3-2-1-50-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-50-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 12. juuni 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Villu Kõve

Kohtuasi

Aktsiaseltsi V hagi OÜ M ja M. S vastu 80 000 krooni

saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 27. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas

nr 2-2/435/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ M ja M. S kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Aktsiaselts V (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Aadu Luberg.

Kostjad OÜ M (registrikood xxxxxxxx) ja M. S (isikukood

xxxxxxxxxxx), mõlema esindaja vandeadvokaat Aivar Ennok.

Asja läbivaatamise kuupäev

15. mai 2006. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 27. detsembri 2005. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/435/05 ja Tallinna Linnakohtu

13. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 2/22-2982/04 ning

saata asi uueks arutamiseks Harju Maakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Anu Siinmaale 25. jaanuaril 2006. a

OÜ M ja M. S eest kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon

8000 (kaheksa tuhat) krooni.

4. Tagastada OÜ-le M ja M. S koos kassatsioonkaebusega

esitatud dokumentaalsed tõendid.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts V (edaspidi hageja) esitas 1. aprillil 2004. a Tallinna Linnakohtusse hagi OÜ M

(edaspidi kostja I) ja M. S (edaspidi kostja II) vastu 80 000 krooni väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 3. aprillil 2002. a ostu-müügilepingu nr ME0023

(edaspidi müügileping) ning hageja ja kostja II samal päeval käenduslepingu nr ME0023/1 (edaspidi

käendusleping). Kostja I esitas 7. oktoobril 2002. a hagejale suulise tellimuse tuletõkkeuste

saamiseks. Hageja kinnitas tellimuse kirjalikult ja esitas 15. novembril 2002. a kostjale I arve 62 304

krooni saamiseks. Hiljem vormistas kostja I välisuste tellimuse, märkides tellimiskirja kuupäevaks

29. augusti 2002. a. Kostja I võttis tuletõkkeuksed vastu ja paigaldas need, kuid ei tasunud esitatud

arvet. 13. veebruaril 2003. a saatis kostja I hagejale märgukirja selle kohta, et tellitud uksed ei ole

kvaliteetsed ja on deformeerunud. Pretensiooni saatis kostja I 1. aprillil 2003. a, seega 4,5 kuud pärast

kauba vastuvõtmist. Selles teatas kostja I uste deformeerumisest ning nõudis uste vahetust. 11. aprillil

2003. a teatas kostja I, et uste vahetus ei ole enam võimalik, kuna vastav tellimus on tehtud Haapsalu

Uksetehase Aktsiaseltsile. Lisaks lubas kostja I esitada tulevased uste ettepanemisega seonduvad

arved hagejale. 14. oktoobril 2003. a saatis hageja kostjale I nõudekirja, milles nõudis võla tasumist

summas 62 304 krooni ja viivist arve tasumisega viivitamise eest 58 316 krooni. 11. novembril

2003. a esitas hageja nõude kostjale II, kuna kostja I oli keeldunud arvet tasumast ja kostja II on

lepingu alusel tema käendaja.

Hageja leidis, et kostjal I puudus alus nõuda uste vahetust ja jätta arve tasumata, kuna pretensiooni ei

esitatud vastavalt müügilepingule ja kostja I rikkus teadlikult müügilepingus sätestatud kauba

vastuvõtmise kohta käivaid tingimusi. Müügilepingu p 4.6 kohaselt oli kostjal I õigus esitada hagejale

pretensioon kolme tööpäeva jooksul kauba vastuvõtmisest. Kostja on tasunud 5068 krooni eelmiste

arvete ettemaksuna. Seega on tasumata 57 235 krooni 70 senti, millele lisandub viivis 22 764 krooni

30 senti, kokku 80 000 krooni. Viivise nõudmise alus on müügilepingu p 5.5, mille järgi on viivise

suuruseks 0,3% tasumata summast iga viivitatud päeva eest.

2. Kostjad hagi ei tunnistanud.

Kostjate väitel tellis kostja I hagejalt 29. augustil 2002. a 12 välisust. Hageja kinnitas tellimuse.

Kostja I ei ole kvalifitseeritud spetsialist uste alal. Kuna hageja ei esitanud kauba üleandmisel kauba

vastavussertifikaate, ei saanud kostja I visuaalsel vaatlusel kindlaks teha, kas tegemist on sise- või

välisustega. Uksed deformeerusid välisukse tavapärase ekspluatatsiooni käigus, mis ei saanud

ilmneda uste üleandmisel. Pretensioone ei esitatud hilinenult. Uste deformeerumine ilmnes 2002. a

detsembris, s.o kuu aega pärast paigaldamist. Sellest teavitati kohe hagejat ja kutsuti teda olukorda

fikseerima. Pärast mitmeid meeldetuletusi käis hageja esindaja ehitusel 2003. a jaanuari lõpul ja

tuvastas, et uksed olid tõepoolest kõverad. Puudused ilmnesid garantiiaja jooksul. Kostjal I ei ole

võlga, kuna ta ei saanud tellitud kaupa. Kostja I asendas uksed elanike nõudmisel teise ettevõtja

toodanguga. Kostja I teavitas lepingust taganemisest ka hagejat.

3. Tallinna Linnakohus rahuldas 13. detsembri 2004. a otsusega hagi ning mõistis kostjatelt hageja

kasuks solidaarselt välja põhivõlana 57 235 krooni 70 senti, viivisena 22 764 krooni 30 senti,

riigilõivuna 5000 krooni ja õigusabikuludena 4000 krooni.

Kohtuotsuse kohaselt tuli müügilepingu järgi esitada pretensioonid kolme tööpäeva jooksul kauba

vastuvõtmisest. Tuletõkkeuksed ja välisuksed on nii erinevad, et kostja I oleks ehitusettevõtjana

pidanud kolme päeva jooksul leidma töötaja, kes oleks osanud ustel vahet teha. Kolme päeva jooksul

hagejale pretensiooni ei esitatud. Kostja I ei esitanud ka vastuhagi, mistõttu tema vastuväited tellitud

kauba mittevastavuse kohta jäävad tähelepanuta.

Kostja I on saanud hagejalt 7. oktoobril 2002. a kauba ja 62 304-kroonise arve maksetingimusega 21

päeva. Arve on tasumata. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohutus täita vastavalt

lepingule või seadusele. Kuna kostjal on ettemaks 5068 krooni, on tasumata 57 235 krooni 70 senti.

1. aprilli 2004. a seisuga on viivist kogunenud 77 265 krooni 70 senti. Käenduslepinguga kohustus

kostja II käendajana võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest (VÕS § 142

lg 1). Kostja I ei ole lepingust tulenevaid kohustusi hageja ees tähtaegselt täitnud. Võlgnevus 80 000

krooni tuleb kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja mõista.

4. Kostjad esitasid linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes linnakohtu otsuse tühistada

ja saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.

Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 27. detsembri 2005. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata,

kuid muutis linnakohtu otsuse põhjendusi ja kohtukulude jaotust. Ringkonnakohus mõistis kummaltki

kostjalt hageja kasuks välja 4500 krooni. Ringkonnakohus täpsustas ka linnakohtu otsuse

sissejuhatust.

Otsuse järgi ei vaidle pooled selle üle, et hageja ja kostja I sõlmisid 3. aprillil 2002. a oma

majandustegevuses müügilepingu. Vaidlust ei ole ka selles, et lepingu alusel tellis kostja I hagejalt 12

ust ja 15. novembril 2002. a andis hageja kostjale I üle 12 tuletõkkeust. Kostja I võttis uksed vastu ja

paigaldas need ehitusobjektile. Hageja esitatud arvet kostja I ei tasunud. Uste kasutamisel need

deformeerusid.

Ringkonnakohus leidis, et kostja I on kaotanud õiguse tugineda kauba lepingutingimustele

mittevastavusele. Lähtudes VÕS § 219 lg-st 1 ja § 220 lg-st 1, pidi oma majandustegevuses lepingu

sõlminud kostja I uste ülevaatamisega teada saama, kas hageja andis talle üle tema tellitud välisuksed

või tulekindlusastmega siseuksed. Kostjal I oli võimalus kasutada asjatundjate abi. Sellise abi

kasutamine oma kauba ülevaatamise kohustuse täitmiseks sõltus kostjast I ja selle kasutamata

jätmisest tulenevat ei saa kostja I ette heita hagejale. Pooled on müügilepingus kindlaks määranus

mõistliku aja kauba lepingule mittevastavusest teatamiseks. Tõendatud ei ole, et kostja I oleks

enne 13. veebruari 2003. a märgukirja uste lepingutingimustele mittevastavusest hagejale teatanud.

Seega teatas kostja hagejale uste mittevastavusest lepingutingimustele ca kolm kuud pärast nende

vastuvõtmist, mis on vastuolus müügilepingus sätestatuga ning mida ei saa pidada mõistlikuks ajaks

ka VÕS § 220 lg 1 esimese lause mõttes. Lähtudes VÕS § 220 lg-st 3, ei või kostja I uste

lepingutingimustele mittevastavusele enam tugineda. Kuna kostja I ei ole ostuhinna alandamist ega

kahju hüvitamist nõudnud, ei ole vaja välja selgitada, kas teatamata jätmine on mõistlikult

vabandatav. Kostja I ei ole esile toonud asjaolusid, mis võimaldaksid järeldada, et esines hageja

pahatahtlus või raske hooletus, mis annaks aluse VÕS § 221 lg 1 p 1 kohaldamiseks.

Kuna kostja I on kaotanud õiguse tugineda müügihinna tasumisest keeldumisel kauba

lepingutingimustele mittevastavusele, ei ole oluline, kas uksed vastasid tegelikult lepingutingimustele

või mitte. Kuna kostja I ei saa müügiobjekti lepingutingimustele mittevastavusele tuginedes keelduda

müügilepingust tuleneva maksmise kohustuse täitmisest, tuleb rahuldada kostjalt I müügihinna

väljamõistmiseks esitatud hagi. Viivise väljamõistmise ja kostjalt II kui käendajalt raha

väljamõistmise kohta ei ole apellatsioonkaebuses sisulisi vastuväiteid esitatud.

Ringkonnakohus leidis aga, et linnakohus mõistis kostjatelt ebaõigesti kohtukulud välja solidaarselt.

Raha maksmise kohustus ei ole jagamatu, ka tsiviilkohtumenetluse seadustikust ei tulene, nagu tuleks

põhikohustuse suhtes solidaarvõlgnikel kanda kohtukulud solidaarselt. Seega vastutavad kostjad,

lähtudes VÕS § 63 lg-st 1 ja § 65 lg-test 2 ja 3, kohtukulude eest osavõlgnikena võrdsetes osades.

Kohtukulude suurust ei ole vaidlustatud.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuse esitasid kostjad, kes paluvad ringkonnakohtu otsuse tühistada.

Kostjate arvates andis hageja tuletõkkega välisuste asemel üle tuletõkkega siseuksed. Kuna kostja I ei

saanud tuletõkkega välisuksi ja hageja keeldus neid ümber vahetamast, ei tasunud kostja I temale

väljastatud arvet, mis oli esitatud kauba eest, mida kostja I ei tellinud. Kostja I on seisukohal, et kaup

ei vastanud lepingule ja ta ei pea tasuma kauba eest, mida ta ei tellinud ega vajanud. Hageja ei

esitanud kauba juurde kuuluvaid dokumente, kuigi lepingu järgi oli tal see kohustus. Kohtud jätsid

müüja tegevusele hinnangu andmata. Müüdud asi ei vasta VÕS § 217 lg 2 p 2 järgi

lepingutingimustele ka siis, kui asi ei sobi otstarbeks, milleks ostja seda vajab või milleks seda liiki

asju tavaliselt kasutatakse. Hageja teadis, et uksed on vajalikud välistingimustes paigaldamiseks.

Ostja võib VÕS § 221 lg 1 kohaselt lepingutingimustele mittevastavusele tugineda sõltumata sellest,

et ta asja üle ei vaadanud või selle lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt ei teatanud, kui

puudused tekkisid müüja tahtluse või raske hooletuse tõttu või kui müüja teadis või pidi teadma asja

lepingutingimustele mittevastavusest või sellega seotud asjaoludest ja ei avaldanud seda ostjale. Kuna

müüja nomenklatuuris on sise- ja välisuksed registreeritud sama kaubakoodiga, oli müüja kohustus

tagada ostjale õige kaup. Kohtud ei ole sellele hinnangut andnud. Tehingu tegemise ajal kehtis

Vabariigi Valitsuse 13. septembri 1996. a määrus nr 230 "Ehitusmaterjalide ja -toodete nõuetele

vastavuse tõendamine", mille kohaselt peab tootja või müüja ehitusmaterjalid ja -tooted varustama

nende omaduste ning kasutusala kohta käiva teabega.

7. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu.

Hageja arvates kordavad kostjad kassatsioonkaebuses juba varem esitatud põhjendusi. Neid

asjaolusid on kohtud küllaldase põhjalikkusega käsitlenud. Uste kohta ei ole lisadokumente olemas,

uksed tarniti valmistajatehase rikkumata pakendis. Ka ei ole kostja I varem dokumente nõudnud.

Uksed olid kvaliteetsed, kuid neid kasutati vales kohas. Kostja I ei järginud lepingus ette nähtud

kauba kvaliteedi kontrolli ja pretensioonide esitamise korda.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et nii ringkonnakohtu kui ka linnakohtu otsused tuleb tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse väära tõlgendamise ja

kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata uueks

läbivaatamiseks Harju Maakohtule.

9. Kohtud on tuvastanud asja lahendamiseks järgmised olulised asjaolud:

hageja andis 15. novembril 2002. a kostjale I üle 12 tuletõkkeust ning kostja I võttis need vastu ja

paigaldas;

hageja esitas 15. novembril 2002. a kostjale I arve 62 304 krooni saamiseks, mida kostja I ei ole

tasunud;

13. veebruaril 2003. a saatis kostja I hagejale märgukirja selle kohta, et hagejalt tellitud uksed ei ole

kvaliteetsed ja on deformeerunud;

uksed ei olnud iseenesest ebakvaliteetsed, kuid deformeerusid kasutamisel, kuna need ei olnud

mõeldud kasutamiseks välisustena.

10. Pooled on eri meelt, kas tellitud uksi pidi saama kasutada välisustena. Erimeelsus on pooltel ka

selles, millal ja kuidas uksed telliti. Hageja arvates tellis kostja I uksed 7. oktoobril 2002. a, kostja I

väitel tellis ta uksed 29. augustil 2002. a. Poolte seisukohad erinevad ka küsimuses, kas välisel

vaatlusel on võimalik tuvastada, et üleantud uksed ei ole kasutatavad välisustena, nagu ka selles, kas

kostjale I anti üle uste kasutamise kohta käivad dokumendid. Kostja I väitel teatas ta hagejale uste

deformeerumisest selle ilmnemisel 2002. a detsembris. Hageja arvates teatas kostja I puudustest

13. veebruaril 2003. a.

11. Kohtud põhjendasid hagi rahuldamist kostja I vastu kokkuvõtlikult sellega, et kostja I ei teatanud

üleantud uste puudustest hagejale õigeaegselt. Kohtute arvates pidanuks kostja I olema

ehitusettevõtjana võimeline eristama siseuksi ja välisuksi. Hageja käitumine ei olnud tahtlik ega

raskelt hooletu. Vastuhagi ei ole kostja I esitanud. Müügilepingu p 5.5 järgi on viivise suuruseks 0,3%

tasumata summast iga viivitatud päeva eest ning sellele ei ole kostja I vastu vaielnud. Kostja II

vastutab käendajana kostja I kohustuste täitmise eest.

12. Kohtud on kohaldanud asja lahendamisel võlaõigusseadust. Kolleegiumi arvates pidanuks kohtud

seda otsustes põhjendama, kuna vaidluse lahendamisel on juhindutud müügilepingust ja

käenduslepingust, mis mõlemad sõlmiti 3. aprillil 2002. a, s.o enne võlaõigusseaduse jõustumist

1. juulil 2002. a.

13. Siiski nõustub kolleegium alama astme kohtutega, et hageja kostja I vaidlus müügilepingu üle

tuleb lahendada võlaõigusseaduse alusel, juhindudes mh 3. aprilli 2002. a lepingust. Vaidluse all ei

ole, et uksed telliti ja anti üle pärast 1. juulit 2002. a. 3. aprilli 2002. a lepingus ei olnud ette nähtud

konkreetse kauba ostmist ega hinda kauba eest, vaid kaupade müügi n-ö raamtingimused

(müügilepingu p 2.1). Konkreetsed kaubad müüdi seega võlaõigusseaduse kehtivuse ajal, st ka

võlasuhe uste ostmiseks tekkis poolte vahel võlaõigusseaduse kehtivuse ajal ning seega kohaldatakse

võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise

seaduse (VÕSRS) § 11 kohaselt sellele võlaõigusseadust, olgugi et müügilepingu üldised tingimused

on kokku lepitud enne võlaõigusseaduse jõustumist. Sama tulemuseni jõuab VÕSRS § 12 lg 1 järgi,

kui lugeda 3. aprilli 2002. a müügileping kestvuslepinguks. Pooled ei ole ka vaidluse alla seadnud, et

3. aprilli 2002. a müügilepingut ei tuleks uste müügile kohaldada, ega väitnud, et kohtud oleks

vaidluse lahendamisel ebaõigesti lähtunud võlaõigusseadusest.

14. Samuti nõustub kolleegium alama astme kohtutega, et ka vaidlus hageja ja kostja II vahel tuleb

lahendada võlaõigusseadusele tuginedes, kuigi käendusleping on sõlmitud enne võlaõigusseaduse

jõustumist. Vaidluse all ei ole, et müügilepingust tulenev võimalik käendatav kohustus tekkis pärast

võlaõigusseaduse jõustumist (vt käesoleva otsuse p 13). Kolleegiumi arvates on määratlemata

tulevaste kohustuste käendamisele suunatud käendusleping kestvusleping, millele saab VÕSRS § 12

lg 1 järgi kohaldada võlaõigusseaduses sätestatut.

15. Hageja nõuab kostjalt I müügilepinguga määratud ostuhinna tasumist. Ostuhinna tasumine on

VÕS § 208 lg 1 järgi ostja põhikohustuseks. Ostuhinna nõude sissenõudmise eelduseks on VÕS

§ 108 lg 1 järgi üksnes kehtiva rahalise kohustuse olemasolu ja selle rikkumine kostja I poolt.

Rikkumise vabandatavus ei tule rahalise kohustuse puhul reeglina kõne alla (vt ka Riigikohtu

7. novembri 2005. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-118-05 (RT III 2005, 39, 384), p 16) ja

vabandatavusele ei ole menetluses ka tuginetud. Ostuhinna tasumise kohustus on vastastikune

(sünallagmaatiline) kohustus hageja kohustusega anda müüjana kostjale I kui ostjale üle nii müüdud

eseme (praegusel juhul uste) valdus kui ka omand. Ostjal on VÕS § 111 lg-te 1 ja 3 järgi õigus

keelduda ostuhinna tasumisest, kuni müüdud ese ei ole talle üle antud või kui see on üle antud

oluliste puudustega. Kostja I väitel keeldus ta uste eest maksmast, kuna uksed ei vastanud tema

tellituile. Seega tuli asja lahendamiseks esmalt tuvastada, kas üleantud uksed vastasid lepingule.

16. Kolleegiumi arvates ei ole kohtud tuvastanud kõiki asja lahendamiseks vajalikke asjaolusid, mis

ei võimalda kolleegiumil kontrollida, kas materiaalõiguse norme on õigesti kohaldatud. Kaevatav

ringkonnakohtu otsus on seega olulises osas põhjendamata ja vastuolus enne 1. jaanuari 2006. a

kehtinud TsMS § 330 lg-ga 4. Nimelt ei ole tuvastatud, milles pooled kokku leppisid, st millised

uksed kostja I hagejalt tegelikult tellis. Seda teadmata ei ole võimalik hinnata, kas hageja rikkus

lepingut ning kas ja kuidas mõjutab see tema nõuet ostuhinna tasumiseks. Sellest sõltub aga kogu asja

lahendus. Kui hageja lepingut ei rikkunud, st tarnis sellised uksed, nagu pooled kokku leppisid, ei

oma majandustegevuses tegutsenud kostja I vastuväited uste sobimatuse kohta tähendust ning ta peab

uste eest maksma üldjuhul ka siis, kui hiljem selgus, et ta ei kasutanud neid sihtotstarbeliselt. Kohtute

põhjendused puudustest teatamise kohta omavad tähendust vaid siis, kui on tuvastatud, et hageja

rikkus müügilepingut. Põhjendatud ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et müügilepingu hagejapoolset

rikkumist ei ole vaja tuvastada, kuna kostja I on nagunii lepingutingimustele mittevastavusele

tuginemise õiguse minetanud. Selline seisukoht oleks õige vaid siis, kui kostja I oleks rikkunud

puudustest õigeaegse teatamise kohustust. Kohtute tuvastatud asjaolude järgi ei ole see aga kindel.

17. Kohtud on toonitanud, et kostja I sõlmis lepingu oma majandustegevuses ja tema suhtes on sellest

tulenevalt kõrgendatud nõuded. Tähelepanuta on aga jäetud, et majandustegevuses sõlmis lepingu ka

hageja, kellelt võinuks ostetud uste suhtes oodata samuti mõistlikku hoolsust, mh selles osas, et välja

selgitada, mida kostja I temalt tegelikult osta soovis. Poolte esitatud tõendid on siin vastuolulised

ning kohtud on need jätnud sisuliselt hindamata.

Kohtud ei ole tuvastanud, millal uksed telliti ja millal tellimus kinnitati, st millal uste ostmises kokku

lepiti, ega ka seda, milliste tingimustega seda tehti. Ringkonnakohus on põhjendanud, miks ta ei

arvesta tõendina väidetavat hageja esindaja e-kirja kostja I esindajale 16. augustist 2002. a.

Hindamata on jäetud aga väidetav hageja tellimiskiri 29. augustist 2002. a välisuste tellimiseks

(toimiku I kd, lk 19). Asja uuel läbivaatamisel tuleb selgeks teha, milliste uste müümises kokku lepiti.

Kui uste müümisel ei lepitud täpselt kokku nende omadustes, tuleb selgitada, kas hageja oli teadlik,

mis eesmärgil kostja I uksi kasutada soovis. Kui hagejal võis tekkida kahtlus uste kasutuseesmärgi

osas, pidanuks ta professionaalse müüjana tundma huvi, mis eesmärgil uksi kasutada soovitakse ja

vajadusel laskma ostjal soove täpsustada. Professionaalina pidi hageja aru saama, et üleantud uksi ei

või kasutada välisustena. Muu hulgas tuleneb eelnev VÕS § 217 lg 2 p-st 2. Kui asja uuel

läbivaatamisel ei tuvastata, et kostja I oleks tellinud uksi, mida saab kasutada üksnes sisetingimustes,

või ei olnud uste omadustes täpselt kokku lepitud, saab üleantud uksed lugeda lepingutingimustele

mittevastavaiks VÕS § 217 lg 2 p 1 või 2 tähenduses ning asja lahendamisel tuleb kohaldada

võlaõigusseaduse müüdud asja lepingutingimustele mittevastavuse kohta käivaid sätteid, olgugi et

iseenesest ei olnud tarnitud uksed ebakvaliteetsed. Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada VÕS §-

ga 29 ning vajadusel saab kaaluda ka VÕS § 27 lg 2 kohaldamist kokkulepitud tingimuse

määratlemisel.

18. Müügilepingu p 4.6 kohaselt tuli pakendatud kauba kogust ja kvaliteeti kontrollida ning

pretensioonid esitada hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast kauba vastuvõtmist ning hilisemaid

pretensioone ei ole müüja kohustatud arvestama. Nimetatud tingimus vastab üldiselt VÕS § 219 lg 1

järgsele majandustegevuses tegutseva ostja kohustusele ostetud asi viivitamata üle vaadata või üle

vaadata lasta ning VÕS § 220 lg 1 järgsele kohustusele teatada müüjale asja lepingutingimustele

mittevastavusest mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai asja lepinguvastasusest teada. Vaidluse

all ei ole, et nii hageja kui kostja I tegutsesid müügilepingu sõlmimisel oma majandustegevuses, st

müüja jaoks oli uste müümine osa tema majandustegevusest ning ostja ostis uksed oma

majandustegevuses kasutamiseks.

19. Ebaõige on alama astme kohtu otsusest nähtuv loogika, mille järgi pidanuks kostja I pakendatud

uste saamisel sisuliselt eeldama, et need ei sobi kasutuseks tema eeldatud eesmärgil, s.t välisustena.

Kolleegiumi arvates tuleb VÕS § 220 lg 3 puhul eristada tavapärasel ülevaatamisel avastatavaid

puudusi nn varjatud puudustest, s.o lepingutingimustele mittevastavusest, mida ostja ei võinuks

avastada asja temalt eeldatava hoolsusega üldiselt väliselt üle vaadates. Majandustegevuses sõlmitud

lepingu puhul kaotab ostja õiguse tugineda VÕS § 220 lg 3 järgi ostetud asja lepingutingimustele

mittevastavusele, kui ta õigeaegselt asja üle ei vaadanud ja lepingutingimustele mittevastavusest ei

teatanud, üksnes juhul, kui lepingutingimustele mittevastavus oli selline, mille ostja oleks tavalist

hoolsust rakendades võinud asja ülevaatamisel avastada (vt ka Riigikohtu 30. novembri 2005. a otsust

tsiviilasjas nr 3-2-1-131-05 (RT III 2005, 43, 425), p 13). Ka majandustegevuses tegutsev ostja ei pea

eeldama, et talle tarnitakse lepingutingimustele mittevastav asi, ning üldjuhul rakendama erakorralisi

meetmeid asja lepingutingimustele mittevastavuse tuvastamiseks, mh palkama selleks nt asjatundja.

Vastutusest varjatud puuduste eest vabaneb müüja VÕS § 220 lg-le 3 tuginedes üksnes juhul, kui

ostja ei teatanud puudustest mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai puudustest teada või pidi

teada saama. Ostjalt eeldatav hoolsus võib varieeruda sõltuvalt nt ostetud asja ainulaadusest,

komplitseeritusest, kasutuseesmärgist, väärtusest ja pakendi iseärasustest. Lisaks säilivad ostjal ka

ülevaatamis- ja teatamiskohustuse rikkumisel õigused VÕS § 220 lg 3 teise lause ja § 221 järgi.

Poolte kokkulepe, mis välistab täielikult ostja õigused puuduste ilmnemise korral, kui neist ei

teavitata müüjat lühikese aja jooksul pärast kauba vastuvastuvõtmist, sõltumata puuduste iseloomust,

võib olla vastuolus VÕS § 106 lg-ga 2 ja seega tühine. Kolleegiumi arvates ei ole aga põhjust

tõlgendada müügilepingu p 4.6 vastuolus seadusega ega selliselt, et selle rakendamine tooks kaasa

müüja õiguste kuritarvitamise, mis on keelatud nii VÕS § 6 kui ka § 101 lg 3 järgi. Kolleegiumi

arvates piirab müügilepingu p 4.6 võimalik täitmata jätmine kostja I poolt tema kui ostja õigusi

lepingutingimustele mittevastava asja suhtes vaid siis, kui ta oleks võinud asja ülevaatamisel

lepingutingimustele mittevastavuse mõistlikult avastada. Kui see nii ei olnud, tuleb tuvastada, kas

kostja I rikkus VÕS § 220 lg 1 järgset kohustust teavitada hagejat ilmnenud puudustest mõistliku aja

jooksul pärast puuduste ilmnemist.

20. Linnakohtu otsuses on märgitud, et "kohus on teinud kohtuistungil kindlaks, et tuletõkkeuksed ja

välisuksed on nii erinevad, et kolme päeva jooksul oleks pidanud ehitusfirma leidma enda hulgast ühe

töötaja, kes oleks uste vahel osanud vahet teha". Sisuliselt sama leidis ringkonnakohus. Kumbki

kohus ei ole viidanud ühelegi tõendile, millest tehti järeldus, et üleantud uste sobimatus välisustena

kasutamiseks pidi kostjale I n-ö silmaga näha olema ja ilmnema juba uste vastuvõtmisel. Pooled on

selle asjaolu suhtes põhimõtteliselt erinevat meelt nagu ka ustega kaasas olema pidanud

kasutusjuhiste olemasolu suhtes. Hageja on vastuses kassatsioonkaebusele märkinud uste

eristamiseks erinevuse kaubakoodis ning erineva paksuse ja niiskuskindla töötluse olemasolu või

puudumise. Kostja I arvates ilmnes uste mittevastavus lepingutingimustele alles nende kasutamisel ja

siis, kui hageja uksed üle vaatas. Ringkonnakohus tuvastas, et kostja I teavitas hagejat uste

deformeerumisest 13. veebruaril 2003. a. Tuvastamaks, et kostjale I pidi uste vastuvõtmisel olema

ilmne, et need ei ole kasutatavad välisustena, st eeldatavasti mitte vastama lepingutingimustele,

tulnuks tuvastada, et kostjaga I sarnane ehitusettevõtja oleks tavalist hoolsust rakendades suutnud

ustel "peale vaadates" vahet teha. Selle asjaolu tõendamiskoormis on hagejal, kes seda väidab. Asja

uuel lahendamisel tuleb sellega arvestada.

21. Omaette küsimus on, kas ja millistel tingimustel on lepingutingimustele mittevastava asja vastu

võtnud kostjal I õigus keelduda omapoolsest lepingu täitmisest, st ostuhinna tasumisest. Linnakohus

on märkinud ühe hagi rahuldamise põhjusena, et kostja I ei ole esitanud uste lepingutingimustele

mittevastavusele tuginedes vastuhagi. Ringkonnakohus märkis, et kostja I ei ole nõudnud ostuhinna

alandamist ega kahju hüvitamist.

Kui kohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et hageja andis kostjale I üle lepingule mittevastavad uksed

ja kostja I teatas sellest õigeaegselt, tuleb selgeks teha, kas ja milline alus on kostjal keelduda

ostuhinna tasumisest. Esitatud asjaoludel saab sellise alusena kõne alla tulla vastastikune lepingu

täitmisest keeldumine VÕS § 111 lg 1 järgi, kuni hageja on täitnud oma lepingulise kohustuse, st

andnud üle lepingule vastavad uksed. Lisaks tuleb aga kõne alla ka kostja I taganemine lepingust või

kahju hüvitamise nõudmine täitmise asemel VÕS § 115 lg 1 järgi. Kolleegium märgib, et vastuhagi

esitamine ei ole vajalik kujundusõigusena kasutatava õiguskaitsevahendi puhul nagu nt ostuhinna

alandamine.

22. Asja materjalidest nähtub, et 13. veebruaril 2003 edastas kostja I hagejale kirja, paludes hageja

otsust uste ebakvaliteetsuse kohta (toimiku I kd, lk 18). 1. aprillil 2003. a saatis kostja I hagejale

avalduse, milles ta nõudis hagejalt uste vahetamist ja teatas, et selle tegemata jätmisel laseb ta töö

teha Haapsalu Uksetehase Aktsiaseltsil ning nõuab hagejalt sisse sellega tekitatud kulud ja kahju

(toimiku I kd, lk 20). 11. aprilli 2003. a avalduses teatas kostja I, et hagejal ei ole enam võimalik uksi

vahetada, kuna vastav tellimus on tehtud Haapsalu Uksetehase Aktsiaseltsile ning hageja peab

kandma sellega tekitatud kulud ja kahju (toimiku I kd, lk 21). Hageja kinnitas ise hagiavalduses, et ta

avaldustele ei reageerinud, kuna pidas neid põhjendamatuteks. Kostja I vastusest hagile võib

kolleegiumi arvates järeldada, et kostja I taganes eelnimetatud viisil müügilepingust. Kostja I

esindaja väitis lisaks ringkonnakohtu istungil, et hageja ei ole vaatamata kostja I kutsele tulnud järgi

eest võetud ustele ning kostja I paigutas need kõrvalruumi, kus need hävisid tulekahjus (toimiku I kd,

lk 130). Küll väitis kostja I esindaja samal istungil aga samuti, et kostja I ei ole siiski müügilepingust

taganenud.

23. Kui eelnimetatud asjaolude (vt käesoleva otsuse p 22) esinemine asja uuel läbivaatamisel

tuvastatakse, on ilmne, et kostja I ei taotle hagejalt enam lepingu täitmist, st ei nõua

lepingutingimustele vastavate uste tarnimist. Kohtusse ei ole kostja I asja materjalide järgi nõudeid

hageja vastu esitanud. Mõistlik oleks kostja käitumist esitatud asjaolude õigsuse korral käsitada

müügilepingust taganemisena, kuna kostja I on sisuliselt määranud hagejale tähtaja müügilepingu

rikkumise kõrvaldamiseks (VÕS § 114) ning hoiatanud, et tähtaja möödudes ei ole ta enam täitmisest

huvitatud ja nõuab kulude ja kahju hüvitamist. Kui hageja tähtaja määramisele ei reageerinud,

vahetas kostja I uksed teise ettevõtja abiga ning teatas, et ei soovi enam uste asendamist, vaid

kulutuste ja kahju hüvitamist. Sellist tahteavaldust saab kolleegiumi arvates põhimõtteliselt lugeda

lepingust taganemiseks VÕS § 116 lg 2 p 5 järgi. Taganemise avaldusele ei ole VÕS § 188 järgi ette

nähtud vorminõuet, st nagu muud tahteavaldused, võib see tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS)

§ 68 lg 3 järgi olla ka järelduslik. Sarnane on Riigikohtu seisukoht olnud ka ülesütlemisavalduse

kohta (vt Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06 (RT III 2006, 15, 143), p 20).

Kolleegiumi arvates ei välista eelnevat ka müügilepingu p 8. Kui müügilepingust taganemise saab

lugeda toimunuks, on müügilepingust tulenev tasu maksmise kohustus VÕS § 188 lg 2 järgi

lõppenud, s.t kostjal I ei ole enam kohustust ostuhinda maksta. Sel juhul peab kostja I üleantud uksed

tagastama või nende hävimise korral nende väärtuse hüvitama, lähtudes VÕS §-des 189!191

sätestatust. Kuna pooled on müügilepingu sõlminud n-ö kaheastmeliselt (vt käesoleva otsuse p 13),

saab juhul, kui 3. aprilli 2002. a lepingu näol on tegemist kestvuslepinguga, lugeda see üles öelduks

VÕS § 196 alusel.

Kuna kostja I seisukohad on taganemise suhtes olnud menetluses vastandlikud (vt käesoleva otsuse

p 22), tuleb asja uuel läbivaatamisel selgitada, kas ta tugineb sellele, et ta on lepingust taganenud ja

leping on lõppenud. Kolleegium märgib, et ka kahju hüvitamise nõudmist kogu lepingu täitmise

asemel saab põhimõtteliselt lugeda samaaegseks lepingust taganemiseks.

24. Kokkuvõttes leiab kolleegium, et kohtud ei ole välja selgitanud kõiki asja lahendamiseks

vajalikke asjaolusid ning on tõlgendanud ja kohaldanud ebaõigesti võlaõigusseaduse sätteid müüja

vastutuse ja müüdud asja müügilepingu tingimustele mittevastavuse kohta. Lähtudes TsMS § 692 lg 5

teisest lausest, tuleb lisaks ringkonnakohtu otsusele tühistada ka linnakohtu otsus ja asi saata uueks

arutamiseks Harju Maakohtule.

Kuna alama astme kohtute otsused tuleb tühistada hageja nõude osas kostjalt I uste ostuhinna

väljamõistmiseks, tuleb otsused tühistada ka kostjalt I viivise väljamõistmise osas. Kuna hageja nõue

kostja II kui käendaja vastu on seotud nõude rahuldamisega kostja I vastu, tuleb otsused tühistada ka

kostja II suhtes hagi rahuldamise osas. Asja uueks lahendamiseks juhib kolleegium tähelepanu

Riigikohtu praktikale põhivõlgniku juhatuse liikmest käendaja vastutuse kohta (vt Riigikohtu

23. märtsi 2006. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-8-06 (RT III 2006, 11, 104), p 15).

25. Juhindudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-

st 3, lahendatakse poolte kohtukulude jaotus ja määratakse võimalike väljamõistetavate kulude suurus

asja uuel läbivaatamisel, lähtudes selle tulemustest. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, nagu

peaksid kaaskostjad hagi rahuldamise korral vastutama hageja kohtukulude eest alati osavõlgnikena.

Riigikohus on 22. detsembri 2004. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-153-04 (RT III 2005, 3, 30) (p 11)

leidnud, et juhul, kui kaotanud poolel on mitu kostjat või hagejat, tuleb neilt reeglina kogu asjas

vajalik ja põhjendatud kohtukulu välja mõista solidaarselt, kui nad teostavad hagejaga ühist õigust

või kaitsevad end ühiselt hageja vastu. Kui kaaskostjad on solidaarvõlgnikud põhinõude suhtes,

puudub üldjuhul mõistlik põhjus käsitleda neid kohtukulude hüvitamise nõude suhtes teisiti.

26. Kostjatele tuleb tagastada koos kassatsioonkaebusega esitatud dokumentaalsed tõendid.

Riigikohus kogub ja uurib tõendeid TsMS § 688 lg 5 järgi üksnes menetlusõiguse normi olulise

rikkumise kohta ringkonnakohtus.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Villu Kõve