3-2-1-43-06 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-43-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 15. mai 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Tulundusühistu B hagi aktsiaseltsi P vastu valduse rikkumise

lõpetamiseks, edasisest rikkumisest hoidumiseks,

tehnorajatise talumise kohustamiseks ja tööde tegemise

võimaldamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 23. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas

nr 2-2/1188/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tulundusühistu B kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Tulundusühistu B (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Asko Pohla.

Kostja aktsiaselts P (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Jüri Leppik.

Iseseisva nõudeta kolmas isik kostja poolel Eesti Vabariik.

Asja läbivaatamise kuupäev

17. aprill 2006. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 23. detsembri 2005. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/1188/05 ja Harju Maakohtu 2. märtsi

2004. a otsus tsiviilasjas nr 2/1-1547/01/04 ning saata asi

Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Osaühingule Advokaadibüroo Pohla & Hallmägi

24. ja 30. jaanuaril 2006. a Tulundusühistu B eest tasutud

kassatsioonikautsjon, kokku

400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 24. aprillil 2001. a esitas Tulundusühistu B (edaspidi hageja) Harju Maakohtule hagi aktsiaseltsi P

(edaspidi kostja) vastu, milles palus keelata kostjal poolte vahel 1. detsembril 1995. a sõlmitud

rendilepingu ühepoolne lõpetamine ja takistuste tegemine rendilepingu objektiks oleva raudteeharu

kasutamiseks ja raudteeharu käsutamine, samuti tunnustada rendilepingu kostjapoolse ennetähtaegse

lõpetamise tühisust ja rendilepingu kehtivust. Pärast mitmeid hagiavalduse täiendusi jäi hageja

lõplikuks nõudeks kohustada kostjat lõpetama hageja valduse rikkumine Maardus Kroodi tn 4

kinnisasjal (edaspidi kostja kinnisasi) asuva hagejale kuuluva naftasaaduste mahalaadimissõlme

(edaspidi mahalaadimissõlm) suhtes ning hoiduma valduse edasisest rikkumisest, samuti kohustada

kostjat taluma mahalaadimissõlme ning võimaldama hagejal teha selle teenindamiseks,

remontimiseks ja rekonstrueerimiseks vajalikke töid.

Hagiavalduse kohaselt kasutas hageja 1992. a sõlmitud rendilepingu alusel Maardu bituumenitehast

(-baasi). Eesti Vabariik ja hageja sõlmisid 14. septembril 2001. a ehitiste müügilepingu, millega

hageja omandas Maardus Kroodi 2 asuvad ehitised ja rajatised. Aktsiaselts E ja kostja sõlmisid

17. aprillil 1996. a müügilepingu, millega kostja omandas Kroodi 4 (maatüki pindala

24 587 m2) asuvad ehitised ja rajatised. Eesti Vabariik ja kostja sõlmisid 25. jaanuaril 2000. a

müügilepingu, mille alusel omandas kostja ka Kroodi 4 maa (suurusega 28 913 m2).

Kostja kinnisasjal asub hageja tehnorajatis, s.o mahalaadimissõlm, mille valdamine ja hooldamine on

hageja tegevust arvestades vajalik. Mahalaadimissõlm asub kostja kinnisasjal paikneva raudteeharu

all ja selle kaudu varustatakse hageja tootmist naftasaadustega. Mahalaadimissõlm on hagejale

kuuluva tootmise oluline osa, mis on püstitatud kooskõlas selle püstitamise ajal kehtinud nõuetega ja

mis kuulub hagejale. Kuigi kostja peab asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 152 lg 1

järgi tehnorajatist taluma ja võimaldama hagejale selle teenindamist, remontimist ja

rekonstrueerimist, takistab kostja mahalaadimissõlmele juurdepääsu.

2. Kostja ei tunnistanud hagi.

Kostja leidis, et mahalaadimissõlm on tema kinnisasja oluline osa. Mahalaadimissõlm ei ole rajatud

õiguslikul alusel, kuna selle püstitamiseks ei ole maaeraldust ega kohaliku omavalitsuse nõusolekut.

Ka ei ole tegemist rajatisega AÕSRS § 152 lg 1 tähenduses, kuna selles sättes on toodud tehnovõrgu

või -rajatise suletud loetelu ja naftasaaduste mahalaadimissõlme selles loetelus ei ole.

3. Harju Maakohus kaasas 23. jaanuari 2003. a määrusega menetlusse kostja poolel iseseisva nõudeta

kolmanda isikuna Eesti Vabariigi Majandusministeeriumi kaudu. Tallinna Ringkonnakohtu

18. veebruari 2003. a määrusega muudeti maakohtu määrust ning menetlusse kaasati iseseisva

nõudeta kolmanda isikuna Eesti Vabariik (edaspidi kolmas isik).

Kolmas isik leidis, et hagi on põhjendatud. Hageja omandas mahalaadimissõlme kui tehnorajatise

kolmandalt isikult ja see ei muutunud kostja kinnisasja osaks tulenevalt asjaõigusseaduse (AÕS) §-st

158. Kostja on kohustatud tehnorajatist AÕSRS § 152 lg 1 alusel taluma.

4. Harju Maakohus rahuldas 2. märtsi 2004. a otsusega hagi ning kohustas kostjat lõpetama hageja

valduse rikkumine mahalaadimissõlme suhtes ja hoiduma hageja valduse edasisest rikkumisest.

Samuti kohustas maakohus kostjat taluma mahalaadimissõlme ning võimaldama hagejal teha selle

teenindamiseks, remontimiseks ja rekonstrueerimiseks vajalikke töid. Lisaks mõistis kohus kostjalt

hageja kasuks kohtukuludena välja 50 060 krooni.

Maakohus leidis, et mahalaadimissõlm on tehnorajatis AÕSRS § 152 lg 1 tähenduses. Selles sättes

antud loetelu ei ole lõplik. Hageja selgitustel on naftasaaduste mahalaadimissõlme eesmärgiks

koguda raudteel seisvatest tsisternidest tsisternvagunitega saabunud naftasaadused ja edastada need

tootmisesse. Kostja ei ole seda vaidlustanud. Mahalaadimissõlm kuulub hagejale. See on otstarbe

kaudu seotud hageja tootmisvahenditega. Mahalaadimissõlme otstarbeks on hageja tootmisesse

naftasaaduste vastuvõtu tagamine. Sama nähtub ka hageja esitatud tehnilistest joonistest

(laadimissõlme üldvaade ja väliselektrivõrgu joonised) ja Maardu bituumenitehase laiendamise

seletuskirjast (1952. a juulist), mille kohaselt on raudtee all olev mahalaadimissõlm ühendatud

torustiku abil hageja tootmisvahenditega. Arvestades, et mahalaadimissõlm on seotud hagejale

kuuluva tootmisega ja teenib hagejale kuuluvat vallasvara ühise majandusliku eesmärgi tõttu, on

tegemist hagejale kuuluva vara (bituumenitööstuse) päraldisega tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 57 tähenduses, mis sai kaasa minna vaid koos hageja kasutatava varaga, v.a juhul, kui vara

esialgne omanik ei võõrandanud seda eraldi kokkuleppega kostjale. Tõendatud ei ole, et

mahalaadimissõlm oleks võõrandatud kostjale või et pooled oleksid käsitanud lepingu objektina ka

vaidlusalust tehnorajatist. Kuna tegemist on tehnorajatisega, ei omandanud kostja seda AÕS § 158

lg 2 järgi maa omandamisega.

Õiguslikku tähendust ei oma asjaolu, kas mahalaadimissõlm püstitati õiguslikul alusel. Enne 1. aprilli

1999. a püstitatud tehnovõrkude või -rajatiste omanikul ei ole AÕSRS §-dest 152 ja 153 tulenevalt

vaja tõendada rajatiste püstitamise õigusliku aluse olemasolu. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse

§ 152 on erinormiks AÕSRS § 14 suhtes, mis reguleerib vaid ühe osa ehitiste (tehnorajatiste)

õiguslikku staatust.

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus,

millega jätta hagi rahuldamata. Lisaks esitas kostja taotluse kohaldada aegumist hageja nõudele

kohustada kostjat lõpetama hageja valduse rikkumine mahalaadimissõlme suhtes ja hoiduma hageja

valduse edasisest rikkumisest.

Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 23. detsembri 2005. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas

maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Samuti mõistis ringkonnakohus

hagejalt kostja kasuks kohtukuludena välja 50 060 krooni.

Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga, et mahalaadimissõlm on AÕSRS § 152 lg 1 tähenduses

tehnorajatis, mis kuulub hagejale ja mida kostja peab taluma. Sellest sättest tulenevalt on

tehnovõrguks või -rajatiseks, mida omanik peab taluma, kütte-, veevarustus- või kanalisatsiooni-

torustik, telekommunikatsiooni- või elektrivõrk, nõrkvoolu-, küttegaasi- või elektripaigaldis või

surveseadmestik ja nende teenindamiseks vajalik ehitis. Selles sättes on rajatiste all silmas peetud nn

liine ja torustikke (kommunikatsioone), s.o rajatisi, mille abil ja kaudu saadakse (eemal paiknevatest

allikatest) eluks ja tegutsemiseks vajalikke vahendeid. Asjaolu, et vaidlusalune rajatis võimaldas

hagejal suunata toorainet tsisternidest tootmisse, ei kinnita hageja seisukohta. Tegemist on rajatisega,

mis võiks olla hageja tootmise osa. See aga ei anna alust pidada mahalaadimissõlme (haruraudtee all

paiknevat torustikku, pumpasid, maa-aluseid mahuteid jms) tehnorajatiseks AÕSRS § 152 lg 1

tähenduses ega võimalda hagejal nõuda kostjalt selle tasuta kasutamise talumist. Tootmisega seotud

tehnoloogiline rajatis ei ole samatähenduslik seaduses mõeldud tehnorajatisega. Kuna tegemist ei ole

tehnorajatisega seaduse tähenduses, on see kostja kinnisasja oluline osa ning hageja peab selle

kasutamise omanikuga kokku leppima. Seetõttu ei oma tähtsust ka asjaolu, kas kostja takistab hagejal

rajatise kasutamist. Kuigi rajatis on oma otstarbe kaudu seotud hageja tootmisvahenditega, ei muuda

see rajatist hageja bituumenitööstuse päraldiseks. Neid järeldusi kinnitab ka poolte varasem

käitumine. Haruraudtee (ja selle all paikneva mahalaadimissõlme) kasutamist reguleeris

pooltevaheline leping. Hagis vaidlustas hageja algselt lepingu ennetähtaegset lõpetamist ning taotles

kostja kohustamist võimaldada haruraudtee kasutamist lepingus sätestatud tingimustel. Pooled ei

vaielnud selle üle, et haruraudtee kasutamise õiguslikud alused tulenesid 1. detsembri 1995. a

rendilepingust, mille kohaselt hageja andis kostja kasutusse kaks mahutit ning kostja võimaldas

hagejal tasuta kasutada viimase tootmisvajaduste tarbeks kostjale kuuluvat haruraudteed. Pooled

vaidlesid selle üle, millistel tingimustel on kostja kohustatud võimaldama haruraudtee kasutamist

ning kas tema pakutud tingimused on mõistlikud või mitte.

Kuna hagi jääb rahuldamata juba üksnes eelmärgitud põhjendustel, ei oma tähtsust kostja

apellatsioonimenetluses esitatud taotlus hagi aegumise kohaldamiseks. Seetõttu ei ole vaja ka hageja

sellesisulisi vastuväiteid käsitleda.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse hageja, kes palub ringkonnakohtu otsuse

tühistada ning saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kaebuse kohaselt on ringkonnakohus ebaõigesti kohaldanud AÕSRS § 152 lg-t 1, leides, et hagejale

kuuluv rajatis ei ole tehnorajatis selle normi tähenduses. Riigikohtu lahendist tsiviilasjas nr 3-2-1-67-

02 tuleneb, et tehnorajatis on määratlemata õigusmõiste ning et tehnorajatisena on liinide ja trasside

(torustike) kõrval käsitatavad ka nende käigushoidmiseks vajalikud abirajatised, sh mahutid.

Praegusel juhul on kostjale kuuluval kinnisasjal asuva raudtee all paiknevad lahtised mahutid

käsitatavad rajatise käigushoidmiseks vajalike abirajatistena, s.o viidatud Riigikohtu lahendi

kontekstis tehnorajatistena kitsamas tähenduses.

Arusaamatu ja asjakohatu on ringkonnakohtu seisukoht, justkui kinnitaks ringkonnakohtu (ebaõigeid)

järeldusi ka poolte varasem käitumine, sh kostjale kuuluva haruraudtee kasutamiseks sõlmitud leping.

Erinevalt ringkonnakohtu väidetust ei reguleerinud see leping lisaks haruraudtee kasutamisele ka

mahalaadimissõlme kasutamist. Lepingu eesmärk oli tagada hagejale juurdepääs talle kuuluvale

tehnorajatisele.

Hageja nõudeõigus ei ole aegunud.

Kostja kinnisasjal asuvad lahtised mahutid on käsitatavad rajatise päraldistena, sest mahutid on

seotud tehnorajatisega ühise majandusliku eesmärgi (naftasaaduste edastamine käitlemiseks hageja

bituumenitööstusele) ning sellele vastava ruumilise seose kaudu, kuna tsisternvagunitest

raudteealustesse lahtistesse mahutitesse mahalaaditavad naftasaadused valguvad torustike kaudu

maa-alustesse mahutitesse ning pumbatakse sealt käitlemiseks välja. Puudub õiguslik alus käsitada

kostja kinnisasjal paiknevaid lahtiseid mahuteid vastava kinnisasja oluliste osadena ning seeläbi

kostja omandis olevatena. Pooled ei vaidle selle üle, et mahalaadimissõlme koosseisus olevad maa-

alused mahutid ja torustik kuuluvad hagejale.

Ringkonnakohus on rikkunud ka menetlusõiguse norme, tehes vastuolulise otsuse, jättes

analüüsimata rajatise tehnoloogilist protsessi kajastavad joonised ning Maa-ameti 21. aprilli 2003. a

kirja. Samuti on jäetud vastamata apellatsioonkaebuse vastuse põhjendustele.

Hageja palus mõista kostjalt välja kassatsioonimenetluse kulud 19 163 krooni 20 senti.

8. Kostja leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 682 lg 1

alusel läbi vaatamata, sest mööda on lastud kassatsioonkaebuse esitamise tähtaeg. Lisaks leiab ta, et

ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Samuti palub kostja hagejalt välja mõista

kassatsiooniastme kohtukuludena 8024 krooni.

9. Kolmas isik ei avaldanud oma seisukohta kassatsioonkaebuse kohta Riigikohtu määratud tähtaja

jooksul. Lisaks ei ole seisukoht esitatud vandeadvokaadi vahendusel, nagu näeb ette TsMS § 218 lg 3.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu ja maakohtu otsused tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2

alusel tühistada materiaalõiguse väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu. Asi tuleb saata uueks

läbivaatamiseks Harju Maakohtule.

11. Esmalt märgib kolleegium, et kostja taotlus kassatsioonkaebuse läbivaatamata jätmiseks tuleb

jätta rahuldamata. Vaidlustatud ringkonnakohtu otsus on tehtud 23. detsembril 2005. a. Sellest ajast

hakkas enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 341 lg 1 järgi kulgema ka kassatsioonitähtaeg.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (TsMSRS) § 2

lg 1 kohaselt tuleb enne 1. jaanuari 2006. a kulgema hakanud tähtaja arvestamisel kohaldada enne

1. jaanuari 2006. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätteid. Enne 1. jaanuari 2006. a

kehtinud TsMS § 41 lg 5 esimese lause kohaselt loetakse dokument tähtajal esitatuks, kui see on

sideasutusele edastamiseks üle antud tähtaja viimasel päeval enne kella 24.00. Sama lõike teise lause

kohaselt võrdsustatakse sideasutusele esitamisega dokumendi teksti edastamine faksi või muu

sidevahendiga. Asja materjalidest nähtub, et hageja on kassatsioonkaebuse edastanud Tallinna

Ringkonnakohtule faksiga 23. jaanuaril 2006. a kell 18.00, s.o kassatsioonkaebuse esitamise tähtaja

viimasel päeval. Oluline ei ole, et faks on registreeritud 24. jaanuaril 2006. a. Kassatsioonkaebuse

originaal on registreeritud Tallinna Ringkonnakohtus 25. jaanuaril 2006. a. Kaebus esitati ebaõigesti

ringkonnakohtule, kuigi kehtiva TsMS § 671 lg 1 järgi tuleb see esitada Riigikohtule. Kolleegiumi

arvates saab kaebuse lugeda siiski tähtaegselt esitatuks, rakendades analoogia korras TsMS § 65, kuid

kolleegium peab vajalikuks märkida, et menetlusosalised ei tohi menetlusdokumentide esitamisel

TsMS § 65 võimalust kuritarvitada (TsMS § 200 lg-d 1 ja 2). Vastasel juhul tuleb kõne alla nt

menetlusosalise trahvimine TsMS § 200 lg 2 teise lause järgi.

Kolleegium märgib, et ka kehtiva TsMS § 62 lg 2 järgi võib dokumendi edastada nt faksi või

elektronpostiga kuni tähtaja viimase päeva kell 24.00-ni, st mitte kohtu tööaja lõpuni. Sel juhul tuleb

kohtule TsMS § 335 järgi viivitamata (st esimesel võimalusel) esitada ka dokumendi originaal, v.a kui

dokument on varustatud nt digitaalallkirjaga (TsMS § 336).

12. Kolleegium märgib lisaks, et kohtud on tähelepanuta jätnud, et asja materjalidest nähtuvalt on

hageja muutnud menetluse kestel sisuliselt nii hagi eset kui alust, st algselt esitatud hagil (toimiku I

kd lk-d 1-7) raudtee kasutamise rendilepingu kehtivuse kohta ei ole pea midagi ühist hilisema hagiga

mahalaadimissõlme talumiskohustuse kohta (toimiku I kd lk-d 164-169). Ka ei kattu suures osas hagi

aluseks olevad asjaolud. Selline üheaegne hagi eseme ja aluse muutmine ei olnud enne 1. jaanuari

2006. a kehtinud TsMS § 154 lg 1 järgi lubatud (ega ole lubatud ka kehtiva TsMS § 376 lg 1 järgi).

Kuna kostja hagi muutmisele vastu ei vaielnud ja maakohus võttis muutmise vastu, leiab kolleegium

menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes, et muudetud hagist saab lähtuda ka asja uuel

läbivaatamisel maakohtus.

13. Kolleegiumi arvates on kohtud kohaldanud AÕSRS § 152 lg-t 1, ilma et oleks selgeks teinud ja

tuvastanud selle sätte kohaldamise olulised eeldused.

Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu nimelt üheselt, mida ta tehnorajatiseks ei lugenud. Samuti ei nähtu

maakohtu otsusest, mille maakohus tehnorajatiseks luges. Ebapiisav on nn naftasaaduste

mahalaadimissõlme mõiste kasutamine, näitamata konkreetselt, millistest osadest see

mahalaadimissõlm koosneb ning millised osad mahalaadimissõlmest asuvad kostja kinnisasjal.

Maakohus on küll viidanud hageja esitatud tehnilistele joonistele, nt laadimissõlme üldvaatele ja

väliselektrivõrgu joonistele, kuid nendel tehnilistel joonistel ei ole märgitud kinnisasjade piire.

Seetõttu jääb ebaselgeks, millised mahalaadimissõlme osad paiknevad kostja kinnisasjal. Sellekohast

järeldust ei saa teha ka ringkonnakohtu otsuses sisalduvast lausekatkest, et mahalaadimissõlm

koosneb haruraudtee all paiknevast torustikust, pumpadest, maa-alustest mahutitest jms.

Tuvastamata, mida vaidlusalune mahalaadimissõlm endast kujutab, ei saa hinnata ka selle

tehnorajatiseks lugemise võimalusi. Seega tuleb asja uuel läbivaatamisel esmalt selgeks teha, mille

suhtes palub hageja talumiskohustuse olemasolu tuvastada.

14. Kolleegium ei jaga ringkonnakohtu seisukohta, et tootmisega seotud tehnoloogiline rajatis ei ole

seaduse mõttes tehnorajatis. Kuigi tehnorajatiste õigusliku regulatsiooni peamiseks eesmärgiks võib

tõepoolest pidada selliste tehnorajatiste hõlmamist, mis on ette nähtud teatud hüve viimiseks tarbijani

(nt elekter, gaas, soojus, vesi, side) või tarbijale teatud hüve kasutamise võimaldamiseks (nt

kanalisatsioon), ei tähenda see, et ka tootmisega seotud tehnorajatis ei saaks olla tehnorajatis

asjaõigusseaduse ja asjaõigusseaduse rakendamise seaduse tähenduses.

Alates 1. jaanuarist 2003. a on nii AÕS §-s 158 kui ka AÕSRS § 152 lg-s 1 sätestatud tehnorajatise

mõiste loetelu kaudu. Nende sätete kohaselt on tehnovõrk või rajatis kütte-, veevarustus- või

kanalisatsioonitorustik, telekommunikatsiooni- või elektrivõrk, nõrkvoolu-, küttegaasi- või elektri-

paigaldis või surveseadmestik ja nende teenindamiseks vajalik ehitis. Kuigi enne 1. jaanuari 2003. a

ei olnud tehnorajatise mõistet seaduses täpsustatud (mõiste ise tuli kasutusele 1. aprillil 1999. a),

mõisteti tehnorajatiste all just eelkõige eelnevalt loetletud rajatisi (vt nt Riigikohtu 23. mai 2002. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-02 (RT III 2002, 17, 198), p 8). Kui asja uuel läbivaatamisel

tuvastatakse, et kostja kinnisasjal asuvad hageja märgitud mahutid ja teatud osa naftasaaduste

edasijuhtimiseks ettenähtud torustikust ja pumpadest, võib tegemist olla nt surveseadmestikuga

surveseadme ohutuse seaduse § 4 lg 1 esimese lause tähenduses. Kolleegiumi arvates ei välista

seadus, et tehnorajatiseks loetaks lisaks seaduses otse sätestatutele ka nendega sarnastel eesmärkidel

kasutatavaid ja sarnastel põhimõtetel toimivaid rajatisi. Rajatise tehnorajatiseks lugemine eeldab aga

tuvastamist, millest rajatis koosneb, mis on selle eesmärk ja kus see täpselt asub (vt käesoleva otsuse

p 13), ning seejärel asjaoludele õigusliku hinnangu andmist. Asja uuel läbivaatamisel tuleb

maakohtul seega selgitada, millest mahalaadimissõlm koosneb ja kas seda saab lugeda

tehnorajatiseks AÕS § 158 ja AÕSRS § 152 lg 1 mõttes.

15. Asja materjalide kohaselt (nt ENSV projekteerimise ja teadusliku uurimise instituudi

projektülesanne Maardu bituumenitehase laiendamise kohta juulist 1952. a, toimiku II kd, tl 96 jj) on

bituumenitehas asunud ja tegutsenud vaidlusaluses kohas pikemat aega. Riigikohus on korduvalt

leidnud, et rajatise lugemisel tehnorajatiseks omab tähtsust ka selle reaalne kasutamine (vt nt

Riigikohtu viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-02, p 8 ja 26. novembri 2003. a otsus haldusasjas

nr 3-3-1-71-03 (RT III, 2003, 36, 373), p 19). Asja materjalidest nähtub, et hageja soovib

mahalaadimissõlme kasutada kostja kinnisasjal asuva raudtee kaudu tuleva kütuse edastamiseks

hageja kasutuses oleval kinnisasjal paikneva tehaseni. Ebaselgeks jääb, kas hagejal on selle raudtee

kasutamiseks õiguslik alus. Raudtee kasutamisõiguse kohustamise haginõudest on hageja loobunud

(toimiku I kd lk-d 162-163) ning kohus on selle nõude osas menetluse lõpetanud (toimiku I kd lk

176). Välja ei ole selgitatud, kas ja kuidas on hageja jaoks tagatud, et talle kuuluvad naftasaadused

jõuavad mahalaadimissõlmeni. Võõral kinnisasjal asuva raudteeharu kasutamine naftasaaduste

edasitoimetamiseks mahalaadimissõlmeni peab põhinema kas mõnel piiratud asjaõigusel või

võlaõiguslikul lepingul. Ringkonnakohtu istungi protokolli kohaselt (toimiku III kd lk 163) on hageja

esindaja kohtule teatanud, et hetkel tegevust ei toimu ja raudteed pidi tagumistele mahutitele ligi ei

pääse. Kasutada saab ainult autosid. Tuvastatud ei ole, kas autodega on võimalik jõuda kostja

kinnisasjal oleva mahalaadimissõlmeni ning kas hagejal on selleks õiguslik alus. Ka ei ole kohtud

tuvastanud, kas hageja kasutuses olev kinnisasi kuulub temale või on tema kasutuses mingil muul

õiguslikul alusel.

Kolleegiumi arvates eeldab rajatise tehnorajatiseks lugemine lisaks tehnorajatise faktilisele

kasutamisele või selle võimalikkusele ka rajatise kasutamise õiguslikku võimalikkust ja lubatavust

lisaks talumiskohustusele. Seega saab rajatise lugeda tehnorajatiseks ja tunnustada selle talumise

kohustust üksnes juhul, kui tehnorajatise talumiskohustuse olemasoluga kaasneb muus osas nii

faktiline kui õiguslik võimalus tehnorajatist kasutada. Talumiskohustus ise hõlmab AÕSRS § 152 lg 1

järgi üksnes kohustust taluda, et selline tehnorajatis kohustatud isiku kinnisajal asub ja seda

kasutatakse sihtotstarbeliselt, mh teenindatakse, remonditakse või rekonstrueeritakse.

Talumiskohustus ei hõlma aga nt kostja kohustust taluda kinnisasja kasutamist ka raudtee osas, mida

kasutataks mahalaadimissõlmeni kütuse transportimiseks, ega ka muul viisil transpordi jaoks. Seda ei

saa lugeda tehnorajatise teenindamiseks. Kui hageja ei tõenda, et tal on õiguslik alus raudteed

kasutada või nt autodega mahalaadimissõlmeni jõuda, võib mahalaadimissõlme sihtotstarbeline

kasutamine olla õiguslikult võimatu, mis välistab ka sellise tehnorajatise talumiskohustuse.

16. Asja lahendamisel omab tähtsust Riigikohtu 30. aprilli 2004. a otsus põhiseaduslikkuse

järelevalve asjas nr 3-4-1-3-04 (RT III 2004, 13, 160). Sellega on käesolevas asjas kohaldatud

AÕSRS § 152 lg 1 tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see ei võimalda kinnistu

omanikul nõuda kinnistult tehnorajatise kõrvaldamist muul alusel, kui üksnes juhul, kui tehnorajatis

ei ole enam eesmärgipärasel kasutusel. Lisaks on sama otsusega tunnistatud kehtetuks AÕSRS § 154

lg 2 tehnorajatise tasuta talumiskohustuse kohta kuni 2009. a 1. aprillini.

Viidatud otsuse p-s 36 on Riigikohus leidnud, et kuigi AÕSRS § 152 lg 1 järgne tehnorajatise

talumiskohustuse regulatsioon on üldiselt põhiseadusepärane, pidanuks seaduses olema ette nähtud

rohkem tagatisi maaomanikele. Seejuures ei erista seadus õiguslikul alusel ja ilma selleta rajatud

tehnorajatisi. Ka ei eristata tehnorajatisi, mille püsimise vastu on ilmne avalik huvi (olulised

elektriliinid, soojatrassid jms), ja tehnorajatisi, mille püsimise vastu sellist huvi ei ole. Samuti ei

võimalda AÕSRS § 152 lg 1 kaaluda omavahel kinnistu omaniku huvi tehnorajatise talumiskohustuse

lõpetamiseks või muutmiseks ja tehnorajatiste omaniku huvi tehnorajatise senisel kohal püsimiseks.

Sama otsuse p-s 37 märkis kolleegium, et tehnorajatise piiramatu talumiskohustus võib takistada

kinnistu eesmärgipärast kasutamist ning kinnistu omanikul peab olema võimalik talumiskohustust

vaidlustada. Huvide kaalumise võimalus on selle lahendi järgi möödapääsmatult põhiseadusepärase

regulatsiooni koostisosaks. Lisaks leiti, et põhiseadusevastane oli regulatsioon, mille järgi pidi

kinnisasja omanik taluma tehnorajatist tasuta (p-d 41 ja 42). Samuti on otsuses märgitud, et

Riigikohtu õiguslik hinnang puudutab ka teisi tehnorajatiste ja -võrkudega seonduvaid sätteid,

mistõttu võib osutuda vajalikuks tehnorajatisi puudutava regulatsiooni terviklik korrigeerimine.

17. Käesolevas asjas on hageja hagiavalduse ühe nõude selgelt suunanud tehnorajatise

talumiskohustuse tunnustamisele. Seega on kohtud kohaldanud põhiseadusevastaseks tunnistatud

sätteid. Riigikohus on väljendanud, et huvide kaalumist mittevõimaldav ja tehnorajatise tasuta

talumiskohustuse panev regulatsioon on põhiseadusevastane (vt käesoleva otsuse p 16). Seda ei saa

hagi lahendamisel tähelepanuta jätta, sõltumata sellest, kas hageja sellele tugineb. Asja uuel

läbivaatamisel tuleb pooltele tekkinud õiguslikku olukorda selgitada ja võimaldada esitada sellest

tulenevalt oma seisukohad. Kui kohus leiab, et mahalaadimissõlm on tehnorajatis ja täidetud on ka

muud selle talumiskohustuse eeldused (s.t tuvastatud tehnorajatise talumiskohustuse sätete

asjassepuutuvus) ning asjakohaseid sätteid ei ole vahepeal põhiseadusega kooskõlla viidud, tuleb asja

uuel läbivaatamisel kaaluda vastavate sätete tervikuna kohaldamata jätmist ja põhiseaduslikkuse

järelevalve menetluse algatamist. Vaatamata Riigikohtu otsusele põhiseaduslikkuse järelevalve asjas

ei ole seadusandja regulatsiooni põhiseadusega kooskõlla viinud, olgugi et otsuse tegemisest on

möödunud üle kahe aasta.

18. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei ole olnud hoolikas asjas osalevate menetlusosaliste

ringi väljaselgitamisel. Harju Maakohus on menetlusse kaasanud iseseisva nõudeta kolmanda isikuna

Eesti Vabariigi (toimiku I kd lk 144), kuid apellatsioonkaebuse esitamisest ei ole talle teatatud ning

ringkonnakohtu istungile ei ole teda kutsutud. Siiski ei mõjuta see asja lahendamist Riigikohtus, kuna

asi saadetakse uueks läbivaatamiseks.

19. Kolleegium jätab tähelepanuta hageja väited nõude aegumise kohta. Aegumise kohaldamist

taotles kostja, kuid ringkonnakohus aegumise kohaldamise küsimust ei lahendanud, kuna jättis hagi

rahuldamata muul põhjusel. Asja uuel läbivaatamisel saab maakohus nõude aegumise kohta

seisukoha võtta.

20. Arusaamatuks jääb kassatsioonkaebuse väide, nagu oleksid mahutid rajatise päraldised. Kui

hageja väide oli, et mahutid peaksid olema käsitatavad bituumenitööstuse päraldistena (sest

ringkonnakohus on leidnud vastupidist), leiab kolleegium, et võõral kinnisasjal asuvad ja sellega

püsivalt ühendatud asjad ei saa olla samaaegselt teise kinnisasja päraldised TsÜS § 57 mõttes.

21. Kokkuvõttes leiab kolleegium, et kohtud ei ole välja selgitanud kõiki asja lahendamiseks

vajalikke asjaolusid ning on tõlgendanud ja kohaldanud ebaõigesti tehnorajatiste kohta käivaid

sätteid. Lähtudes TsMS § 692 lg 5 teisest lausest, tuleb lisaks ringkonnakohtu otsusele tühistada ka

maakohtu otsus ja asi saata uueks arutamiseks Harju Maakohtule. Kolleegiumi arvates on tõenäoline,

et ringkonnakohus peab saatma asja uuesti esimese astme kohtule.

22. Kassatsioonkaebuse ülejäänud väited menetlusõiguse normide rikkumise kohta jätab kolleegium

analüüsimata, kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse materiaalõiguse ebaõige tõlgendamise ja

kohaldamise tõttu.

23. Lähtudes TsMSRS §-st 3, lahendatakse poolte kohtukulude hüvitamise taotlused asja uuel

läbivaatamisel.

Lea Laarmaa, Villu Kõve, Tambet Tampuu