3-2-1-36-06 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-36-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 15. mai 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

AS-i E (pankrotis) hagi Ü. K vastu kahju hüvitamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 21. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas

nr 2-2/916/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i E (pankrotis) ja Ü. K kassatsioonkaebused

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS E (pankrotis, registrikood xxxxxxxx) ja tema esindaja

vandeadvokaat Karmo Kalk ning kostja Ü. K (isikukood

xxxxxxxxxxx) ja tema esindaja vandeadvokaat Andres Hallmägi.

Asja läbivaatamise kuupäev

10. aprill 2006. a

Istungil osalenud isikud

Hageja AS-i E (pankrotis) esindaja vandeadvokaat Karmo Kalk,

kostja Ü. K ja tema esindaja vandeadvokaat Andres Hallmägi.

Protokollis sekretär Ragne Rebane.

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 21. oktoobri 2005. a

otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Jätta AS-i E kassatsioonkaebus rahuldamata.

3. Ü. K kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada Ü. K kassatsioonkaebuselt 21. novembril 2005. a

tasutud kautsjon, 1840 (üks tuhat kaheksasada nelikümmend)

krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS E (pankrotis) esitas 3. aprillil 2003. a Tallinna Linnakohtule hagi, milles palus Ü. K välja

mõista tekitatud kahju 624 250 krooni.

Hagiavalduse kohaselt kuulutati Tallinna Linnakohtu 23. septembri 2002. a otsusega välja hageja

pankrot ja pankrotihalduriks nimetati Peeter Sepper. Pankrotimenetluse käigus ilmnes, et hageja

maksejõuetuse põhjustas raske juhtimisviga. Nimelt sõlmis kostja kui hageja juhatuse liige

2. novembril, 7. novembril, 13. novembril, 17. novembril, 22. novembril ja 27. novembril

2000. aastal tagantjärele võlgniku majandustegevuseks tarbetud ja põhjendamatud töövõtulepingud

Osaühinguga (OÜ) N kogusummas 532 250 krooni ja 1. detsembril 2000. a töövõtulepingu

OSAÜHINGUGA (OÜ) F summas 92 000 krooni. Lepingute kohaselt pidi OÜ N arendama

reklaamiprojekte ja tegema reklaamikampaaniaid, kuid esitatud arvetel on teenuseks märgitud

konsultatsiooniteenus. Puuduvad aktid teenuste osutamise ja üleandmise kohta. Lepingute sõlmimine

ei olnud põhjendatud ajal, mil võlgniku majandustegevus oli peaaegu lõppenud, tekkinud olid

makseraskused ning majandustegevuseks vajalikud varad, autoriõigused väljatöötatud

reklaamilahendustele ja kaubamärk olid 16. novembri 2000. a müügilepinguga võõrandatud 600 000

krooni eest OSAÜHINGULE (OÜ) V. Lepingute täitmise tõttu ei jätkunud võlgnikul rahalisi

vahendeid Osaühingule (OÜ) L võlgnevuse tasumiseks ning selle tagajärjel kuulutati välja võlgniku

pankrot. Hagejale tekitati lepingute sõlmimise ja arvete tasumisega kahju 624 250 krooni ning

suurendati põhjendamatult tema kohustusi, mis põhjustas hageja maksejõuetuse.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt olid viidatud lepingud tavapärased

reklaamiteenuste ostutehingud, mis olid vajalikud ja põhjendatud. Teenuste sisseostmise tingis

töötajate lahkumine. Seadus ei kohusta, et teenuste tegemise ja üleandmise kohta tuleb koostada

aktid. Lepingute sõlmimise ja OÜ-le L võla tasumise vahel ei ole seost. Alates 13. novembrist 2000. a

ei olnud kostja enam juhatuse liige. Juhatuse liikmeteks olid L.V ja M.M. Kuigi sellekohane kanne

tehti äriregistrisse alles 12. jaanuaril 2001. a, ei vastusta kostja eelnimetatud ajast äriühingu tegevuse

eest. Alates 16. novembrist 2000. a pidi laekuma kassasse 600 000 krooni, mis saadi kaubamärgi,

varade ja õiguste müümise eest.

3. Tallinna Linnakohus rahuldas 17. veebruari 2005. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt

hageja kasuks välja 184 000 krooni.

Linnakohus tuvastas, et hageja (endise ärinimega Aktsiaselts A) registrikaardi väljavõtte kohaselt on

kostja kantud juhatuse liikmena registrikaardile 30. detsembril 1996. a ja kanne juhatuse liikme kohta

on kehtetu alates 26. jaanuarist 2001. a. Aktsiaseltsi nõukogu 8. novembri 2000. a otsusega juhatuse

liikme tagasikutsumise kohta, Tallinna Linnakohtu registriosakonnale esitatud avaldusega ja L. V

13. novembri 2000. a nõusolekuga juhatuse liikmeks valimise kohta on tõendatud, et kostja kutsuti

juhatuse liime kohalt tagasi 13. novembril 2000. a. Samast päevast lõppesid kostja volitused

äriühingut esindada ja juhtida. Äriregistrisse 26. jaanuaril 2001. a tehtud kanne juhatuse liikmete

muutmise kohta omab tähendust kolmandate isikute suhtes, mitte aktsiaseltsi ja juhatuse liikmete

omavahelistes suhetes. Uueks juhatuse liikmeks valiti 13. novembril 2000. a L. V.

Kehtinud pankrotiseaduse (PankrS) § 60 lg 2 sätestab, et kui kohus on otsuses või määruses märkinud

või pankrotimenetluses ilmneb, et võlgniku maksejõuetuse tekkimise põhjuseks on võlgniku raske

juhtimisviga, on haldur kohustatud esitama kahju hüvitamise nõude raskes juhtimisveas süüdioleva

isiku vastu. Pankrotiseaduse § 60 lg-te 3 ja 5 järgi on raske juhtimisviga pankrotiseaduse tähenduses

juriidilise isiku vara või võetud laenu kasutamine juriidilise isiku huvide vastaselt enda või mõne

teise isiku huvides või juriidilise isiku kohustuste põhjendamatu suurendamine. Kostja saab vastutada

eeltoodud pankrotiseaduse sätete ning äriseadustiku (ÄS) § 306 ja § 315 lg 1 alusel kuni tema

juhatuse liikme kohalt tagasikutsumiseni 13. novembril 2000. a.

Kostja sõlmis hageja esindajana 2. novembril ja 7. novembril 2000. a OÜ-ga N turu-uuringut ja

reklaamialast tegevust puudutavad lepingud. Nende lepingute alusel esitatud arved summas 87 000

krooni ja 97 000 krooni tasuti vastavalt 2. novembril ja 9. novembril 2000. a. Esitatud tõenditest

järeldub, et OÜ N lepingutes nimetatud töid ei teinud ja ta sai hagejalt raha põhjendamatult. Hagejale

tekitatud kahju on pangakonto väljavõtte kohaselt kokku 184 000 krooni. Lepinguid allkirjastades ei

olnud kostja hoolas ja otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud, sest ta ei selgitanud välja, kas

lepingutes märgitud tööd tehti ja anti üle hagejale või kolmandatele isikutele, kelle jaoks väidetavalt

tööd olid tellitud. Hageja dokumentatsiooni hulgas pole OÜ N koostatud reklaamialaseid projekte,

arvamusi reklaamiturul toimuva kohta, reklaamiga seotud uuringuid ja reklaamiprojekte ning hageja

pangakontole ei ole kolmandatelt isikutelt laekunud tasu tellitud tööde eest. Samuti võttis kostja

aktsiaseltsile suuri ja põhjendamatuid rahalisi kohustusi ajal, kui äriühingu majandustegevus ja

töötajatega sõlmitud töölepingud olid lõppemas ning tegevuseks vajalikud varad (autoriõigused

väljatöötatud reklaamilahendustele ja kaubamärk) võõrandamisel OÜ-le V.

Äriseadustiku § 315 lg 1 kohaselt vastutavad juhatuse liikmed seaduse ja põhikirja nõuete rikkumise

ning oma kohustuste täitmata jätmisega aktsiaseltsile või aktsionäridele süüliselt tekitatud kahju eest

solidaarselt. Sama põhimõte on sätestatud ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 46 lg-s 1.

Vastavalt ÄS § 306 lg-le 2 on juhatus kohustatud tegutsema majanduslikult kõige otstarbekamal

viisil. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 108 lg 1 kohaselt oli juhatuse liikmel kohustus toimida

tsiviilõiguste teostamisel ja tsiviilkohustuste täitmisel heas usus. Kostja ei tegutsenud juhatuse

liikmena hoolsusega, mida tavaline mõistlik inimene taolises ametis sarnastel tingimustel ilmutaks, ja

teda võib pidada hoolsuskohustust rikkunuks. Kostjat ei vabasta vastutusest asjaolu, et lepingute

sõlmimise ja nende alusel raha ülekandmisega tegeles volituse alusel L. V. Kehtinud TsÜS § 95 lg 1

esimene lause sätestas, et tehing, mille esindaja on teinud esindatava nimel volituse piires, tekitab,

muudab või lõpetab tsiviilõigusi ja -kohustusi vahetult esindatavale. Nõustudes enda juhatuse

liikmeks valimisega, võttis kostja kohustuse juhtida ja esindada aktsiaseltsi ja tegutseda sealjuures

majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. Kostja ei ole seda kohustust täitnud. Kostja ei ole

tõendanud, et ta pole kahju tekkimises süüdi. Ka ei ole kostja tõendanud, et tal olid raske haiguse

tõttu mõjuvad põhjused anda aktsiaseltsi juhtimine üle L. V.

Hageja ei ole tõendanud, et võlgniku maksejõuetuse põhjustas kostja raske juhtimisviga. Vaidlust ei

ole selles, et hageja võõrandas 16. novembril 2000. a OÜ-le V kaubamärgi, varad ja õigused 600 000

krooni eest. Tallinna Linnakohtu 23. septembri 2002. a otsusest hageja pankroti väljakuulutamise

kohta nähtub, et võlgniku põhivõlg 8. augustil 2000. a lepingu alusel OÜ-le L oli 104 611 krooni 10

senti, millele lisandus viivis 0,25% tähtaegselt tasumata summalt. Pankroti väljakuulutamise ajaks oli

põhivõlg koos viivistega kasvanud 209 456 krooni 74 sendini. Kohtuotsuses kajastatud ajutise halduri

arvamuse kohaselt koosnesid võlgniku varad 31. detsembri 2000. a seisuga kassas ja pangakontodel

olevast rahast summas 654 171 krooni ja võlgnik oleks pankroti väljakuulutamise ajal suutnud

rahuldada OÜ L nõude. Seega ei ole hageja pankrotti põhjustanud kostja sõlmitud lepingute

ühepoolne täitmine OÜ-le N summas 184 000 krooni, mistõttu ei ole hagi sel alusel põhjendatud.

Kostjal tuleb juhatuse liikmena vastutada tekitatud kahju eest ÄS § 315 lg 1 alusel sõltumata sellest,

et tema tegu pole vaadeldav raske juhtimisveana PankrS § 60 lg 2 ja lg 3 p-de 3 ja 5 tähenduses.

4. Nii hageja kui kostja esitasid linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Hageja palus tühistada

linnakohtu otsuse osas, millega jäeti hagi rahuldamata, ning teha selles osas uus otsus ja mõista

kostjalt täiendavalt välja 348 250 krooni. Kostja palus tühistada linnakohtu otsuse hagi rahuldavas

osas ning jätta uue otsusega hagi rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 21. oktoobri 2005. a otsusega linnakohtu otsuse muutmata ning

apellatsioonkaebused rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustus linnakohtuga, et OÜ-ga N sõlmitud lepingud olid vastuolus hageja

huvidega, sest nendega võeti põhjendamatuid kohustusi. Tõendeid selle kohta, et nimetatud

lepingutega oleks tellitud töid, mida hageja vajas, kohtule esitatud ei ole. Kostja poolt

apellatsioonimenetluses esitatud dokumendid tööde tellimise majanduslikku põhjendatust ei kinnita.

Nimetatud tõenditest ei ole võimalik järeldada, et töö tehti hageja huvides. Hageja poolt

ringkonnakohtule esitatud pangakonto väljavõttest ei nähtu, et tööde eest oleks isikutelt, kelle huvides

uuringuid tehti, raha laekunud. Pankrotihalduri seletuse kohaselt ei ole hageja arvele nende tööde eest

raha laekunud. Seda, et tööd ei olnud vajalikud, kinnitab ka asjaolu, et sel ajal oli hageja majanduslik

tegevus praktiliselt lõppenud. Seda kinnitab ka kostja seletus, mille kohaselt tekkis tal soov ettevõtte

tegevus lõpetada ning ta volitas selleks tegutsema L. V. Samuti kinnitab seda asjaolu, et

16. novembril 2000. a võõrandati hageja majandustegevuseks vajalik vara, õigused ja kaubamärk

OÜ-le V. See, et linnakohus keeldus kostjalt tõenditena vastu võtmast dokumente, tõendamaks OÜ N

tehtud töid, ning tugines vaid asjaolule, et neid dokumente hageja dokumentatsiooni hulgas ei olnud,

ei muuda kohtu järeldusi ebaõigeks. Varem märgitud põhjendustel ei ole nende tõenditega võimalik

tuvastatud asjaolusid ümber lükata. Linnakohus järeldas õigesti, et kostja ei ole juhatuse liikmena

täitnud äriseadustikust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt. Asjaolu, et kostja oli ajavahemikus

30. oktoobrist kuni 20. novembrini 2000. a ajutiselt töövõimetu, ei vabasta teda vastutusest sel

perioodil tehtud toimingute eest. Kostjat kui juhatuse liiget ei vabasta vastutusest ka see, et kostja

seletuse kohaselt koostas lepingud ja esitas need talle allakirjutamiseks L. V, kes äriühingu

juhtimisega vahetult tegeles. Kostja ei olnud lepingute allkirjastamisel hoolas ega selgitanud välja,

milliseid töid kelle tarvis tehti ning kas nende tööde eest on kliendid tasunud. Kui haigus takistas

kostjal lepingute vastu huvi tundmast, tuli jätta need sõlmimata. Nõustuda ei saa kostja

apellatsioonkaebuse väitega, et asjas ei ole tõendatud, milles hageja kahju seisnes. See, et OÜ L võla

tasumiseks oli võlgnikul vara, ei võimalda teha järeldust, et kahju puudus. Korrektne ei ole väide, et

vaidlusaluste lepingute sõlmimise ja hageja pankroti vahel ei ole põhjuslikku seost. Põhjendamatute

rahaliste väljamaksetega suurendati hageja rahaliste kohustuste mahtu, mis viis hageja

pankrotistumiseni. See, et asjas ei ole tuvastatud konkreetse põhjendamatu väljamakse vahetut mõju

äriühingu maksejõule, ei tähenda, et see võlgniku varalist seisundit ei mõjutanud. Hageja kohustused

ületasid pankroti väljakuulutamisel varasid. Seega leidis linnakohus õigesti, et igasugune kohustuste

põhjendamatu suurendamine mõjutas võlgniku maksevõimet.

Rahuldada ei tule ka hageja apellatsioonkaebust, sest alates aktsiaseltsi nõukogu koosoleku

toimumisest 13. novembril 2000. a, oli L. V teadlik kostja tagasikutsumisest ja enda juhatuse

liikmeks nimetamisest. Kuigi hageja kahtles nõukogu koosoleku toimumises sel kuupäeval, ei ole

kohtule sellekohaseid tõendeid esitatud. See, et L. V, kellele kostja oli andnud tegutsemiseks volituse,

võttis lepingutele kostja allkirjad, ei võimalda teha nende tehingute tagajärgede eest vastutavaks

kostjat. Asja materjalidest nähtub üheselt, et L. V teadis, et kostja ei ole alates 13. novembrist 2000. a

juhatuse liige ning juhatuse liikmeks on sellest ajast alates tema. Linnakohus leidis õigesti, et

nõukogu otsusest alates ei ole võimalik teha kostjat ainuvastutavaks toimunu eest. Asjaolu, et

juhatuse liikmeks olev isik kasutas kostjat kui endist juhatuse liiget tehingute tegemisel, ei vabasta

teda vastutusest sama äriühingu ees, s.o sisesuhetes. Vaid see, et juhatuse liige võttis allkirjad

lepingutele endiselt juhatuse liikmelt, kes oli sel ajal äriregistrisse kantud, ei võimalda teha hageja

soovitud järeldust. Tõendeid selle kohta, et kostja seletus äriühingu juhtimises osalenud isikute

tegevuse kohta ei vasta tõele, asjas esitatud ei ole. Eeltoodud põhjendustel ei olnud linnakohtul

võimalik ka 13. novembril 2000. a sõlmitud lepingu osas hageja soovitud järeldust teha.

Ebaõiged on apellatsioonkaebuse väited, et linnakohus mõistis kostjalt põhjendamatult välja

kohtukulu 263 krooni 20 senti (millest 50 krooni oli eelnevalt tasutud). Toimikust nähtuvalt saadeti

posti teel kohtudokumente ja kutsuti asjaosalisi kohtusse kokku 14 korral ning väljastusteatega

saadetise maksumus on 18 krooni 80 senti (14 * 18,80). Linnakohtu otsuses ei olnud postikulu

arvestust küll märgitud, kuid see ei anna alust otsuse muutmiseks.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse osaliselt tühistada ja teha uue otsuse

ning mõista kostjalt täiendavalt linnakohtu otsusega väljamõistetud summale hageja kasuks välja 348

250 krooni.

Ringkonnakohus kohaldas ja tõlgendas ebaõigesti ÄS § 34, 306 ja 315, kui leidis, et kostja ei kanna

vastutust 13., 17., 22. ja 27. novembril 2000. a OÜ-ga N sõlmitud lepingute ning arvete alusel

hagejale tekitatud kahju eest. Viidatud lepingud sõlmis ja allkirjastas kostja. Suhetes kolmandate

isikutega oli ta hageja esindaja ja kannab vastutust põhjendamatute lepingute sõlmimisega hagejale

tekitatud kahju eest. Teisele isikule (L. V) ei saa panna vastutust kostja tegevuse eest.

Ringkonnakohtu vastupidine järeldus on õiguslikult põhjendamata. Samuti rikkus ringkonnakohus

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 330 lg-t 6, kui jättis apellatsioonkaebuse sellekohased

väited tähelepanuta.

Ka juhul, kui kostja ei kanna vastutust pärast tema tagasikutsumist 13. novembril 2000. a sõlmitud

lepingute alusel tekkinud kahju eest, on ta ikkagi vastutav nimetatud tagasikutsumise päeval sõlmitud

lepinguga tekitatud kahju eest. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, miks jättis kohus hüvitatavast

summast välja 13. novembril 2000. a sõlmitud ning kostja allkirjastatud lepingu alusel ülekantud 93

000 krooni suuruse summa. Apellatsioonkaebuse eeltoodud väitele ringkonnakohus ei vastanud.

7. Vastuses hageja kassatsioonkaebusele vaidles kostja sellele vastu ja palus jätta kaebuse

rahuldamata.

8. Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning jätta hagi rahuldamata.

Ringkonnakohus hindas asjas tõendeid ebaõigesti, kui leidis, et lepingud olid vastuolus äriühingu

huvidega. Ringkonnakohus eeltoodud järeldust ei põhjendanud. Ringkonnakohus tegi vale järelduse

ka kostja tervisliku seisundi kohta. Kostja oli alates 30. oktoobrist kuni 20. novembrini 2000. a

töövõimetu ning tema tervislik seisund ei võimaldanud tal otsuseid teha. Ringkonnakohus rikkus ÄS

§ 315 lg-t 1, kui leidis, et kostja on tekitanud hagejale süüliselt kahju. Vaidlusaluste lepingute

sõlmimine hageja pankrotti ei põhjustanud.

Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et linnakohtu otsus on õige kõigi postikulude kostjalt

väljamõistmise osas. Toimikust ei nähtu, et kohtudokumente oleks saadetud kokku 14 korral, nagu

märgib ringkonnakohus. Kohtusse on kutsutud ka näiteks täiturit, kellel ei ole asjaga seost. Kohus

pidanuks kasutama posti asemel odavamaid sidevahendeid. Kõigi postikulude jätmine kostja kanda

on alusetu ka seetõttu, et hagi rahuldati osaliselt.

9. Vastuses kostja kassatsioonkaebusele vaidles hageja sellele vastu ja leidis, et kaebus on

põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata.

10. Riigikohtu istungil jäid hageja esindaja ning kostja ja tema esindaja kassatsioonkaebustes esitatud

väidete juurde.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi

tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

12. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt kahju hüvitamist, mis tekkis kostja kohustuste

väidetava rikkumise tõttu hageja juhatuse liikmena. Nõude õigusliku alusena on hageja märkinud ÄS

§ 306 ja § 315 lg 1, samuti PankrS § 60 lg 2 ning lg 3 p 3 ja 5. Hageja leidis, et majandustegevuse

soikumise ja makseraskuste ajal põhjendamatute töövõtulepingute sõlmimisega 2000. aasta

novembris ja detsembris ning sellega hageja maksejõuetuse põhjustamisega tegi kostja raske

juhtimisvea PankrS § 60 mõttes.

Linnakohus rahuldas hagi osaliselt, leides, et kostjal tuleb juhatuse liikmena vastutada tekitatud kahju

eest enne 1. juulit 2002. a kehtinud ÄS § 315 lg 1 alusel sõltumata sellest, et tema tegu pole

vaadeldav raske juhtimisveana PankrS § 60 mõttes. Ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse

muutmata, nõustudes selle põhjendustega. Pooled ei vaidlusta kassatsioonkaebustes kohtute järeldust,

et hagi tuleb jätta PankrS § 60 lg 2 ning lg 3 p-de 3 ja 5 alusel rahuldamata. Pooled vaidlevad selle

üle, kas kostja on teinud juhtimisvea ning on vastutav hagejale väidetavalt tekkinud kahju eest ÄS

§ 315 lg 1 alusel.

13. Enne 1. juulit 2002. a kehtinud ÄS § 315 lg 1 järgi vastutasid juhatuse liikmed seaduse ja

põhikirja nõuete rikkumise ning oma kohustuste täitmata jätmisega aktsiaseltsile või aktsionäridele

süüliselt tekitatud kahju eest solidaarselt. Sama põhimõte sisaldus ka enne 1. juulit 2002. a kehtinud

TsÜS § 46 lg-s 1. Juhatuse liikme kohustus tegutseda majanduslikult kõige otstarbekamal viisil on

sätestatud ÄS § 306 lg-s 2. Enne 1. juulit 2002. a kehtinud TsÜS § 108 lg 1 kohaselt oli juhatuse

liikmel kohustus toimida tsiviilõiguste teostamisel ja tsiviilkohustuste täitmisel heas usus. Riigikohus

on korduvalt selgitanud juhatuse liikme eeltoodud kohustuste sisu (vt Riigikohtu 11. mai 2005. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05 (RT III 2005, 17, 181); 2. juuni 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-

03 (RT III 2003, 21, 206); 30. aprilli 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-03 (RT III 2003, 17, 164)

jt). Samuti selgitati nimetatud lahendites, kuidas jaguneb ÄS § 315 lg-st 1 (enne 1. juulit 2002. a

kehtinud sõnastuses) lähtuvalt poolte vahel tõendamiskoormis. Nii tuli juhatuse liikme poolt

äriühingule tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks hagejal tõendada, et kostja ei tegutsenud

juhatuse liikmena majanduslikult otstarbekalt ning põhjustas sellega hagejale kahju. Kostjal oli

vastutusest vabanemiseks vaja tõendada, et ta ei olnud oma kohustuste rikkumises süüdi.

14. Kohtud tuvastasid, et kostja ei täitnud oma juhatuse liikme kohustusi nõuetekohaselt, kui sõlmis

põhjendamatud töövõtulepingud. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ole esitatud tõendeid selle kohta,

et lepingutega oleks tellitud töid, mida hageja vajas (mida oleks hageja huvides kasutatud). Samuti

pole tõendatud, et lepingute alusel tehtud tööde eest oleks isikutelt, kelle huvides neid tehti, raha

laekunud. Tööde tellimise vajaduse puudumist kinnitab ringkonnakohtu arvates ka see, et hageja

majandustegevus oli sel ajal praktiliselt lõppenud. Ringkonnakohus märkis veel, et kuigi lepingute

sõlmimisega ei põhjustatud hageja pankrotti, siis mõjutati kohustuste põhjendamatu suurendamisega

hageja maksevõimet.

Kolleegium nõustub kostja kassatsioonkaebusest tuleneva etteheitega, et ringkonnakohus pole

põhjendanud, miks olid kostja sõlmitud lepingud vastuolus hageja huvidega. Kostja esitas

ringkonnkohtule tööd ja uurimused hageja ja OÜ N vahel 2., 7. ja 13. novembril 2000. a sõlmitud

töövõtulepingute täitmiseks (Reklaam ja turundus. Turuuuring Eesti ettevõtetes; Reklaamistrateegia

läbiviimine internetiportaalides; Brandi väärtusindeksi uuring. Toiduõlide reklaamiprojekt).

Ringkonnakohus märkis, et esitatud dokumentidest ei ole võimalik järeldada, et tööd tehti hageja

huvides. Ringkonnakohus ei ole oma järeldust kooskõlas enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS

§ 330 lg-ga 4 põhjendanud ega poolte väidete ja vastuväidete alusel analüüsinud, kas valminud tööde

tellimine oli majanduslikult põhjendatud või mitte. Ka asjaolu, et lepingute sõlmimise ajal oli hageja

majandustegevus soikunud, ei näita iseenesest, et tööde tellimine oli ebavajalik ja majanduslikult

põhjendamatu.

Samuti nõustub kolleegium kostja kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus ei ole õigesti

hinnanud, kas hagejal tekkis kostja tegevuse tagajärjel (lepingute sõlmimise tõttu) kahju. Kohtud

tuvastasid, et lepingute sõlmimisega ei teinud kostja rasket juhtimisviga, mis oleks põhjustanud

hageja maksejõuetuse. Ringkonnakohus märkis, et lepingute sõlmimisega mõjutati hageja

maksevõimet, kuid otsusest ei nähtu, milles seisnes kostja käitumisega hagejale tekitatud kahju. Kui

lepingute alusel tehtud tööde eest ei olnud isikutelt, kelle huvides neid tehti, raha laekunud, ei saanud

seda automaatselt käsitada hageja kahjuna. Võlgniku kohustuste rikkumise korral on võlausaldaja

õigustatud kasutama seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, sh nõudma kohustuse täitmist (vt ka

Riigikohtu 25. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-06). Vaidlusaluse kahju hüvitamise nõude

lahendamisel tuleb hinnata seda, kas kostja on teinud omapoolselt mõistlikult vajaliku, et lepingute

rikkumisest tuleneda võivat kahju ära hoida või vähendada. Kui hagejal on või oli kõrvuti kostjalt kui

väidetavalt kohustuste rikkujalt võimalus nõuda võlgnevust kolmandalt isikult, tuleb seda kahju

hüvitamise nõude puhul arvestada.

15. Vastuseks hageja kassatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et kohtud on jõudnud õigele

järeldusele, et kostja saab vastutada enne 1. juulit 2002. a kehtinud ÄS § 315 lg 1 alusel (kui selle

sätte järgsed nõude rahuldamise eeldused on täidetud) kuni tema juhatuse liikme kohalt

tagasikutsumiseni 13. novembril 2000. a. Hageja teadis, et alates nõukogu koosoleku toimumisest

13. novembril 2000. a ei olnud kostja enam juhatuse liige ning uueks juhatuse liikmeks nimetati L. V.

Hageja nõudes kostja kui endise juhatuse liikme vastu omab tähendust see, millal algasid ja/või

lõppesid tema volitused äriühingut esindada. Seadusest ei tulene, et juhatuse volitused algaksid ja/või

lõppeksid sellekohase kande tegemisega äriregistris. Juhatuse liikme kohta äriregistrisse tehtud kanne

on deklaratiivne, mitte õigustloov ning see kaitseb kolmandaid isikuid, kes võivad kandele tuginedes

ÄS § 34 lg-te 2 ja 3 alusel lugeda sinna juhatuse liikmena kantud isiku õigustatuks äriühingu nimel

tehinguid tegema. Samas ei tekita ega lõpeta äriregistri kanne juhatuse liikme volitusi (vt ka

Riigikohtu 1. juuni 2005. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-05 (RT III 2005, 22, 224)).

Nõustuda tuleb aga hageja kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus ei põhjendanud, miks tuleb

kostja hüvitatavast summast välja arvata 13. novembril 2000. a kostja sõlmitud lepingu alusel

ülekantud summa. Tulenevalt enne 1. juulit 2002. a kehtinud TsÜS § 96 lg-st 2 määratakse

seadusjärgse esinduse korral esindaja volitus seaduse alusel. Sama seaduse § 101 lg 3 järgi lõpeb

seadusjärgse esinduse korral volitus seaduses ettenähtud alustel. Äriseadustiku § 306 lg 1 ja § 309 lg-

te 1 ning 2 kohaselt valib juhatuse kui aktsiaseltsi juhtimisorgani liikmed ja kutsub nad tagasi

nõukogu. Vaadeldaval juhul kutsuti kostja juhatuse liikme kohalt tagasi 13. novembri 2000. a

nõukogu otsusega ning selle otsuse vastuvõtmisest tuleb lugeda tema volitused lõppenuks.

Ringkonnakohus ei ole esitatud tõendite ja poolte väidete ning vastuväidete alusel analüüsinud, kas

13. novembril 2000. a kostja allkirjastatud leping sõlmiti enne või pärast kostja kui juhatuse liikme

volituste lõppemist.

16. Kolleegium märgib, et kostja võib vastutada hageja ees muul alusel kui ÄS § 315 lg 2 juhul, kui

ta rikkus hageja lepingulise esindajana lepinguid sõlmides oma kohustusi.

17. Kostja kassatsioonkaebuse väidetel on ringkonnakohus temalt põhjendamatult välja mõistnud

kõik postikulud. Kolleegium nõustub kostjaga selles, et tulenevalt enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud

TsMS § 60 lg-st 1 tuli hagi osalise rahuldamise korral mõista kohtukulud (sh postikulud kui asja

läbivaatamiskulud) hagejale võrdeliselt rahuldatud nõude suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle

osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Samas on kostja ekslikult leidnud, et kohtukulud on

põhjendamatud. Toimikust nähtub, et esimese astme kohtu menetluses on linnakohus väljastanud

kohtudokumente ja kutsunud asjaosalisi kohtusse 15 tähtkirjaga (tlk-d 51, 52, 53, 57, 58, 69, 71, 76,

77, 78, 103, 104, 105, 126, 127). Ringkonnakohus on põhjendanud, millest lähtudes on postikulu

arvestatud. Kohtudokumentide saatmisele kehtestatud nõuded tulenesid enne 1. jaanuari 2006. a

kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikust, mistõttu on asjakohatu kostja väide, et kohtul tuli otsida

dokumentide väljastamiseks odavamaid lahendusi.

Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu