3-3-1-20-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-20-06

Otsuse kuupäev

9. juuni 2006

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Ilvest ja Indrek

Koolmeister

Kohtuasi

U. J. kaebus Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse Tartu büroo

juhtimisõiguse peatamise otsuse tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 21. detsembri 2005. a otsus haldusasjas

nr 2-3-392/2005

Menetluse alus Riigikohtus

U. J. kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta U. J. kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Muuta Tartu Ringkonnakohtu 21. detsembri 2005. a otsuse haldusasjas nr 2-3-392/2005

põhjendusi, asendades need käesoleva otsuse põhjendustega.

3. Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 13. aprillil 2005 karistati U. J. LS § 7422 lg 2 alusel rahatrahviga. U. J. määratud karistust ei

vaidlustanud. 30. aprillil 2005 koostas Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse Tartu büroo peaspetsialist

juhtimisõiguse peatamise otsuse nr 3294, millega peatati U. J. juhtimisõigus LS § 413 alusel 6

kuuks.

2. U. J. esitas 12. mail 2005 kaebuse Tartu Halduskohtusse, milles taotles Eesti Riikliku

Autoregistrikeskuse Tartu büroo 30. aprilli 2005. a juhtimisõiguse peatamise otsuse nr 3294

tühistamist. Kaebuse motiivide kohaselt ei informeerinud ARK isikut käimasolevast juhtimisõiguse

peatamise menetlusest, vaidlustatav otsus ei sisaldanud motiive ega olnud kontrollitav. Lisaks leidis

kaebaja, et LS § 413 on tervikuna põhiseadusevastane. Kaebaja väitel viib kehtiv regulatsioon, mis ei

näe ette kaalutlusõigust, proportsionaalsuse ja isikute võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumiseni.

Kaebaja osundab asjaolule, et juhtimisõiguse peatamine osundatud alusel on väärteomenetlusest

tulenev vääramatu järelm ja üks osa väärteo eest määratavast karistusest.

3. Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse vastuses U. J. kaebusele haldusasjas nr 3-209/05 leitakse, et

kaebus on alusetu. Vastustaja väidetel on isikut informeeritud tema suhtes juhtimisõiguse peatamise

võimalikkusest veel väärteomenetluses. Juhtimisõiguse peatamine ei oma tähendust karistusregistri

mõttes ega loo karistusele omaseid tagajärgi. Antud juhul on kaebaja pannud toime uue väärteo enne

eelnevate karistusandmete kustumist, mistõttu juhtimisõigus kuulus peatamisele kuueks kuuks. ARK

ei ole eksinud seaduse formaalõiguslike normide vastu juhtimisõiguse peatamise vormistamisel.

4. U. J. täiendas oma kaebust halduskohtusse 8. augustil 2005. Kaebuse täienduste kohaselt peaksid

juhtimisõiguse peatamise otsustamise korral kuuluma kohaldamisele karistuse mõistmise üldised

põhimõtted. Karistusseadustiku § 5 lg 2 kohaselt on seadusel, mis välistab teo karistatavuse,

kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud. 1. oktoobril 2005

jõustub Väärteomenetluse seadustiku, karistusseadustiku ja liiklusseaduse muutmise seadus.

Nimetatud seaduse kohaselt oleks U. J.-l tema poolt toime pandud rikkumise korral võimalik

juhtimisõigus ära võtta kuni 3 kuuks ning kohtuvälisele menetlejale või kohtule on jäetud võimalus

lisakaristust mitte kohaldada. Seega leevendab uus seadus oluliselt isiku olukorda ning kuulub

kohaldamisele tagasiulatuvalt.

5. Tartu Halduskohtu 30. septembri 2005. a kohtuotsusega haldusasjas nr 3-209/05 jäeti kaebus

rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole vastustaja eiranud haldusmenetluse sätteid, mis

oleks rikkunud õigust heale haldusele. PS § 14 riive on proportsionaalne, kuna isiku ärakuulamata

jätmine ei too üldjuhul kaasa ebaõiget lahendit.

Kohus leidis, et vaidlustatud otsus ei kuulu tühistamisele ka tulenevalt 1. oktoobrist 2005 jõustuva

Väärteomenetluse seadustiku, karistusseadustiku ja liiklusseaduse muutmise seadusest. Nimetatud

seaduse rakendussätetest tulenevalt näeb 1. oktoobrist 2005. a jõustuv LS § 773 lg 3 ette, et isiku

suhtes, kelle juhtimisõigus on peatatud üheks kuni 12 kuuks enne 2005. aasta 1. oktoobrit kehtinud

alusel, kehtib otsuses märgitud juhtimisõiguse peatamise tähtaeg. Ei halduskohtul ega ARK-il ei ole

seadusest tulenevalt õigus muuta varasemate otsustega määratud juhtimisõiguse peatamise tähtaegu

või kohaldada ise 1. oktoobrist 2005 kehtivat seadust. ARK poolt juhtimisõiguse peatamise otsused ei

ole Karistusseadustiku alusel määratud karistused süütegude eest.

6. U. J. esitas eelnimetatud kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtusse.

Apellant taotles jätta Liiklusseaduse § 773 lg 3 kohaldamata ning tunnistada see Põhiseadusega

vastuolus olevaks. Kaebaja palus tühistada Tartu Halduskohtu 30. septembri 2005. a otsus haldusasjas

nr 3-209/05 täielikult ning teha uus otsus, millega tühistada ARK Tartu büroo peaspetsialisti

30. aprilli 2005. a juhtimisõiguse peatamise otsus nr 3294.

Apellatsioonkaebuse motiivide kohaselt on halduskohus vääralt kohaldanud materiaalõiguse sätteid.

Liiklusseaduse § 773 lg 3 on vastuolus Põhiseadusega. Apellant leiab, et 1. oktoobril 2005 jõustunud

Väärteomenetluse seadustiku, karistusseadustiku ja liiklusseaduse muutmise seadus kuulub

kohaldamisele tagasiulatuvalt. Mootorsõiduki juhtimise õiguse peatamine vastavalt kuni 1. oktoobrini

2005 kehtinud Liiklusseaduse §-le 413 on oma olemuselt karistus. Sellest tulenevalt peaksid

kohaldamisele kuuluma ka karistuse mõistmise üldised põhimõtted. KarS § 5 lg 2 kohaselt on

seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda,

tagasiulatuv jõud.

Liiklusseaduse § 773 lg 3 kohaselt kehtib isiku suhtes, kelle juhtimisõigus oli peatatud üheks kuni

kaheteistkümneks kuuks Liiklusseaduse § 413 alusel, peatamisotsuses märgitud peatamise tähtaeg.

Apellant leiab, et nimetatud säte on vastuolus Põhiseaduse §-ga 12, mis sätestab, et kõik on seaduse

ees võrdsed, ning samuti Põhiseaduse § 23 lg-ga 2, mis näeb ette, et karistust kergendaval seadusel on

tagasiulatuv toime.

Liiklusseaduse 773 lg-st 4 ja lg-st 6 nähtub, et seadusandja on otsustanud teatud isikutel

juhtimisõiguse peatamise tähtaega lühendada või hoopiski karistusest vabastada, samas aga teistele

isikutele määratud karistus jätta muutmata. Liiklusseaduse § 773 lg 3 kohtleb isikuid ebavõrdselt

sõltuvalt sellest, kas nad oma süüd väärteo toimepanemises vaidlustasid, ning vähendab vaid

raskemaid rikkumisi toime pannud isikute karistust.

Seadus ei tunne mõistet "karistuse vältimatu järelm". Juhtimisõiguse peatamise näol on tegemist

karistusega ning samale järeldusele on põhimõtteliselt jõudnud ka Riigikohus.

7. ARK peab kirjalikus seletuses kaebust alusetuks ja põhjendamatuks.

8. Tartu Ringkonnakohtu 21. detsembri 2005 . a kohtuotsusega jäeti apellatsioonkaebus

rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 30. septembri 2005. a otsus muutmata.

Ringkonnakohus kontrollis halduskohtu otsust apellatsioonkaebuses vaidlustatud LS § 773 lg 3

kohaldamise ning selle sätte põhiseaduslikkuse aspektist. Kohus leidis, et LS § 773 lg 3 ei ole

vastuolus Põhiseaduse § 23 lg-ga 2. LS § 773 lg 3 oleks vastuolus PS § 23 lg 2 teises lauses

väljendatud põhimõttega siis, kui juhtimisõiguse peatamise näol oleks olnud tegemist karistusega.

Riigikohus on 25. oktoobri 2004. a otsuses nr 3-4-1-10-04 leidnud, et juhtimisõiguse peatamine on

riiklik sunnivahend. Karistuse aluseks on vältimatult isiku süü, seevastu mittekaristusliku

sunnivahendi kohaldamise aluseks ei ole isiku süü, vaid isikust lähtuv oht. Ringkonnakohus leidis

samuti, et puudub vastuolu PS § 12 lg-s 1 sätestatud võrdsuse põhimõttega. LS § 773 regulatsiooni

eesmärk on, et isikuid, kelle juhtimisõigus peatati enne 1. oktoobrit 2005, koheldakse ühtemoodi,

ning isikuid, kelle juhtimisõigus ei olnud veel 1. oktoobriks peatatud, samuti koheldakse ühtmoodi,

kuid uue regulatsiooni järgi. Selline isikute kohtlemine ei ole meelevaldne ning seetõttu ei saa rääkida

ka isikute ebavõrdsest kohtlemisest.

9. Tartu Ringkonnakohtu otsusele esitas U. J. kassatsioonkaebuse. Kassaator taotleb, et kohus jätaks

LS § 773 lg 3 kohaldamata ning tunnistaks selle sätte vastuolus olevaks Põhiseaduse § 12 lg-ga 1

ning § 23 lg-ga 2. Kassaator palub rahuldada U. J. kaebus ARK Tartu büroo

peaspetsialisti 30. aprilli 2005. a otsuse nr 3294 peale.

Kassaator ei nõustu halduskohtu ja ringkonnakohtu seisukohtadega ning leiab, et kohtud on vääralt

kohaldanud materiaalõigust. Kassaator põhjendab oma kaebust järgmiselt:

1) vastuolu Põhiseadusega ei seisne mitte juhtimisõiguse peatamise menetluse regulatsioonis, vaid

selles, et juhtimisõiguse peatamine oli vältimatu osa väärteo toimepanemisele järgnenud karistusest,

mis moodustas ülejäänud karistusega ühtse terviku; eeltoodust tulenevalt pole tegemist eriliigilise

õiguste piiramisega, millele karistusõiguse sätted ei laiene;

2) Põhiseaduse § 23 lg 2 määrab, et karistust kergendaval seadusel on tagasiulatuv jõud ning

kassaatori arvates peaks sama põhimõte kehtima nii põhi- kui lisakaristuse ning ilmselt ka karistusest

tulenevate ja karistusega seotud õiguste piiramise suhtes;

3) ei saa nõustuda ka ringkonnakohtu seisukohaga, et LS § 773 lg 3 ei ole vastuolus võrdse

kohtlemise põhimõttega. Uue regulatsiooni sätetele on teatud isikute suhtes antud tagasiulatuv jõud,

jättes teiste suhtes selle tegemata. Esineb vastuolu Liiklusseaduse § 773 erinevate lõigete vahel (lg-

d 3, 4, 6) ning samalaadseid rikkumisi toime pannud isikuid on koheldud ebavõrdselt.

10. ARK kirjalikus seletuses kassatsioonkaebusele leitakse, et kaebus on alusetu ja põhjendamata.

Vastustaja jääb oma seisukohtade juurde, mis on esitatud Tartu Halduskohtule.

Vastustaja arvates on kassaator jätkuvalt ekslikul seisukohal Liiklusseaduse tõlgendamisel.

Juhtimisõiguse peatamise vormistamine ARK-is on väärteomenetluses tehtud karistusotsuse

vääramatu järelm. Juhtimisõiguse peatamise kestust, mis on imperatiivselt sätestatud, saab muuta

seadusandja. Väited Väärteomenetluse seadustiku, karistusseadustiku ja liiklusseaduse muutmise

seaduse sätete tagasiulatuvast mõjust on õiged, kuid üksnes isiku suhtes, kelle juhtimisõigus on

peatatud pikemaks ajaks kui kaheteistkümneks kuuks. Kuni 1. oktoobrini 2005 kehtinud LS § 413

regulatsioon sisaldas korduvuse nõuet. Seetõttu pole juhtimisõiguse peatamise ja juhtimisõiguse

äravõtmise regulatsiooni võimalik võrrelda aspektist, kas uus regulatsioon sätestab või ei sätesta

kergema karistuse. Isikud, kes panid toime LS § 7422 lg-s 2 sätestatud väärteo enne ja kes on pannud

või panevad selle väärteo toime pärast Väärteomenetluse seadustiku, karistusseadustiku ja

liiklusseaduse muutmise seaduse jõustumist, pole õiguserikkumisele järgnevatest tagajärgedest

lähtuvalt omavahel võrreldavad.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Halduskolleegium peab ekslikuks ringkonnakohtu seisukohta, et juhtimisõiguse peatamine ei

kujuta endast karistust, vaid riiklikku sunnivahendit. Juhtimisõiguse peatamine on kahtlemata

sunnivahend, kuivõrd tegemist on isiku õiguste piiramisega riigivõimu kandja poolt tema ülesannete

täitmise raames. Riiklikud sunnivahendid on aga nii haldusõiguslikud sunnivahendid kui ka

karistused. Riigikohtu üldkogu 25. oktoobri 2004. a otsuses asjas nr 3-4-1-10-04 leiti, et

juhtimisõiguse peatamise aluseks on isiku süü ning seetõttu on tegemist karistusega materiaalses

tähenduses.

12. Kuna PS § 23 lg 2 teine lause ("Kui seadus sätestab pärast õiguserikkumise toimepanemist

kergema karistuse, kohaldatakse kergemat seadust") ei erista karistuse liike (karistusi kuritegude ja

väärtegude eest, põhi- ja lisakaristusi jne), on ka juhtimisõiguse peatamine LS § 413 lg 4 alusel kui

materiaalne karistus mainitud põhiõiguse kaitsealas. Seejuures tuleb Riigikohtu üldkogu 17. märtsi

2003. a otsuse (asi nr 3-1-3-10-02) kohaselt tõlgendada PS § 23 lg 2 teist lauset nii, et selle kaitseala

laieneb ka karistuse kandmise ajale (viidatud otsuse p 26).

13. Põhiseaduse § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõiguse riive tuvastamiseks vajab selgitamist,

kas kehtiv seadus kohtleks U. J. tema teo puhul leebemalt kui varasem regulatsioon. U. J.

juhtimisõigus peatati LS § 413 lg 4 alusel, mis nägi ette, et juhiloa väljastanud asutus peatab

juhtimisõiguse kuueks kuuks, kui isikut on kolmandat korda karistatud käesoleva seaduse § 745 või

§ 7422 lõike 2 või 3 rikkumise eest ja selle kohta on jõustunud otsus ning karistusandmed eelmise

karistuse kohta käesolevas lõikes loetletud paragrahvide rikkumise eest ei ole karistusregistrist

Karistusregistri seaduse kohaselt kustutatud.

Praegu reguleerivad kiiruse ületamise eest juhtimise keelamist LS § 7422 lg-d 4 ja 5, mis

võimaldavad lisakaristusena juhtimisõiguse ära võtta üheks kuni kolmeks kuuks. See tähendab, et ka

juhul, kui isikul on varasemast kehtivad karistused kiiruse ületamise eest, ei saa juhtimisõigust ära

võtta enamaks kui kolmeks kuuks, sõltumata sellest, kas eelnevatel kordadel lisakaristust kohaldati

või mitte. Sellest tulenevalt on kehtiv õigus U. J. jaoks leebem ning LS § 773 lg 3, mis välistab

leebema seaduse kohaldamise, kujutab endast PS § 23 riivet.

14. Põhiseaduse § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigus ei ole piiramatu (vt Riigikohtu

üldkogu 17. märtsi 2003. a otsuse nr 3-1-3-10-02 p-d 27 ja 28), kuid piiramisel saab legitiimse

õigustusena arvestada vaid teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi.

Seda probleemi käsitles Riigikohtu üldkogu oma 28. aprilli 2004. a otsuse nr 3-3-1-69-03 p-des 31?

34. Üldkogu leidis, et sellisteks väärtusteks on muuhulgas õiguskaitsesüsteemi efektiivne toimimine

ja karistusotsuse seadusjõud, mis on vajalik õigusemõistmise autoriteedi, õiguskindluse ja õigusrahu

tagamiseks. Eelnevale tuginedes märkis üldkogu, et KarSRS § 5 lg 2 regulatsioon, mille kohaselt

juhtimisõiguse äravõtmine kui lisakaristus tuleb ka pärast 1. septembrit 2002 lõpuni kanda, kui tegu

on endiselt süüteona karistatav, on põhiseaduspärane.

15. Sarnaselt Riigikohtu üldkogu 28. aprilli 2004. a otsusele asjas 3-3-1-69-03 leiab

halduskolleegium, et ka käesolevas asjas on tegemist mõõduka riivega. Asjas nr 3-1-3-10-02, millele

kassaator viitab, oli isiku õiguseks, mida piirati, üks olulisemaid põhiõigusi ? vabadus. Sõiduki

juhtimisõigus ei ole aga isiku põhiõigus, kuigi juhtimisõiguse kaudu realiseerivad isikud mitmeid

teisi põhiõigusi, eelkõige PS § 19 lg-s 1 sätestatud õigust vabale eneseteostusele. Juhtimisõiguse

peatamine on ilmselgelt isiku õiguste leebem piiramine kui vabaduse võtmine.

16. Eeltoodule tuginedes tuleb kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Halduskolleegium jätab jõusse

Tartu Ringkonnakohtu 21. detsembri 2005. a kohtuotsuse haldusasjas nr 2-3-392/2005, asendades

selle otsuse põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega.

Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Indrek Koolmeister