3-3-1-36-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-36-06

Otsuse kuupäev

7. juuni 2006

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

M. B. kaebus Pirita Linnaosa Valitsuse poolt kaebajale eluruumi

erastamata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, Tallinna

Linnavalitsuse 27. novembri 2002. a korralduse nr 2919-k

tühistamiseks ja Tallinna Linnavolikogu 6. veebruari 2003. a

otsuse nr 34 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2006. a otsus haldusasjas

nr 3-02-33

Menetluse alus Riigikohtus

V. B. kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2006. a otsus

haldusasjas nr 3-02-33 muutmata.

Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M. B. on väidetavalt alates 1953. a kasutanud Tallinnas elamut aadressiga Sarapuu tn 11 / Kase

tn 57 (edaspidi: elamu). Tallinna Linna RSN TK 29. novembri 1985. a otsusega nr 503 tunnistati

elamu sanitaar-tehnilistele nõuetele mittevastavaks. Tallinna Linnavolikogu 7. oktoobri 1993. a

otsusega arvati elamu erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirja.

M. B. esitas 26. jaanuaril 1995 Pirita Linnaosa Valitsusele avalduse elamu erastamiseks. 6. veebruaril

1995 sõlmisid M. B., V. B. ja N. S. lepingu selle kohta, et elamu ostab M. B. 25. mail 1995 sõlmisid

Pirita Linnaosa Valitsus ja M. B. elamu suhtes üürilepingu tähtajaga kuni 31. detsember 1999 ja

iseenesliku pikenemisega viieks aastaks. 31. mail 2001 esitasid M. B., V. B. ja N. S. avalduse elamu

erastamiseks. Pirita Linnaosa Valitsuse 25. juuni 2001 kirjas keelduti elamu erastamisest ja viidati

1993. a otsusele elamu erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirja kandmise kohta. 30. novembril

2001 taotles M. B. veelkord, et linnaosavalitsus vaataks läbi tema taotluse. Pirita Linnaosa Valitsuse

6. detsembri 2001. a kirjas leiti, et Tallinna Linnavolikogu 7. oktoobri 1993. a otsus elamu

erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirja kandmise kohta on kehtiv ja seetõttu puudub alus M.

B. 31. mai 2001 taotluse läbivaatamiseks.

Tallinna Linnavalitsuse 12. mai 1999. a korraldusega nr 3579 määrati Haljaste tee, Pähkli tn, Kase tn

ja Kuslapuu tn kvartali (edaspidi: kvartal) ehitiste teenindamiseks vajalik maa. Tallinna

Linnavolikogu 10. veebruari 2000. a otsusega nr 38 jäeti kvartali maa linna omandisse. Tallinna

Linnavolikogu 14. juuni 2001. a otsusega nr 192 seati kvartali maa-alale hoonestusõigus viiekümneks

aastaks AS-i Maarjamäe Maja kasuks. Maa-alale jäänud hooned, nende hooldus ja haldamine anti

hoonestajale üle. 19. detsembril 2002 teatas AS Maarjamäe Maja kirjaga M. B.-le üürilepingu

ülesütlemisest. M. B. kirja vastu ei võtnud.

Tallinna Linnavalitsuse 27. novembri 2002. a korraldusega nr 2919-k võeti vastu kvartali

detailplaneering.

Detailplaneeringu

avalik

väljapanek

toimus

Pirita

Linnaosa

Valitsuses

19. detsembrist 2002 kuni 8. jaanuarini 2003. 8. jaanuaril 2003 esitasid M. B., V. B. ja N. S.

linnaosavalitsusele teate, et on esitanud halduskohtule detailplaneeringuga seoses hagi ning kõik

materjalid on esitatud halduskohtule. Detailplaneeringu avalik arutelu toimus 9. jaanuari 2003

linnaosavalitsuses ning sellest võtsid osa AS Maarjamäe Maja esindajad, planeeringu autor ja

linnaosavalitsuse teenistujad. Tallinna Linnavolikogu 6. veebruari 2003. a otsusega nr 34 kehtestati

kvartali detailplaneering.

2. 20. detsembri 2002. a kaebuses halduskohtule taotles M. B. linnavalitsuse korralduse, millega

võeti vastu detailplaneering, tühistamist (haldusasi nr 3-440/2003), 16. jaanuari 2003. a kaebuses

halduskohtule taotles M. B. elamu erastamisest keeldumise õigusvastaseks tunnistamist (haldusasi

nr 3-634/03) ning 28. veebruari 2003. a kaebuses taotles M. B. detailplaneeringu kinnitamise otsuse

tühistamist ja planeeringu täitmise peatamist (nr 3-766/2003). Tallinna Halduskohus liitis 4. märtsi ja

15. aprilli 2003. a määrustega asjad ühte menetlusse.

Tallinna Halduskohtu 25. juuni 2003 otsusega jäeti kaebused rahuldamata. Kohus leidis, et M. B.-l

puudus õigus eluruumi erastada. Tallinna Linnavolikogu 7. oktoobri 1993. a otsusega on elamu

kantud erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirja. Seda otsust ei olnud M. B. vaidlustanud.

Kohus leidis, et M. B.-l puudus PES § 26 lg-st 1 tulenev kaebeõigus. Kaebusest lähtuvalt oli M. B.

hiljemalt 19. detsembril 2002 teadlik detailplaneeringu algatamisest. Tunnistaja Viktor B. sõnul

sooviti 8. jaanuari 2003 teatega üksnes teavitada linnaosavalitsust algatatud kohtuvaidlusest. M. B.

8. jaanuari 2003 teadet ei saa pidada vastuväiteks detailplaneeringule.

3. M. B. taotles apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist täies ulatuses. Kohtus rikkus

protsessinorme, jättes kontrollimata Tallinna Linnavolikogu 7. oktoobri 1993. a otsuse seaduslikkuse.

Elamu kordategemine ei saa EES § 3 lg 8 järgi olla erastamata jätmise põhjuseks. M. B.-le ei ole

selgitatud otsuse vaidlustamise võimalusi. Elamu erastamata jätmiseks puudub avalik huvi. Linn on

teeninud maa munitsipaliseerimise ja müügiga raha M. B. õiguse, erastada tema kasutuses olev

elamu, arvelt.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 7. novembri 2005. a määrusega lubas kohus seoses M.

B. surmaga astuda protsessi kaebaja õigusjärglasel V. B.-l.

Tallinna Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2006. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et M. B. sai Tallinna Linnavolikogu 7. oktoobri 1993. a otsusest teada

hiljemalt 25. jaanuaril 2001. Kaebuse esitamise hetkeni oli kõnealune otsus kehtinud juba 9 aastat ja

M. B. oli olnud sellest otsusest teadlik juba ligi 2 aastat. Kaebetähtaja ilmselge möödalaskmise tõttu

ei pidanudki kohus selgitama M. B.-le selle otsuse vaidlustamise vajalikkust. V. B. ei ole tõendanud,

et planeeringu vastuvõtmine rikuks oluliselt tema subjektiivseid õigusi planeeringu menetluse

lõpptulemusest sõltumata. Seetõttu puudub kaebajal kaebeõigus planeeringu vastuvõtmise korralduse

vaidlustamiseks. M. B. oli detailplaneeringu menetlemisest teadlik, kuid ei esitanud kuni

detailplaneeringu

avaliku

väljapaneku

lõpuni

kirjalikke

vastuväiteid

ega

osalenud

ka

detailplaneeringu avalikul arutelul. Seega puudub M. B.-l kaebeõigus detailplaneeringu kinnitamise

otsuse vaidlustamiseks ning tema subjektiivseid õigusi ei ole detailplaneeringuga rikutud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

4. V. B. taotleb kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses. Kassaator

leiab, et Tallinna Linnavolikogu 7. oktoobri 1993 otsuse vaidlustamine oli kaebuse eesmärgist

algusest peale hõlmatud. Kohus on rikkunud uurimispõhimõtete ja vääralt määratlenud kaebuse

piirid. Väär on ringkonnakohtu järeldus, et kaebetähtaja ilmselge möödalaskmise tõttu ei pidanudki

halduskohus selgitama kaebajale Tallinna Linnavolikogu 7. oktoobri 1993 otsuse vaidlustamise

vajalikkust. Kaebuse eesmärgiga ei ole hõlmatud ainult Tallinna Linnavolikogu 7. oktoobri 1993

otsuse tühistamine, vaid ka selle õigusvastaseks tunnistamine. Otsuse õigusvastasuse tuvastamise

nõude osas ei olnud kaebuse esitamise hetkeks kaebetähtaeg veel möödunud. Seega piiritlesid kohtud

kaebust valesti ning rikkusid uurimispõhimõtet.

Eluruumide erastamise läbiviimist tuleb vaadelda erastamise kohustatud subjektile pandud

kohustusena. Kohustatud subjekt peab tegema kõik endast oleneva, et eluruumid saaksid erastatud.

Kui erastamisest keeldumise faktilised asjaolud hiljem ära langevad, langeb ära ka eluruumide

erastamata jätmise alus.

Kohtud on valesti leidnud, et M. B. ei ole esitanud vastavalt PES § 20 lg 1 vastuväiteid planeeringule.

M. B. esitas planeeringu avaliku väljapaneku kestel kaebuse halduskohtusse ja teavitas sellest

linnaosavalitsust. Linnaosavalitsus oleks pidanud uurimispõhimõtte raames selgitama välja, kas M.

B. 8. jaanuari 2003. a teates sisaldub tegelikult tahteavaldus planeeringut vaidlustada ning vajadusel

laskma seda täpsustada. Seega on PES § 26 lg-s 1 sätestatud kaebeõiguse eeldused täidetud.

5. Vastustajad ega kolmas isik ei ole oma kirjalikku arvamust kassatsioonkaebuse kohta esitanud.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kohtud on tuvastanud, et M. B. ei ole vaidlustanud Tallinna Linnavolikogu 7. oktoobri 1993. a

otsust erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirja kohta. Ringkonnakohus leidis, et halduskohus

ei pidanud otsuse vaidlustamise vajalikkust kaebajale selgitama, kuna kaebuse esitamise tähtaeg oli

ilmselgelt mööda lastud. V. B. leiab, et kaebus hõlmas algusest peale linnavolikogu 1993. a otsuse

õigusvastaseks tunnistamise taotlust ning selle taotluse osas ei olnud HKMS § 9 lg-s 5 sätestatud

kaebetähtaeg veel möödunud.

Kohtud on analüüsinud kaebuse tähtaegust üksnes tühistamisnõude seisukohast. Kohus peab kaebuse

eesmärgi kindlakstegemisel lähtuma kaebuse sisust ja kaebaja seletustest. Selles kohtuasjas on

kaebaja taotlenud järjekindlalt elamu erastamist. Ainuüksi Tallinna Linnavolikogu 7. oktoobri 1993. a

otsuse õigusvastaseks tunnistamisega ei oleks saavutatud elamu erastamist. Seetõttu tegid kohtud

õigesti, kui lähtusid tühistamiskaebuse tähtajast.

Kohtuasja toimikust ei nähtu, et kaebaja on kaebustes või kohtuistungil taotlenud muu hulgas kahju

hüvitamist või oleks ta kaebetähtaja jooksul esitanud kahju hüvitamise nõude. Nüüdseks on kahju

hüvitamise nõude esitamise tähtaeg möödunud. Kaebusest ei nähtu ka kaebaja muu põhjendatud huvi

haldusakti õigusvastaseks tunnistamiseks. Seega ei ole kohtud rikkunud uurimispõhimõtet, jättes

kaebajale kaebuse muutmise või täiendamise vajalikkuse selgitamata.

7. Kohtud on leidnud, et M. B. ei esitanud detailplaneeringu avaliku väljapaneku kestel

detailplaneeringu suhtes vastuväiteid. V. B. leiab kassatsioonkaebuses, et linnaosavalitsus on

rikkunud uurimispõhimõtet, jättes välja selgitamata M. B. 8. jaanuari 2003. a teatises sisalduva

tegeliku tahte ning andmata võimalust oma tahteavalduse täpsustamiseks.

Isik võib detailplaneeringu menetluse käigus esitada ettepanekud ja vastuväited planeeringu suhtes

(PlanS § 20), vaidlustada planeeringut (PlanS § 26) või pöörduda haldusakti andmisest hoidumise

nõudega otse kohtusse (RVastS § 5). Haldusakti andmisest hoidumise nõudega kohtusse pöördunud

isik võib esitada samad vastuväited ka planeerimismenetluses. Sellisel juhul võib teade selle kohta, et

samad vastuväited esitatakse ka planeerimismenetluses, olla piisav. Ainuüksi haldusorgani

teavitamine kohtusse pöördumisest ei ole käsitatav vastuväite esitamisena planeerimismenetluses.

M. B. vaidlustas planeeringu selleks, et kaitsta oma subjektiivset õigust erastada tema kasutuses olev

elamu. Kohtud on leidnud, et selle subjektiivse õiguse kaitseks ei ole M. B. õigeaegselt kohtusse

pöördunud. Seega on ta minetanud võimaluse elamu erastamiseks. Kuna M. B. õigusjärglasel V. B.-l

puudub kehtiva õiguse kohaselt võimalus erastada elamut, siis ei ole planeeringu vaidlustamine

kaebuse eesmärgi saavutamiseks sobiv vahend. Seetõttu ei anna kassatsioonkaebuse väited alust

ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann