3-2-1-25-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-25-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 9. juuni 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Tõnu Anton ja Ants Kull

Kohtuasi

Eesti Vabariigi (Rahandusministeeriumi kaudu) hagi V. B

vastu alusetu rikastumise teel saadu väljanõudmiseks ja

kahju hüvitamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 30. novembri 2005. a otsus asjas nr 2-2-

109/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eesti Vabariigi (Rahandusministeeriumi kaudu) kassatsioon-

kaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Eesti Vabariik (Rahandusministeeriumi kaudu)

Kostja V. B

Asja läbivaatamise kuupäev

22. mai 2006. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja Viru

Ringkonnakohtu 30. novembri 2005. a otsuse resolutsioon

muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Vabariik esitas 28. veebruaril 2003. a Ida-Viru Maakohtule hagiavalduse V. B vastu, milles

palus kostjalt välja mõista alusetult saadud 41 776 krooni, tekitatud kahju hüvitamiseks 1888 krooni

ning hageja kantud kohtukulu.

Hagiavalduse kohaselt esitas V. B Tallinna Linnakohtule 4. juunil 2001. a hagiavalduse, milles nõudis

Eesti Vabariigilt talle alusetu vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist. Tallinna Linnakohtu

23. mai 2002. a otsusega rahuldati V. B hagi osaliselt ning Eesti Vabariigilt mõisteti V. B kasuks välja

162 983 krooni 38 senti. Tallinna Ringkonnakohus vähendas väljamõistetud summat 160 678

kroonini. Rahandusministeerium kandis V. B arvele 118 902 krooni, pidades kohtuotsusega

väljamõistetud summalt kinni 26% tulumaksu ehk 41 776 krooni. Kostja esitas 41 776 krooni osas

ringkonnakohtu otsuse kohtutäiturile täitmiseks. Täitemenetluses nõuti hagejalt sisse 41 776 krooni ja

kohtutäituri tasu 1888 krooni. Hageja leidis, et ta on tulumaksu kinni pidades käitunud õiguspäraselt

ja kostja on 41 776 krooni suuruses summas alusetult rikastunud ning tekitanud hagejale kahju

kohtutäituri tasu suuruses summas.

Tulumaksu kinnipidamisel lähtus hageja tulumaksuseaduse (TuMS) § 12 lõikest 1. Hageja leidis, et

kostja on resident nii Eesti tulumaksuseaduse kui ka Eesti-Ukraina vahelise maksulepingu kohaselt.

Kuna kostja taotles Eestis varjupaika, ei ole tema alaline elukoht Ukrainas. Tulumaksu kinnipidamine

on hagejale seadusega pandud kohustus. Kostja pöördumine kohtutäituri poole täitemenetluse

algatamiseks oli vastuolus hea usu põhimõttega. Tulumaksu kinnipidamisega mittenõustumisel oleks

kostja pidanud teavitama hagejat, samuti oleks kostjal olnud õigus esitada kaebus hageja tegevuse

peale halduskohtule. Hageja tugines võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 1043 ja leidis, et kahju tekitamise

süülisus ja õigusvastasus seisneb praegusel juhul kostja pahausklikus käitumises, mis on vastuolus

VÕS §-ga 6.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Alusetult võetud vabaduse eest väljamõistetud hüvitis ei ole tulu, vaid

kompensatsioon ning kostja ei ole alusetult rikastunud VÕS § 1027 mõttes. Jõustunud kohtuotsuse

järgi saadu ei ole alusetu rikastumine, kuna kohtuotsuse täitmine on kohustuslik tulenevalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 242 lg-st 1.

3. Ida-Viru Maakohtu 22. septembri 2004. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Maakohus leidis, et

kostja ei olnud maksustamisperioodil (1999. ja 2000. aastal) ega tulumaksu kinnipidamise ajal

resident TuMS § 6 mõttes. Kostjal puudub alaline elukoht Eestis. Pagulaste seaduse § 3 kohaselt on

kostja varjupaigataotleja. Riigil on õigus varjupaiga andmisest keelduda, pagulasseisundit lõpetada

ning anda varjupaigataotlejale tähtajaline elamisluba. Seega ei saa teha järeldust, et varjupaigataotleja

alaline elukoht on Eestis. Alaline elanik on riigis elav kodanik või alalise elamisloaga välismaalane.

Kostja oli ebaseaduslikult Tallinna Vanglas kinnipeetav varjupaigataotleja. Varjupaigataotleja

ebaseaduslikku vahi all pidamist maksustamisperioodil 183 päeva või rohkem ei saa samastada

TuMS §-s 6 tooduga. Tulumaksuseadus peab silmas olukorda, kus isikul oli võimalik vabalt liikuda ja

tulu teenida. Pagulaste seadusest tulenevalt aga puudub varjupaigataotlejal õigus Eestis töötada, seega

tulu teenida. Kohus leidis, et kostja ei olnud maksumaksja TuMS § 12 mõttes.

Raamatupidamise seaduse § 3 järgi on tulu aruandeperioodi sissetulekud, mille tekkimisega kaasneb

varade suurenemine või kohustuste vähenemine. Tulu mõistet ei saa käsitada liiga kitsalt. Hüvitis

vabaduse võtmisega tekitatud kahju eest on "valuraha" selle eest, et riik pidas kostjat ebaseaduslikult

vahi all ning kostjal puudus vabadus määras, mis on ette nähtud varjupaigataotlejale. Kohus asus

seisukohale, et "valuraha" maksustamine tulumaksuga ei ole õiglane, sest riik arvestab sel juhul

maksu summalt, mille riik (kahju tekitaja) peab halduse õigusvastaste toimingute tõttu maksma

isikule (kannatanule), kes taotles riigilt varjupaika ja kaitset, kuid keda koheldi vääralt.

4. Apellatsioonkaebuse esitas Eesti Vabariik. Tulumaksuseaduse § 6 ei seosta Eestis viibimise aega

tulu teenimise võimalusega. Tulu mõiste sisustamisel ei saa lähtuda raamatupidamise seadusest.

Kohtu põhjendus selle kohta, miks ei ole alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitise

maksustamine tulumaksuga õiglane, on vastuolus kehtivate õigusaktidega.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Viru Ringkonnakohtu 30. novembri 2005. a otsusega jäeti maakohtu otsuse resolutsioon muutmata,

kuid muudeti maakohtu otsuse põhjendusi.

Hageja leidis, et kostja on rikastunud 41 776 krooni võrra, mille hageja kui maksu kinnipidaja

väljamõistetud hüvitise väljamaksmisel tulumaksuna kinni pidas. Pooltevaheline õigussuhe on

kvalifitseeritav VÕS § 1041 järgi koostoimes VÕS § 1024 lg-ga 4, § 1023 lg-ga 1 ja § 1018 lg 1 p-

ga 3, arvestades maksuõiguse erisusi (TuMS § 40). Asjas tuleb otsustada, kas kostja on

rikastunud 41 766 krooni võrra, kuna oli kohustatud residendina maksma saadud hüvitiselt

tulumaksu. Apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud maakohtu otsust kahju hüvitamise nõude osas.

Ebaõige on maakohtu järeldus, et kostja polnud resident. Kostja viibis maksustamisperioodil

(1999. ja 2000. aastal) kummalgi aastal Eestis üle 183 päeva. Kuigi nendel aastatel oli kostja

ebaseaduslikult vahi all, ei anna see alust asuda seisukohale, et tegemist ei ole viibimisega Eestis

TuMS § 6 mõttes. Viibimist Eestis ei ole alust seostada vaid vabaduses olemisega. Ka varjupaiga

taotleja viibimine riigis on hinnatav viibimisena riigis TuMS § 6 mõttes. Maksuõigusest lähtudes võib

residendiks osutuda ka illegaalselt riigis viibiv isik.

Vastavalt TuMS § 1 lg-le 1 maksustatakse maksumaksja tulu, millest on tehtud seadusega lubatud

mahaarvamised. Tulu mõiste sisustamisel ei piisa tulumaksuseaduse erinevate sätetele viitamisest.

Tulumaksuseadus kui tulumaksu küsimusi reguleeriv eriseadus ei defineeri tulu mõistet. Samas ei saa

maksustatavaks tuluks pidada igasugust raha laekumist. Maakohus pole tulu mõiste sisustamisel

lähtunud vaid raamatupidamise seaduses toodud mõistest, kus osundatakse vara suurenemise või

kohustuste vähenemise kriteeriumidele. Maakohus leidis, et tulu mõistet ei tohi tõlgendada liiga

kitsalt ja arvesse tuleb võtta ka väljamakstud summa spetsiifikat, majanduslikku tähendust.

"Valurahaga" kompenseeritakse vabaduse äravõtmist. Ringkonnakohtu arvates võis maakohus neid

asjaolusid tulu mõiste sisustamisel arvestada.

Tulu mõiste sisustamisel võib lähtuda maksuõiguse teoorias kasutatavatest tunnustest, mis võiks

iseloomustada tulu: 1) sissetulek peab olema rahaliselt hinnatav, 2) sissetulek peab olema tagastamatu

(tulu saaja vara peab sissetuleku saamisel suurenema), 3) saajal peab olema võimalik sissetulekut

oma huvides kasutada, 4) sisetuleku tekkimine isiku majandustegevuse tulemusena ! st isiku

tegevuse eesmärgiks peab olema tulu saamine.

Kostjale väljamakstud hüvitis ei ole maksustatav tulu, kuna hüvitis ei suurendanud isiku vara, polnud

saadud tema majandustegevuse tulemusena. Hüvitise maksmise eesmärgiks on taastada isiku

eelnenud olukord ja kaotatud hüve kompenseerimine rahaga. Vabaduse võtmise kompenseerimine

rahaga ei ole iseenesest hinnatav veel isiku vara suurenemisena. Riigi poolt isikule alusetult vabaduse

võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 5 lg 4 kohaselt loetakse hüvitise maksmisega

hüvitatuks alusetult vabaduse võtmise tõttu saamata jäänud tulu ja sellega tekitatud mittevaraline

kahju.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Eesti Vabariik esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha asjas

uus otsus, millega hagi rahuldada.

Hageja on seisukohal, et riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju eest makstav

hüvitis on tulumaksuga maksustatav. Tulumaksuseadus tulu mõistet ei defineeri. Tulu on tagastamatu

sissetulek. Tulumaksuseaduse § 12 lg 1 sätestab osalise loetelu tulu liikidest, mida maksustatakse

erisätete alusel. Kui teatud liiki tulu maksustamine ei ole eraldi TuMS §-des 13!22 nimetatud,

maksustatakse see TuMS § 12 lg 1 preambuli järgi koostoimes TuMS § 1 lg-ga 1. Maakohus on

ebaõigesti lähtunud tulu mõiste sisustamisel raamatupidamise seaduses antud tähendusest. Kostja ei

ole raamatupidamiskohustuslane.

Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 1 lg 1 sätestab

seaduse eesmärgina isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise. Nimetatud

seaduse järgi on kahjuks, mis tuleb hüvitada, saamata jäänud tulu ja sellega tekitatud mittevaraline

kahju. Isikule makstakse hüvitist seitsme päevamäära suuruses summas iga ööpäeva eest, millal

isikult oli alusetult vabadus võetud. Saamata jäänud tulu hüvitamise puhul isiku rikastub, ta saab

tagastamatu sissetuleku.

7. Kostja kassatsioonkaebusele vastanud ei ole.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb alates 1. jaanuarist 2006. a kehtiva TsMS § 691 lg 1

p 1 alusel jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata. Kolleegium muudab

TsMS § 692 lg 2 alusel ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

9. Eesti Vabariik (Rahandusministeeriumi kaudu) esitas kostja vastu hagi alusetu rikastumise teel

saadu väljanõudmiseks. Maakohus jättis hagi rahuldamata. Viru Ringkonnakohus muutis otsuse

põhjendusi, jättes maakohtu resolutsiooni muutmata. Ringkonnakohus on oma otsuses leidnud, et

pooltevaheline õigussuhe on kvalifitseeritav VÕS § 1041 järgi koostoimes VÕS § 1024 lg-ga 4,

§ 1023 lg-ga 1 ja § 1018 lg 1 p-ga 3, arvestades maksuõiguse erisusi. Kolleegium leiab, et

ringkonnakohus on valesti tõlgendanud materiaalõiguse norme, kuid ringkonnakohtu resolutsioon on

sellest sõltumata õige. Kolleegium muudab ringkonnakohtu õiguslikku põhjendust.

10. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu antud hinnanguga pooltevahelisele õigussuhtele.

Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et hagejalt on 160 678 krooni välja mõistetud

jõustunud kohtuotsusega. Selle üle pooled ei vaidle. Kolleegium jagab kostja arusaama, et kostja ei

ole alusetult rikastunud, kui ta on saanud talle kohtuotsusega välja mõistetud hüvitise. Pooltevahelise

vaidluse ajal kehtinud TsMS § 242 lg 1 järgi oli kohtuotsuse täitmine kohustuslik (vt Riigikohtu

2. veebruari 2005. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-157-04 (RT III 2005, 5, 47)). Alates 1. jaanuarist

2006. a kehtiva TsMS § 457 lg 1 järgi on jõustunud kohtuotsus kohustuslik menetlusosalistele osas,

milles otsuse resolutsiooniga lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue, kui seadusest ei tulene

teisiti. Kui pool või pooled ei nõustu kohtuotsusega, on neil tsiviilkohtumenetluse raames võimalik

esitada kaebus kohtuotsuse peale seaduses sätestatud alustel. Esimese astme kohtu otsuse peale saab

esitada apellatsioonkaebuse ja seaduses sätestatud juhul teistmisavalduse. Ringkonnakohtu otsuse

peale on võimalik kassatsiooni korras edasi kaevata ning samuti esitada teistmisavaldus. Asja

materjalidest on näha, et kohtuotsus, millega Eesti Vabariigilt mõisteti kostja kasuks välja160 678

krooni, on jõustunud ja täidetud (kohtuotsuse jõustumise ja täitmise kohta vt Riigikohtu 8. oktoobri

2004. a otsuse p 9 tsiviilasjas nr 3-2-1-104-04 (RT III 2004, 25, 277)). Seega ei ole enam võimalik

kohtutel (ka Riigikohtul) selle vaidluse raames üle vaadata juba jõustunud ja täidetud kohtuotsusest

tulenevaid asjaolusid.

11. Iseenesest on õige hageja seisukoht, et tulumaksu kinnipidamine on hagejale seadusega pandud

kohustus. Samas ei saa aga riik olemuselt maksunõuet esitada hagimenetluses. Maksunõue tuleb

esitada haldusmenetluses, täpsemalt maksumenetluses. Kolleegium selgitab, et maksukorralduse

seadus (MKS), mitte aga võlaõigusseadus, sätestab maksuhalduri õigused, kohustused, vastutuse,

maksumenetluse korra ning maksuvaidluste lahendamise korra. Maksuhalduri ülesandeks on MKS

§ 10 lg 2 p 3 alusel nõuda sisse maksuvõlad. Tasumisele kuuluva maksusumma sissenõudmiseks teeb

maksuhaldur maksuotsuse (MKS § 95). Maksuotsust saab vaidlustada maksukorralduse seaduse

14. peatükis sätestatud alustel. Seega juhul, kui maksuhaldur leiab, et tal on õigus

maksukohustuslaselt sisse nõuda maksuvõlga, peab ta seda tegema maksukorralduse seaduses

sätestatud alustel ja korras.

12. Kuna kassatsioonkaebus jääb rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata otsuses toodud

põhjendustel, ei pea kolleegium vajalikuks käsitleda kassatsioonkaebuse sisulisi väiteid.

Lea Laarmaa, Ants Kull, Tõnu Anton