendi turutingimustes.

Kohtule esitatud tõendite kohaselt oli sõiduauto väärtuseks kahjujuhtumi toimumise ajal 110 000

krooni ning avariilise sõiduauto jääkmaksumuseks 40 000 krooni. Tingimuste KT punkti 7.2.1

kohaselt on hüvitise maksimaalpiir sõiduauto turuväärtus, s.o 110 000 krooni. Kostjal on õigus

tingimuste KT punktide 7.2.2 ja 7.2.4 alusel, juhul kui sõiduauto taastamine ei ole majanduslikult

otstarbekas või kahju suuruseks on üle 50%, sõiduauto turuhinnaga välja osta. Arvestades tingimuste

KT punkti 7.3, hüvitab kostja kahju, tasudes avariilise ja kahjustamata sõiduauto turuhindade vahe,

milleks on 70 000 krooni. Nimetatud summast tuleb maha arvata tingimuste KT punkti 7.5 kohaselt

omavastutus 3000 krooni ja tasumata kindlustusmaksed 4370 krooni 52 senti. Seega tuleb hüvitada

62 629 krooni 48 senti.

5. Kostja S AS palus apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistada osas, millega kohus hagi rahuldas,

ja teha uue otsuse ning jätta hagi tervikuna rahuldamata.

Hageja U. E palus vastuapellatsioonkaebuses tühistada linnakohtu otsuse osas, millega kohus

rahuldas hagi osaliselt, ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi täies ulatuses.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse ning rahuldas uue otsusega hageja nõude

osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 47 540 krooni 98 senti. Ringkonnakohus leidis, et

linnakohtu otsus on ebaõige ka kohtukulude jagamise osas, kuid kuna ringkonnakohus tühistas otsuse

tervikuna, jaotas kohus vastavalt ümber ka kohtukulud.

7. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt pidi linnakohus hagi lahendamiseks hindama, kas vaidlusalusel

juhul esinesid asjaolud, millest võis tuleneda kindlustusandja õigus keelduda hüvitise maksmisest.

Kuigi hageja tugines oma nõude põhjendamisel asjaolule, et kostjal ei ole võimalik tingimuste KT

punkti 5.1 alusel kohustusest vabaneda, ei esitanud ta nõuet nimetatud punkti tühisuse

tunnustamiseks. Seetõttu on õige kostja kaebuses väljendatud seisukoht, et tulenevalt TsMS § 229 lg-

st 1 ei olnud kohtul õigust teha otsust nõude osas, mida kohtule ei olnud esitatud. Ringkonnakohus ei

nõustunud ka sellele punktile linnakohtu poolt antud sisulise hinnanguga. Tingimuste KT punktis 5.1

sisalduvat kokkulepet ei ole alust pidada tühiseks.

VÕS § 423 lg 2 kohaselt on kindlustusrisk oht, mille vastu kindlustatakse. Praegusel juhul on

tuvastatud, et sõiduautoga toimus liiklusõnnetus, mille vastu oli sõiduauto kindlustatud. Tulenevalt

VÕS § 423 lg-st 1 on kindlustusjuhtumiks eelnevalt kokkulepitud sündmus, mille toimumise korral

peab kindlustusandja täitma oma lepingust tuleneva täitmise kohustuse. Seega on kindlustusriskiks

käesolevas asjas liiklusõnnetus, mille toimumisel (kindlustusjuhtumi saabumisel) tuleb

põhimõtteliselt välja maksta kindlustushüvitis. VÕS § 452 sätestab alused, mil kindlustusandja

vabaneb täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuse rikkumise korral. Nimetatud paragrahvi teise

lõike p 2 kohaselt ei tohi kindlustusandja tugineda kokkuleppele, mille kohaselt ta vabaneb

kindlustusjuhtumi toimumise puhul täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu,

kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja suhtes eesmärgiga vähendada

kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja rikkumisel ei olnud mõju kindlustusjuhtumi

toimumisele ega kindlustusandja täitmise kohustusele. Seega vabaneb kindlustusandja

kindlustushüvitise maksmise kohutusest vaid siis, kui kindlustusvõtja ei ole end konkreetse riski

vastu kindlustanud § 423 lg 2 tähenduses või ta on rikkunud mõnda kokkulepitud kohustust, millel oli

mõju kindlustusjuhtumi toimumisele § 452 lg 2 p 2 tähenduses. Viimati mainitust kõrvalekalduvatele

kokkulepetele kindlustuslepingutes ei tohi kindlustusandja tugineda. Kindlustusvõtjale pandud

kohustus täita muu hulgas liikluseeskirja ei ole vastuolus VÕS § 452 lg 2 p 2 nõuetega, sest selle

rikkumine võib olla teguriks, mis mõjutab kindlustusjuhtumi saabumist. Kindlustusvõtja (sõiduauto

juhi) käitumine enne kindlustusjuhtumi saabumist võib avaldada mõju kindlustusjuhtumi

saabumisele. Ülaltoodust lähtuvalt on vaidluse lahendamisel oluline see, kas kindlustusvõtja on

rikkunud mõnda kohustust, millel oli mõju kindlustusjuhtumi toimumisele. VÕS § 452 lg 1 ei keela

kokkuleppeid, mille kohaselt kindlustusandja vabaneb kahju hüvitamise kohutusest, kui

kindlustusvõtja on põhjustanud kahju raske hooletuse tõttu. Nimetatud sätte eesmärgiks on välistada

kindlustusandja kohustus maksta kindlustushüvitis välja tahtlikult põhjustatud kindlustusjuhtumi

korral, mitte aga piirata kindlustuslepingu poolte õigust kokku leppida hüvitise väljamaksmisest

keeldumise õiguses ka muude süüvormide korral. Linnakohus pidi tuvastama, kas sõiduauto juht

rikkus süüliselt (tahtlikult, raskest hooletusest või hooletusest) liikluseeskirja nõudeid ning kas see

rikkumine omas mõju kahju tekkimisele või selle suurusele. Kindlustuslepingu sõlmimine ei tähenda

seda, et kindlustusvõtja ei pea järgima käibes vajalikku hoolt ega täitma ohutusnõudeid. See, et

tingimuste KT punktis 5.1 ei ole täpsustatud, millist konkreetset rikkumist ja süü astet silmas on

peetud, ei võimalda pidada seda tingimust tühiseks. Kuigi nimetatud punktis ei seostata

kindlustushüvitise vähendamist liikluseeskirja rikkumise mõjuga kahju tekkimisele, ei muuda see

tingimust tühiseks. Vastava mõjutuse puudumise korral oli linnakohtul võimalik kaaluda hüvitise

maksmisest keeldumise põhjendatust. Ebaõige on linnakohtu seisukoht, et nimetatud punkt kahjustab

tarbijat ebamõistlikult. Tüüptingimustes ei ole kõrvale kaldutud seaduses vastava lepingutüübi kohta

sisalduva regulatsiooni olulistest põhimõtetest, mistõttu ei ole vaidlusalune tingimus VÕS § 42 lg 2

alusel tühine.

Linnakohus rikkus tõendite hindamisel protsessiõiguse normi. Kostja esitas tõendeid selle kohta,

millistel asjaoludel liiklusõnnetus toimus, ning väitis, et liiklusõnnetus toimus seetõttu, et sõiduauto

juht R. S rikkus liikluseeskirja. Linnakohtul ei olnud alust jätta tähelepanuta R. S kahjukäsitluse

käigus antud seletust. Enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 90 lg 1 kohaselt on tsiviilasjas

tõendiks igasugune teave, mis on seadusega sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses

sätestatud korras teeb kindlaks poolte või teiste protsessiosaliste nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad

asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Tulenevalt

TsMS § 90 lg-st 2 võib tõendiks olla tunnistaja ütluse kõrval ka dokumentaalne tõend, mistõttu ei

olnud kohtul põhjust jätta kahjukäsitluse kirjalikku materjali kõrvale. TsMS § 117 lg 1 kohaselt on

dokumentaalseks tõendiks igasugused kirjalikud, pildistamisega või video, heli- või muu

andmesalvestusega jäädvustatud dokumendid, mis sisaldavad andmeid asja lahendamisel tähtsate

asjaolude kohta ja mida on võimalik kohtuistungil esitada tajutaval kujul. Seetõttu pidi linnakohus

hindama ka eelnimetatud tõendeid. TsMS § 95 kohaselt hindab kohus kõiki tõendeid igakülgselt,

täielikult ja objektiivselt, kusjuures ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu.

Linnakohtul lasus kohustus hinnata kõiki esitatud tõendeid ning nende põhjal teha järeldused.

Linnakohtule esitatud tõenditega on tõendatud, et R. S soodustas liikluseeskirja rikkudes kahju

tekkimist. Õige ei ole linnakohtu seisukoht, et hüvitise maksmisest võiks kostja keelduda vaid juhul,

kui tegemist oleks olnud tahtliku kahju põhjustamisega. Sellisel juhul muutuks VÕS § 452 lg 2

tervikuna sisutühjaks. Kahju tahtlik põhjustamine ja kindlustuslepingust tuleneva kohustuse tahtlik

rikkumine ei ole samastatavad. Tulenevalt VÕS § 104 lg-st 2 on süü vormiks ka hooletus ja raske

hooletus. Lepinguliste kohustuste rikkumine ühe poole poolt ja selle rikkumise mõju peab olema

proportsionaalne teise poole võimalusega oma kohustustest vabanemiseks. Praegusel juhul on

tuvastatud, et R. S rikkus LE § 126 p 3 ja § 123, kuna sõitis kiiruse piirangu alas lubatud

sõidukiirusest kiiremini ega suutnud halbade sõiduolude tõttu sõiduautot enne puuga kokkupõrget

peatada. Kostja esitas kohtule asja tundva isiku Ain Leppiku arvamuse, mille kohaselt oli sõiduauto

avariieelne kiirus vähemalt 20 km/h (tl 35). Sama arvamuse kohaselt ei oleks lubatud sõidukiiruse

korral liiklusõnnetust toimunud (tl 40), sest liikudes kiirusel 10 km/h märjal asfaltkattega teel

moodustab arvestuslik peatumisteekond 3,6 m ja märjal liiva- ja murukattega pinnal 3,8 m.

Kahjukäsitluse käigus võetud seletuses on R. S rikkumist sisuliselt tunnistanud. Tunnistajana kohtus

antud ütlustes on ta küll püüdnud rikkumist eitada, kuid siiski möönnud, et puu vastu põrgates võis

sõiduauto kiirus olla 40-50 km/h. Lubatust suuremat sõidukiirust kinnitab ka tunnistaja järgnev ütlus:

!...külglibisemisse läksin ilmselt teise käiguga". R. S linnakohtu istungil antud ütlustest võib

järeldada, et ta ei teinud sõiduauto juhtimisel kõike endast sõltuvat, hoidmaks ära liiklusõnnetust

(tegemist oli tundliku juhitavusega sportautoga, mille roolis oli ta esimest korda, pedaalide

paiknemine erines tavapärasest, nähtavus oli halb, liiklusmärki polnud korralikult näha jne). Kuna

eeltoodu avaldas mõju liiklusõnnetuse tekkimisele ja võis kahju suurust mõjutada, siis pidas

ringkonnakohus põhjendatuks kohaldada tingimuste KT punkti 5.1 ja kindlustushüvitist vähendada.

Sõiduauto juhi süü hindamisel tuleb arvestada kõiki tõendeid. Tingimuste KT punktist 5.1 tulenevat

õigust kasutades ei põhjendanud kindlustusandja, miks ta ei kaalunud nimetatud punktis sätestatud

hüvitise vähendamise võimalust ja milliste tingimuste korral oleks võinud seda teha. Kuna

menetluses tuvastatud asjaolud annavad alust kindlustushüvitist vähendada, mitte aga selle tasumisest

keelduda, tuleb pidada õigeks vähendada hüvitist 50% võrra.

Hüvitise suuruse osas tuleb nõustuda hageja kaebuses väljendatud seisukohaga, et kostja minetas oma

õiguse valida, mil viisil ta tekkinud kahju selle põhjendatuse korral hüvitaks. Linnakohtule esitatud

tõenditega on tõendatud, et vaidlusaluse sõiduauto remondikulud moodustasid 110 023 krooni, milles

50% on 55 011 krooni 50 senti. Nimetatud summast tuleb maha arvata kokkulepitud omavastutus

3000 krooni ja tasumata osad kindlustusmaksetest 4370 krooni 52 senti. Seega tuleb kostjalt hageja

kasuks välja mõista 47 640 krooni 98 senti.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse kostjalt hageja

kasuks 20 011 krooni 50 sendi ja sellele vastavate menetluskulude väljamõistmise osas ning teha uue

otsuse, millega jätta hageja kindlustushüvitise nõue 27 629 krooni 48 senti ületavas osas rahuldamata

ning jaotada vastavalt rahuldamata jäetud osale ümber menetluskulud.

9. Kassatsioonkaebuse kohaselt ei ole ringkonnakohus TsMS § 436 lg-t 1, § 654 lg-d 1, 4 ja 5

rikkudes põhjendanud hüvitamise viisi valikuõiguse üleminekut ega andnud vaidlusalusele suhtele

õiguslikku kvalifikatsiooni. Ringkonnakohus jättis ebaõigesti kohaldamata kindlustustingimuste KT

punktid 1.1 ja 7.3, VÕS § 6, § 127 lg-d 1 ja 5, § 132 lg-d 1 ja 3, § 450 lg 1, § 476 lg 1, § 477 ja TsÜS

§ 138.

Kostjal oli kindlustuslepingust tulenevalt tegeliku varalise kahju hüvitamise kohustus, mitte

alternatiivkohustused, nagu võib järeldada ringkonnakohtu otsusest. Selline seisukoht on vastuolus

KT p-ga 1.1 ning VÕS § 476 lg-ga 1 ja §-ga 477. Pooled ei olnud kokku leppinud alternatiivses

kohustuses.

Kahju tegelikuks suuruseks on samaväärse kahjustamata sõiduauto ning kahjustatud sõiduauto

turuväärtuste vahe (110 000 - 40 000 = 70 000 krooni), mitte sõiduauto remondikulud. Kuna

sõiduauto parandamise eeldatavad kulud olid sõiduauto juhtumieelse väärtusega võrreldes mitte

lihtsalt suured, vaid ka ületasid sõiduauto väärtust, tuleb kohaldada VÕS § 132 lõikeid 1 ja 3 ning

täiendavalt tuleb lähtuda VÕS § 127 lõigetest 1 ja 5.

Valikuõiguse hagejale ülemineku korral oleks kostjalt 27 629 krooni 48 senti ületavas osas hüvitise

väljamõistmine KT punkti 7.3 ning hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega vastuolus. Hageja oleks

pidanud valima kahju kõrvaldamiseks mõistliku viisi.

10. Hageja ei ole vastust kostja kassatsioonkaebusele esitanud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

12. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 654 lõikest 5 tulenevat kohustust võtta oma otsuses põhjendatud

seisukoht poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta, muu hulgas seletada lühidalt, miks

üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust.

Rikkumine seisnes selles, et ringkonnakohus ei põhjendanud, miks tuleb kahju hüvitamisel lähtuda

sõiduauto remondikuludest, mitte aga hüvitada samaväärse kahjustamata sõiduauto ning kahjustatud

sõiduauto turuväärtuste vahe, nagu leidis esimese astme kohus kostja vastuväite alusel.

Ringkonnakohus märkis üksnes, et ta nõustub selles osas hageja kaebuses väljendatud seisukohaga.

Selline kohtuotsuse põhjendamine ringkonnakohtu poolt ei ole kooskõlas TsMS § 654 lõikega 4,

millest tulenevalt peab ringkonnakohus märkima oma otsuses tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud

järeldused, tõendid, millele on rajatud ringkonnakohtu järeldused, ning seadused, mida

ringkonnakohus kohaldas.

13. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus võtma seisukoha, kas pooled leppisid KT punktis

7.3 kokku alternatiivkohustustes ja kas alternatiivkohustuste olemasolu korral on kohaldatav VÕS

§ 87 või puudus kostjal KT p 7.3 alusel õigus valida kahju hüvitamise viisi. Viimasel juhul peab

ringkonnakohus tõlgendama KT p 7.3 koos KT muude kahju hüvitamise ulatust reguleerivate

punktide ja seaduse sätetega ning otsustama, kas kahju tuleb hüvitada kostja väidetud viisil või nii,

nagu hageja nõudis.

Seadusest ei tulene, et kahju hüvitamise nõude rahuldamisest põhjendamatu keeldumise korral kaotab

kohustatud subjekt õiguse vaielda vastu kannatanu nõutud kahju hüvitamise viisile.

14. KT p-des 7.2.1 - 7.3 reguleeritakse kindlustushüvitise määramist ja maksmist ning hüvitise

maksmise variante. KT p 7.3 kohaselt: "Lähtudes kahju suurusest ja remondivõimalustest hüvitab

Seesam kahju kas:

- tasudes remondikulud vastavalt remondiarvetele;

- tasudes avariilise ja kahjustamata sõiduki turuhindade vahe;

- ostes kahjustatud sõiduki välja p-des 7.2.4 ja 7.2.5 mainitud juhtudel kas õnnetusjuhtumieelse

turuhinnaga või uue sõiduki hinnaga, kusjuures Seesamil on õigus, kuid mitte kohustus sõiduk välja

osta;

- hankides kahjustunud või kadunud kindlustusobjekti asemele samasuguse või sama hinnaga

sõiduki, selle lisa või erivarustuse /.../"

Seega võisid pooled olla kokku leppinud, et kahju hüvitamise viisi osas on valikuõigus

kindlustusandjal. Samas aga ei saa jätta tähelepanuta, et osade KT p-s 7.3 nimetatud kahju hüvitamise

viiside osas on KT-s valikuõiguse teostamise eeldused täpsustatud. Näiteks KT p 7.2.4 järgi on

kindlustusandjal õigus auto välja osta turuhinnaga, kui kahju suurus oli üle 50%. KT p 7.2.5 kohaselt

on sätestatud neli tingimust, mil kindlustusandja võis kahjustatud sõiduauto välja osta uue samalaadse

sõiduauto hinnaga, nt pidi selleks auto hinnanguline remondikulu või kahju suurus olema üle 50%

uue sõiduauto hinnast. KT p 7.2.2 järgi on kahju suuruseks remondikulud, kui kahjustatud

kindlustusobjekti saab remontida.

Nendest KT sätetest võib järeldada, et kostjal kui kindlustusandjal ei olnud siiski piiramatut õigust

kahju hüvitamise viisi valimisel. Samas ei ole KT-s täpsustatud, milliste eelduste korral tuleb

kindlustusvõtjale hüvitada avariilise ja kahjustamata sõiduauto turuhindade vahe.

Kahju hüvitamise kohustuse ulatuse, sh hüvitamise erinevate viiside kindlakstegemisel tuleb lisaks

poolte kokkulepitule arvestada ka võlaõigusseaduse üldisi kahju hüvitamise reegleid ning kahju

hüvitamise eesmärki. VÕS § 132 lg 3 (mis reguleerib kahju hüvitamist asja kahjustamise korral)

esimese lause järgi hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku

väärtuse vähenemise. Sama lõike teise lause kohaselt, kui asja parandamine on asja väärtusega

võrreldes ebamõistlikult kulukas, tuleb maksta hüvitist vastavalt § 132 lõikele 1. VÕS § 132 lg 1

esimese lause kohaselt tuleb asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse

olemasolu korral maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele

kulutustele. VÕS § 132 lg 1 teise lause kohaselt, kui asja väärtus oli hävimise või kaotsimineku

hetkel võrreldes uue samaväärse asja väärtusega oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist

kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada.

VÕS § 132 ei näe ette kahjustatud ja kahjustamata asja turuhindade vahe hüvitamist. Samas aga ei ole

VÕS § 132 imperatiivne ning seega võisid pooled iseenesest kahju hüvitamise viisi osas kokku

leppida kahjustatud ja kahjustamata asja turuhindade vahe hüvitamise. Sellisel viisil kahju

hüvitamine ei tohi aga sattuda vastuollu kahju hüvitamise eesmärgiga, milleks on VÕS § 127 lg 1

järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks

olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.

Kuna kokkulepe kahjustatud ja kahjustamata asja turuhindade vahe hüvitamises on kannatanu jaoks

ebasoodsam võrreldes seaduses (VÕS § 132 lg 3) sätestatuga, võib selles osas iseenesest tõstatada KT

p 7.3 kui tüüptingimuse kehtivuse küsimuse.

15. Otsustamaks, kas hagejale tuleb hüvitada sõiduauto taastamisremondi maksumus, tuleb arvestada

VÕS § 132 lg 3 teist lauset. Nimetatud sätte kohaselt (vt eespool p 14) mõistetakse hagejale asja

kahjustamise korral asja taastamise kulude asemel välja uue samasuguse asja soetamise kulud. See, et

kahjustatud asja taastamise kulu ületab asja kahjustamise eelset väärtust, ei anna iseenesest alust VÕS

§ 132 lg 3 teise lause kohaldamiseks. Sõiduauto taastamise kulude hüvitamise nõude korral tuleb

VÕS § 132 lg 3 teise lause kohaldamisel muu hulgas arvestada seda, kas konkreetne sõiduauto võib

olla selle omaniku jaoks subjektiivselt väärtuslikum, näiteks seetõttu, et talle on teada selle sõiduauto

tehnilised probleemid.

16. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt

enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 229 lg 1 järgi ei olnud linnakohtul õigust teha otsust KT

p 5.1 tühisuse nõude osas, kuna sellist nõuet ei oldud kohtule esitatud. Kolleegium leiab, et otsuse

tegemiseks KT p 5.1 tühisuse kohta piisas hageja väitest, et KT p 5.1 on tühine.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu