3-2-1-47-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-47-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 16. juuni 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja L. Laarmaa, liikmed P. Jerofejev ja V. Kõve

Kohtuasi

K osaühingu hagi OSAÜHINGU J (pankrotis) vastu 612 082

krooni saamiseks ning OSAÜHINGU J (pankrotis) vastuhagi

tehingu tühisuse tunnustamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas

nr 2-2/1798/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OSAÜHINGU J (pankrotis) kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Kostja (vastuhagis hageja) OSAÜHING J (pankrotis)

(registrikood xxxxxxxx), lepinguline esindaja vandeadvokaat

Andres Past;

Hageja (vastuhagis kostja) K osaühing (registrikood xxxxxxxx),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Andres Lusmägi;

Iseseisva nõudeta kolmandad isikud R. M, M. A ja K. K

Asja läbivaatamise kuupäev

8. mai 2006. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 29. detsembri 2005. a otsus

muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 31. mail 2005. a esitas K osaühing (OÜ) Rapla Maakohtule hagi OSAÜHINGU (OÜ) J (pankrotis)

vastu 307 208 krooni saamiseks.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 25. aprillil 2001. a õigusabilepingu nr 010425, mille alusel

osutas hageja kostjale õigusabi ja esindas teda seoses kindlustusjuhtumiga (kostja motellikompleksi

põleng). Osutatava õigusabi sisuks ja eesmärgiks oli saavutada see, et E AS tasuks kostjale

kindlustushüvitise. Pooled leppisid õigusabilepingu lisa punktis 1 kokku, et kindlustushüvitise

saamisel tasub kostja hagejale 50% saadud hüvitisest ning kohtukulud (kokkuleppe järgi lisandub

sellele summale käibemaks). Tallinna Linnakohtu 29. jaanuari 2004. a otsusega mõisteti kostja

kasuks välja kindlustushüvitis 493 245 krooni, mis laekus 25. mail 2004. a kostja arveldusarvele.

24. detsembril 2004. a tasus E AS kostjale täiendavalt 87 446 krooni. Seega sai kostja

kindlustushüvitisena kokku 580 691 krooni. Kostja tasus 9. juulil 2004. a tasutavast 342 608 kroonist

hagejale 35 400 krooni. 20. jaanuari 2005. a nõudele lepingujärgse tasu maksmiseks kostja ei

vastanud.

10. mail 2005. a suurendas hageja nõuet (tl 55-57) ja palus kostjalt välja mõista kokku 612 082

krooni, millest 307 208 krooni on tasu osutatud õigusabi eest ja 304 874 krooni viivis. Kostja

kohustus õigusabilepingu lisa punkti 1 järgi tasuma hagejale viivist iga viivitatud päeva eest 0,3%

tasutavast summast. Kostja oleks pidanud tasuma 35 400 krooni hiljemalt 8. juuniks 2004. a, kuid

tasus 9. juulil 2004. a. Viivis perioodi 9. juuni 2004. a ! 9. juuli 2004. a eest on 3292 krooni

(35 400 x 31 x 0,3%). Kindlustushüvitise esimeselt osalt pidi kostja tasuma 291 015 krooni hiljemalt

8. juuniks 2004. a. Sellest 35 400 krooni tasus kostja hilinemisega. Viivis tänaseni tasumata 255 615

kroonilt on 278 365 krooni (291 015 x 363 x 0,3%). Kindlustushüvitise teiselt osalt pidi kostja

tasuma 51 593 krooni hiljemalt 7. jaanuaril 2005. a. Kostja seda tänaseni tasunud ei ole. Seisuga

6. juuni 2005. a on viivis nimetatult summalt 23 217 krooni (51 593 x 150 x 0,3%).

3. 5. aprillil 2005. a esitatud vastuses tunnistas kostja hagi. Hageja nõustus ainsana kostja esitatud

tingimustel õigusabi osutama. Enne õigusabilepingu sõlmimist kooskõlastas kostja lepingu AS-iga H,

kellel on üle 50% kõikide võlausaldajate häälte arvust. AS H kinnitas oma nõusolekut kirjalikult.

Hagejale maksti 35 400 krooni pankrotitoimkonna otsuse alusel, mida pankrotihaldur kostja

esindajana pidi täitma. Hiljem kostja hagi ei tunnistanud ja palus selle jätta rahuldamata.

4. 30. juunil 2005. a esitas kostja vastuhagi, milles palus tunnistada poolte 25. aprillil 2001. a

sõlmitud õigusabilepingu tühisust. Vaidlusaluse lepingu punktis 1 lepiti kokku, et hagejale maksab

tasu kostja. Kuna kuni 7. juulini 2001. a kehtinud pankrotiseaduse (PankrS) § 32 lg 4 kohaselt sai

kokku leppida esindajale tasu maksmises halduri tasu arvel, on lepingus ja selle lisas kokkulepitu

vastuolus pankrotiseadusega. Samuti oli hagejale teada, et kokkulepitud tasu ei vasta

pankrotivõlgniku majanduslikule olukorrale. Seetõttu on õigusabileping sel ajal kehtinud

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 lg 2 kohaselt tühine. Leping sõlmiti pankrotis oleva

äriühingu ja professionaalse õigusabi osutaja vahel. Hageja pidi teadma, et tasu võib maksta vaid

halduri tasu arvel ning see ei saa viimast ületada. Hageja nõudis kostja esindajana E AS-ilt 5 459 278

krooni suuruse hüvitise väljamõistmist, millest 50% on 2 729 639 krooni. Ebatõenäoline on haldurile

tasu maksmine summas, millest kostja tasu oleks koos käibemaksuga olnud 3 220 974 krooni.

Nimetatud summa on õigusabi osutamise eest äärmiselt suur. Kostja leidis, et õigusabileping on

vastuolus heade kommetega ja TsÜS § 66 lg 1 järgi tühine.

5. Hageja ei tunnistanud vastuhagi ja palus selle rahuldamata jätta. Pooltevahelist suhet ei reguleeri

PankrS § 32. Hageja esindas õigusabilepingu alusel kostjat, mitte haldurit. Kostja kohustus maksma

hagejale kokkulepitud tasu pankrotimenetlusega seotud väljamaksena pankrotivara arvel. Pooled ei

leppinud kokku, et hagejale makstakse tasu halduri tasu arvel, ka ületab kokkulepitud tasu PankrS

§ 99 lg-s 4 nimetatud piirmäära. Õigusabileping on kooskõlas PankrS §-ga 311 ning § 55 lg-tega 1, 2

ja 3. Lepingujärgne saadaolev tasu on PankrS § 83 ja § 85 lg 1 p l kohaselt pankrotimenetlusega

seotud väljamakse, mis oleks tulnud teha enne jaotise alusel raha väljamaksmist. AS-i H 19. aprilli

2001. a kinnitus tõendab samuti, et poolte tahe oli sõlmida leping, mille täitmise eest makstakse

hagejale tasu pankrotivara arvel. Kostja kohustus maksma hagejale tasu vaid siis, kui kostja saab

kindlustushüvitist.

6. 6. juuni 2005. a kohtumäärusega kaasati protsessi kolmandate isikutena kostja poolel

pankrotitoimkonna liikmed R. M, M. A ja K. K (tl 64-65). Kolmandad isikud toetasid vastuhagi. Tasu

õigusabi eest ja viivis on ebamõistlikult kõrged, tasumäär oleks pidanud olema 10-15% saadavast

hüvitisest. Tasu peaks olema mõistlikus suuruses vastavalt kulutatud ajale. Lepingu sõlmimise ajal

puudus pankrotitoimkond, võlausaldajate üldkoosoleku nõusolekut lepingu sõlmimiseks ei olnud,

haldur oleks pidanud rohkem arvestama võlausaldajate huvidega.

7. Rapla Maakohus mõistis 15. septembri 2005. a otsusega OÜ-lt J (pankrotis) K OÜ kasuks välja

307 208 krooni lepingust tulenevat võlga, 304 874 krooni viivist ja 32 000 krooni riigilõivu katteks.

Vastuhagi jättis kohus rahuldamata. Kohus lubas teha OÜ J arvelduskontolt Nordea Pangas

väljamakseid kohtuotsuse täitmiseks.

8. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei nõustunud kohus vastuhagis esitatud seisukohaga, et hageja

oli kostja pankrotimenetluses halduri esindaja ja võib tasu saada ainult halduri tasu arvel. Lepingust

nähtub selgelt, et selle poolteks olid OÜ J ja hageja, OÜ-d J esindas haldur. Kostja ja kolmandate

isikute väide selle kohta, et hageja võis tegutseda ja tasu saada ainult halduri esindajana ja halduri

tasu arvel kehtinud PankrS § 32 lg-te 1 ja 4 järgi, ei põhine ühelgi tõendil. Lepingu lisa punkti 1

kohaselt tekkis kostjal tasumise kohustus ainult kindlustushüvitise saamise korral. Tõendatud ei ole,

et hageja kasutas tasumise tingimuste seadmisel ära kostja kui pankrotivõlgniku rasket olukorda.

Kostja esindaja kinnitas oma seletustes, et kindlustusandjalt hüvitise saamiseks oli vajalik esitada

kohtusse hagi, ilma ettemaksuta nõustus õigusabi osutama vaid hageja. Kindlustusandja keeldus aga

üldse igasuguse hüvitise maksmisest. Hagejale tasu maksmise kohustus olenes hüvitise saamisest

(hagi rahuldamisest), hagi rahuldamata jätmise korral ei oleks hageja tasu ja hüvitist kohtukulude eest

saanud, sest nõue kindlustusandja vastu oli ainus pankrotivara. Kostja halduril oli võimalus mitte

sõlmida lepingut ja esitada ise võlgniku esindajana hagi kindlustusandja vastu. Ainus laekumine

pankrotivarasse osutus võimalikuks hageja tegevuse tulemusena. Neil põhjustel ei ole tehing seaduse

ega heade kommete vastane. Lisaks oli kostja esindajal (pankrotihalduril) suurima võlausaldaja AS-i

H nõusolek sellistel tingimustel lepingu sõlmimiseks.

Hagetav summa tuleb lugeda halduri tehtud tehingust tekkinud võlaks vastavalt kehtinud

PankrS § 85 lg 1 p-le 1 ja alates 1. jaanuarist 2004. a kehtiva PankrS § 148 lg 1 p l järgi. Tegemist on

massikohustusega, mille täitmist võib PankrS § 149 lg 1 kohaselt nõuda võlgnikult üldises korras.

Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise

seaduse § 11 järgi kohaldatakse enne 1. juulit 2002. a tekkinud võlasuhtele sel ajal kehtinud seadust.

Vaidlusalune leping on kvalifitseeritav käsunduslepinguna vastavalt selle sõlmimise ajal kehtinud

tsiviilkoodeksi (TsK) 35. peatükile. TsK § 173 lg 1 ja § 174 kohaselt tuli kohustis täita nõuetekohasel

viisil ja kindlaks määratud tähtajaks, ühepoolne täitmisest keeldumine ei olnud lubatud. TsK § 394 lg-

te 1 ja 2 kohaselt kohustus üks pool (volinik) tegema teise poole arvel ja nimel juriidilisi toiminguid

ning teine pool kohustus tasuma lepingus ette nähtud tasu. Kostja otsus maksta hagejale lepingu järgi

vaid 35 400 krooni, ei ole millegagi põhjendatud. Hageja täitis lepingu nõuetekohaselt, kostja ei ole

lepingu kohast täitmist kahtluse alla seadnud. Kokkulepitust madalama tasu maksmiseks ei ole kostja

hageja poole pöördunud. Hageja poolt lepingu alusel arvestatud viivis ei ole ülemäärane, kuna see ei

ületa lepingu järgi tasutavat summat. Kostja ei ole täitnud lepingut ulatuses, mis oleks proportsioonis

hageja osutatud teenuse mahu ja selleks kulunud ajaga (alates 25. aprillist 2001. a kuni

kindlustushüvitise laekumisteni 25. mail 2004. a ja 24. detsembril 2004. a). Kostjal oli võimalus

asuda oma kohustusi kohe täitma või pöörduda hageja poole tasumise tingimuste muutmiseks. Neid

asjaolusid arvestades asus kohus seisukohale, et puudub TsK §-s 194 sätestatud alus viivise

vähendamiseks.

9. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi.

Kolmandad isikud R. M, M. A ja K. K esitasid avalduse apellatsioonkaebusega ühinemiseks.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

10. Tallinna Ringkonnakohus muutis 29. detsembri 2005. a otsusega maakohtu otsust viivise

väljamõistmise ja kohtukulude osas ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 30 000 krooni viivist

ning 18 000 krooni kohtukulu. Ülejäänud osas jäeti maakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt kohaldas maakohus seadust õigesti. Halduri tehtud tehingust

tekkinud võlga võib seadusest tulenevalt nõuda üldises korras. Kohtu põhjendused nii selle kui

tehingu kehtivuse kohta on õiged. Selles osas ei ole vajalik tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 330 lg-st 5 tulenevalt esimese astme kohtu motiive korrata. Arvestades vaidlusaluse tehinguga

seotud asjaolusid kogumis, pidas ringkonnakohus õigeks ja õiglaseks väljamõistetud viivist

vähendada ning mõista kostjalt välja viivist 30 000 krooni.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu hinnanguga õigusabilepingu kehtivusele. Maakohus on oma

seisukohta piisavalt põhjendanud, leides õigesti, et tehing ei ole vastuolus ei seaduse ega heade

kommetega. Apellandi sellekohased etteheited kohtule ei ole õiged. Kohus on otsuse tegemisel

arvestanud nii asjaolu, et lepingut sõlmides puudus kostjal kui pankrotistunud äriühingul praktiliselt

igasugune vara ning vaid hageja vahendusel peetud kohtuvaidlus võis võimaldada mingeidki nõudeid

rahuldada, kui seda, et suurim võlausaldaja AS H andis lepingu sõlmimiseks oma nõusoleku (tl 26).

Neid asjaolusid on tunnistanud oma esialgses vastuses kohtule ka kostja. Kohus leidis õigesti, et

hagejal on õigus saada lepingus kokkulepitud tasu. Pooled olid leppinud kokku selles, et juhul, kui

kostja ei saa kindlustushüvitist, ta hagejale tasu ei maksa (kohtumenetlusega seotud kulud jäävad

hageja kanda).

Põhinõude arvestusliku külje osas kostja vastuväiteid ei esitanud, küll aga vaidles muu kõrval vastu

ka viivise suurusele. Maakohus märkis õigesti, et kostjal oli võimalik asuda kohustust kohe täitma,

vältides sellega viivise tasumist. Kohtu järeldusega, et sellest tulenevalt puudub viivise

vähendamiseks TsK §-s 194 sätestatud alus, ei saa aga nõustuda. Viivise kui leppetrahvi lepivad

võlasuhte pooled kokku kohustuse täitmise tagamiseks ning see rakendub alati vaid siis, kui pool on

lepingut rikkunud. See aga ei tähenda, nagu ei oleks kohtul teatud asjaoludel võimalik lepingust

tulenevat viivist vähendada. TsK § 194 lg 1 kohaselt, kui tasutav leppetrahv on ülemäära suur,

võrreldes kreeditori kahjuga, on kohtul õigus leppetrahvi vähendada. Praegusel juhul tuleb arvestada

kõnealuse lepingu omapära ja lepingu sõlmimise asjaolusid ning väljamõistetavat viivist vähendada

30 000 kroonini. Lepingust nähtuvalt oli poolte kokkuleppe sõlmimisel arvestatud ka võimalikke

riske (tekkida võivaid kahjusid jne), millele vastavalt oli kokku lepitud lepingujärgse tasu suurus.

Seetõttu tuleb kostja taotlus viivise vähendamiseks rahuldada. Apellandi vastavad väited on õiged.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

11. Kassatsioonkaebuses palub kostja tühistada ringkonnakohtu otsuse ning saata asi samale kohtule

uueks läbivaatamiseks.

12. Kassatsioonkaebuse kohaselt ei ole esindaja tasu massivõlg - PankrS § 32 lg 4 on erinorm § 85

lg 1 p 1 suhtes. Võlgniku nõuete sissenõudmine on halduri kohustus, mille täitmise võis haldur üle

anda oma esindajale, makstes tasu halduritasu arvel.

Õigusabileping on tühine nii TsÜS § 66 lg 1 alusel (heade kommete vastane) kui ka eraldi alusena

§ 66 lg 2 alusel (seadusvastane, kuivõrd rikuti PankrS § 32).

Puudub alus viivise väljamõistmiseks, kuna hagi on rahuldatud ebaõigesti. Viivise vähendamise

ulatus oli ebapiisav, arvestades kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ning ka

lepingupoolte majanduslikku seisundit.

Kohtud on jätnud analüüsimata tehingu tühisuse vastuolu tõttu heade kommetega, rikkudes seega

TsMS § 227 lg-t 1.

13. Hageja leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohtu lahend on seaduslik ja

põhjendatud. Kolmandad isikud ei ole oma seisukohta kassatsioonkaebuse kohta väljendanud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks

TsMS § 692 alusel.

15. Kolleegium nõustub esmalt kohtute seisukohaga, mille järgi ei ole 25. aprilli 2001. a

õigusabileping heade kommete vastane. Hinnates tehingu võimalikku vastuolu heade kommetega

tuleb arvestada kõiki tehingu sõlmimise asjaolusid kogumis, vt nt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-

2-1-80-02 (RT III 2002, 27, 302). Kohtud on tuvastanud, et õigusabilepingut oli nõus ilma

ettemaksuta sõlmima üksnes hageja. Samuti on tuvastatud, et tehingu sõlmimiseks tehingus

kokkulepitud tingimustel andis oma nõusoleku ka kostja suurim võlausaldaja AS H. Lisaks on kohtud

viidanud ka sellele, et tehingus lepiti tasu saamine kokku ainult selleks juhuks, kui kindlustushüvitis

hageja asjaajamise tulemusel kostja kasuks välja mõistetakse. Kolleegium leiab, et neid asjaolusid

kogumis arvestades on õige lugeda, et tehing ei olnud heade kommete vastane. Tehing tõi kaasa

reaalse võimaluse pankrotivõlgniku kasuks vara saada ning see võimalus ka realiseerus.

Kolleegium märgib, et ebaõige on kassatsioonkaebuse seisukoht, mille kohaselt ei ole kohtud

analüüsinud tehingu võimalikku vastuolu heade kommetega. Kohtuotsustest nähtuvalt on mõlema

astme kohtud tehingu vastuolu heade kommetega analüüsinud ning leidnud, et tehing ei ole heade

kommete vastane.

16. Kolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et hageja nõutud summa tuleb lugeda halduri tehtud

tehingust tekkinud võlaks vastavalt enne 1. jaanuari 2004. a kehtinud PankrS § 85 lg 1 p-le 1.

Kolleegium peab vajalikuks märkida, et enne 1. jaanuari 2004. a kehtinud PankrS § 55 lg 2 kohaselt

on halduril juhatuse või seda asendava organi õigused ja kohustused, mis ei ole vastuolus

pankrotimenetluse eesmärgiga. Haldur vastutab nagu juhatuse või seda asendava organi liige.

Vastavalt PankrS §-le 311 on haldur pankrotimenetluses võlgniku seaduslik esindaja, kes teeb

võlgniku nimel pankrotivaraga seonduvaid tehinguid ja muid õigustoiminguid. Halduri esindusõigust

on seadusandja piiranud üksnes PankrS § 55 lg-ga 3, millest tulenevalt võib haldur majandustegevuse

korraldamiseks võtta laenu ainult võlausaldajate üldkoosoleku, üldkoosoleku otsusel aga

pankrotitoimkonna, nõusolekul. Sellisele seisukohale on Riigikohus jõudnud ka oma lahendis

tsiviilasjas nr 3-2-1-05-01 (RT III 2001, 5, 71).

Seega, kui tegemist ei olnud laenu võtmisega, ei omanud enne 1. jaanuari 2004. a kehtinud

pankrotiseaduse kohaselt halduripoolsed võimalikud seaduserikkumised tehingute sõlmimisel ja

täitmisel kolmandate isikute suhtes tähendust. Sellised tehingud ei ole reeglina tühised ning

kolmandatel isikutel on õigus nõuda nende täitmist nn pankrotipesalt (võlgnikult). Võlgnikul

omakorda võib tekkida tagasinõue pankrotihalduri vastu, kui pankrotihaldur on sõlmitud tehinguga

tekitanud võlgnikule põhjendamatuid kulutusi.

Kolleegium märgib, et ka PankrS 32 lg 4 kohaldamisel koostoimes § 98 lg 1 p-ga 4 ja lõikega 2 võib

jõuda järeldusele, et halduri poolt ilma pankrotitoimkonna nõusolekuta tehtud tehingu tagajärjeks ei

ole tehingu tühisus. Sellele järeldusele aitab jõuda eespool viidatud PankrS § 55 lõikes 3 ning § 98

lg 2 teises lauses sätestatu. Viimati mainitud normi kohaselt vastutavad haldurile põhjendamatute

kulutuste tegemiseks nõusoleku andnud pankrotitoimkonna liikmed võlgniku ees solidaarselt

halduriga. See näitab, et põhjendamatute kulutuste tegemisel tehingute kaudu jäävad need tehingud

kolmandate isikute suhtes jõusse, kuid sisesuhtes võib võlgnikul tekkida tagasinõue nii

pankrotihalduri kui ka pankrotitoimkonna liikmete vastu. Pankrotivõlgniku nõuet pankrotihalduri

vastu põhjendamatute kulutuste tegemise tõttu on Riigikohus analüüsinud oma lahendites

tsiviilasjades nr 3-2-1-123-04 (RT III 2004, 33, 345) ja 3-2-1-51-04 (RT III 2004, 16, 196).

17. Kolleegium märgib, et halduri tehtud kulutuste põhjendatuse hindamisel tuleb mh hinnata ka

seda, kas pankrotihaldur oleks saanud oma ülesannete ringi kuuluva ülesande täitmisega ise hakkama,

kasutamata teiste isikute abi. Halduril on PankrS § 32 kohaselt õigus kasutada teiste isikute abi, kuid

sellise abi kasutamise vajalikkust tuleb vajaduse korral hinnata. Seejuures tuleb hinnata, kas tehtud

kulutused olid asja keerukusest vms objektiivsest asjaolust lähtudes vajalikud. PankrS § 31 lg 4

sätestab, et halduril on õigus saada tasu oma ülesannete täitmise eest.

18. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on viivise väljamõistmise osas otsust piisavalt põhjendanud.

L. Laarmaa, P. Jerofejev, V. Kõve