3-2-1-44-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-44-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 14. juuni 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik

Kohtuasi

Aktsiaseltsi H hagi OÜ K (endine ärinimi Aktsiaselts K) vastu

1 333 341 krooni 40 sendi saamiseks. OÜ K vastuhagi

lepingust loobumise õiguse tunnustamiseks ja 675 751 krooni

saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas

nr 2-2/1157/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi H ja OÜ K kassatsioonkaebused

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Aktsiaselts H (registrikood xxxxxxxx) ja tema esindaja

vandeadvokaat Mart Missik

Kostja OÜ K (registrikood xxxxxxxx) ja tema esindaja

vandeadvokaat Raivo Laus

Asja läbivaatamise kuupäev

8. mai 2006. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. detsembri 2005. a

otsus ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule.

2. Rahuldada Aktsiaseltsi H kassatsioonkaebus.

3. Rahuldada osaliselt OÜ K kassatsioonkaebus.

4. Tagastada OÜ-le Advokaadibüroo Markus, Meidra, Missik

27. jaanuaril 2006. a Aktsiaseltsi H kassatsioonkaebuselt

tasutud kautsjon, 13 333 (kolmteist tuhat kolmsada

kolmkümmend kolm) krooni 40 senti.

5. Tagastada OÜ-le K kassatsioonkaebuselt 30. jaanuaril

2006. a tasutud kautsjon, 13 333 (kolmteist tuhat kolmsada

kolmkümmend kolm) krooni 40 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts (AS) H esitas 27. juunil 2003. a Lääne Maakohtule hagi, milles palus OÜ-lt K välja

mõista pooltevahelise lepingu täitmata jätmise tõttu kostjale alusetult tasutu ja tekkinud kahju

kogusummas 1 333 341 krooni 40 senti.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled riigihanke pakkumismenetluse tulemusena 26. oktoobril

2001. a ehitustöövõtulepingu, mille kohaselt pidi kostja tegema Haapsalu Väike-Viigi süvendustöid

ning viigi põhjast ammutatud pinnasest viigi keskele kujundama saare. Tööde kogumaksumuseks oli

3 947 047 krooni, millele lisandus käibemaks 710 468 krooni. Kostja kohustus töö valmis tegema

28. veebruariks 2002. a. Tööde valmimise tähtaega pikendati kaks korda ja kostja kohustus töö

tegema 30. novembriks 2002. a. 1. maist 2002. a kostja süvendustöid enam ei teinud. Pooled

lõpetasid lepingu ennetähtaegselt 1. detsembrist 2002. a.

Hageja tasus kostja esitatud arvete alusel töö tegemise perioodil 2 759 471 krooni. 2002. aasta

septembrist avaldas kostja korduvalt, et Väike-Viigi süvendustöid sõlmitud lepingu raames ei saa

jätkata. Pärast tööde katkestamist tellis hageja E AS-ilt kontrollarvutused, mille tulemusel selgus, et

tegelikult tehtud tööde maht ei vastanud kostja esitatud aktidel ja arvetel kajastatud mahtudele. Kostja

on süvendustöid tehtust enam akteerinud kokku 56 563 m3 ning enam näidanud pinnase transporti

erinevatele ladestuspaikadele kokku 53 063 m3. Tööde üleandmis-vastuvõtmisaktide koostamise ajal

lepinguobjekti igakordselt üle ei vaadatud. Tulenevalt objekti ja töö iseloomust, milleks oli kestev

veekogu süvendamine ning põhja- ja kaldreljeefi kujundamine, poleks see olnud võimalik. Kostjale

maksti reaalselt tegemata tööde eest 1 287 321 krooni 40 senti. Kontrollarvutuste saamiseks kulutas

hageja 46 020 krooni. Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 1 333 341 krooni 40 senti.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Alusetu on hageja väide, et kostja ei ole aktides näidatud süvendustöid

reaalselt teinud. Hageja ja kostja alla kirjutatud aktidega on tõendatud, et aktides nimetatud tööd tehti.

Hageja võttis tööd vastu ega esitanud nende suhtes pretensioone.

3. Kostja esitas 13. jaanuaril 2004. a vastuhagi, milles palus tunnustada tema õigust loobuda

ehitustöövõtulepingust ning välja mõista hagejalt lepinguvälise lisatöö tegemise eest 210 000 krooni

ja pangatagatisena saadud 465 751 krooni.

Vastuhagi kohaselt ilmnes 2002. aasta alguses, et tööde tegemine oli projektis ettenähtust oluliselt

keerulisem. Kostja informeeris hagejat, et lõppresultaati ei ole võimalik saavutada projekti tegeliku

olukorraga vastavusse viimata ning uut ehitustehnilist lahendust andmata. Kostjal oli õigus

tsiviilkoodeksi (TsK) § 364 alusel lepingust loobuda. Kostja andis hagejale pakkumise kutse

dokumendi kohaselt ehitusperioodi pangatagatise ehk täitmistagatise 10% käibemaksuga

töövõtuhinnast, kestusega 3 kuud üle töövõtu tähtpäeva. Tagatis pidi olema tingimusteta

väljamaksmiseks ostjale tema esimesel nõudmisel. Kuna kostja ei ole töö pooleli jäämises süüdi, on

tagatis realiseeritud alusetult ja 465 751 krooni tuleb kostjale tagastada. Hagejalt tuleb kostja kasuks

välja mõista ka 210 000 krooni täiendava tööna ladestusalale V-8 tõkketammi rajamise eest.

4. Hageja vastuhagi ei tunnistanud. Projektlahenduse muutmiseks ei olnud alust. Täitmistagatis oli

nõudegarantii, mis on oma olemuselt abstraktne ja seega sõltumatu selle andmise aluseks olevast

õigussuhtest. Seda ei saa tagasi võtta ega tühistada ega keelduda selle täitmisest garantii andmise

aluseks oleva lepingu rikkumisele tuginedes. Samuti ei saa täidetud nõudegarantii alusel

väljamakstud raha tagasi nõuda alusetu rikastumise sätete järgi. Asjaolu, et võlgniku kohustus tulenes

lepingust, millest ta püüab loobuda, ei ole aluseks nõudegarantii alusel väljamakstud raha

tagasinõudmisele. Kostjal ei olnud alust lepingust loobumiseks.

5. Lääne Maakohus rahuldas 25. juuni 2004. a otsusega hagi täielikult ja vastuhagi osaliselt.

Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1 333 341 krooni 40 senti ning 127 667 krooni

kohtukulu. Vastuhagi osalisel rahuldamisel mõistis maakohus hagejalt kostja kasuks välja 210 000

krooni ning 22 500 krooni kohtukulu. Kohus jättis rahuldamata kostja nõude 465 751 krooni

saamiseks ja lepingust loobumise õiguse tunnustamiseks.

Kohtuotsuse põhjendustel tuleb pooltevahelise kestvuslepinguga seotud asjaoludele ja toimingutele,

mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002. a, kohaldada tsiviilkoodeksi sätteid ja alates 1. juulist

2002. a võlaõigusseaduses (VÕS) sätestatut. TsK § 355 peab silmas, et töövõtja teeb kogu töö valmis

ja annab tehtud töö üle tellijale, kes on kohustatud töö vastu võtma. Pooled ei vaidle selle üle, et

töövõtuleping lõpetati ennetähtaegselt, kostja jättis lepingus ettenähtud süvendustööd pooleli ja kogu

objekt on hagejale üle andmata. Tööde üleandmise-vastuvõtmise aktid, mis kajastavad 2001. aasta

novembrikuus, 2002. aasta jaanuari-, veebruari-, märtsi- ja aprillikuus tehtud töid, olid aluseks

töövõtjale igakuise tasu maksmiseks tehtud töö eest. Asjas on tõendatud, et seda pidasid silmas ka

pooled ise. Need aktid ei ole oma sisult reaalselt tehtud tööde üleandmise-vastuvõtmise aktid ega

kajasta seetõttu tegelikult tehtud süvendustöid. Asjaolu, et hageja ei ole töö vastuvõtmisel piisavalt

kontrollinud tehtud töö mahtu ja kvaliteeti, ei oma olulist tähtsust, sest pooled ei vaidle makstud

summade suuruse üle. Hageja tugineb AS-i E tehtud Väike-Viigi süvendustööde mahtude

kontrollarvutustele. Kontrollarvutusi võib pidada usaldusväärseks. Kostja on vastupidisel seisukohal,

kuid samas ei ole ta esitanud omapoolseid kontrollarvutusi ega taotlenud süvendustööde tegelike

mahtude määramiseks ekspertiisi. VÕS § 189 lg 1 järgi võib kumbki lepingupool lepingust

taganemise korral nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist, kui ta tagastab kõik üleantu.

Asjas on tõendatud, et hageja maksis kostjale reaalselt tegemata tööde eest 1 287 321 krooni 40 senti

ja see summa tuleb kostjalt hageja kasuks viidatud sätte alusel välja mõista. Kostjalt tuleb VÕS § 101

lg 1 p 3 alusel välja mõista ka kontrollarvutuste tegemise eest hageja tasutud 46 020 krooni. Hageja

on teinud kulutusi kontrollarvutuste saamiseks pärast 1. juulit 2002. a. Seega tuleb lähtuda

võlaõigusseadusest. VÕS § 128 lg 3 järgi hõlmab otsene varaline kahju muu hulgas mõistlikud kulud

kahju kindlakstegemiseks.

Vastuhagis esitatud nõuetest tuleb rahuldada ladestusalale V-8 tõkketammi rajamise eest 210 000

krooni väljamõistmise nõue. Tõendatud on, et tõkketamm on rajatud ning selle maksumuseks

hindasid pooled 210 000 krooni. Kostja nõue hageja vastu tunnustada VÕS § 116 lg 1 järgi tema

õigust ehitustöövõtulepingust taganeda, tuleb jätta rahuldamata. Lepingu p 17.2 järgi oli töövõtjal

õigus lõpetada leping ennetähtaegselt, kui tellija oma kohustusi rikub ja on viivitanud maksetega üle

30 päeva. Kostja ei ole tuginenud sellele, et hageja on maksetega viivitanud üle 30 päeva. Asjas on

tõendatud, et süvendustööde projekt oli realiseeritav ja selle muutmine polnud vajalik. Pärast kostjaga

lepingu lõpetamist jätkas süvendustöid teine ettevõtja, kes lõpetas kostja alustatud töö. Kostja valis

töö tegemiseks meetodid ja tehnilised vahendid, millega ei olnud võimalik lepingus kokkulepitud

tulemust saavutada. Samuti tuleb jätta rahuldamata kostja nõue hagejalt 465 751 krooni suuruse

täitmistagatise väljamõistmiseks. Hageja nõue garantiisumma maksmiseks oli õiguspärane. Kostja

rikkus lepingut, sest ta ei täitnud lepinguga võetud kohustusi.

6. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada osas,

millega hagi rahuldati ja vastuhagi jäeti rahuldamata, ning teha selles osas uue otsuse, millega jätta

hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi.

7. Tallinna Ringkonnakohtu 15. detsembri 2004. a otsusega tühistati maakohtu otsus hagi

rahuldamise ja kostjalt kohtukulude väljamõistmise osas. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue

otsuse, millega jättis hageja nõude 1 333 341 krooni 40 sendi saamiseks rahuldamata. Ülejäänud osas

jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.

8. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse hageja, kes palus

ringkonnakohtu otsuse tühistada ulatuses, millega tühistati maakohtu otsus hagi rahuldamise ja

kostjalt hageja kasuks kohtukulude väljamõistmise osas, ja tühistatud osas saata asi ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks.

9. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 1. juuni 2005. a otsusega tühistati ringkonnakohtu otsus osas, millega

ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse, samuti kohtukulusid puudutavas osas. Tühistatud osas

saadeti asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ülejäänud osas jäeti ringkonnakohtu

otsus muutmata.

Riigikohtu otsuse kohaselt ei ole vaidlusalune ehitustöövõtuleping kestvusleping. Töövõtuleping on

nii enne 1. juulit 2002. a kehtinud TsK § 355 kui ka VÕS § 635 lg 1 järgi suunatud teatud konkreetse

tulemuse saavutamisele. Kestvusleping on VÕS § 195 lg 3 kohaselt püsiva kohustuse või korduvate

kohustuste täitmisele suunatud leping. Kestvuslepinguid täidetakse pikema aja jooksul, samuti peab

kohustuse täitmises esinema mingi korduvus või perioodilisus. Vaidlusalusel lepingul puuduvad

tunnused, mis võimaldaksid seda kestvuslepinguna kvalifitseerida. Ekslik on ringkonnakohtu

seisukoht, et töövõtulepingut tuleb käsitada kestvuslepinguna VÕS § 655 alusel, kuna üles saab öelda

võlaõigusseaduse mõtte kohaselt vaid kestvuslepinguid. Ainuüksi sellest, et VÕS § 655 sätestab

tellija ülesütlemisõiguse, ei saa teha järeldust, et töövõtuleping on kestvusleping. Kuna vaidlusalune

töövõtuleping sõlmiti 26. oktoobril 2001. a ja see ei ole kestvusleping, tuleb vastavalt

võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise

seaduse §-le 11 poolte vaidlusele kohaldada enne 1. juulit 2002. a kehtinud seadust.

Ringkonnakohus asus ekslikult seisukohale, et tellija ei saa enam vaidlustada töid, mille ta on ise

vastu võtnud ja kinnitanud üleandmise-vastuvõtmise aktides nende tegemist. Kehtinud TsK § 366

sätestas tellija kohustuse tööettevõtja tehtud töö vastu võtta. Selle paragrahvi 1. lõike kohaselt oli

tellija kohustatud tööettevõtja tehtud töö vastu võtma ja selle üle vaatama. Kui ta ei teatanud

viivitamatult tööettevõtjale lepingu tingimustest kõrvalekaldumistest, mis halvendasid tööd, või

teistest puudustest töös, kaotas ta õiguse nendele hiljem tugineda. Ringkonnakohus leidis, et töö

osade kaupa vastuvõtmine oli tellija lepingujärgne kohustus. Samuti leidis ringkonnakohus, et hageja

ei saa pärast töö koguselist vastuvõtmist esitada enam pretensioone koguse kohta. Ringkonnakohus

on tähelepanuta jätnud TsK § 366 lg 2, mille kohaselt lepingutingimustest kõrvalekaldumistest ja

teistest puudustest töös, mida tavalise vastuvõtu viisi juures ei võidud avastada, on tellija kohustatud

teatama tööettevõtjale viivitamatult pärast nende avastamist.

Ringkonnakohus rikkus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 330 lg-t 4, kui jättis tähelepanuta

hageja hagiavalduses esitatud väited, et tööde üleandmise-vastuvõtmise aktide koostamise ajal tööde

reaalset teostatust ei kontrollitud, sest tulenevalt objekti ja töö iseloomust poleks see olnud võimalik.

Samuti jättis ringkonnakohus põhjendamata, miks ta ei nõustunud maakohtu seisukohaga ja leidis, et

tööde üleandmise-vastuvõtmise aktidest ei tulene, nagu oleks neil tähendus ainult raamatupidamise

jaoks ja et need ei kajasta reaalselt tehtud süvendustöid.

Riigikohus selgitas, et ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel võtta esmalt seisukoht, kas

asjas on alus kohaldada TsK § 366 lg-t 2. Seejärel tuleb kohtul õiguslikult kvalifitseerida

õiguskaitsevahend, mille kohaldamist hageja kohtult taotleb, arvestades ka TsK § 368 lõikes 1

sätestatut, ja siis otsustada, kas taotletava õiguskaitsevahendi kohaldamise eeldused on tõendatud

ning kas hageja nõuded tuleb rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

10. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 30. detsembri 2005. a otsusega maakohtu otsuse hagi

rahuldamise ja kostjalt kohtukulude väljamõistmise osas ja saatis asja selles osas uueks

läbivaatamiseks samale maakohtule.

Kohtuotsuse põhjendustel ei ole vaidlusalune ehitustöövõtuleping kestvusleping ning asjas tuleb

kohaldada enne 1. juulit 2002. a kehtinud seadust. Maakohus kohaldas õigesti tsiviilkoodeksi sätteid

(TsK § 373 lg 1) osas, milles tuvastati pooltevahelisi lepingulisi suhteid. Hageja esitas lepingust

tuleneva nõude (TsK § 174 ja § 355). Tegemist ei ole alusetu omandamisega, kuna tasumine toimus

lepingu täitmiseks lepingus ettenähtud korras ja alustel.

Kostja jättis tähelepanuta TsK § 366 lg 2, kui leidis, et tellija ei saa enam vaidlustada töö tegemist,

mille ta on ise vastu võtnud. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel tuvastada, millal sai hageja

puudustest töös teada ja kas ta teatas neist viivitamatult kostjale. Tööde osade kaupa vastuvõtmine oli

hageja lepingujärgne kohustus. Maakohus tuvastas õigesti, et vaidlusalused aktid ei ole reaalselt

tehtud tööde üleandmise-vastuvõtmise aktid ega kajasta tehtud tööde tegemist. Põhjendatud on hageja

väited selle kohta, et väljatoodud mudahulga järgi ei olnud võimalik tuvastada, kui suures osas on

lepingu eesmärk täidetud. Viidatud aktid ei kajasta, kui lähedale süvendustöödega ja muda väljaveoga

projektdokumentatsioonis ette antud kõrgusmärkidele jõuti. Samuti väidab hageja põhjendatult, et

igakordne mõõdistustööde tegemine oleks olnud pooltele ebamõistlikult kulukas ning selles osas

saavutasid pooled üksmeele 18. märtsil 2002. a toimunud läbirääkimistel. Hageja sai tegeliku

ülevaate tehtud töödest maakohtu otsuses märgitud tõenditest (AS-i E tehtud Väike-Viigi

süvendustööde mahtude kontrollarvutused). Maakohus hindas kõiki asjas esitatud tõendeid ja tuvastas

õigesti, et kostjapoolne lepingu rikkumine on tõendatud. Hageja on kinnitanud, et kohe pärast

kontrollarvude saamist informeeriti kostjat tulemustest. Kostja pole neid ümber lükanud. Ka on

maakohus vastuhagi osalisel rahuldamisel tuvastanud, et kostja rikkus lepingut, ning otsus on selles

osas jõustunud.

Seejärel tuleb maakohtul õiguslikult kvalifitseerida õiguskaitsevahend, mille kohaldamist hageja

kohtult taotleb, arvestades ka TsK §-s 368 sätestatut, ning otsustada, kas taotletava

õiguskaitsevahendi kohaldamise eeldused on tõendatud. Eelmenetluses pole maakohus hageja

tähelepanu neile asjaoludele juhtinud ega välja selgitanud, millisele õiguskaitsevahendile hageja

soovib tugineda ja millised on sellest tulenevalt tema nõuded. Hagiavalduses on hageja korduvalt

väitnud, et ta ei olnud huvitatud vahepealsete kontrollmõõtmiste tulemustest, vaid lõppresultaadist.

Hagiavaldusest ei nähtu, millist mõju lõppresultaadile avaldab siis teatud koguses väljaveetud ja

ladestatud muda ning vaidlus selle koguse üle. TsK § 368 lg 1 alusel saab tellija nõuda

õiguskaitsevahendina näiteks hinna alandamist. Seejuures on aga oluline tuvastada, mis mahus jäi

tellijal saamata lepingus kokkulepitud lõpptulemus. TsK § 368 lg 2 võimaldab nõuda tellijal ka

lepingu lõpetamist ja kahju hüvitamist. Kuid ka selle õiguskaitsevahendi kohaldamiseks pole

hagiavalduses asjaolusid piisavalt esitatud. Hageja on tuginenud oma nõudes ka TsK §-le 477 leides,

et kostja on alusetult rikastunud hageja arvel enam makstud summade ulatuses. Pooled olid aga

sõlminud lepingu ning nimetatud asjaoludele ei ole eelmenetluses hageja tähelepanu juhitud.

Tulenevalt TsMS § 229 lg-st 2 ja § 319 lg-st 2 ei saa ringkonnakohus viidatud puudusi

apellatsiooniastmes kõrvaldada ja asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale maakohtule

eelmenetluse toimingute tegemiseks ja asja uueks läbivaatamiseks nimetatud põhihagi osas.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

11. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asi tühistatud osas

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, kui saatis asja põhihagi osas uueks

läbivaatamiseks samale maakohtule. Ringkonnakohus tuvastas või luges maakohtu poolt tuvastatuks

kõik asjas tähtsust omavad asjaolud (TsK § 366 lg 2 ja § 368 lg-te 1 ja 2 kohaldamise eelduste

väljaselgitamine) ning sai asja ise sisuliselt lahendada. Samuti sai ringkonnakohus ise kohtuistungil

vahetult tõendeid uurida. Hageja nõue oli selge ning kohtul tuli otsustada selle õigusliku

kvalifikatsiooni üle. Hageja arvates on ringkonnakohtul õigus ning kohustus võimaluse korral asjas

ise otsus teha. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 365, mille kohaselt on Riigikohtu lahendi seisukohad

seaduse tõlgendamisel asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud.

12. Kostja ei ole hageja kassatsioonkaebusele vastust esitanud.

13. Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ning saata asi

tühistatud osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kostja arvates on ringkonnakohtul võimalik asi sisuliselt lahendada ning jätta oma otsusega

hagiavaldus rahuldamata. Ringkonnakohus tuvastas valesti vaidluse objekti, kui leidis, et pooled

vaidlevad tööde kvaliteedi üle. Asjas ei ole alust TsK § 366 lg 2 kohaldamiseks. Tööde mahtude

kontrollimine oli vaidlusaluses lepingus kokku lepitud ja sellise kontrolli tegemine oli võimalik.

Samuti on asjas tuvastatud, et hageja kontrollis ka tegelikkuses jooksvalt kostja poolt välja veetava

süvendatud pinnase mahte. Seega oli hagejal võimalik kõik puudused kohe avastada. Asjas tuleb

kohaldada TsK § 366 lg-t 1. Kuna hageja ei ole esitanud ühtegi pretensiooni üleandmise-vastuvõtmise

aktide suhtes, kaotas ta õiguse tugineda nendele hiljem. Hageja ei ole esitanud kohtule nõuet mitte

ühegi TsK § 368 lg-s 1 nimetatud õiguskaitsevahendi kohaldamiseks. Hageja tugineb hagiavalduses

lepingule, lepinguvälisele kahjule ja alusetule rikastumisele ning pole näidanud, millisest

õigusnormist tuleneb tema õigus nõuda kostjalt raha. Ka ei ole hageja näidanud, millised on tema

poolt taotletava õiguskaitsevahendi kohaldamise eeldused, ega ole neid tõendanud. Oma nõude

tõendamiseks esitas hageja ainult AS-i E tehtud Väike-Viigi süvendustööde mahtude

kontrollarvutused. Kontrollarvutused ei ole usaldusväärsed ning nendele ei saa tugineda.

Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, kui jättis kostja apellatsioonkaebuses

esitatud motiveeritud vastuväited ja põhjendused analüüsimata. Samuti jättis ringkonnakohus

hindamata kõik kostja esitatud dokumentaalsed tõendid.

Kostja palus alternatiivse nõudena juhul, kui Riigikohus peab ringkonnakohtu otsust õigeks, muuta

ringkonnakohtu otsuse põhjendusi ja jätta neist välja kogu õiguslik põhjendus alates järeldusest, et

kohus ei saa vastata küsimusele, kas asjas on alust kohaldada TsK § 366 lg-t 2. Selles osas on

ringkonnakohtu otsus ebaloogiline ja vastuoluline. Nii leiab ringkonnakohus, et asja uuel

läbivaatamisel tuleb maakohtul TsK § 366 lg 2 kohaldamiseks tuvastada, millal sai hageja teada

puudustest töös ja kas ta teatas nendest kostjale viivitamatult. Järgnevalt asub aga ringkonnakohus ise

sisuliselt tuvastama, kas asjas saab viidatud sätet kohaldada või mitte. Kui ringkonnakohus saatis asja

uueks läbivaatamiseks maakohtule, ei tohtinuks ta neid asjaolusid ise otsuses tuvastada.

14. Vastuses kostja kassatsioonkaebusele ei nõustu hageja kaebuses toodud põhjendustega ja vaidleb

sellele vastu.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

15. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

16. Vaadeldavas asjas tehtud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 1. juuni 2005. a otsuse põhjendustel

saadeti asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohus selgitas, et ringkonnakohtul tuleb

asja uuel läbivaatamisel võtta esmalt seisukoht, kas asjas on alus kohaldada TsK § 366 lg-t 2. Seejärel

tuleb kohtul õiguslikult kvalifitseerida õiguskaitsevahend, mille kohaldamist hageja kohtult taotleb,

arvestades ka TsK § 368 lõikes 1 sätestatut, ja siis otsustada, kas taotletava õiguskaitsevahendi

kohaldamise eeldused on tõendatud ning kas hageja nõuded tuleb rahuldada.

17. Ringkonnakohus on otsustanud saata asja enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 333 lg 2

alusel maakohtule uueks arutamiseks eelkõige põhjusel, et maakohus on jätnud täitmata eelmenetluse

ülesanded. Ringkonnakohus leiab, et maakohtul tuleb tuvastada, millal sai hageja puudustest töös

teada ja kas ta teatas neist viivitamatult kostjale, ning seejärel õiguslikult kvalifitseerida

õiguskaitsevahend, mille kohaldamist hageja kohtult taotleb. Ringkonnakohtu arvates ei ole

maakohus välja selgitanud, millisele õiguskaitsevahendile hageja soovib tugineda ja millised on

sellest tulenevalt tema nõuded. Hageja tugineb oma nõudes ka TsK §-le 477, samas kui pooled olid

sõlminud lepingu. Neile asjaoludele ei ole aga eelmenetluses hageja tähelepanu juhitud.

Ringkonnakohus viitab ka enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 229 lg-le 2 ja § 319 lg-le 2,

leides, et apellatsiooniastmes ei saa eeltoodud puudusi kõrvaldada.

18. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuste väidetega, et ringkonnakohus rikkus oluliselt

menetlusõiguse norme, kui saatis asja põhihagi osas uueks läbivaatamiseks maakohtule. Samuti ei ole

ringkonnakohus järginud vaidluse lahendamisel Riigikohtu juhiseid, rikkudes sellega otsuse tegemise

ajal kehtinud TsMS § 365, mille kohaselt on Riigikohtu lahendi seisukohad seaduse tõlgendamisel

asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud.

Enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 333 lg 2 kohaselt oli ringkonnakohtul õigus

protsessiosalise kaebuse põhjendustest olenemata tühistada esimese astme kohtu lahend ja saata asi

uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu, kui seda

rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Kolleegium on seisukohal, et

ringkonnakohus võib kasutada TsMS § 333 lg-s 2 sätestatud õigust saata asi esimese astme kohtule

tagasi üksnes juhul, kui tõepoolest ei ole võimalik rikkumisi apellatsiooniastmes kõrvaldada ja kohus

seda ka otsuses põhjendab. Tulenevalt TsMS §-st 3 oli tsiviilkohtumenetluse ülesandeks tsiviilasi

õigesti ja võimalikult kiiresti läbi vaadata ning lahendada. Samasugusele seisukohale on Riigikohus

asunud ka 2. oktoobri 2002. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-95-02 (RT III 2002, 24, 279). Vaidlusaluses

asjas ei tuvastanud kolleegium maakohtu otsuses sellist rikkumist, mis takistanuks ringkonnakohtul

endal otsuse tegemist.

19. Ringkonnakohtu otsuse põhjendustel on asja lahendanud kohtud tuvastanud, et hageja on esitanud

lepingust tuleneva nõude ja asjas tuleb kohaldada tsiviilkoodeksi töövõttu reguleerivaid sätteid.

Samuti on tuvastatud, et kostja kaldus töövõtulepingust kõrvale ja puudused töös tulid ilmsiks AS-i E

tehtud Väike-Viigi süvendustööde mahtude kontrollarvutustest, mille kohaselt ei vastanud tehtud

süvendustööde maht töövõtu aktidel ja arvetel kajastatud mahtudele. Kolleegium leiab, et vaadeldaval

juhul oli ringkonnakohtul võimalus ise tõendeid hinnata ja tuvastada, millal sai hageja töös esinenud

puudustest teada ja kas ta teatas neist viivitamatult kostjale. Kui asjas oli tuvastatud, et pooltevahelist

lepingut on rikutud (puudused töös) ja hagejal oli õigus neile (puudustele) tugineda, sai

ringkonnakohus ise järgnevalt kvalifitseerida õiguskaitsevahendi, mille kohaldamist hageja taotleb, ja

otsustada hagi rahuldamise üle. Nii võis ringkonnakohus otsuse tegemise ajal kehtinud TsMS § 330

lg 4 kohaselt ise tuvastada hagi aluseks olevaid asjaolusid ja teha nendest järeldusi ning hinnata

tõendeid. Asja lahendamiseks vajalikke asjaolusid ja tõendeid nende kohta on võimalik esitada ka

apellatsioonimenetluses, kui ringkonnakohus leiab, et esimese astme kohus on rikkunud TsMS § 171

lg-t 1. Kui tõendeid hinnates tekib täiendavaid küsimusi, oli ringkonnakohtul õigus hagi aluseks

olevaid asjaolusid ka ise kontrollida. Kolleegium märgib lisaks, et otsuse tegemise ajal kehtinud

TsMS § 228 ja § 231 lg 4 mõtte kohaselt ei olnud kohus seotud õigussuhtele hageja antud õigusliku

kvalifikatsiooniga, vaid kohaldas seadust ise, olles eelnevalt tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud.

Seega on kohus asja lahendamisel seotud küll hageja esitatud asjaoludega, kuid mitte tema antud

õigusliku kvalifikatsiooniga. Eeltoodud põhimõtteid on kolleegium korduvalt rõhutanud oma

varasemates lahendites (nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

19-06 (RT III 2006, 11, 105), 30. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-05 (RT III 2005,

43, 425), 26. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-05 (RT III 2005, 20, 207), 15. juuni 2005. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-05 (RT III 2005, 25, 258), 16. juuni 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

80-04 (RT III 2004, 19, 222), 15. mai 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-02 (RT III 2002, 15, 184)

jt).

Kolleegium juhib tähelepanu ka sellele, et ringkonnakohtu järeldused on enne 1. jaanuari 2006. a

kehtinud TsMS § 333 lg 2 kohaldamisel vastuolulised, millega on rikutud TsMS § 227 lg-s 1

sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet. Nimelt on ringkonnakohtu otsuse

põhjenduste kohaselt hageja oma seletustes korduvalt kinnitanud, et kohe pärast kontrollarvutuste

saamist informeeriti kostjat tulemustest ja kostja pole neid ümber lükanud. Seega on ringkonnakohus

ühtlasi tuvastanud, et TsK § 366 lg 2 kohaldamise eeldused on täidetud, kuid saatnud samas selle

asjaolu kindlakstegemiseks asja tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja viitab

kassatsioonkaebuses õigesti, et kui ringkonnakohus saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule, ei

tohtinuks ta kõnealuseid asjaolusid ise otsuses tuvastada.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Jaak Luik