3-2-1-55-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-55-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 19. juuni 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Lea Laarmaa ja Peeter Jerofejev

Kohtuasi

E Aktsiaseltsi hagi Osaühingu A (likvideerimisel) vastu 178

190 krooni 82 sendi saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 25. jaanuari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 2-

03-44

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

E Aktsiaseltsi kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja E Aktsiaselts (registrikood xxxxxxxx) ja tema esindaja

vandeadvokaat Leonid Tolstov.

Kostja Osaühing A (likvideerimisel, registrikood xxxxxxxx).

Kolmas isik U. S (isikukood xxxxxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

22. mai 2006. a

Istungil osalenud isikud

Hageja E Aktsiaseltsi esindaja vandeadvokaat Leonid Tolstov.

Protokollis Ragne Rebane.

Resolutsioon

Jätta Viru Ringkonnakohtu 25. jaanuari 2006. a otsus

muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. E Aktsiaselts (AS) esitas 29. jaanuaril 2003. a Lääne-Viru Maakohtule hagi Osaühingu (OÜ) A

vastu, milles palus kostjalt välja mõista liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 48 lg 2 p-de 2 ja 3

ning lg 3 alusel hageja poolt liikluskahjuna hüvitatud ja kahjujuhtumi käsitluskuludena kantud

178 190 krooni 82 senti.

Hagiavalduse kohaselt toimus 19. juulil 2001. a Saksamaal liiklusõnnetus, mille põhjustas U. S

juhitav ja kostja kasutuses olev sõiduk Volvo HF 12. Sõiduki suhtes on hagejaga sõlmitud

liikluskindlustuse leping. Hageja käsitles avariijuhtumit ning hüvitas õnnetuses kannatada saanud

sõiduki Opel Campo omanikule kahju 165 690 krooni 82 senti. Kahjujuhtumi käsitluskulud olid

kokku 12 500 krooni. Hagejal kui kindlustusandjal on õigus esitada regressinõue hüvitatud summa ja

käsitluskulude (kokku 178 190 krooni 82 senti) saamiseks kostja kui liiklusõnnetuse põhjustanud

sõiduki valdaja vastu, sest sõidukit juhtinud kostja töötaja põhjustas liiklusõnnetuse alkoholijoobes.

Täiendavas hagiavalduses leidis hageja lisaks, et kostja on vastutav ka tsiviilkoodeksi (TsK) § 458

alusel.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt on hagi esitatud ebaõige kostja vastu, sest

liiklusõnnetuse põhjustanud sõiduk ei olnud kostja töötaja valduses. Sõidukit juhtinud isik valdas

sõidukit kostjaga sõlmitud töövõtulepingu alusel. Lepingu kohaselt vedas ta puitmassi Eestist

Hispaaniasse ning kohustus töö tegema kostja vahendiga (sõidukiga), mis anti töö tegemise ajaks

tema valdusse. Seega läks kogu sõidukiga seonduv vastutus töövõtulepingu täitmise ajaks kostjalt üle

sõidukit juhtinud isikule.

3. Maakohus kaasas menetlusse kolmanda isikuna kostja poolel sõidukit juhtinud isiku. Kolmas isik

selgitas, et kostja sõlmis temaga 28. mail 2001. a töölepingu ja see lõpetati 20. juunil 2001. a katseaja

ebarahuldavate tulemuste tõttu. Vaidlusaluse veo Hispaaniasse tegi ta 13. juulil 2001. a sõlmitud

töövõtulepingu alusel ning selles sätestatud tingimustel.

4. Lääne-Viru Maakohus rahuldas 18. veebruari 2004. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 178 190 krooni 82 senti.

Kohtuotsuse põhjendustel ei ole LKindlS § 48 asjas kohaldatav. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 33 lg 1

järgi on valdaja isik, kelle tegeliku võimu all asi on. Valdajaks ei ole AÕS § 33 lg 3 kohaselt isik, kes

teostab tegelikku võimu asja üle teise isiku korralduste kohaselt tema majapidamises või ettevõttes

(nn valduse teenija). Liikluskindlustuse seaduse § 48 lg 2 p 2 kohaselt on kindlustusandjal õigus

esitada regressinõue kahju tekitanud sõiduki valdaja vastu, kui sõiduki valdaja juhtis sõidukit, olles

alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine mõju all. Kahju tekitanud sõidukit valdas suurema ohu

allika valdajana kostja, kes ei saa juriidilise isikuna olla alkoholi jms aine mõju all. Kohaldada ei saa

ka LKindlS § 48 lg 2 p 3, mille kohaselt on kindlustusandjal õigus esitada regressinõue sõiduki

valdaja või omaniku vastu, kui sõiduki juhtimine oli üle antud alkoholi, narkootilise või

psühhotroopse aine mõju all olevale isikule. Pooled ei ole esile toonud asjaolu, et hetkel, mil kostja

andis kolmandale isikule Hispaania reisi tegemise tööülesande, oli sõidukit juhtinud isik

alkoholijoobes.

Suurema ohu allika valdajana vastutab kostja tsiviilvastutuse üldistel alustel TsK § 458 järgi. Viidatud

sätte kohaselt on organisatsioonid ja kodanikud, kelle tegevus on seotud suurema ohuga ühiskonnale

(transpordiorganisatsioonid) kohustatud hüvitama suuema ohu allika tekitatud kahju, kui nad ei

tõenda, et kahju tekkis vääramata jõu või kannatanu tahtluse tagajärjel. Kostja ei ole esile toonud

asjaolusid, mis oleks selle sätte järgi vastutusest vabanemise aluseks. Tsiviilkoodeks ei määratle

suurema ohu allika mõistet. Senikehtinud kohtupraktikast juhindumiseks väljaantud NSVL

Ülemkohtu Pleenumi 23. oktoobri 1963. a määruse kohaselt tuleb suurema ohu allika valdaja all

mõista organisatsiooni või kodanikku, kes tegelikult kasutab suurema ohu allikat nii neile kuuluva

omandiõiguse või operatiivse haldamisõiguse kui ka teistel alustel. Suurema ohu allikaks ei loeta

isikut, kes juhib suurema ohu allikat töösuhete tõttu selle valdajaga (nt autojuhid). Kodanikud, kes

juhtisid või kasutasid suurema ohu allikat töösuhete tõttu sõltumata töösuhte vormistamise viisist, ei

kandnud tsiviilkoodeksi kohaldamise praktika järgi vahetut vastutust kannatanu ees. Praktikas

peetakse üldjuhul suurema ohu allika valdajaks isikut, kes vastab otsese valdaja mõistele AÕS § 33

lg 2 mõttes (nt sõiduki tegelik kasutaja operatiivse haldamise õiguse alusel). Eeltoodust tulenevalt ei

olnud sõidukit juhtinud kolmas isik valdaja, sest ta täitis kahju tekkimise ajal kostja korraldust ja

juhindus kostja suunistest. Valduse teenija ei ole valdjaks ei üksinda ega valdaja kõrval. Seega ei saa

ta kanda vastutust TsK § 458 järgi. Selle sätte kohaldamiseks on oluline töötaja mõiste. Töötajana

tuleks TsK § 449 mõttes käsitada nii töölepingu kui töövõtulepingu alusel töötavat isikut.

Töövõtuleping ei erine oma sisult töölepingust, sest mõlemal juhul on töötegija ühel või teisel määral

tööandja või tellija kontrolli all. Töötamine välismaal ei välista töö tegemist kostja majapidamises,

sest tema põhikirjalise tegevusena on märgitud rahvusvaheliste autovedude ekspedeerimine ning see

eeldab ettevõtte majapidamise ja tegevuse väljumist vabariigi piirest. Kuivõrd kostja ja kolmanda

isiku vahel oli töösuhe, vastutab kostja tööandjana TsK § 458 alusel oma töötaja poolt töökohustuste

rikkumise tagajärjel kannatanule tekitatud kahju eest. Vaidlust ei ole selles, et kolmas isik tegi reisi

Hispaaniasse kostja korraldusel ja tema ülesande täitmiseks kostjale kuuluva sõidukiga. Vaidlust ei

ole ka kahjunõude suuruse ja selle arvestamise aluste üle. Hageja hüvitas 5. detsembril 2001. a ja

10. mail 2002. a kannatanu kindlustusandjale vastavalt 148 743 krooni 97 senti ja 16 946 krooni 85

senti, millele lisanduvad hageja käsitluskulud 12 500 krooni.

5. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja teha uus

otsus, millega jätta hagi rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Ringkonnakohus tühistas 25. jaanuari 2006. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega

jättis hageja nõude rahuldamata.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus hagi rahuldades ebaõigesti materiaalõiguse

norme. Asjaõigusseaduse § 32 järgi on valdus tegelik võim asja üle. Valdaja on isik, kelle tegeliku

võimu all asi on (AÕS § 33 lg 1). Liiklusõnnetuse toimumise ja liikluskahju põhjustamise ajal oli

sõiduk AÕS § 33 lg 1 mõttes kolmanda isiku tegeliku võimu all.

Liikluskindlustuse seaduse § 48 lg 2 p-st 2 tulenevalt tekib kindlustusandjal regressiõigus kahju

tekitanud sõiduki valdaja vastu, kui sõiduki valdaja juhtis sõidukit ning oli seda tehes alkoholi mõju

all. Hageja regressiõigus sai seega tekkida vaid konkreetse füüsilise isiku vastu, s.o sõidukit

alkoholijoobes juhtinud kolmanda isiku vastu. Kuivõrd kõnealune säte kehtestab kindlustusandja

regressiõiguse erinormina, ei ole regressiõiguse kohaldamisel tähtsust sellel, kas kolmas isik töötas

kostja juures töölepingu või töövõtulepingu alusel, samuti sellel, kes oli suurema ohu allika valdaja

(TsK § 458). Seega pole vajadust ka hinnata, kas maakohus tõlgendas põhjendatult töötaja mõistet

laiendavalt.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi

rahuldada.

Ringkonnakohus käsitas sõidukit juhtinud kolmandat isikut valdajana, kuid jättis menetlusõiguse

norme rikkudes oma seisukoha põhjendamata. Ringkonnakohus tugines ainuüksi AÕS § 33 lg-le 1.

Kuivõrd pooled ei vaidle selle üle, et kolmas isik täitis oma ülesandeid kostja korraldusel ja kontrolli

all ning kostja vahenditega, siis tuli juhinduda AÕS § 33 lg-st 3.

Ringkonnakohus kohaldas vääralt LKindlS § 48 lg 2 p 2. Selle sätte rakendamisel tuli valdaja mõiste

sisustamisel lähtuda eelkõige asjaõigusseaduses sätestatust. Liiklusõnnetuse põhjustamise hetkel

valdas sõidukit AÕS § 33 lg-st 3 tulenevalt kostja. Ka juhul kui lugeda, et kolmas isik tegutses

kostjaga sõlmitud töövõtulepingu alusel, ei saanud kolmandat isikut käsitada sõiduki valdajana, sest

liiklusõnnetuse toimumise ajal täitis ta kostja korraldusi. Hagejal on õigus esitada LKindlS § 48 lg 2

p 2 alusel regressinõue kostja vastu, kuigi kostja juriidilise isikuna ise sõidukit alkoholi mõju all ei

juhtinud. Vastasel juhul ei saaks olukorras, kus valdajaks on juriidiline isik, vaidlusalust sätet

kohaldada. See viiks aga olukorrani, kus purjus töötaja põhjustatud liiklusõnnetuse puhul ei saakski

regressinõuet kellegi vastu esitada, sest töötaja ei ole LKindlS § 48 lg 2 p 2 mõttes käsitatav sõiduki

valdajana.

8. Kostja ei ole kassatsioonkaebuse kohta seisukohta avaldanud.

9. Riigikohtu istungil jäi hageja esindaja kassatsioonkaebuse väidete juurde.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 692 alusel ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks, kuid täiendada tuleb ringkonnakohtu

otsuse põhjendusi.

11. Tulenevalt TsMS § 688 lg-st 1 kontrollib Riigikohus kassatsiooni korras ringkonnakohtu otsust

üksnes kassatsioonkaebusega vaidlustatud osas. Vaadeldaval juhul on vaidluse all küsimus, kas

liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud LKindlS § 48 lg 2 p 2 alusel on hagejal regressinõue kostja

või kolmanda isiku (sõidukit juhtinud isiku) vastu. Viidatud sätte kohaselt on kindlustusandjal või

Eesti Liikluskindlustuse Fondil õigus esitada regressinõue kahju tekitanud sõiduki valdaja vastu, kui

sõiduki valdaja juhtis sõidukit, olles alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine mõju all.

12. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, mille kohaselt on hagejal LKindlS § 48 lg 2

p 2 alusel regressiõigus sõidukit alkoholijoobes juhtinud kolmanda isiku vastu. Liikluskindlustuse

seaduse § 5 määratleb kindlustusvõtja ja kindlustatu mõisted. Kindlustusvõtja on sõiduki omanik

(LKindlS § 5 lg 1). Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt on sõiduki valdaja kindlustatu sõltumata

sellest, kas valdus on seaduslik või ebaseaduslik. Sõidukit vallanud isik on kindlustatu vaatamata

sellele, kas ta on teada või mitte. Eeltoodust tuleneb, et LKindlS § 5 lg 2 käsitab valdajana just

sõidukit juhtinud füüsilist isikut. Kolleegium jääb 14. juuni 2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-48-06

väljendatud seisukoha juurde, et liikluskindlustuse seaduse mõttes on valdaja mõiste laiem kui

asjaõigusseaduses. Nii saab liikluskindlustuse seaduse mõttes valdajaks lugeda nii isikut, kes vastab

AÕS §-s 33 sätestatud valdaja tunnustele, kui ka isikut, kes teostab sõiduki üle tegelikku võimu

sõltumata sellest, kas see võim kvalifitseerub valdusena asjaõigusseaduse tähenduses.

Eeltoodud järeldust kinnitab ka LKindlS §-s 48 reguleeritud tagasinõudeõigus. Selle sätte alusel on

kindlustusandjal või Eesti Liikluskindlustuse Fondil õigus esitada regressinõue olenevalt asjaoludest

kas ainult kahju tekitanud sõiduki valdaja vastu (näiteks lg 2 p-d 1 ja 2), sõiduki valdaja või omaniku

vastu (lg 2 p-d 3 ja 4), samuti ainult kindlustusvõtja vastu (lg 2 p 6). Kolleegium märgib, et LKindlS

§ 48 lg 2 p 2 ei anna alust omistada ühe isiku tegevuse tagajärgi teisele isikule ega esitada

regressinõuet selles sättes nimetamata isikute vastu.

13. Ringkonnakohus leidis õigesti, et asjas ei ole kohaldatav TsK § 458. Viidatud säte reguleeris

üldnormina isikute vastutust suurema ohu allika tekitatud kahju eest ega võimaldanud laiendada

LKindlS §-s 48 kui kindlustusandja regressiõigust reguleerivas erinormis sätestatud kohustatud

isikute ringi.

Jaak Luik, Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev