3-2-1-39-06 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-39-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 24. mai 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Villu Kõve

Kohtuasi

J. M hagi J. M vastu omandiõiguse tunnustamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 23. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas

nr 2-2-167/2005

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

J. M kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja J. M (isikukood xxxxxxxxxxx) ja tema lepinguline

esindaja vandeadvokaat Anne Tammer, kostja J. M (isikukood

xxxxxxxxxxx) ja tema lepinguline esindaja vandeadvokaat

Toomas Liiva

Asja läbivaatamise kuupäev

24. aprill 2006. a

Istungil osalenud isikud

Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Anne Tammer ja

kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Toomas Liiva. Istungit

protokollis Ragne Rebane.

Resolutsioon

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 23. novembri 2005. a

otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Advokaadibüroole Valdma & Partnerid J. M

kassatsioonkaebuselt 23. detsembril 2005. a tasutud kautsjon

500 (viissada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hageja abikaasa L. M suri xx.xxxxxxxxxx xxxx. a. Kostja esitas notarile avalduse pärandi

vastuvõtmiseks. Notar andis kostjale seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse, mille kohaselt on L. Mi

vara pärijaks poeg J. M. Pärandvara, millele pärimisõiguse tunnistus anti, koosneb suvilast,

kasvuhoone kütteruumist ja kasvuhoonest ning erastamisväärtpaberiarvest. Hooneregister registreeris

suvila seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse alusel kostja nimele. Tartu Maakohtule esitatud hagis

taotles hageja tsiviilkoodeksi (TsK) § 536 lg 1 p 1, § 540, § 551 lg-te 2 ja 3 ning § 563 lg 2 alusel

omandiõiguse tunnustamist 3/4 osale suvilast, kasvuhoone kütteruumist ja kasvuhoonest.

Hagiavalduse kohaselt ehitasid abikaasad suvila abielu kestel. Seega oli see hageja ja L. M ühisvara.

L. M pärandas notariaalse testamendiga temale kuuluva suvila võrdsetes mõttelistes osades kostjale ja

K. J. Hageja on sündinud xxxx. aastal ja ta on töövõimetu. Seega pärib hageja sundosana 1/6 osa

suvilast. Kuna K. J ei võtnud pärandit vastu, läheb tema pärandiosa hagejale ja kostjale, kummalegi

1/12 mõttelist osa suvilast. Hageja võttis pärandi vastu, asudes pärandvara faktiliselt valdama ja

valitsema.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja leidis, et kuna osa pärijatest olid testamendist teadlikud, kuid ei

teinud pärimistunnistuse väljaandmiseni ühtegi avaldust, kuigi notar neile vastava üleskutse saatis,

siis ei saa testamendijärgset pärimist kohaldada. Testamendijärgse pärimise korral sai K. J osast pool

minna hagejale üle üksnes hageja vastava avalduse esitamisega. Hageja ei ole pärandit vastu võtnud.

Hageja on minetanud õiguse nõuda omandiõigust ühisvara poolele osale. Enne 10. oktoobrit 1999. a

pidi üleelanud abikaasa tegema notarile avalduse ühisvara osa eraldamiseks ja omandiõiguse

tunnistuse väljaandmiseks. Avalduse tegemata jätmine tähendas omandiõigusest loobumist kostja

kasuks. Õigus sundosale ei võrdu õigusega mõttelisele osale kinnisasjast. Hageja oleks saanud esitada

üksnes rahalise nõude pärandi avanemise hetke seisuga, mida ta teinud ei ole.

3. Tartu Maakohus rahuldas hagi ning tunnustas hageja omandiõigust 3/4 osale suvilast, kasvuhoone

kütteruumist ja kasvuhoonest. Perekonnaseaduse (PKS) § 14 lg 1 kohaselt on abielu kestel

abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara ning § 17 lg 1 ja § 19 lg 1 kohaselt loetakse

abikaasade osad ühisvaras võrdseks. Suvila on omandatud hageja ja L. M abielu kestel, seega oli

suvila hageja ja L. M ühisvara. Tähtsust ei oma asjaolu, kas pärandaja üleelanud abikaasa on

taotlenud oma osale omandiõiguse tunnistuse väljaandmist või mitte. Maakohus leidis, et kuna hageja

ja testamendis nimetatud K. J olid testamendist teadlikud, aga K. J ei ole esitanud avaldust testamendi

järgi pärandi vastuvõtmiseks ega hageja taotlenud õigust sundosale, ei saa kohus asjas rakendada

testamendijärgset pärimist. Hageja ja kostja on mõlemad pärandaja seadusjärgsed esimese ringi

pärijad. Pärandvaraks on pool suvilast, millest hageja seadusjärgse pärijana päriks 1/4. Kohus luges

tõendatuks, et hageja võttis TsK § 551 lg-s 3 ettenähtud tähtaja jooksul pärandi vastu, asudes

pärandvara faktiliselt valdama ja valitsema. Pärandi vastuvõtt selleks õigustatud isiku poolt tähendab

ühtlasi pärandi omandamist. Sellest tulenevalt tunnustas maakohus hageja omandiõigust

pärimisõiguse alusel 1/4 osale suvilast. Kokku tunnustas kohus hageja omandiõigust 3/4 osale

suvilast.

4. Apellatsioonkaebuses palus kostja maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega

tunnustataks hageja omandiõigust 1/2 osale suvilast, kasvuhoone kütteruumist ja kasvuhoonest.

Kostja leidis, et kuivõrd K. J loobus pärandi vastuvõtmisest, tuli tema pärandiosa jagada hageja ja

kostja vahel võrdsetes osades. Hageja pidanuks juurdekasvu alusel temale kuuluva 1/4 osa pärandist

vastu võtma avalduse esitamisega. Kuna hageja avaldust ei teinud, pidi see osa pärandist minema

kostjale, kes tegi notarile avalduse pärandi vastuvõtuks. Hageja ja kostja olid suuliselt kokku

leppinud suvila omandiõiguse üleminekus kostjale. Kokkuleppe tulemusena vormistati notari juures

pärimisõiguse tunnistus kostja nimele, selle alusel tehti hooneregistris vajalikud kanded.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Ringkonnakohus muutis maakohtu otsuse motiive hageja omandiõiguse tunnustamisel 1/2 osale

(otsuses ekslikult märgitud 1/4 osale) L. M pärandvarast. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei välista

pärandi vastuvõtmisel pärimise aluses eksimine kostja õigust pärida testamendi järgi ja hageja õigust

pärida sundosa TsK § 540 alusel. Ringkonnakohus luges tõendatuks, et kostja on testamendijärgse

pärijana oma pärandiosa vastu võtnud avalduse esitamisega notarile ja K. J on testamendijärgse

pärijana oma pärandiosast loobunud. Samuti leidis tõendamist, et hageja on sundosa saajana oma

pärandiosa vastu võtnud vara valitsema ja valdama asumisega. Ringkonnakohus leidis, et pärandvara

valitsemine võib elamu (suvila) puhul seisneda ka selles elamises ja elamu hoolduse korraldamises

ilma, et vastavad rahalised vahendid tuleksid pärijalt endalt. Hagejal, kes oli pärandi avanemise ajal

kõrges eas ja ei töötanud, on TsK § 540 alusel pärandaja töövõimetu abikaasana õigus saada sundosa,

mis moodustab 1/6 osa L. M pärandist (s.o 2/3 osa 1/4 osast, mis kuulunuks talle seadusjärgsel

pärimisel). Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ole kostja tõendanud oma väidet, et ta oli hagejaga

suuliselt kokku leppinud kogu elamu omandiõiguse üleminekus kostjale. Samuti ei ole tõendatud, et

hageja on avaldanud soovi oma pärandiosast kostja kasuks loobuda. Ringkonnakohus leidis, et

hagejal on õigus TsK § 556 lg 1 alusel seadusjärgse pärijana pärida ka pärandi seda osa, mille

pärimisest üks testamendijärgne pärija loobus. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ole kohaldatav TsK

§ 551 lg 4, sest hageja ei ole isikuks, kelle pärimisõigus tekib ainult siis, kui teised pärijad jätavad

pärandi vastu võtmata, hagejal on ka sundosa saamise õigus. Kuivõrd TsK § 551 lg 2 teise lause järgi

loetakse pärija kogu pärandvara vastu võtnuks ka juhul, kui ta asus valitsema või valdama pärandvara

mingit osa, tuleb hageja lugeda seadusjärgse pärijana pärandi vastuvõtnuks ka testamendijärgse pärija

poolt loobutud osas.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt päriksid testamendijärgsed pärijad kumbki 1/6 mõttelist osa suvilast.

Kuna üks testamendijärgne pärija ei ole pärandit vastu võtnud, läheb tema pärandiosa vastavalt TsK

§ 556 lg-le 1 üle hagejale ja kostjale võrdsetes osades. Arvestades, et lisaks nimetatud pärandiosale

on hagejal veel õigus sundosale 1/6 osa ulatuses pärandist, on põhjendatud tunnustada hageja

omandiõigust lisaks talle kuuluvale 1/2 osale veel 1/4 (1/12 + 1/6) osale suvilast.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega

tunnustataks hageja omandiõigust 1/2 osale suvilast, kasvuhoone kütteruumist ja kasvuhoonest.

Kostja leiab, et ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti TsK § 540. Õigus sundosale tähendab

võlaõiguslikku nõudeõigust, mitte õigust mõttelisele osale kinnisasjast. Kassatsioonkaebuse kohaselt

tõlgendas ringkonnakohus valesti TsK § 551 lg-t 2. Kuna õigus sundosale tähendab nõudeõigust

teatud rahasumma maksmiseks, ei saa sundosaõigus olla seotud konkreetsete esemete valdamisega.

Kui hageja õigus testamendijärgse pärija loobutud pärandiosale tekkis pärandiosa valdama asumise

teel, on ebaõige ringkonnakohtu seisukoht, et pärandvara valitsemine võib elamu (suvila) puhul

seisneda üksnes selles elamises ja selle hoolduse korraldamises. Pärandi vastuvõtmiseks ei ole pärija

tegevus, mille eesmärgiks on vara alalhoidmine. Tõendatud on, et rahalised vahendid pärandvara

korrashoiuks andis kostja. Hageja saab olla pärandvara alalhoidja, mitte selle korrashoidja ja

parendaja. Kostja leiab, et ringkonnakohus on rikkunud ka menetlusõiguse norme, jättes

analüüsimata osa tema apellatsioonkaebuse väiteid ning otsuse motiveerimata.

7. Hageja palub kassatsioonkaebusele esitatud kirjalikus vastuses jätta kaebus rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsus muutmata.

8. Kolleegiumi istungil jäid poolte esindajad oma seisukohtade juurde.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb alates 1. jaanuarist 2006. a kehtiva

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära

kohaldamise tõttu ja asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

10. Ringkonnakohus on õigesti selgitanud, et pärandi avanemise ajal kehtinud TsK § 539 järgi võis

pärandaja jätta testamendiga kogu oma vara või selle osa ühele või mitmele nii seadusjärgsete pärijate

ringi kuuluvale kui ka mittekuuluvale isikule ning jätta osa või kõik seadusjärgsed pärijad

pärimisõigusest ilma. TsK § 540 sätestas, et sõltumata testamendi sisust pärisid pärandaja alaealised

või töövõimetud lapsed (sh lapsendatud), samuti töövõimetu abikaasa, töövõimetud vanemad

(lapsendajad) ja tema ülalpeetavad mitte vähem kui 2/3 osast, mis oleks igaühele neist kuulunud

seadusjärgsel pärimisel. Vaidlust ei ole selles, et hageja on õigustatud pärima sundosa.

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud TsK § 556. Ringkonnakohus

leidis, et hagejal on õigus TsK § 556 lg 1 alusel pärida seadusjärgse pärijana pärandi seda osa, mille

pärimisest oli üks testamendijärgne pärija loobunud. Ringkonnakohus on jätnud aga tähelepanuta

sama paragrahvi 2. lõikes sätestatu, mille kohaselt, kui pärandaja pärandas testamendiga kogu oma

vara tema poolt nimetatud pärijatele, läheb pärandiosa, mis oleks kuulunud väljalangenud pärijale,

teistele testamendijärgsetele pärijatele ja jagatakse nende vahel võrdsetes osades. Seega välistab TsK

§ 556 lg 2 seadusjärgse pärija pärandiosa juurdekasvu, kui kogu pärandvara pärandati

testamendijärgsetele pärijatele, aga üks pärija oma osa vastu ei võta. Sellest sättest tulenevalt läheb

väljalangenud pärijale kuulunud pärandiosa teistele testamendijärgsetele pärijatele ja jagatakse nende

vahel võrdsetes osades. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul selle seisukohaga arvestada.

12. Vastuseks kostja kassatsioonkaebuse väitele, et õigus sundosale tähendab võlaõiguslikku

nõudeõigust, mitte õigust mõttelisele osale kinnisasjast, märgib kolleegium, et kohus on hageja poolt

nõutava pärandiosa suuruse küsimuses seotud hageja nõudega (vt tsiviilkolleegiumi 8. aprilli 2005. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-05 ! RT III 2005, 14, 137). Vastavalt enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud

TsMS § 229 lg-le 1 ei võinud kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei

olnud esitatud. Sama põhimõte on sätestatud alates 1. jaanuarist 2006. a kehtiva TsMS §-s 439.

Hagiavalduses palus hageja tunnustada tema omandiõigust 3/4 osale suvilast, kasvuhoone

kütteruumist ja kasvuhoonest. Eeltoodust tulenevalt pidi kohus tunnustama hageja omandiõigust

mõttelisele osale pärandvarast.

13. Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga, et ringkonnakohus on ebaõigesti tõlgendanud TsK

§ 551 lg-t 2. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et TsK § 551 lg-s 2 sätestatu järgi võib

pärija pärandi vastu võtta, asudes valitsema või valdama mõnd pärandvarasse kuuluvat asja, ja et

pärijal on olemas tahe pärandvara vastu võtta (vt nt tsiviilkolleegiumi 1. detsembri 2005. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-130-05 ! RT III 2005, 44, 434). Seejuures nõustub kolleegium ringkonnakohtu

seisukohaga, et pärandvara valitsemine võib elamu puhul seisneda ka selles elamises ja elamu

hoolduse korraldamises.

Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Villu Kõve