3-2-1-40-06 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nime

Kohtuasja number

3-2-1-40-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 24. mai 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Aktsiaseltsi E hagi E AS-i vastu 456 981 krooni 64 sendi

saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas

nr 2-2/1728/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi E kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Aktsiaselts E (registrikood xxxxxxxx) ja tema esindaja

vandeadvokaat Villu Otsmann.

Kostja E AS (registrikood xxxxxxxx) ja tema esindaja

vandeadvokaat Vesse Võhma.

Asja läbivaatamise kuupäev

24. aprill 2006. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. detsembri 2005. a

otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada OÜ-le Advokaadibüroo Tamme & Otsmann

23. jaanuaril 2006. a Aktsiaseltsi E kassatsioonkaebuselt

tasutud kautsjon 4570 (neli tuhat viissada seitsekümmend)

krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts E esitas 12. veebruaril 2003. a Tallinna Linnakohtusse hagi E AS-i vastu, milles palus

kostjalt tema kasuks välja mõista 179 723 krooni 56 senti. Menetluse käigus suurendas hageja oma

nõuet, paludes kostjalt välja mõista 456 981 krooni 64 senti.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 30. jaanuaril 2002. a infrastruktuuri kasutamise lepingu

(edaspidi leping), mille kohaselt hageja lubas kostjal kasutada reisijateveoks oma

raudteeinfrastruktuuri ning osutas talle mitmesuguseid sellega seonduvaid teenuseid, sh kostja ja

tema reisijate kasutatavate reisiperroonide valgustamine pimedal ajal. Lepingu p 12.9.1 järgi pidid

pooled sõlmima elektrienergia eest arveldamiseks elektrivarustuse lepingud, milles elektrienergia

hind määratakse vastavalt AS-i E kehtivatele tariifidele. Kuigi sellised täpsustavad kokkulepped on

allkirjastamata, nõuab kostja hagejalt perroonide valgustamist, jätkab hageja vahendusel

elektrienergia kasutamist ning hageja esitab selle eest tasumiseks arveid. Seega korraldab hageja

reisiperroonide valgustamist kostja tellimusel ja huvides ning tasub selleks vajamineva elektrienergia

eest AS-ile E. Kostjal tuleb hagejale hüvitada reisiperroonide valgustamise eest 2002. ja 2003. aastal

hageja tasutud summad. Selline kohustus tuleneb pooltevahelisest praktikast, mille järgi 20. aprillil

2000. a ja 28. veebruaril 2001. a sõlmitud infrastruktuuri kasutamise lepingutest tulenevalt sõlmisid

pooled elektrienergia ostu-müügilepingu ja selle lepingu järgi hüvitas kostja hagejale perroonide

valgustamiseks kuluva elektrienergia. Arvestada tuleb ka teiste äriühingutega sõlmitud samalaadsete

lepingutega, mille järgi tasuvad operaatorid perroonide valgustamiseks kasutatava elektrienergia eest

igakuiselt ja täiendavalt muudele lepingujärgsetele tasudele. 30. jaanuari 2002. a lepingu sõnastuse

kohaselt oli poolte ühiseks tahteks, et elektrienergia eest tasub kostja AS-i E kehtestatud tariifide

alusel. Selles pooltevahelises põhilepingus on kokku lepitud nii perroonide valgustamiseks

vajamineva elektrienergia eest maksmise kohustus kui ka selle aluseks võetav tariif. Hageja on

esitanud kostjale arveid reaalselt tarbitud teenuste eest vastavalt AS-i E tariifidele. Seega on hageja

toiminud heas usus ja mõistlikult. 2003. aastal toimunud lepingueelsete läbirääkimiste käigus nõustus

kostja sellega, et tal tuleb tasuda reisiperroonide valgustamiseks kulunud elektri eest, kuid kuna

küsimus jäi täpselt kokku leppimata, siis soovib ta seda teha üksnes osaliselt. Kostja ei ole

elektrikulusid hagejale hüvitanud juba peaaegu aasta ning väldib seetõttu tasumise korraldamises

täpsemat kokkuleppimist. Kostja tasus hageja esitatud 6. novembri 2002. a arve kogusummas

911 135 krooni 91 senti. Seega on kostja võla osalise tasumisega oma kohustust aktsepteerinud, sest

kõik hageja esitatud arved puudutavad sama teenuse osutamist.

Juhul kui kohus leiab, et lepingust ei tulenenud kostjale elektri eest tasumise kohustust, siis taotleb

hageja alternatiivse nõudena kostja poolt alusetult säästetud 179 723 krooni 61 sendi väljamõistmist.

Hagiavalduse täienduse kohaselt suurendas hageja oma nõuet 456 981 krooni 64 sendini ja palus

alternatiivse nõudena kostjalt selle summa väljamõistmist, tuginedes käsundita asjaajamise sätetele.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Tema vastuväidete kohaselt ei tulene poolte sõlmitud lepingust kostjale

kohustust tasuda reisiperroonide valgustamiseks kasutatud elektrienergia eest. Selline kohustus

sätestati küll 28. veebruari 2001. a lepingu p-s 2.3, kuid 30. jaanuari 2002. a leping enam sellist

kohustust ette ei näinud. Uue lepinguga muudeti varem sõlmitud lepingu p 2.3 sõnastust selliselt, et

kostjal ei oleks edaspidi kohustust nimetatud summasid tasuda. Selline lepingumuudatus tehti

eesmärgiga, et lõpetada jaamahoonete ja reisiplatvormide valgustamiseks kasutatava elektrienergia

eest tasu nõudmine kostjalt. Kostja kohustus edaspidi tasuma üksnes tema omandis olevates

jaamahoonetes kasutatava elektrienergia eest. Selline eesmärk vastas lepingupoolte tegelikule tahtele.

Raudteeameti kehtestatud raudteeinfrastruktuuri kasutamise tasu arvestamise metoodikast tuleneb, et

reisiperroonide valgustamine on hageja kui raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja põhiteenus ja tasu selleks

kulutatava elektrienergia eest sisaldub infrastruktuuri kasutamise tasus. Seega ei pea kostja kui

raudteeveo-ettevõtja tasuma peale infrastruktuuri kasutamise tasu mis tahes täiendavaid tasusid. Ka

hageja on oma tegevusega kinnitanud valgustuse kuuluvust põhiteenuse hulka, sest ta on esitanud

täiendava tasu nõude üksnes reisiperroonide valgustamise kulude kohta. Samas ei küsi hageja kostjalt

ega teistelt operaatoritelt tasu kõigi teiste raudtee tehnokasutuseeskirja p-s 58 loetletud

raudteeinfrastruktuuri elementide valgustamise eest, arvestades seda seega põhiteenuste hulka.

Eeltoodud muudatused lepingu p 2.3 osas tegid pooled 30. jaanuari 2002. a lepingu sõlmimisel muu

hulgas selleks, et viia oma lepingulised suhted kooskõlla raudteeinfrastruktuuri kasutamise

ülalkirjeldatud loogikaga. Hageja viidatud vaidlusaluse lepingu p 12.9.1 reguleerib elektrivarustuse

lepingute sõlmimist poolte vahel lisateenusena kasutatava elektrienergia osas (veoelekter, kostja

omandis olevate jaamahoonete valgustamiseks kasutatav elektrienergia) ning selle eest maksab kostja

hagejale nõuetekohaselt ja õiglaselt. Välistatud on hageja nõue kostja vastu ka alusetu säästmise

sätete alusel, kuna kostja on reisiperroonide valgustuse eest tasunud (see tasu sisaldub

raudteeinfrastruktuuri kasutamise tasus). Samuti ei saa olla hagejal kostja vastu nõuet tulenevalt

käsundita asjaajamisest. Kostja ei ole kunagi aktsepteerinud oma kohustust tasuda perroonide

valgustamise eest. 6. novembri 2002. a arve tasus kostja raamatupidamise eksimuse tõttu ning

informeeris sellest ka hagejat.

3. Tallinna Linnakohus jättis 27. juuni 2005. a otsusega hagi rahuldamata.

Linnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja tõendanud, et kostjal on 30. jaanuari 2002. a

lepingu järgi kohustus tasuda hagejale 456 981 krooni 64 senti. Lepingu p-st 12.9.1 sellist kohustust

ei tulene. Nimetatud lepingupunktis on viide sellele, et elektrienergia eest arveldamiseks sõlmivad

pooled lepingu, milles määratakse elektrienergia hind vastavalt AS-i E kehtivatele tariifidele. Poolte

seletuste kohaselt ei ole täiendavaid kokkuleppeid sõlmitud ja selles lepingupunktis ei ole kindlaks

määratud perroonide valgustamiseks kulutatava elektrienergia eest tasumise korda. Põhjendatud ei

ole hageja viide võlaõigusseaduse (VÕS) § 23 lõikele 1, sest tunnistajana üle kuulatud kostja juhatuse

endise esimehe T. O ütlustega on tõendatud, et lepingumuudatus oli kokkuleppeline ja kavandatud.

T. O ütluste kohaselt lepiti 30. jaanuari 2002. a lepingu sõlmimisel kokku, et kostja ei pea maksma

reisiplatvormide valgustamiseks kasutatava elektrienergia eest. Tulenevalt raudtee

tehnokasutuseeskirjast pidi raudteeinfrastruktuur vastama teatud tingimustele, sh olema valgustatud.

Pooled said üheselt aru, et kui hageja tahab anda raudteeinfrastruktuuri kostja kasutusse, siis peavad

perroonid olema valgustatud. Samuti tuli hagejal kohelda erinevaid lepingupartnereid võrdselt. Kõik

kulud olid arvestatud üldise infrastruktuuritasu sisse. Sellest tulenevalt maksis kostja tegelikult ka

väikese osa valgustamise kuludest. Hagejaga oli kokkulepe, et kostja ei maksa perroonide

valgustamise kulusid, kuid kostja maksab samas ulatuses jaamateede seisutasu. T. O ütlused

kinnitavad kostja vastuväiteid ja on kooskõlas seda valdkonda reguleeriva seadusandlusega. Ta

kinnitas, et tasuti infrastruktuuri eest üldiselt ning selle sisse oli osaliselt arvestatud ka elektrienergia

kulu. Hageja ei ole selles osas vastupidist väitnud. Raudteeseaduse § 25 lg 2 kohaselt määratakse

raudteeinfrastruktuuri kasutamistasu arvutamise alused kindlaks Raudteeameti kehtestatud

raudteeinfrastruktuuri kasutamise arvestamise metoodika alusel. Vaidlusalust tasu reisiperroonide

valgustamise eest ei saa pidada viidatud metoodika §-st 3 ja § 4 lg 1 p-st 14 tulenevalt lisateenuseks,

mille eest peaks täiendavalt tasuma. Hageja nõue tuleks rahuldada enne ja pärast 1. juulit 2002. a

tekkinud kohustuste osas vastavalt tsiviilkoodeksi (TsK) § 173 lg 1 ja § 174 või VÕS § 101 lg 1 p 1

alusel, kuid pooltevaheline võlasuhe ei ole tõendamist leidnud. Kuivõrd pooltel on lepinguline suhe,

ei tule kohaldada kahju tekitamise üldsätteid.

4. Hageja esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes linnakohtu otsuse tühistada ja

teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 29. detsembri 2005. a otsusega linnakohtu otsuse muutmata ja

hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustus linnakohtuga, et 30. jaanuari 2002. a lepingust ei tulenenud kostjale

kohustust tasuda hagejale reisiperroonide valgustamiseks kasutatud elektrienergia eest. Kuivõrd

vaidlusalune leping sõlmiti enne 1. juulit 2002. a, siis tuleb lepingu tõlgendamisel kohaldada enne

1. juulit 2002. a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seadust (TsÜS) ja TsK-i sätteid. Vastavalt TsÜS

§ 64 lg-le 1 lähtutakse tehingu tõlgendamisel eelkõige tehingu teinud isikute tegelikust tahtest.

Tunnistaja T. O ütlustega ning poolte 28. veebruaril 2001. a ja 30. jaanuaril 2002. a sõlmitud

lepingutega on tõendatud, et poolte tahe oli vaidlusaluse lepingu sõlmimisel suunatud sellele, et

kostja ei pea selle lepingu alusel lisaks infrastruktuuri kasutamise tasule maksma hagejale

reisiperroonide valgustamiseks kasutatud elektrienergia eest. Varem sõlmitud lepinguga võrreldes oli

vaidlusaluse lepingu p 2.3 sõnastatud selliselt, et kostja ei pidanud enam hagejale tasuma

jaamahoonete ja reisiplatvormide valgustamiseks kasutatava elektrienergia eest, vaid pidi tasuma

ainult jaamahoonete valgustamiseks kasutatava elektrienergia eest. Seda grammatilist tõlgendust

toetavad kostja poolt lepingule alla kirjutanud tunnistaja T. O ütlused. Seadusele ei vasta hageja

seisukoht, et kostja seadlusliku esindaja T. O ütlustega ei saa tõendada poolte tahet lepingu

sõlmimisel. Väide, et 2000. ja 2001. aastal sõlmitud analoogsete lepingute järgi pidi kostja perroonide

valgustuse eest hagejale eraldi tasuma, ei lükka ümber järeldust, et vaidlusaluse lepinguga kostjale

sellist kohustust ei tekkinud. Lepingu teisiti tõlgendamiseks ei anna alust see, et 2003. aasta lepingu

üle peetud läbirääkimistel ei saavutanud pooled reisiplatvormide valgustamise osas konsensust. Seega

ei saa linnakohtu otsuse tühistamise aluseks olla hageja väide, et kohus jättis viimati nimetatud tõendi

üldse arvestamata. Samuti ei anna lepingu teisiti tõlgendamiseks alust asjaolu, et hageja saatis

kostjale elektrienergia eest arveid. Vaidlusaluse lepingu p 12.9.1 ei tekita kostjale kohustust tasuda

hagejale reisiperroonide valgustamise eest. See lepingupunkt eeldab kohustuse tekkimiseks eraldi

elektrivarustuse lepingu sõlmimist, mida aga pooled ei ole teinud. Hageja finantsdirektori asetäitja

7. mai 2003. a kiri ei lükka ümber kohtu järeldusi poolte tahte kohta vaidlusaluse lepingu sõlmimisel.

See kiri ei tõenda poolte tahet lepingu sõlmimisel, vaid näitab, millest lähtub hageja oma

finantsaruandluses (raamatupidamises). Asjaolu, et linnakohus jättis nimetatud kirja analüüsimata, ei

ole seega linnakohtu otsuse tühistamise aluseks.

Eeltoodust järelduvalt võiks kostja kõnealune kohustus hageja ees tuleneda lepingust üksnes juhul,

kui seaduses oleks imperatiivne norm, mis oleks keelanud pooltel sellise kokkuleppe. Sellisel juhul

oleks kokkulepe, millega kostja selline kohustus välistati, TsÜS § 66 lg 2 järgi tühine. Hageja ei ole

tuginenud kokkuleppe tühisusele. Kuna pooled leppisid vaidlusaluses lepingus kokku, et kostja ei pea

tasuma hagejale reisiplatvormide valgustuse eest, ning selle kokkuleppe tühisusele ei ole hageja

viidanud, siis ei ole asjakohased hageja viited raudtee tehnoeeskirjade erinevale tõlgendusele,

raudteeseaduse § 3 p-le 24 ja Raudteeameti peadirektori kt 21. detsembril 2000. a kinnitatud

raudteeinfrastruktuuri kasutamise tasu arvestamise metoodikale. Hageja viidatud raudteeseadus

jõustus 31. märtsil 2004. a ning ei saa tagasiulatuvalt mõjutada 30. jaanuaril 2002. a poolte vahel

sõlmitud lepingut. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud raudteeinfrastruktuuri kasutamise tasu

arvestamise metoodikast ei tulene, et poolte kokkulepe, mille kohaselt ei pea raudtee infrastruktuuri

kasutav isik tasuma perroonide valgustamisele kulunud elektrienergia eest lisaks infrastruktuuri

kasutamise tasule, on tühine. Ka raudtee tehnoeeskirjadest ei saa tuleneda poolte kokkuleppe tühisust.

Linnakohus ei rikkunud enne 1. jaanuari 2006.a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 227 lõiget 1, kui jättis selgeks tegemata, kas hageja on nõutava summa kätte saanud või mitte.

Asjas tuli eelkõige tuvastada, kas kostjal oli tekkinud vastav kohustus. Alles pärast seda on võimalik

tuvastada, kas kostja on selle kohustuse ka hagejale täitnud. Kuivõrd linnakohus tuvastas õigesti, et

kostjal ei tekkinud kohustust tasuda hagejale reisiperroonide valgustamise eest, siis ei saanudki kohus

tuvastada seda, kas kostja on hagejale nõutava summa maksnud või mitte.

Samuti leidis linnakohus õigesti, et kostjal ei saanud tekkida hageja ees kohustust alusetu rikastumise

ega käsundita asjaajamise sätete alusel. Pooltevahelisi õigussuhteid reguleeriti lepinguga. Seega ei

saanud infrastruktuuri kasutamisest tuleneda samaaegselt lepinguväliseid võlasuhteid. Hageja ei ole

tõendanud, et esinevad eeldused VÕS § 1028 lg 1 või TsK § 477 lg 1 alusel nõude tekkimiseks. Ka ei

ole tuvastatud asjaolusid, mis oleks eelduseks käsundita asjaajamise sätete (VÕS § 1018 lg 1)

kohaldamisele.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ja saata asi

samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse normi, kui jättis otsuse olulises osas põhjendamata. Nii

lahendas ringkonnakohus asja, tuginedes vaid 2002. aasta lepingule ja jättis tähelepanuta, et pärast

nõude suurendamist hõlmas hageja nõue ka perioodi 2003. aasta veebruarist 2004. a märtsini. Seega

pole ringkonnakohus hinnanud, kas kostja on kohustatud hagejale perroonide valgustamise eest

tasuma 2003. aasta ja 2004. a aasta lepingute järgi.

Ringkonnakohus kohaldas vaidlusaluse lepingu tõlgendamisel ebaõigesti materiaalõiguse normi, kui

leidis, et pooltel ei olnud kokkulepet reisiplatvormide valgustamise eest tasu maksmise kohta.

30. jaanuari 2002. a lepingu p-st 2.3 jäeti reisiplatvormide valgustamine välja erimeelsuste tõttu,

mitte aga põhjusel, et hageja loobus reisiplatvormide valgustamise eest tasu nõudmisest.

Erimeelsused tulenesid sellest, et kostja tõlgendas ebaõigesti raudtee tehnokasutuseeskirja p 58. See

eeskiri kehtis samasugusena kogu vaidluse perioodi jooksul. Alates 2004. aastast reguleerib

vaidlusalust küsimust raudteeseadus ja sellega on pooltevahelised eriarvamused lõppenud. Seega

näitavad kõik asjas tuvastatud asjaolud, et 2002. aasta lepingus ei loobunud hageja nõudest, et kostjal

tuleb tasuda eraldi perroonivalgustuse eest. Hageja ei ole vaidlusalust tasu põhitariifi sees kätte

saanud. Kuivõrd hageja ei lugenud reisiplatvormide valgustamist põhiteenuseks, ei arvestanud ta

sellega põhitariifi kujundamisel.

Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et tunnistaja T. O (kostja seadusliku esindaja) ütlused saavad olla

asjas tõendiks. Ringkonnakohus pidi arvestama, et tegemist on erapooliku isikuga, ning olukorras,

kus muud tõendid olid tunnistaja ütlustega vastuolus, ei saanud otsust tema ütlustele rajada. Alates

1. jaanuarist 2006. a kehtiva TsMS § 251 kohaselt ei ole lubatud tunnistajana üle kuulata inimest, kes

on menetlusosalise esindaja. See keeld peaks laienema ka endisele esindajale, kui ta oli esindajaks

vaidlusaluse asjaolu tekke momendil.

7. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles kostja sellele vastu ja leidis, et ringkonnakohus kohaldas

asja lahendamisel õigesti materiaalõiguse norme ega rikkunud menetlusõiguse norme.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb alates 1. jaanuarist 2006. a kehtiva TsMS § 692

lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

9. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on kohustus lisaks poolte sõlmitud infrastruktuuri

kasutamise lepingutes kokkulepitud infrastruktuuri kasutamise tasule maksta hagejale eraldi

elektrienergia eest, mida kasutatakse reisiplatvormide valgustamiseks. Hageja tugineb poolte

30. jaanuaril 2002. a, 21. veebruaril 2003. a ja 29. detsembril 2003. a sõlmitud lepingutest väidetavalt

tulenevale kohustusele (hageja nõue hõlmab perioodi 2002. aasta märtsist kuni 2004. a märtsini),

viidates pooltevahelise praktika iseloomustamiseks ka 28. veebruaril 2001. a sõlmitud lepingule. Ta

väidab, et pooled ei saavutanud alates 30. jaanuaril 2002. a lepingu sõlmimisest kokkulepet

reisiplatvormide valgustamise eest tasumise osas, kuid hageja osutas kostjale reisiplatvormide

valgustamise teenust ja kostja võttis teenuse vastu. Kuna tasu reisiplatvormide valgustamiseks kuluva

elektrienergia eest ei arvata infrastruktuuri kasutamise tasu hulka, peab kostja selle lisateenuse eest

tasuma eraldi. Kostja väidab vastu, et 30. jaanuaril 2002. a sõlmitud lepingus leppisid pooled kokku,

et kostja ei pea hagejale tasuma reisiplatvormide elektriga valgustamise teenuse eest, kuivõrd selles

osas on tasu lülitatud infrastruktuuri kasutamise tasu hulka.

28. veebruari 2001. a lepingu p 2.3 kohaselt kohustub kostja tasuma jaamahoonete ja reisiplatvormide

valgustamiseks kasutatava elektrienergia ning hagejale kuuluvates jaamahoonetes reisijate

teenindamiseks kasutatavate kommunaalteenuste eest. 30. jaanuari 2002. a lepingu p 2.3 kohaselt

kohustub kostja tasuma tema omandis olevate jaamahoonete kasutatava elektrienergia eest vastavalt

eraldi sõlmitavale kokkuleppele. Sama lepingu p 12.9.1 järgi sõlmivad pooled elektrienergia eest

arveldamiseks elektrivarustuse lepingud, milles elektrienergia hind määratakse vastavalt AS-i E

kehtivatele tariifidele. 21. veebruari 2003. a lepingu p-st 1.3.2 tulenevalt ei saavutanud pooled

reisiplatvormide valgustuse eest tasumise osas kokkulepet. 29. detsembri 2003. a lepingu punktist

1.3.2 ja selle lepingu lisa nr 6 punktist 8 tulenevalt kestavad poolte eriarvamused reisiplatvormide

valgustuse eest tasumise osas kuni 31. märtsini 2004. a, kui jõustub kostja kohustus tasuda hagejale

reisiplatvormide valgustuse eest vastavalt arvetele.

Hageja väidete õigsuse korral oleks tegemist reisiplatvormide valgustamise teenuse osas lahtiste

lepingutingimustega. Hageja ei ole nõudnud lahtise lepingutingimuse kindlaksmääramist, mida

võimaldas alates 1. juulist 2002. a VÕS § 26 lg 9. Samas esitas hageja alternatiivse nõude alusetu

rikastumise ja käsundita asjaajamise õiguse aluse puhuks, kui kohus leiab, et kostja kohustus eraldi

tasuda reisiplatvormide valgustamise eest ei tulene lepingust.

10. Kohtud rikkusid enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 231 lõikest 4 ja § 330 lõikest 4

tulenevat kohtuotsuse põhjendamise kohustust, mis muuhulgas sisaldab kohustust vastata poolte

kõikidele asjakohastele väidetele ja hinnata kõiki asjakohaseid tõendeid, mida kohus on vastu võtnud.

Rikkumine seisnes selles, et kohtud jätsid hindamata 21. veebruari 2003. a lepingu p-st 1.3.2 ja

29. detsembri 2003. a lepingu p-st 1.3.2 ja selle lepingu lisa nr 6 punktist 8 tuleneva. Nendest

lepingupunktidest nähtub, et pooled ei saavutanud kokkulepet kostja kohustuse osas tasuda hagejale

reisiplatvormide elektrivalgustuse eest. Tunnistaja T. O andis ütlusi üksnes 30. jaanuari 2002. a

lepingu sõlmimise kohta. Ringkonnakohtu seisukoht, et lepingu teisiti tõlgendamiseks ei anna alust

see, et 2003. aasta lepingu üle peetud läbirääkimistel ei saavutanud pooled reisiplatvormide

valgustamise osas konsensust, on deklaratiivne. Seega jätsid kohtud põhjendamata, miks puudus

kostjal kohustus tasuda hagejale reisiplatvormide elektrivalgustuse eest alates 22. veebruarist 2003. a.

11. Kohtud võisid tunnistajana üle kuulata kostja juhatuse endist liiget T. O, sest enne 1. jaanuari

2006. a kehtinud TsMS § 101 lõikest 1 tulenevalt oli keelatud tunnistajana üle kuulata üksnes isikut,

kes on sama protsessi osaline. Nimetatud sätte mõtte kohaselt ei olnud võimalik tunnistajatena üle

kuulata füüsilisest isikust poolt ennast ning piiratud teovõimega füüsilise isiku või juriidilise isiku

seaduslikke esindajaid. T. O ei olnud tunnistajana ülekuulamise ajaks enam kostja juhatuse liige.

12. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus poolte ühise tegeliku tahte väljaselgitamiseks

30. jaanuari 2002. a lepingu tõlgendamisel juhinduma enne 1. juulit 2002. a kehtinud TsÜS §-st 64.

21. veebruari 2003. a lepingu ja 29. detsembri 2003. a lepingu tõlgendamisel 1. juulist 2002. a

kehtiva TsÜS §-st 75 ja VÕS §-st 29. 30. jaanuari 2002. a lepingu p 2.3 ja p 12.9.1 tõlgendamisel

tuleb arvestada kõikide tõenditega, sh 28. veebruari 2001. a, 21. veebruari 2003. a ja 29. detsembri

2003. a lepingutega.

Juhul kui selgub, et pooled ei leppinud kokku reisiplatvormide elektrivalgustuse eest tasu arvamises

infrastruktuuri kasutamise tasu hulka, kuid ei leppinud kokku ka selle teenuse eest eraldi tasumises,

tuleb hageja nõue kvalifitseerida enne 1. juulit 2002. a osutatud reisiplatvormide elektrivalgustuse

teenuse osas alusetust rikastumisest tuleneva hüvitisnõudena TsK § 477 lõigete 1 ja 3 järgi ja pärast

1. juulit 2002. a osutatud teenuste osas käsundita asjaajamisest tuleneva tasunõudena VÕS § 1018

lg 1 p 2 ja 1023 lg 2 järgi.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu