3-1-1-50-06 · Riigikohus

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-50-06

Määruse tegemise koht ja

kuupäev

Tartu, 25. mai 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandberg ja Hannes Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi A. S. süüdistuses KarS § 214 lg 2 p‑de 1, 3, 4 ja 5

järgi ja V. U. süüdistuses KarS § 120 ja § 214 lg 2 p‑de 3, 4 ja 5

järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 27. veebruari 2006. a määrus

kriminaalasjas nr 1-1-244/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Põhja Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Jüri Kasesalu

määruskaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

24. aprill 2006. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tallinna Ringkonnakohtu 27. veebruari 2006. a määrus jätta muutmata, prokuröri määruskaebus

jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 29. novembri 2005. a otsusega mõisteti A. S. süüdistuses KarS § 120 järgi õigeks,

süüdistuses KarS § 214 lg 2 p-de 1, 3, 4 ja 5 järgi mõisteti ta süüdi ning karistati vangistusega kaheksaks

aastaks. KarS § 65 lg 1 alusel loeti selle karistusega kaetuks ka talle mõistetud varasem karistus.

Sama otsusega mõisteti KarS § 121 järgi õigeks ning KarS § 120 ja § 214 lg 2 p-de 3, 4 ja 5 järgi süüdi V. U.,

keda karistati vastavalt vangistusega kuueks kuuks ja vangistusega kaheksaks aastaks. KarS § 64 lg 1 loeti

kergem karistus raskemaga kaetuks ja § 65 lg 1 kohaselt loeti mõistetud karistusega kaetuks ka V. U-le

varasema kohtuotsusega mõistetud karistus.

V. U. mõisteti KarS § 120 järgi süüdi selles, et ta 2004. a detsembri lõpus tuli koos A. S-ga J. J. elukohta X

linnas ning nad hakkasid trepikojas ähvardama J. J.-i raske tervisekahjustuse tekitamise ja tapmisega,

tekitades oma ähvardustega kannatanul kartuse tapmise täideviimise suhtes. Trepikojas kostva müra peale

tuli välja naaber, mistõttu V. U. ja A. S. lahkusid.

A. S. ja V. U. mõisteti vastavalt KarS § 214 lg 2 p-de 1, 3, 4, 5 ja KarS § 214 lg 2 p-de 3, 4, 5 järgi süüdi

selles, et 2005. a veebruaris pressisid nad J. J.-ilt välja raha 30 000 krooni suuruses summas. Selleks võttis

V. U. füüsilist jõudu kasutades J. J.-ilt vabaduse, toimetades kannatanu X linnas ühte korterisse, kus tema

suhtes kasutati järjepidevat ja suurt valu põhjustanud vägivalda. Seejuures ähvardas A. S. tekitada

habemeajamisnoaga J. J.-ile tervisekahjustusi ja põhjuski kannatanule lõikehaavu kätel, kaelal ja näol.

Samuti ähvardas ta J. J.-i vägistada, ära lõigata tema pea ja püüdis J. J.-i kägistada. Korterist pääsemiseks

hüppas J. J. neljandal korrusel asuva korteri aknast välja, mille tagajärjel sai J. J. raske tervisekahjustuse.

2. Maakohtu otsuse peale esitasid ringkonnakohtule apellatsiooni süüdistatav A. S. ja süüdistatava V. U.

kaitsja N. Lausmaa.

A. S. apellatsioonis taotleti maakohtu otsuse osalist tühistamist tema süüdimõistmises ja uue otsusega talle

mõistetud karistuse vähendamist. Apellatsiooni motiivide kohaselt ei olnud kuritegu toime pandud grupi

poolt, vaid süüdistatav üksi klaaris kannatanuga arveid. Ta ei sundinud kannatanut endaga kaasa tulema ega

hoidnud teda ka kinni. Süüdistataval ei olnud põhjust ega tahtlust J. J.-i tappa ega talle raskeid kehavigastusi

tekitada ning ta ei tekitanud olukorda, mis oleks olnud kannatanu elule või tervisele ohtlik. Apellandi

hinnangul võttis juhtum traagilise pöörde üksnes seetõttu, et kõik olid alkoholijoobes ega käitunud

mõistlikult.

2.1. V. U. kaitsja apellatsioonis taotleti maakohtu otsus tühistada ja V. U. õigeks mõista. Apellandi hinnangul

ei ähvardanud V. U. kannatanut ega tarvitanud tema suhtes raha väljapressimise eesmärgil füüsilist

vägivalda. Kannatanu tuli sündmuspaigaks olnud korterisse ise ja ta võis lukustamata välisukse kaudu sealt

takistamatult lahkuda. Kaitsja hinnangul ei lange V. U. süüstavad tõendid detailides kokku ja sellest tekkivad

vasturääkivused tulnuks tõlgendada V. U. kasuks. Kaitsja märkis, et kannatanu J. J-ile tekkis raske

tervisekahjustus mitte kohtualuste tegevuse tõttu, vaid põhjusel, et kannatanu ise kukutas end neljanda

korruse rõdult alla. Asjaolu, et süüdistatav A. S. tarvitas kannatanu suhtes sel määral vägivalda, mis

väidetavalt takistas kannatanul korterist ukse kaudu lahkumast, ei või olla tõlgendatav vabadusevõtmisena.

Vabadusevõtmine kvalifitseeriva tunnusena peab väljenduma süüdistatava mingis konkreetses tegevuses, mis

on suunatud kannatanu tegevusvabaduse piiramisele eesmärgiga kallutada teda üle andma nõutavat summat,

kuid mingit sellist tegevust süüdistuses kirjeldatud ei ole. Tõendamata on V. U. osavõtt vägivalla

kasutamisest J. J.-i suhtes.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 27. veebruari 2006. a määrusega maakohtu otsus tühistati ja kriminaalasi saadeti

samale kohtule uueks arutamiseks. Ringkonnakohus asus seisukohale, et ta ei saa lahendada apellatsioonides

tõstatatud küsimusi seoses tõendite hindamisega, sest kriminaalasja materjalidest ei ole võimalik aru saada,

milliseid tõendeid on maakohtus vahetult uuritud ja millistele tõenditele tuginedes on maakohus otsuse

teinud.

Maakohtu otsusest nähtuvalt on kohus A. S. ja V. U. süüküsimust lahendades lisaks süüdistatavate,

kannatanu ja tunnistajate poolt kohtumenetlusel antud ütlustele aluseks võtnud ka süüdistatava V. U. ja

kannatanu J. J.-i ning tunnistajate G. T., A. P., L. R., J. B., N. P. ja V. T. kohtueelsel menetlusel antud ütlused,

samuti kohtueelsel menetlusel kogutud dokumentaalsed tõendid. Samas nähtub maakohtu istungiprotokollist,

et kohtulikul arutamisel on maakohus tunnistajate ülekuulamise käigus avaldanud üksnes N. P. kohtueelsel

menetlusel antud ütlused (I kd, lk 138, IV kd, lk 91). Istungiprotokollist nähtuvalt on kohus avaldanud ka

tunnistaja A. P. kohtueelsel menetlusel antud ütlused viitega toimiku lehele 112 (IV kd, lk 66), kuid

kriminaalasja kolmest köitest üheski ei sisaldu sellise numbriga lehel tunnistaja A. P. kohtueelsel menetlusel

antud ütlusi. Ühtlasi on maakohus täpsema viiteta kriminaaltoimiku materjalile avaldanud süüdistatava A. S.

kirjalikud ütlused, esitatud kohtuistungil (IV kd, lk 72), kuid kohtukolleegiumi arvates ei ole

istungiprotokolli sellisest kandest võimalik aru saada, milliseid A. S. - kas kohtueelsel menetlusel või

kohtumenetlusel - antud ütlusi on maakohus avaldamiseks määranud. Samas on maakohus kohtulikku

uurimist lõpetades prokuröri taotlusel määranud avaldada kõik toimiku materjalid (IV kd, lk 91), avaldatut

toimiku köite ja lehekülgede osas täpsustamata.

Ringkonnakohtu hinnangul rikkus maakohus kirjeldatud viisil toimides KrMS § 15 lg-s 1 sätestatud

kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõtet ning rajas süüdimõistva kohtuotsuse tõenditele, mis ei

ole vahetult olnud kohtuliku arutamise esemeks. Vastavalt KrMS § 294 sätetele võib süüdistatava poolt

kohtueelsel menetlusel antud ütlusi avaldada vaid juhul, kui süüdistatav keeldub kohtulikul uurimisel ütlusi

andmast või kui kohtulik uurimine toimub süüdistatava osavõtuta. Ühtlasi võib KrMS § 293 lg 1 ja § 289

lg 1 kohaselt süüdistatava kohtueelsel menetlusel antud ütlusi ristküsitluse käigus kohtumenetluse poole

taotlusel nende usaldusväärsuse kontrollimiseks avaldada ka juhul, kui need on vastuolus kohtumenetlusel

antud ütlustega. Tunnistaja, sh kannatanu kohtueelsel menetlusel antud ütlusi võib aga kohtumenetlusel

avaldada KrMS §-s 291 sätestatud alustel, kusjuures ka kohtus vahetult ristküsitletava tunnistaja kohtueelses

menetluses antud ütlusi võib § 289 lg-st 1 tulenevalt avaldada ainult kohtumenetluse poole taotlusel nende

usaldusväärsuse kontrolliks, kui need on vastuolus tunnistaja poolt ristküsitlusel antud ütlustega. Seega on

KrMS § 289 eesmärk suunata kohut kriminaalasja lahendama eelkõige süüdistatava ja tunnistaja kohtulikul

arutamisel antud ütluste pinnalt ning üksnes nende ütluste vastuolulisuse korral kohtueelsel menetlusel

antutega, võib kohus, juhul kui seda taotleb kohtumenetluse pool, avaldada kohtumenetluses antud ütluste

usaldusväärsuse kontrolliks ka kohtueelsel menetlusel antud ütlusi.

Kuna maakohtu istungiprotokollist nähtuvalt viibisid süüdistatavad A. S. ja V. U., kannatanu J. J. ning

tunnistajad A. P., V. T., J. B., N. P. vahetult kohtuistungil ja kooskõlas KrMS §-ga 289 ei taotletud

ristküsitlemisel nende kohtueelsel menetlusel antud ütluste avaldamist, siis ei olnud nende kohtueelsel

menetlusel antud ütluste avaldamine koos kriminaalasja muude materjalidega kooskõlas KrMS §-de 289, 291

ja 294 nõuetega. Kohtueelsel menetlusel antud ütlustest oli maakohus KrMS § 291 p-de 1 ja 3 kohaselt

õigustatud avaldama üksnes tunnistajate G. T. ütlusi, kes oli kohtumenetluse ajaks surnud, ning L. R. ütlusi,

kes oli kohtumenetluse ajaks raskelt haigestunud (IV kd, lk 49).

Puutuvalt kriminaalasja muude kirjalike tõendite avaldamisse märgib kohtukolleegium, et vastavalt

Riigikohtu praktikale peab kohus toimiku materjali avaldades täpselt määratlema, millised tõendid, millises

ulatuses ta avaldab ja millist lehekülje numbrit see tõend kannab. Käesolevas kriminaalasjas avaldas

maakohus istungiprotokolli kohaselt kõik toimiku materjalid (IV kd, lk 91), mis ei võimalda ringkonnakohtul

aru saada, millised käesolevas kriminaalasjas kogutud tõendid on olnud kohtuliku arutamise esemeks. Sel

põhjusel ei ole võimalik ka esitatud apellatsioone sisuliselt lahendada.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et süüdimõistva kohtuotsuse rajamine kohtus vahetult uurimata ja

avaldamata tõenditele rikub kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõtet ning süüdistatava

kaitseõigust, moodustades kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kuna

kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul, siis leidis

ringkonnakohus, et süüdimõistva kohtuotsuse tegemise aluseks võetud tõendite vahetu uurimata jätmine

esimese astme kohtu menetluses kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 341 lg 2

mõttes, mille kõrvaldamine apellatsioonimenetluses ei ole võimalik. Vastupidisel juhul kaotaks tõendite

vahetu uurimise nõue esimese astme kohtumenetluse puhul igasuguse mõtte.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

4. Ringkonnakohtu määruse peale esitas prokurör Jüri Kasesalu määruskaebuse, milles taotleb määruse

tühistamist ja kriminaalasja samale kohtule uueks arutamiseks saatmist.

Määruskaebuses asutakse seisukohale, et ringkonnakohus, leides, et maakohtu otsusest ei ole võimalik aru

saada, milliseid tõendeid on maakohtus vahetult uuritud ja otsuse põhistamisel aluseks võetud, väljus

apellatsiooni piiridest ebaseaduslikult ja põhjendamatult. Prokuröri hinnangul ei arvestanud ringkonnakohus

seejuures esimese astme kohtuistungi protokolli ja kohtuotsuse sisuga. Nii ei nõustu prokurör tunnistaja A. P.

kohtueelsel menetlusel antud ütluste avaldamisele tehtud kriitikaga, leides, et see toimus täies kooskõlas

KrMS § 289 lg 1 nõuetega ja et istungiprotokolli tehniline viga leheküljenumbri märkimisel ei saa segada

tõendi kohtukõlblikkuse hindamist. Süüdistatav A. S. ütluste avaldamise osas asutakse määruskaebuses

seisukohale, et erinevalt ringkonnakohtu kriitikast, toimus see viisil, mille kohaselt on avaldatud ütlused

üheselt tuvastatavad. Seoses ringkonnakohtu etteheitega, nagu oleks maakohus peale kohtuliku uurimise

lõpetamist prokuröri taotlusel avaldanud kõik toimiku materjalid, märgib prokurör, et avaldamist taotleti

üksnes teatud konkreetsete tõendite osas koos täpsete viidetega vastavate tõendite asukohale

kriminaaltoimikus, ning selle lisamata jätmine esimese astme kohtu protokollile on üksnes tehniline viga,

mis ei saa kaasa tuua otsuse tühistamist. Prokurör märgib, et isegi eeldades, et maakohus tõepoolest avaldas

kõik kriminaaltoimiku materjalid, peab analüüsima, kas KrMS §-de 289, 291 ja 294 nõuetega vastuolus

avaldatud tõendid on olnud kohtuotsuse tegemise aluseks ja kas ringkonnakohus oleks neid kõrvale jättes

saanud apellatsiooni piires kohtuotsuse teha. Prokuröri hinnangul ei ole maakohtu istungi protokolli vead

käsitletavad kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes ja ringkonnakohtu

poolt KrMS § 340 lg-le 1 tuginev kriminaalmenetluse piiridest väljumine polnud põhjendatud, sest

ringkonnakohus oleks saanud apellatsiooni piiresse jäädes otsuse teha ka esimese astme kohtu poolt

ebaõigesti kasutatud tõendeid kõrvale jättes.

Prokuröri määruskaebusele esitas vastuse J. S. kaitsja vandeadvokaat Juho-Enn Aule, kes taotleb

määruskaebuse rahuldamata jätmist.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. KrMS § 60 lg 2 kohaselt on tõendatus kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus selle kohta, et

tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad. Sellise veendumuse õigeks kujunemiseks on vaja mitte

ainult tõendeid koguda, vaid need ka seaduses ettenähtud korras fikseerida ja kinnistada. Kui seadus sätestab

tõendina uurimistoimingu või kohtuistungi protokolli, peavad need dokumendid olema vastavuses vastavalt

KrMS 3. peatükis või KrMS § 155 esitatud nõuetega.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu määruses esitatuga selles, et kohtuistungite

protokollid ei kajasta piisava täpsusega kohtuistungil toimunut ega võimalda jõuda tõepärase veendumuseni

tõendamiseseme asjaolude suhtes, samuti ringkonnakohtu põhistustega. Kriminaalkolleegium ei jaga

prokuröri arvamust, nagu oleks tegemist vaid pelgalt tehniliste vigadega protokolli vormistamisel ja rõhutab,

et protokoll peab olema koostatud sellise täpsusastmega, et vajadusel oleks võimalik kontrollida asjaolusid,

mis on temas fikseeritud - näiteks kohtuistungil avaldatud materjalide asukohta ning sisu.

Selleks, et tagada kohtuistungi protokolli nõuetekohane täpsus, on KrMS §-s 158 kehtestatud kord, mille

kohaselt kohtumenetluse pooled võivad taotleda protokolli parandamist ning selliste taotluste lahendamise

kord. Käesoleva kriminaalasja menetlemisel selliseid taotlusi esitatud ei ole.

7. Täiendavalt märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium järgmist. Täitmaks KrMS §-de 289 ja 291 nõudeid,

on kohtuistungi protokollis vajalik muuhulgas märkida, kelle taotlusel ja millisel alusel ning ulatuses toimus

tunnistaja või süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine. Ka kohtuotsus tuleb vormistada

nii, et oleks võimalik eristada, millised ütlused on saadud kohtuistungil, millised on aga antud eeluurimisel

ning avaldatud kohtuistungil. Kui need ütlused on vastuolulised, peab kohtuotsusest selguma ka kohtu

seisukoht, miks kohus võtab aluseks ühed või teised ütlused.

8. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 388 lg-st 1 ja 4, § 352 lg-st 1,3 ja 4 ning § 361 p-st 1, jätab

Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27.02.2006. a määruse

muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.

Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris