3-2-1-51-06 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-51-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 16. mai 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik

Kohtuasi

Aktsiaseltsi I hagi Aktsiaseltsi H vastu 83 049 krooni 60 sendi

saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 24. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas

nr 2-2/1539/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

C OÜ kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Kolmas isik C OÜ (registrikood xxxxxxxx) ja tema seaduslik

esindaja R.P.

Hageja Aktsiaselts I (registrikood xxxxxxxx) ja tema lepinguline

esindaja vandeadvokaat Marko Aavik.

Kostja Aktsiaselts H (registrikood xxxxxxxx) ja tema seaduslik

esindaja A.U.

Asja läbivaatamise kuupäev

17. aprill 2006. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 24. novembri 2005. a

otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada C OÜ-le kassatsioonkaebuselt 14. detsembril

2005. a tasutud kautsjon, 830 (kaheksasada kolmkümmend)

krooni 50 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts (AS) I esitas 12. jaanuaril 2004. a Tallinna Linnakohtule hagi Aktsiaseltsi (AS) H

vastu, milles palus kostjalt välja mõista liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 48 lg 2 p 6 ja lg 3

alusel hageja poolt liikluskahjuna hüvitatud ja kahjujuhtumi käsitluskuludena kantud 83 049 krooni

60 senti.

Hagiavalduse kohaselt toimus 16. augustil 2002. a Tallinnas Tammsaare tee maja nr 81 juures

liiklusõnnetus, mille põhjustas R.P juhitav ja kostjale kuuluv Audi A6. Sõidukit kasutas kostjaga

9. aprillil 2002. a sõlmitud kasutusrendilepingu alusel OÜ C (sõiduki kasutaja). Sõiduki suhtes oli

11. mail 2002. a sõlmitud liikluskindlustuse leping hagejaga. Õnnetuses said kannatada P.P ning talle

kuulunud sõiduk Honda Accord ja S.L kuuluv sõiduk Opel Astra-Caravan. Hageja käsitles

avariijuhtumit ning hüvitas 1. oktoobri 2002. a otsusega S.L ja P.P kahju vastavalt 30 600 krooni ja 50

000 krooni. 11. novembri 2002. a otsusega hüvitas hageja AS-ile Ida-Tallinna Keskhaigla 219 krooni.

Kahjujuhtumi käsitluskulud olid kokku 2230 krooni 60 senti. Hagejal kui kindlustusandjal on õigus

esitada regressinõue hüvitatud summa ja käsitluskulude (kokku 83 049 krooni 60 sendi) saamiseks

kostja kui kindlustusvõtja vastu, sest kindlustusperioodi eest, mil toimus kindlustusjuhtum, ei ole

kostja ega sõiduki kasutaja kindlustusmakset tasunud. Poolte vahel Audi A6 kohta sõlmitud

liikluskindlustuse lepingu p 2.2 kohaselt pidi kostja tasuma kindlustusmakse vähemalt 10 päeva enne

kehtiva poliisi lõppemist. Enne kindlustusmakse tasumist ei saanud kindlustusandja väljastada

kostjale ega sõiduki kasutajale ka poliisi. Kostja pidi olema kindlustusmakse suurusest teadlik, sest

sõiduki kasutaja on tasunud ning hageja on väljastanud poliise ka enne perioodi, mil toimus

liiklusõnnetus. Tähtust ei ole sellel, miks jäi kindlustusmakse tasumata, sest ilma kehtiva poliisita ei

tohi sõidukit liikluses kasutada.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt ei saanud kostja kindlustusmakset tasuda, sest

hageja ei väljastanud talle uue kindlustusperioodi kohta kindlustuspoliisi ega teavitanud teda

kindlustusmakse suurusest. Hageja ei täitnud seega kindlustuslepingu p-st 2.1 tulenevat kohustust,

mille kohaselt kindlustusandja väljastab kindlustusvõtjale uue poliisi ilma eelneva sellekohase

taotluse esitamiseta enne eelneva poliisi kehtivuse lõppemist. Kindlustuslepingu p 2.2 järgi tasutakse

kindlustusmakse vähemalt 10 päeva enne kehtiva poliisi lõppemist. Hageja ei olnud aga lepingus ega

muudes tema väljastatud dokumentides näidanud kindlustusmakse suurust. Võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 454 lg 2 kohaselt võib kindlustusvõtja kindlustusmakse tasumisest kuni kindlustuspoliisi

väljastamiseni keelduda, kui talle tuleb väljastada poliis. Poliisi hageja ei väljastanud. Kostjal oli

mõistlik eeldada, et hageja informeerib teda enne kehtiva kindlustuspoliisi lõppemist uue

kindlustuspoliisi kindlustusmakse suurusest, saates vastava arve või makse suurust sisaldava muu

teate. Hageja ei väljastanud kostjale ega sõiduki kasutajale arvet uue kindlustuspoliisi eest

kindlustusmakse tasumiseks. Kostjal ega sõiduki kasutajal ei olnud võimalik saada informatsiooni

tasutava kindlustusmakse suuruse kohta ka muudest allikatest, sest kindlustustariifid koostab

kindlustusandja. Hageja tekitas kindlustuslepingust ja seadusest tulenevate kohustuste täitmata

jätmisega olukorra, kus kostjal ei olnud võimalik oma kindlustuslepingust tulenevat kohustust täita.

Seega oli kostja ja sõiduki kasutaja kohustuse täitmata jätmine vabandatav. Kasutusrendilepingu p 9.3

kohaselt oli kindlustuslepingu sõlmimise ja kindlustusmaksete tasumise kohustus sõiduki kasutajal.

Vastavalt kindlustusfirmade ning liisingufirmade vahelisele praktikale informeerib kindlustusfirma

liisingufirmat, kes on liikluskindlustuse lepingus kindlustusvõtjaks, liisinguvõtja poolt

kindlustusmakse tasumata jätmisest viivitamatult pärast võlgnevuse tekkimist. Liisingufirma tasub

kindlustusmakse liisinguvõtja eest, soovides tagada liisingufirma omandis oleva sõiduki

kindlustuslepingu kehtivust. Hageja ei teavitanud kostjat sellest, et sõiduki kasutaja ei tasunud

kindlustusmakset.

3. Linnakohus kaasas menetlusse kolmanda isikuna kostja poolel sõiduki kasutaja. Kolmas isik ei

tunnistanud hagi, ühinedes kostja vastuväidetega. Kolmas isik leidis ka, et käsitluskulud ei ole

põhjendatud.

4. Tallinna Linnakohus rahuldas 14. juuni 2005. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 83 049 krooni 60 senti.

Linnakohus tuvastas, et 11. mai 2002. a liikluskindlustuse tavalepingu p 2.1 kohaselt väljastab

kindlustusandja kindlustusvõtjale poliisi ilma eelneva sellekohase taotluse esitamiseta 5 päeva enne

eelneva poliisi kehtivuse lõppemist. Sama lepingu p-s 2.2 sätestati, et kindlustusmakse tasutakse

vähemalt 10 päeva enne kehtiva poliisi lõppemist. Seega leppisid pooled kooskõlas LKindlS §-ga 8 ja

§ 18 lg-tega 2 ja 3 kokku, et kindlustusvõtja kohustub tasuma enne poliisi kehtivuse lõppemist

kindlustusmakse ning sellele järgneb kohe kindlustusandja kohustus väljastada makse tasunud

kindlustusvõtjale poliis. Viidatud seadusest ega lepingust ei tulene kindlustusandjale kohustust

väljastada kindlustusvõtjale poliis makse tasumata jätmisel. Kindlustusandja peab eelneva taotluseta

väljastama poliisi, kuid see ei tähenda et selline kohustus on kindlustusandjal siis, kui

kindlustusmakse on jäetud tasumata. Kuna kindlustusmakse peab tasuma kindlustusvõtja, ei saa

kostja tugineda asjaolule, et ta ei teadnud ega saanudki teada, et kindlustusmaksed on jäänud

tasumata põhjusel, et hageja ei saatnud talle ega kolmandale isikule sellekohast arvet või teadet

makse suuruse kohta. Eeltoodud põhjusel ei saa kostja tugineda ka lepingu rikkumise

vabandatavusele. Kuivõrd kostja vastutab kindlustusmaksete tasumise eest, vastutab ta ka siis, kui

toimub liiklusõnnetus, milles on süüdi juht, kes põhjustas avarii sõidukiga, mille suhtes sõlmiti küll

liikluskindlustuse leping, kuid jäeti kindlustusmaksed tasumata. Sellisel juhul on kindlustusvõtja

vastutav LKindlS § 48 lg 2 p 6 järgi, mille kohaselt on kindlustusandjal õigus esitada regressinõue

kindlustusvõtja vastu. Eeltoodu alusel tuleb kostjalt välja mõista hüvitatud kahju eest 80 819 krooni

ning tulenevalt LKindlS § 48 lg-st 3 ka hageja aruande kohaselt kantud käsitluskulud summas 2230

krooni 60 senti (kokku 83 049 krooni 60 senti).

5. Kolmas isik esitas Tallinna Linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus linnakohtu

otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 24. novembri 2005. a otsusega linnakohtu otsuse muutmata ja

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 330 lg-st 5 lähtudes ei korranud linnakohtu põhjendusi.

Ringkonnakohtu põhjendustel on linnakohus õigesti tuvastanud, et hageja kohustusele väljastada

poliis, eelnes kostja kohustus tasuda kindlustusmakse. Pooltevahelisest lepingust ei tulene

kindlustusandjale kohustust esitada kindlustusmakse tasumiseks arve või informeerida

kindlustusvõtjat poliisi lõppemisest muul moel. Hageja kirjaliku seletuse kohaselt väljastati esimese

kindlustusmakse tasumisel kindlustusvõtjale või tema esindajale teade kindlustusmakse suuruse

kohta. Kuivõrd esimene poliis ajavahemiku 12. mai kuni 11. august 2002. a kohta oli eelnevalt

väljastatud ja kolmas isik oli kindlustusmakse ka tasunud, siis oli tal teada kindlustusmakse suurus ja

arve, kuhu see tasuda. Makse suuruse täpsustamiseks oli kolmandal isikul võimalus pöörduda hageja

poole. Linnakohus leidis õigesti, et arve väljastamata jätmine ei muuda kostja rikkumist

vabandatavaks. Pooltevahelise lepingu p 2.2 järgi tuli kindlustusmakse tasuda vähemalt 10 päeva

enne kehtiva poliisi lõppu ning kui kindlustusvõtja jättis selle kohustuse täitmata, oli kindlustusandjal

õigus jätta LKindlS § 18 lg-st 3 tulenevalt poliis väljastamata. Liikluskindlustuse seaduse § 48 lg 2

p 6 andis kindlustusandjale õiguse esitada tagasinõue kindlustusvõtja vastu, kui kindlustusjuhtum

toimus perioodil, mil kindlustusmakse oli tasumata. Tagasinõudeõiguse tekkimise aluseks on see, et

kindlustusvõtja ei täitnud kohaselt oma hoolsuskohustust. Kindlustusvõtja peab tagama, et tema

sõidukit ei kasutataks liikluses kehtiva poliisita. Poliisi kehtivusaeg lõppes 11. augustil 2002. a ning

autot ei tohtinud enam liikluses kasutada olenemata sellest, millisel põhjusel jäi kindlustusmakse

tasumata. Linnakohus tuvastas õigesti, et tagasinõude rahuldamist välistavad asjaolud puuduvad.

Kostja ja kolmanda isiku väited arve väljastamata jätmise ning nende teavitamata jätmise kohta

võivad olla kohased juhul, kui hageja nõuab kindlustusmakse tasumata jätmise eest viivist.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kassatsioonkaebuses palub kolmas isik ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega

jätta hagi rahuldamata.

Pooltevahelisest liikluskindlustuse tavalepingust tuleneb (p-d 2.1 ja 2.2), et kindlustusvõtjal oli õigus

eeldada, et kindlustusandja teavitab teda poliisi kehtivuse lõppemisest hiljemalt 11 päeva enne poliisi

lõppemist järgmise kindlustusperioodi kindlustussumma suurusest ja tasumise tähtajast. Kohtud

kohaldasid vääralt lepinguvabaduse ja hea usu põhimõtet, kui asusid vastupidisele seisukohale.

Kohtud ei ole ka oma järeldust põhjendanud, rikkudes TsMS § 231 lg-t 4.

Kohtud käsitlesid poolte lepinguliste kohustuste täitmist ebaõigesti. Kostja ei ole süüdi

kindlustusmakse tasumata jätmises ja ta ei saa olla selle eest vastutav (VÕS § 1050 lg 1). Süüliselt on

käitunud hageja, sest ta ei täitnud oma lepingulist kohustust teavitada kostjat poliisi lõppemisest.

Kohtud on tõlgendanud kostja süü küsimust ebaõigesti. Kuivõrd kindlustusmakse jäi tasumata hageja

rikkumise tõttu, siis ei olnud LKindlS § 48 lg 2 p 6 asjas kohaldatav.

8. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles hageja sellele vastu ja leidis, et ringkonnakohtu otsus on

seaduslik ja põhjendatud. Hageja palus kolmandalt isikult välja mõista kassatsioonimenetluses kantud

õigusabikulud koos käibemaksuga kogusummas 7080 krooni.

9. Vastuses kassatsioonkaebusele nõustus kostja kaebuse seisukohtadega ja palus ringkonnakohtu

otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

11. Kohtud tuvastasid järgmist: 1) 16. augustil 2002. a põhjustati kolmanda isiku kasutuses oleva ja

kostjale kuuluva sõidukiga avarii; 2) sõiduki suhtes on hagejaga 11. mail 2002. a sõlmitud

liikluskindlustuse tavaleping; 3) hageja on hüvitanud kannatanutele põhjustatud liikluskahju

kogusummas 80 819 krooni; 4) kahjujuhtumi käsitluskulud olid kokku 2230 krooni 60 senti; 5) kostja

ega kolmas isik sõiduki kasutajana ei ole tasunud kindlustusmakset kindlustusperioodi eest, mil

toimus kindlustusjuhtum.

Pooled vaidlevad selle üle, kas asjaolust, et kostja jättis täitmata liikluskindlustuse tavalepingust ja

seadusest tuleneva kindlustusmakse tasumise kohustuse, tuleneb hagejale õigus nõuda kostjalt

LKindlS § 48 lg 2 p 6 ja lg 3 alusel kannatanutele liikluskahjuna hüvitatud ja kahjujuhtumi

käsitluskuludena kantud 83 049 krooni 60 sendi väljamõistmist.

12. Tuvastamaks, kas kindlustusandjal on vaadeldaval juhul õigus kasutada LKindlS § 48 lg 2 p 6 ja

lg 3 alusel regressiõigust, analüüsib kolleegium esmalt pooltele lepingus ja seaduses sätestatud õigusi

ja kohustusi.

Liikluskindlustus on LKindlS § 1 järgi kohustuslik kindlustus ning sama seaduse §-st 2 tulenevalt

reeglina suurema ohu allika valdaja tsiviilvastutuse kindlustus. Enne 1. jaanuari 2005. a kehtinud

kindlustustegevuse seaduse § 6 lg 1 järgi oli kohustuslik kindlustus isiku seadusega sätestatud

kohustus sõlmida kindlustusleping. Tulenevalt sama seaduse § 6 lg-st 6 kohaldati kohustusliku

kindlustuslepingu suhtes seadust, millega kohustuslik kindlustus kehtestati, ja teisi seadusi niivõrd,

kuivõrd seadusest, millega kohustuslik kindlustus kehtestati, ei tulene teisiti. Kindlustuslepingute

üldine regulatsioon on sätestatud võlaõigusseaduse 4. osa 23. peatükis ja üldsätetes. Liikluskindlustus

on osaks üldisest kohustuslikust vastutuskindlustusest VÕS §-de 520-525 järgi. Seega kohaldatakse

liikluskindlustusega seotud küsimuste lahendamisel lisaks liikluskindlustuse seadusele ka

võlaõigusseadust ning seda ulatuses, milles liikluskindlustuse seadus ei sisalda erisätteid. Samale

seisukohale asus Riigikohus oma 18. novembri 2004. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-132-04 (RT III

2004, 33, 350).

Liikluskindlustuse tavalepingu kohaselt on hageja ja kostja kokku leppinud, et kindlustusandja

väljastab kindlustusvõtjale uue poliisi ilma eelneva sellekohase taotluse esitamiseta 5 päeva enne

eelneva poliisi kehtivuse lõppemist (p 2.1) ning kindlustusmakse tasutakse vähemalt 10 päeva enne

kehtiva poliisi lõppemist (p 2.2). Viidatud lepingupunktide kohaselt on kindlustusandja kohustatud

väljastama poliisi pärast seda, kui kindlustusvõtja on täitnud omapoolse kohustuse tasuda

kindlustusmakse. Sama tuleneb LKindlS § 15 lg-st 4, mille kohaselt ei ole kindlustusandjal kohustust

järgnevat poliisi väljastada, kui kindlustusvõtjal on kindlustusmakse võlgnevus, samuti LKindlS § 18

lg-st 3, mille järgi on kindlustusandjal kohustus poliis väljastada vaid perioodi kohta, mille eest on

tasutud. LKindlS § 18 lg-s 2 täpsustatakse, et kui poliisile märgitud poliisi kehtimise aeg lõpeb, kuid

sõiduki kohta ei ole uut poliisi väljastatud ega taotletud lepingu maksevabaks muutmist, on

kindlustusvõtjal kindlustusmakse tasumise kohustus kuni lepingu lõppemise või maksevabaks

muutumiseni. Seega on kindlustusvõtjal kindlustusmakse tasumise kohustus lepingu kehtivuse ajal

sõltumata sellest, kas kindlustusandja on poliisi kehtimise aja lõppedes väljastanud uue poliisi või

mitte.

Kolleegium märgib, et eeltoodud kindlustusandja ja kindlustusvõtja kohustuste rikkumine ei too

iseenesest kaasa liikluskindlustuse tavalepingu lõppemist. LKindlS § 14 lg 1 kohaselt on tavaleping

tähtajatu ning lg-st 3 tulenevalt lõpetatakse leping või see lõpeb juhtudel, mis on samas seaduses

sätestatud. Nii kehtestatakse LKindlS §-s 22 kindlustusandjale õigus leping lõpetada, kui leping on

olnud maksevaba 12 kuud järjest või kindlustusmakseid ei ole lepingut rikkudes tasutud vähemalt

kolm kuud järjest, kuid mitte enne kehtiva poliisi lõppemist. Lepingu lõppemise alused on sätestatud

LKindlS §-s 20. Vaadeldavas asjas ei ole vaidlust selles, et pooltevahelist lepingut ei ole lõpetatud.

Seega on 11. mai 2002. a liikluskindlustuse tavalepingu alusel kindlustatud sõiduki suhtes tagatud

kindlustuskaitse sõltumata sellest, kas kindlustusandja on pärast poliisi kehtimise aja lõppemist

väljastanud uue poliisi või kas kindlustusvõtja on kindlustusperioodi eest tasunud.

13. Tulenevalt LKindlS § 48 lg 2 p-st 6 on kindlustusandjal õigus esitada regressinõue

kindlustusvõtja vastu, kui kindlustusmakse perioodi eest, millal toimus kindlustusjuhtum, oli

tasumata. Sama paragrahvi 3. lõike järgi nõutakse viidatud regressinõudega sisse ka juhtumi käsitluse

põhjendatud kulu. Ringkonnakohus nõustus linnakohtu põhjendustega, et hageja regressinõue tuleb

rahuldada, sest kostja jättis täitmata pooltevahelisest lepingust ja seadusest tuleneva kindlustusmakse

tasumise kohustuse ning puuduvad hageja regressiõigust välistavad asjaolud. Kolleegium leiab, et

selline järeldus ei ole kooskõlas võlaõigusseaduses kindlustuslepinguid (4. osa) puudutavates

üldsätetes kehtestatud reeglite ning VÕS §-des 6 ja 7 sätestatud põhimõtetega.

Kindlustusvõtja kui kindlustuslepingu nõrgema poole kaitse eesmärki silmas pidades on

kindlustuslepingut reguleeritud mitmete imperatiivsete normidega, millest kõrvalekaldumine poolte

kokkuleppega on VÕS § 427 lg-st 1 tulenevalt keelatud. Selliste sätete hulka kuuluvad ka VÕS §-d

457 ja 458, mis reguleerivad kindlustusandja käitumist vastavalt esimese või järgmise

kindlustusmakse tasumisega hilinemise korral. Viidatud sätete regulatsioon on siinkohal

kindlustusvõtja kaitse huvides erinev sõltuvalt sellest, kas hilinetakse esmase või järgmise

kindlustusmakse tasumisega. Nii on juhul, kui kindlustusvõtja ei tasu esimest kindlustusmakset,

kindlustusandjal õigus lepingust taganeda (VÕS § 457), seevastu järgnevate kindlustusmaksete

tasumata jätmisel peab kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemiseks andma teisele poolele

tasumiseks täiendava tähtaja (VÕS § 458). Alles juhul, kui kindlustusmakset ei ole tasutud ka

täiendava tähtaja möödumisel, võib kindlustusandja lepingu üles öelda. Kolleegium juhib tähelepanu

ka võlaõigusseaduses sätestatud mõistlikkuse põhimõttele (VÕS § 7). Kolleegium leiab, et

kindlustussuhtes on mõistlik eeldada, et kindlustusandja kohustuseks on teavitada enne kehtiva poliisi

lõppemist kindlustusvõtjat kohustusest, mida viimane peab lepingu järgi täitma, ja esitada talle vastav

arve ning hoiatus.

Ringkonnakohus on jätnud kõnealused asjas kohalduvad sätted tähelepanuta ning seetõttu on jäetud

hindamata ka poolte väited ja vastuväited selle kohta, kas hageja saatis kostjale või kolmandale

isikule arve või teate kindlustusmakse tasumise kohustuse kohta (tlk 142). Ringkonnakohtul tuleb

asja uuel läbivaatamisel hinnata, kas hageja rikkus oma kohustusi ning kas sellest võis sõltuda kostja

kindlustusmakse tasumise kohustuse täitmine (VÕS § 119 lg 1). VÕS § 119 lg 2 järgi vastutab

võlgnik võlausaldaja vastuvõtuviivituse korral oma kohustuste rikkumise eest üksnes juhul, kui ta

põhjustas selle tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Seejärel tuleb eeltoodust tulenevalt

ringkonnakohtul otsustada hagi rahuldamise üle LKindlS § 48 lg 2 p 6 ja lg 3 alusel.

14. Vastuseks kolmanda isiku kassatsioonkaebuse väitele kohtute poolt vaidlusalusest lepingust

tulenevate kohustuste täitmise ebaõige käsitlemise kohta märgib kolleegium, et VÕS § 1050 lg 1

vaadeldavas asjas ei kohaldu. Viidatud säte kehtestab kahju õigusvastase tekitaja süü arvestamise

põhimõtte kahju õigusvastase tekitamise korral lepinguvälistes suhetes. Lepingulistes suhetes on

kohustust rikkunud poole süüline käitumine lepingulise vastutuse üheks eelduseks ainult seaduses või

lepingus ettenähtud juhtudel. Pooltevahelises lepingus hageja süülist vastutust ei sätestata, samuti ei

ole hageja süülist vastutust ette nähtud võlaõigusseaduses.

15. Hageja kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulu 7080 krooni hüvitamine otsustatakse asja

sisulisel läbivaatamisel ringkonnakohtus.

Ants Kull, Villu Kõve, Jaak Luik