3-2-1-37-06 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-37-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 22. mai 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik

Kohtuasi

J. S hagi AS-i E vastu mittevaralise ja varalise kahju

hüvitamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 22. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas

nr 2-2/1496/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

J. S kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja J. S (isikukood xxxxxxxxxxx)

Kostja AS E (registrikood xxxxxxxx), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Marko Tiiman

Asja läbivaatamise kuupäev

24. aprill 2006. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu

otsus lõppjäreldustes muutmata.

2. Muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J. S esitas 5. mail 2004. a Tallinna Linnakohtule AS-i E vastu hagi, millega palus kostjalt välja

mõista tööõnnetuse tagajärjel tekkinud moraalse kahju hüvitamiseks 800 000 krooni. 31. detsembril

2004. a täiendas hageja oma nõuet ja palus kostjalt töökoha ja sissetuleku kaotamise tõttu välja

mõista saamata jäänud tulu osas, mida hageja kasuks välja mõistetud hüvitis ei kata.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt toimus 27. märtsil 1990. a hagejaga Balti Raudtee Eesti

Raudteekonna Tallinna jaamas rongikoostajana töötades tööõnnetus, mille tagajärjel amputeeriti

hagejal mõlemad jalad. 10. mai 1990. a ATEK-i otsusega nr 90611 määrati hagejale I grupi

invaliidsus ja kutsealase töövõime kaotus 100%. Tallinna VEK-i II koosseisu 23. juuli 2002. a otsuse

nr 048753 kohaselt on hageja töövõime kaotus 80% ja hagejal on raske puue.

Kostja tekitas hagejale õigusvastase teoga moraalse kahju, mis seisneb selles, et kostja süül tekitatud

kehavigastuse tõttu on hagejal püsiv tervisekahjustus ja heaolu langus, mis on tingitud püsivast

piirangust elukorralduses ning tegevuses. Hageja on kaotanud heaolu loomise võimaluse, kuna püsiva

tervisekahjustuse tõttu ei saa ta töötada omandatud kutsealal ning vajab pidevat kõrvalist abi. Hageja

on pikemat aega olnud töötu. Tööõnnetusega on kaasnenud ka psüühilised üleelamised.

Hageja esitas kostjale 27. septembril 2001. a kirjaliku avalduse, milles palus hüvitada kulutused

sääre- ja reieproteeside soetamiseks, kuid kostja hageja avaldusele ei vastanud ega hageja nõutud

summat üle ei kandnud. Hageja soetas endale 2003. a augustis edasiliikumise võimaluse tagamiseks

käsitsijuhitava mootorsõiduki CIA Karneval maksumusega 280 000 krooni, milleks tuli võtta laenu ja

seada laenu tagatiseks hüpoteek Tallinnas Xxxxx xx xx-x asuvale korteriomandile. Hageja

ülalpidamisel on kaks alaealist koolis õppivat last. Kostja makstavast hüvitisest 1657 krooni 20 senti

kuus ja invaliidsuspensionist 1400 krooni kuus ei piisa laste ülalpidamiseks ja võetud laenu

tagastamiseks. Seega on hageja heaolu viimastel aastatel järsult langenud. Hageja tunnetab, et ei ole

võimeline tagama perele muutuva elukalliduse juures normaalset elatustaset, mis tekitab talle

hingevalu.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja paljus jätta selle rahuldamata. Hagejaga toimunud õnnetuse ajal ei

näinud õigusaktid ette moraalse kahju hüvitamist. Esitatud hagiavaldus on aegunud. Hageja on

mittevaralist nõuet põhjendanud asjaoludega, mis viitavad varalisele kahjule.

3. Tallinna Linnakohus rahuldas 8. juuli 2005. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja 700 000 krooni. Hageja varalise kahju hüvitamise nõude

jättis linnakohus rahuldamata.

Linnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei näinud hageja kehavigastuse tekkimise ajal kehtinud

õiguslik regulatsioon ette mittevaralise kahju hüvitamist. Samas tuleneb EV põhiseaduse (PS) §-st 25,

et igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju

hüvitamisele. Arvestades õigusaktide hierarhiat, tuleb enne põhiseaduse vastuvõtmist kehtinud

tsiviilkoodeksi (TsK) regulatsiooni tõlgendada PS § 25 valguses. Seega tuleb TsK § 448 alusel

hüvitada ka mittevaraline kahju. Samuti nägi 1. septembril 1994. a jõustunud tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 172 ette, et TsÜS § 23-26, 41 ja 42 kohaldatakse ka siis, kui isiklikke õigusi rikuti

enne 1. septembrit 1994. a.

Hagi esitamise ajal ei olnud hageja mittevaralise kahju nõue aegunud. Kahju väidetava tekkimise ajal

kehtinud TsK § 81 kohaselt oli hagi aegumise üldiseks tähtajaks kolm aastat. TsK § 86 järgi algas

hagi aegumise tähtaja kulgemine hagemisõiguse tekkimise päevast, milleks loeti päeva, mil isik sai

teada või oleks pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest. 1. septembril 1994. a jõustunud TsÜS

§ 113 lg 1 järgi oli hagi korras õiguste kaitse üldiseks aegumistähtajaks 10 aastat, välja arvatud

nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või millele aegumist ei

kohaldata.

Kuna kahju põhjustanud sündmuse toimumise ajal normatiivne baas mittevaralise kahju nõudmiseks

puudus, ei saa aegumistähtaja algust praegusel juhul arvestada TsK §-st 86 lähtudes, s.t päevast, mil

isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest. Kõige varasem ajahetk, millest

oleks võimalik arvutada hagi aegumistähtaega, on põhiseaduse jõustumine 29. juunil 1992. a. Kuigi

PS § 25 lõi isikutele põhimõttelise võimaluse mittevaralise kahju hüvitamise nõuete esitamiseks, ei

pruukinud see asjakohase täpsustava regulatsiooni puudumise tõttu tagada moraalse kahju

hüvitamisele suunatud nõuete tegelikku kohtulikku realiseeritavust. Seetõttu on põhjendatud

arvestada hagi aegumistähtaega 1. septembrist 1994. a, sest sellel päeval jõustunud TsÜS § 172 lg-

d 2-4 sisaldasid mittevaralise kahju hüvitamise nõude jaoks konkreetset regulatsiooni.

Arvestades 1. septembril 1994. a jõustunud TsÜS § 113 lg-st 1 tulenevat nõuete üldist 10-aastast

aegumistähtaega ning võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse

seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg-s 3 sätestatut, aegus hageja nõue mittevaralise kahju

hüvitamiseks 1. septembril 2004. a. Hagi esitati 5. mail 2004. a, s.o enne nõude aegumistähtaja lõppu.

Hageja mittevaralise kahju nõue on põhjendatud 700 000 krooni ulatuses. Tööõnnetuse tagajärjel

amputeeriti hagejal mõlemad jalad. Teaduse ja meditsiini tänapäeva arengutaset arvestades on see

kahtlusteta vaadeldav kehalise terviklikkuse püsiva kaotusena. Taolise vigastusega kaasnevad

vältimatult ka püsivad piirangud hageja tegevuses ja elukorralduses. Hageja kirjalike seletustega on

tõendatud, et tekkinud invaliidsuse tõttu on hageja tugevalt piiratud oma töökoha valikul. Samuti on

raskendatud mis tahes töö leidmine ja sotsiaalsed tegevused, nagu reisimine, harrastustega tegelemine

ning isegi sisseostude sooritamine poodides. Samuti ei tunne hageja ennast täisväärtusliku abikaasa

ega vanemana, kuna pole tervisekahjustuse tõttu võimeline teenima pere jaoks piisavalt elatist.

Kuni 1. juulini 2002. a kehtinud TsÜS § 172 lg 4 kohaselt peab kohus hüvitise suuruse määramisel

arvestama tekitatud moraalse kahju ulatust ja iseloomu ning kahju tekitanu süü astet. Samuti on

oluline arvestada seda, millise hüve (tervise, vabaduse, au ja hea nime või muude õigushüvede)

kahjustamise eest hüvitist nõutakse. Õnnetuse tagajärjel on pöördumatult kahjustatud hageja tervist

kui põhiseaduslikult tagatud õigushüve. Nimetatud õigushüve puutumatus omab teiste isikule

seadusega tagatud õigushüvede tegeliku realiseeritavuse seisukohast määravat tähtsust. Kahju on

tekitatud ettevaatamatusest, kuid samas tuleb arvestada, et õnnetuse toimumises moodustas kostja

õiguseellase süü siiski 80%.

Arvestades ka Eesti ühiskonna üldise heaolu taset ning senist kohtupraktikat analoogsete juhtumite

lahendamisel, tuleb hageja nõutavat mittevaralise kahju hüvitise suurust vähendada. Mõistlik ja

põhjendatud on 700 000 krooni suurune hüvitis. Kuna kostja on 300 000 000 krooni suuruse

aktsiakapitaliga äriühing, ei koorma sellise hüvitise väljamõistmine ebamõistlikult kostja

majandustegevust.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus linnakohtu otsuse hagi rahuldavas osas tühistada ja

teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

Kostja ei nõustunud linnakohtu järeldusega, et enne põhiseaduse jõustumist tekkinud mittevaralise

kahju hüvitamine on üldse võimalik. Kohus on otsuses möönnud, et enne põhiseaduse jõustumist

puudus normatiivne baas mittevaralise kahju hüvitamiseks. Tööõnnetus toimus hagejaga 27. märtsil

1990. a. Sel ajal kehtinud tsiviilkoodeksi sätted moraalse kahju hüvitamist ette ei näinud. Moraalse

kahju hüvitamise nõude esitamise võimalus sätestati esmakordselt 28. juunil 1992. a vastu võetud PS

§-s 25. Kahju hüvitamise üldtunnustatud põhimõtete kohaselt tuleb kahju suurus kindlaks määrata

selle tekkimise momendi seisuga. Kehavigastusest tekkinud moraalse kahju puhul võib sellega

hõlmatud olla nii heaolu langus, mis on tingitud piirangutest isiku tegevuses ja elukorralduses, kui ka

kehavigastusega seotud füüsiline ja hingeline valu. Asjaolud, et hageja kaotas töövõime 100%

ulatuses, et ta ei suuda edaspidi töötada enda valitud elukutsel, et tema edaspidine töö ei saa olla

seotud rohket kõndimist ja tasakaalu nõudvatel aladel, selgusid hagejale kohe pärast õnnetusjuhtumit.

Nimetatud juhtumi puhul ei saa tugineda hageja hilisema paranemise lootusele, mis oleks siis hilisem

kustunud ja mis võis olla seotud hagejale hilisema kahju tekkimisega.

Juhul kui asuda seisukohale, et põhiseaduse jõustumisega tekkis isikul võimalus mittevaralise kahju

hüvitamiseks ka nende kahjude osas, mis olid tekkinud enne põhiseaduse jõustumist, ei oleks see

kooskõlas õiguspärase ootuse põhimõttega.

1992. a kehtinud TsK § 81 sätestas hagi korras õiguse kaitsmise üldiseks tähtajaks isikule, kelle

õigusi on rikutud, kolm aastat. TsK § 86 kohaselt algas hagi aegumise tähtaja kulgemine

hagemisõiguse tekkimise päevast. Hagemisõigus tekib päeval, mil isik sai teada või oleks pidanud

teada saama oma õiguse rikkumisest. Seega sai hagiavalduse esitamise viimaseks kuupäevaks olla

27. märts 1993. a. Kohus on aegumise algusaja määratlemist põhjendanud reaalse kaebeõiguse

puudumisega põhiseaduse vastuvõtmisest kuni tsiviilseadustiku üldosa seaduse jõustumiseni, kuid ei

ole nimetatud seisukohta põhjendanud. Kõik hageja nõuded on oma sisult käsitatavad varalise kahju

nõuetena.

5. Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja linnakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 22. novembri 2005. a otsusega linnakohtu otsuse

protsessinormide olulise rikkumise ja materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu ja jättis

hagi aegumise tõttu rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oli TsK §-de 81 ja 86 kohaselt hagi korras õiguste

kaitsmise üldiseks tähtajaks kolm aastat alates hagemisõiguse tekkimise päevast. Hagemisõigus

tekkis päeval, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest. Hagejal oli

ka nimetatud aja jooksul võimalus PS § 25 alusel esitada moraalse kahju nõue. Hagi oli TsK § 81

järgi võimalik esitada 27. märtsini 1993. a. Samuti on möödas 1. septembril 1994. a jõustunud TsÜS

§ 113 lg 1 ja 1. juulil 2002. a jõustunud TsÜS § 150 lg 3 järgsed aegumistähtajad. Seega ei ole

millegagi põhjendatud hagi esitamine 14 aastat pärast hagejale kahju tekkimist ja hagi tuleb aegumise

tõttu jätta rahuldamata.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha asjas hagi

rahuldav otsus.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus rikkunud oluliselt nii menetlusõiguse

kui ka materiaalõiguse norme. Hagi ei ole aegunud, sest TsK § 86 järgi ei pruugi õiguserikkumise ja

isiku poolt oma õiguste rikkumisest teadasaamise hetk kokku langeda. 1992. a jõustunud PS § 25

järgi tekkis küll põhimõtteline võimalus mittevaralise kahju hüvitamise nõuete esitamiseks, kuid

puudus asjakohane täpsustav regulatsioon, mis kehtestati alles 1. septembril 1994. a. Seega tuleb ka

hagi aegumise tähtaega arvestada alates sellest kuupäevast. Kuna kostja on kohustatud maksma

hagejale igakuist hüvitist ja hageja tervislik seisund ei ole paranenud, on tegemist kehtiva TsÜS § 153

lg-s 1 nimetatud nõudega, mis sama paragrahvi teise lõike kohaselt aegub hiljemalt 30 aasta jooksul

arvates kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest.

Hageja on linnakohtule esitatud tõendiga tõendanud mittevaralise kahju tekkimise.

8. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohus ei ole

rikkunud menetlusõiguse ega materiaalõiguse norme. Hageja ei ole kassatsioonkaebuses osundanud,

milliseid menetlusõiguse norme ringkonnakohus rikkus. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et hagi

on aegunud. Kõik hagiavalduses toodud nõude aluseks olevad asjaolud olid hagejale teada vahetult

pärast tööõnnetuse toimumist. Sel ajal polnud võimalik mittevaralise kahju hüvitamise nõuet esitada.

Hagejal oli võimalus esitada oma nõue kohtule pärast põhiseaduse jõustumist, kuid hageja seda ei

teinud. Hiljem tekkinud moraalse kahju asjaolusid ei ole hageja esile toonud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks,

kuid TsMS § 692 lg 2 alusel tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus on

vääralt kohaldanud materiaalõiguse normi, kuid ringkonnakohtu otsuse resolutsioon on

lõppjäreldustes õige.

10. Vaidluses tuvastatud asjaolude kohaselt toimus hagejaga tööõnnetus 27. märtsil 1990. a. Hageja

esitas hagi mittevaralise kahju hüvitamiseks 5. mail 2004. a.

Kolleegium on seisukohal, et nimetatud asjaoludel kohaldas ringkonnakohus vääralt hageja nõudele

TsK § 81 ja 86 ning leidis, et hageja nõue on aegunud.

Tööõnnetuse toimumise ajal kehtinud TsK §-d 448 ja 463 ei näinud ette mittevaralise kahju

hüvitamist. Esimest korda sätestati mittemateriaalse kahju hüvitamise võimalus 1992. a jõustunud PS

§-s 25. Seejärel täpsustati mittevaralise kahju hüvitamise regulatsiooni 1. septembril 1994. a

jõustunud TsÜS §-dega 23-26 ja 172. 1. septembril 1994. a jõustunud TsÜS § 172 lg 1 järgi kohaldati

nimetatud sätteid moraalse kahju hüvitamisele ka siis, kui isiklikke õigusi rikuti enne 1994. aasta

1. septembrit.

Kolleegium leiab, et TsÜS § 172 lg 1 järgi saab 1. septembril 1994. a jõustunud tsiviilseadustiku

üldosa seaduse sätteid kohaldada vaid sellise mittevaralise kahju hüvitamisele, mis tekkis pärast

põhiseaduse jõustumist, sest enne PS § 25 jõustumist puudus materiaalõiguslik alus mittevaralise

kahju väljamõistmiseks. Põhimõtteliselt samale seisukohale on Riigikohus asunud ka 12. märtsi

1998. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-32-98 (RT III 1998, 13, 141), kus kolleegium leidis, et pärast

põhiseaduse vastuvõtmist ja enne alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse

jõustumist 1. jaanuaril 1998. a tuleb alusetult vabaduse võtmisega tekitatud moraalne kahju hüvitada

PS § 25 alusel, mille kohaselt on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse kahju

hüvitamist.

11. Kuna hageja nõude rahuldamiseks puudub materiaalõiguslik alus, pole põhjust rääkida hageja

nõude aegumisest. Seetõttu tuleb hagi jätta rahuldamata mitte hageja nõude aegumise, vaid hageja

nõude rahuldamiseks vajaliku materiaalõigusliku aluse puudumise tõttu.

Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Jaak Luik