3-2-1-35-06 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-35-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 15. mai 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Lea Laarmaa ja Jaak Luik

Kohtuasi

V. S hagi U AS-i vastu töölepingu p 1.2 kehtetuks

tunnistamiseks, töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks

tunnistamiseks, tööle ennistamiseks ja sunnitud töölt

puudumise aja eest keskmise palga saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas

nr 2-2/1281/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V. S kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja V. S (isikukood xxxxxxxxxxx)

Kostja U AS (registrikood xxxxxxxx), seaduslik esindaja M. M

Asja läbivaatamise kuupäev

17. aprill 2006. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2005. a

otsus osas, millega jäeti V. S tööle ennistamata ja mõisteti V. S

välja hüvitis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest 15 414

krooni. Tühistatud osas saata asi samale ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks. Muus osas jätta otsus muutmata.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada V. S kassatsioonkaebuselt 7. detsembril 2005. a

tasutud kautsjon 1213 (üks tuhat kakssada kolmteist) krooni

40 (nelikümmend) senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V. S esitas 23. augustil 2004. a Tallinna Linnakohtule U AS-i vastu hagi, millega palus tunnistada

kehtetuks poolte 2. aprillil 2004. a sõlmitud töölepingu p 1.2, lugeda töölepingu sõlmituks määramata

ajaks, tunnistada töölepingu lõpetamine töölepingu seaduse (TLS) § 77 alusel ebaseaduslikuks,

ennistada hageja tööle ja mõista kostjalt välja keskmine palk sunnitud töölt puudumise aja eest.

Hagiavalduse kohaselt leidis hageja 2003. aasta märtsis Internetist CV-Keskuse kodulehelt kostja

töökuulutuse, ta kutsuti intervjuule ning võeti tööle. Vaatamata sellele, et kuulutuses pakuti alalist

tööd ja hageja seda aktsepteeris, pakkus kostja hagejale tähtajalist töölepingut, põhjendades seda

katseajaga. Pärast seda lubati hagejaga sõlmida tähtajatu tööleping. Hageja uskus lubadust ning

sõlmis 10. aprillil 2003. a kostjaga tähtajalise töölepingu üheks aastaks, lõpetas eelmise tööandjaga

töösuhte ja asus 14. aprillil 2003. a kostja juures tööle. 1. aprillil 2004. a pakkus kostja hagejale veel

kolmeks kuuks töölepingut ja 2. aprillil 2004. a sõlmisid pooled uue tähtajalise töölepingu. 22. juunil

2004. a teatas kostja töölepingu lõpetamisest tähtaja möödumise tõttu, kuid hageja haigestumise tõttu

lõpetati leping 22. juulil 2004. a. Töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik. Hageja võeti tööle

deklarant-ekspediitorina ja tal oli alus eeldada, et temaga sõlmitakse tähtajatu tööleping. Tähtajalise

töölepingu sõlmimine on lubatud üksnes seaduses sätestatud alustel. Esimene tööleping sõlmiti

määratud ajaks pettuse tõttu, sest hageja arvas, et temaga sõlmitakse tööleping määramata ajaks.

Esimese töölepingu lõpetamine tähtaja möödumise tõttu oli hagejale üllatav. Kostja andis töölepingu

lõpetamisel lepingu tähtajale teistsuguse tõlgenduse kui see, milles pooled lepingu sõlmimisel kokku

leppisid. Teise töölepingu tähtaeg ei ole kooskõlas VÕS §-s 7 sätestatud mõistlikkuse põhimõttega

ning töölepingu lõpetamisest loobumine koondamise tõttu sellise lepingutähtaja jooksul ei saa olla

erisoodustuseks TLS § 27 lg 2 p 5 mõttes.

4. mail 2005. a esitatud avalduses keskmise palga arvutamise kohta leidis hageja, et individuaalse

töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 29 lg 2 järgi on tal 14. märtsil 2005. a teise tööandja

juurde tööle asumise tõttu õigus nõuda enda tööle ennistamist alates 23. juulist 2004. a ja lugeda end

töölt omal algatusel lahkunuks 13. märtsist 2005. a. Sama ajavahemiku eest nõudis hageja ka saamata

jäänud palka 121 338 krooni 68 senti.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata, kuna hageja nõue on aegunud. Tööleping sõlmiti 2. aprillil

2004. a kooskõlas töölepingu seadusega. Hageja sai oma õiguse väidetavast rikkumisest teada

2. aprillil 2004. a. Vastavalt ITVS § 7 lg-le 1 lõppes nõude esitamise neljakuuline tähtaeg 3. augustil

2004. a. Hageja esitas hagi 18. augustil 2004. a.

10. aprillil 2003. a sõlmiti tööleping määratud ajaks ühel TLS § 27 lg-s 2 sätestatud ammendavas

loetelus ettenähtud alusel. Selle lepinguga võttis kostja endale kohustuse mitte lõpetada töötajaga

töölepingut koondamise tõttu, mis oli soodustus hagejale, ja andis talle kogu lepingu tähtajaks

kindlustunde. Hageja sai aru ja pidi lepingu sõlmimisel arvestama asjaoluga, et tähtaja möödumisel

leping lõpeb, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Hageja nõustus kõigi lepingu tingimustega. Juhul, kui ta

ei oleks nendega nõustunud, olnuks tal kogu aasta jooksul võimalik teha kostjale ettepanek lepingu

muutmiseks või leping tühistada. Hageja seda ei teinud. Tööleping lõpetati kooskõlas TLS § 77 lg 1

p-ga 2 alates 13. aprillist 2004. a. Kostja maksis hagejale lõpparve. See, et hageja lootis tähtajalise

lepingu muutumist tähtajatuks, ei tähenda, et kostja on hagejale midagi lubanud, teda eksitanud või

petnud. Esimese töölepingu lõppemist ei saa lugeda tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 97

mõttes erakorraliseks vajaduseks, sõltuvussuhteks, kogenematuseks või muuks selliseks asjaoluks,

mille tõttu oleks hageja olnud sunnitud 2. aprillil 2004. a sõlmima teise töölepingu äärmiselt

ebasoodsatel tingimustel. Tegelikkusele ei vasta hageja väited, et kostja esindaja pidas esimese

töölepingu tähtaega pikendatud katseajaks.

Teine tööleping sõlmiti kooskõlas töölepingu seaduse nõuetega määratud ajaks. Hageja ei

põhjendanud, miks on kolmeks kuuks sõlmitud lepingu tähtaeg ebamõistlikult lühike ja millisest

tähtajast alates on tähtaeg tema arvates mõistlik. Teine tööleping nägi hagejale ette erisoodustuse, mis

andis töötajale kindluse, et lepingu tähtaja jooksul teda ei koondata. Lisaks sellele on hageja esitanud

oma rahalise nõude suuremas summas, kui tal oleks hagi põhjendatuse korral võimalik saada, sest ta

töötab juba teise tööandja juures ja tal ei oleks ka töölepingu ebaseadusliku lõpetamise puhul

võimalik hüvitist saada üle kuue kuu keskmise palga, s.o üle 92 469 krooni.

Töötaja asumine teise tööandja juurde tööle tähendab töötaja soovimatust jätkata tööd selle tööandja

juures ja seega on töövaidlusorganil ITVS § 29 lg 2 järgi õigus lugeda töötaja töölt omal algatusel

lahkunuks teise tööandja juurde tööle asumisele eelnevast päevast. Seetõttu ei saa ka hagejat tööle

ennistada. Töölepingu ebaseaduslikuks tunnistamisel on kohtul õigus mõista hagejale hüvitis kuue

kuu keskmise palga, s.o mitte rohkem kui 92 469 krooni ulatuses.

3. Tallinna Linnakohus rahuldas 23. mai 2005. a otsusega hagi osaliselt, tunnustas poolte 2. aprillil

2004. a sõlmitud töölepingu p 1.2 tühisust ja luges lepingu sõlmituks määramata ajaks, tunnistas

töölepingu lõpetamise TLS § 77 järgi ebaseaduslikuks, luges poolte 2. aprillil 2004. a sõlmitud

töölepingu lõppenuks hageja algatusel ja mõistis kostjalt töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest

hageja kasuks välja hüvitise 46 242 krooni. Kohus jättis rahuldamata hageja nõude tööle

ennistamiseks ning sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga saamiseks.

Vastavalt TLS § 27 lg 2 p-le 5 võib määratud ajaks töölepingu sõlmida juhul, kui töölepingus nähakse

töötajale ette erisoodustused. Teine tööleping oli sõlmitud kolmeks kuuks ja selles oli erisoodustusena

märgitud tööandja loobumine töölepingu lõpetamisest koondamise tõttu lepingutähtaja jooksul.

Tööandja selline loobumine ei ole käsitatav erisoodustusena, kuna see ei soodusta töötajat.

Koondamise tõttu töölepingu lõpetamisest peab tööandja töötajale teatama ette vähemalt kaks kuud

või maksma hüvitist ning lisaks maksma töölepingu lõpetamise hüvitist ka kahe keskmise kuupalga

ulatuses. Seega on teise töölepingu sõlmimisel rikutud TLS § 27, mistõttu selle lepingu p 1.2 on

TsÜS § 87 järgi tühine ning lepingut tuleb käsitada tähtajatuna. TsÜS § 85 järgi ei too tehingu ühe osa

tühisus kaasa teiste osade tühisust ja ülejäänud osas on leping kehtiv.

Hageja nõue ei ole aegunud. Hageja vaidlustas töölepingu lõpetamise seaduses sätestatud tähtaja

jooksul. ITVS § 6 lg 2 järgi on töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamise nõude esitamise tähtaeg

üks kuu. Vaidlusalune tööleping lõpetati 22. juulil 2004. a. Hagi esitati kohtusse esmaspäeval,

23. augustil 2004. a, seega tähtaegselt. Hageja ei pidanud eraldi vaidlustama lepingu p 1.2, sest tal on

igal ajal õigus tugineda lepingu tühisusele.

Teine tööleping on tähtajatu ja see lõpetati ebaseaduslikult, kuna lepingu lõpetamiseks puudus alus.

Kui töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik, kuid töötaja ei soovi tööle ennistamist ja ta loetakse töölt

lahkunuks omal algatusel, mõistab töövaidlusorgan ITVS § 30 lg 2 järgi töötajale välja hüvitise kuni

tema kuue kuu keskmise palga ulatuses olenevalt töölepingu lõpetamise asjaoludest ja

seaduserikkumise iseloomust töölepingu lõpetamisel. Hüvitise suurus ei ole seatud sõltuvusse sellest,

kas töötaja asus teise tööandja juurde tööle või mitte. Hageja palus end tööle ennistada, välja mõista

keskmise palga sunnitud töölt puudumise aja eest ning lugeda töölepingu lõpetatuks omal algatusel

alates 13. märtsist 2005. a. Samas asus hageja 14. märtsil 2005. a tööle teise tööandja juurde, millest

nähtub, et hageja ei soovi töötada kostja juures. Hageja nõuded on vastuolulised. Kuna hageja soovis

algul tööle ennistamist, kuid asus menetluse kestel tööle uue tööandja juurde ja soovis tuvastada, et

leping lõpetati hageja algatusel, tuleb hageja lugeda töölt lahkunuks omal algatusel ja tööleping

lõpetatuks päevast, mil hageja viimati töötas kostja juures, s.o 22. juulist 2004. a.

Kuna kostja lõpetas töölepingu ebaseaduslikult, peab kostja ITVS § 30 lg 2 järgi maksma hagejale

hüvitist. Põhjendatud on maksta hagejale hüvitist tema kolme keskmise kuupalga ulatuses, s.o 46 242

krooni, sest hageja teadis, et kostja kaalub tema töökoha kaotamist, hageja tähtajalised töölepingud ei

andnud alust arvata, et kostja soovib töölepingu sõlmida aastateks ning TLS § 90 lg 1 p 1 järgi

pidanuks kostja hageja koondamisel maksma hüvitist kahe kuu keskmise palga ulatuses. Hageja

töölepingu ebaseaduslikule lõpetamisele eelnenud kuue kuu keskmine palk oli 15 414 krooni.

Hageja nõue saada palka sunnitud töölt puudumise aja eest on alusetu, kuna hageja on asunud uuele

töökohale.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus linnakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti

rahuldamata tema nõue keskmise palga väljamõistmiseks sunnitud töölt puudumise aja eest. Vastavalt

ITVS § 29 lg-le 2 loeb töövaidlusorgan töötaja omal algatusel lahkunuks töötaja teise tööandja juurde

tööle asumisele eelnevast päevast. Hageja asus uue tööandja juures tööle 14. märtsil 2005. a, kuid

kohus otsustas lugeda ta lahkunuks 22. juulist 2004. a. Kohus asendas iseseisvalt hageja nõude

alternatiivse nõudega ja rahuldas selle, rikkudes protsessiõiguse norme.

Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

5. Kostja palus apellatsioonkaebuses linnakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi rahuldati ja

kostjalt mõisteti välja töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitis 46 242 krooni. Nii esimene

kui teine tööleping sõlmiti määratud tähtajaks vastavalt TLS §-le 27. Puudub alus teise töölepingu

p 1.2 tühiseks tunnistamiseks TsÜS § 87 alusel. TLS § 27 lg 2 järgi on üheks määratud tähtajaks

töölepingu sõlmimise aluseks tööandja loobumine töölepingu lõpetamisest töötaja koondamise tõttu,

mis on seaduses otsesõnu nimetatud töötajale ettenähtud erisoodustuseks. Kuna hageja võttis end

13. augustil 2004. a, s.o 21 päeva pärast töölepingu lõppemist, töötuna arvele, mis on

töötuskindlustushüvitise saamise eelduseks, on hageja nõue töölepingu p 1.2 tühiseks tunnistamiseks

ja sellest tulenevalt töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamine ning kaasnev hüvitise nõue

üheaegselt töötuskindlustuse hüvitise saamisega käsitatav hageja soovina kostja arvel alusetult

rikastuda. Kostja palus apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral vähendada hüvitist ühe kuu

keskmise palgani, s.o 15 414 kroonini.

Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus muutis 8. novembri 2005. a otsusega linnakohtu otsust hüvitise ja

riigilõivu suuruse osas ning muutis kuupäeva, millest alates tuleb hageja lugeda omal algatusel töölt

lahkunuks. Muus osas leidis ringkonnakohus, et linnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et hageja töötas kostja juures kahe

töölepingu järgi, et mõlema lepingu p-s 1.2 nimetati erisoodustuseks tingimust tööandja loobumise

kohta töölepingu lõpetamisest koondamise tõttu lepingutähtaja jooksul, et teise töölepingu järgi pidi

hageja töötama kostja juures 14. aprillist 2004. a 13. juulini 2004. a, et hagejale teatati selle

töölepingu lõpetamisest ette 22. juunil 2004. a, et hageja haigestumise tõttu lõpetati tööleping

22. juulil 2004. a ja et hageja töötab alates 14. märtsist 2005. a teise tööandja juures.

Pooled vaidlevad selle üle, kas kolmeks kuuks sõlmitud töölepingus saab tingimust koondamisest

loobumise kohta pidada erisoodustuseks, kas selline lepingutingimus kehtib, kas see tööleping

lõpetati õigesti ja kui lepingut ei lõpetatud õigesti, siis milline on kostja vastutus. Vaidlus on ka selle

üle, kas hagejal on õigus pärast teise tööandja juurde tööle asumist nõuda enda tööle ennistamist

ajavahemikuks töölepingu lõpetamise päevast kuni teise tööandja juurde tööle asumise päevani ja

nõuda kostjalt keskmise palga väljamõistmist kogu selle ajavahemiku eest või on tal ainult õigus

saada hüvitist TLS § 117 lg 2 järgi.

Linnakohus leidis õigesti, et teist töölepingut tuleb käsitada määramata ajaks sõlmitud töölepinguna,

kuna selle lepinguga erisoodustust tegelikult ei antud. Lähtudes TLS § 27 lg 2 p 5 mõttest, on

erisoodustuseks vaid selline lepingusse võetav tingimus, mis on töötajale seadusest tulenevatest ja

tavaliselt kasutatavatest tingimustest soodsam. Kui töötaja oleks töölepingu kehtivuse ajal koondatud,

oleks ta saanud hüvitist suuremas ulatuses, kui oleks olnud tema palk töölepingu kogu aja eest. Seega

ei ole koondamisest loobumine erisoodustus. Kuna tähtajalise töölepingu sõlmimiseks alust ei olnud,

siis on töölepingu lõpetamine tähtaja möödumise tõttu ebaseaduslik.

Linnakohus tuvastas ebaõigesti, et hageja lahkus omal algatusel töölt 22. juulil 2004. a. Kui töötaja

oli pärast töölepingu lõpetamist asunud tööle teise tööandja juurde, loeb töövaidlusorgan töötaja

ITVS § 29 lg 2 järgi omal algatusel lahkunuks töötaja teise tööandja juurde tööle asumisele eelnevast

päevast. Kuna hageja asus teise tööandja juures tööle 14. märtsil 2005. a, tuleb lugeda hageja kostja

juurest töölt lahkunuks 13. märtsist 2005. a.

TLS § 117 lg-te 1 ja 2 kohaselt on töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel tööandja poolt töötajal

õigus nõuda enda tööle ennistamist, töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu muutmist ja sunnitud

töölt puudumise aja eest keskmise palga maksmist. Kui töötaja loobub tööle ennistamisest, on

tööandja kohustatud maksma töötajale hüvitist kuni kuue kuu keskmise palga ulatuses. Hageja taotles

hagis enda tööle ennistamist ja keskmise palga väljamõistmist sunnitud töölt puudumise aja eest.

3. mail 2005. a esitatud avalduses palus hageja end tööle ennistada alates 23. juulist 2004. a ja lugeda

omal algatusel lahkunuks 13. märtsil 2005. a. Linnakohus jättis õigesti rahuldamata hageja taotluse

tema tööle ennistamise ja keskmise palga nõudes, kuna töölepingu seadus ei näe ette töötaja tööle

ennistamist ja talle keskmise palga maksmist TLS § 117 lg 1 järgi, kui töötaja juba töötab teise

tööandja juures ja ei soovi endise tööandja juurde uuesti tööle asuda. Hagejal on õigus saada TLS

§ 117 lg 2 järgi hüvitist.

Linnakohus ei asendanud omal algatusel hageja nõuet alternatiivse nõudega, vaid, tuvastanud

töölepingu lõpetamise asjaolud, kohaldas kooskõlas enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg-ga 4 hageja varalise nõude osas TLS § 117 lg-t 2 ja

mõistis välja hüvitise selle alusel.

Linnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise hageja kolme kuu keskmise palga ulatuses.

Võttes arvesse, et hageja oli kostjaga töölepingut sõlmides teadlik, et kostja ei soovi täita deklarant-

ekspediitori kohta määramata ajaks tööle võetava töötajaga, et hageja töötas kostja juures suhteliselt

lühikest aega ja et kostja ise nõustus kõigi töölepingusse võetud tingimustega, on linnakohus

mõistnud kostjalt hageja kasuks välja liiga suure hüvitise. Puuduvad tõendid selle kohta, et hagejat

peteti või esinesid muud asjaolud, mis ei võimaldanud tal selliste lepingute sõlmimisest mõistlikult

järeldada selle tööandja juures töötamise lühiajalisust. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista

hüvitis ühe kuu keskmise palga, s.o 15 414 krooni ulatuses.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega mõisteti

kostjalt hageja kasuks välja 15 414 krooni. Hageja palus teha selles osas uue otsuse asja alama astme

kohtule uueks läbivaatamiseks andmata ning ennistada hageja tööle, lugeda tööleping lõppenuks

13. märtsil 2005. a ja mõista kostjalt hageja kasuks välja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmine

palk 121 338 krooni 68 senti.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ületas linnakohus nõude piire, kui tegi otsuse nõude kohta,

mida hageja ei esitanud. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et linnakohus kohaldas tuvastatud

asjaoludele õigesti TLS § 117 lg-t 2. TLS § 117 lg-d 1 ja 2 on alternatiivsed ja üksnes töötajal on

õigus valida, mille alusel ta hüvitist saada soovib.

Kohtud käsitasid ekslikult hageja uue tööandja juurde tööle asumist endise tööandja juurde tööle

ennistamisest loobumisena. Seadus ei keela töölepingu lõpetamise vaidlustamise korral asuda tööle

uue tööandja juurde.

Põhjendamatu on lugeda tööleping lõpetatuks 13. märtsist 2005. a ja jätta kuni selle ajani keskmine

palk välja mõistmata. Kui selle aja eest palka ei maksta, siis ei ole tööandja kohustatud ka maksma

sotsiaalmaksu ega arvestama pensioniõiguslikku staaþi, mille arvestamine on ilmselt ITVS § 29 lg 2

eesmärgiks. Hüvitiselt sotsiaalmaksu ei maksta.

Kohtud leidsid ekslikult, et tööle ennistamine on võimatu, kuna hageja töötab teise tööandja juures,

jättes arvestamata, et töölepingu ebaseaduslikust lõpetamisest kuni töövaidlusorgani otsuse

jõustumiseni ennistatakse töötaja tagasiulatuvalt tööle n-ö fiktiivselt. Hageja palus end tööle

ennistada ja mõista välja keskmise palga sunnitud töölt puudutud aja eest TLS § 117 lg 1 alusel.

Töölepingu seadus ei kohusta töötajat muutma oma nõuet, kui ta asub vaidluse ajal tööle teise

tööandja juurde.

8. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise ja

materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel

tühistada osas, millega jäeti rahuldamata hageja kostja juurde tööle ennistamise nõue ja mõisteti

hagejale TLS § 117 lg 2 alusel välja hüvitis 15 414 krooni töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest.

Tühistatud osas tuleb asi TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

10. Ringkonnakohus tuvastas, et kostja lõpetas 22. juulil 2004. a hagejaga töölepingu ebaseaduslikult

ja luges töölepingu lõppenuks hageja algatusel 13. märtsist 2005. a. Kuna selles osas ringkonnakohtu

otsust vaidlustatud ei ole, siis kolleegium nimetatud küsimuses ringkonnakohtu otsust läbi ei vaata.

Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas hagejal on õigus pärast teise tööandja juurde tööle

asumist nõuda TLS § 117 lg 1 alusel enda tööle ennistamist kuni teise tööandja juurde tööle asumise

päevani, sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga maksmist ja töölepingu hageja soovil

lõpetatuks lugemist.

11. 3. juuni 2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-35-03 (RT III 2003, 21, 209) asus kolleegium

seisukohale, et tööle ennistamine ning sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga saamise

õigus (TLS § 117 lg 1) ja tööle ennistamisest loobumisel kuni kuue kuu keskmise palga ulatuses

hüvitise saamise õigus (TLS § 117 lg 2) on töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamisel

iseseisvad ja erinevad õiguskaitsevahendid. Samal seisukohal on kolleegium ka praegu.

Töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel tööandja algatusel on töötajal TLS § 117 lg 1 järgi õigus

nõuda enda tööle ennistamist, töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu muutmist ja sunnitud töölt

puudumise aja eest keskmist palka. Sama tuleneb ka ITVS § 29 lg-st 1, mille kohaselt on töölepingu

lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamisel töötajal õigus nõuda endist tööd või ametikohta, ja ITVS

§ 30 lg 1 järgi mõistab töövaidlusorgan töötaja tööle ennistamisel töötajale välja keskmise palga

sunnitud töölt puudumise aja eest, välja arvatud seaduses ettenähtud erijuhtudel. Seega on töölepingu

ebaseaduslikul lõpetamisel töötajal eelkõige õigus nõuda enda tööle ennistamist ja hüvitist sunnitud

töölt puudumise aja eest.

Juhul, kui töötaja loobub tööle ennistamisest, on tööandja TLS § 117 lg 2 järgi kohustatud maksma

töötajale hüvitist kuni töötaja kuue kuu keskmise palga ulatuses. ITVS § 29 lg-s 2 on täpsustatud, et

kui töötaja vaidlustab töölepingu lõpetamise seaduslikkuse, kuid ei soovi tööle ennistamist, siis peab

töövaidlusorgan töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamisel lugema töötaja omal algatusel

lahkunuks alates töövaidlusorgani otsuse avalikult teatavakstegemise päevast. Kui töötaja oli pärast

töölepingu lõpetamist asunud tööle teise tööandja juurde, loeb töövaidlusorgan töötaja omal algatusel

lahkunuks töötaja teise tööandja juurde tööle asumisele eelnevast päevast. Sellisel juhul mõistab

töövaidlusorgan ITVS § 30 lg 2 järgi töötajale välja hüvitise kuni tema kuue kuu keskmise palga

ulatuses olenevalt töölepingu lõpetamise asjaoludest ja seaduserikkumise iseloomust töölepingu

lõpetamisel ning hüvitise suurus ei ole seatud sõltuvusse sellest, kas töötaja asus teise tööandja juurde

tööle või mitte.

Eeltoodust tulenevalt on töötaja esmaseks nõudeks tööle ennistamise ja sunnitud töölt puudumise aja

eest keskmise palga nõue. Kui töötaja loobub tööle ennistamisest, saab TLS § 117 lg 2 ja ITVS § 30

lg 2 järgi mõista talle välja hüvitise kuni kuue kuu keskmise palga ulatuses. Seega saab töötaja ise

valida, kumma nõude ta esitab.

12. Kolleegium leiab, et kui töötaja on esitanud TLS § 117 lg 1 alusel tööle ennistamise ja sellest

tuleneva keskmise palga nõude, kuid on vahepeal asunud tööle teise tööandja juurde, võib töötaja

oma nõuet kohtumenetluses muuta, st nõudest loobuda ning nõuda töölepingu ebaseadusliku

lõpetamise eest TLS § 117 lg 2 alusel hüvitist kuni kuue kuu keskmise palga ulatuses. Kui töötaja

oma nõuet kohtumenetluses ei muuda ja nõuab endiselt TLS § 117 lg 1 alusel enda tööle ennistamist

ja keskmist palka sunnitud töölt puudutud aja eest, ei saa kohus rahuldada hageja nõuet TLS § 117

lg 2 alusel. Kolleegium jääb 3. juuni 2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-35-03 väljendatud seisukoha

juurde, mille kohaselt saab töövaidlusorgan kohustada tööandjat maksma töötajale TLS § 117 lg 2

järgi hüvitist ainult siis, kui töötaja loobub tööle ennistamise nõudest. (Vt ka Riigikohtu 15. veebruari

2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-05 (RT III 2006, 8, 72)).

Käesolevas vaidluses palus hageja enda tööle ennistamist ja sunnitud töölt puudutud aja eest

keskmise palga väljamõistmist kuni tema tööleasumiseni uue tööandja juures TLS § 117 lg 1 alusel.

Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et hageja loobus tööle ennistamise nõudest, sest hageja ei ole

hagi menetlusõiguse kohaselt muutnud. Kuna hageja ei muutnud kohtumenetluses oma nõuet ega

nõudnud töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitist TLS § 117 lg 2 alusel, ei saanud kohtud

hagejale hüvitist ka nimetatud sätte alusel välja mõista. Tehes otsuse nõude kohta, mida hageja ei

esitanud, ületasid kohtud hagi piire, rikkudes sellega otsuse tegemise ajal kehtinud TsMS § 229 lg-t 1.

13. Asjas on tuvastatud, et tööleping hagejaga lõpetati ebaseaduslikult 22. juulil 2004. a. 14. märtsil

2005. a asus hageja tööle teise tööandja juurde. Ringkonnakohus asus seisukohale, et hagejaga tuleb

tööleping lugeda nendel asjaoludel lõppenuks teise tööandja juurde tööleasumisele eelnevast päevast,

s.o 13. märtsist 2005. a. Nimetatud asjaolusid ei ole kassatsiooniastmes vaidlustatud. Lisaks asus

ringkonnakohus seisukohale, et linnakohus jättis õigesti rahuldamata hageja taotluse tema tööle

ennistamise ja keskmise palga nõudes, kuna töölepingu seadus ei näe ette töötaja tööle ennistamist ja

talle keskmise palga maksmist TLS § 117 lg 1 järgi, kui töötaja juba töötab teise tööandja juures ja ei

soovi endise tööandja juurde uuesti tööle asuda.

Kolleegium nimetatud seisukohaga ei nõustu. Töölepinguseadus ja individuaalse töövaidluse

lahendamise seadus ei näe ette seda, et töötaja tööle asumisel teise tööandja juurde ei saa töötajat

endise tööandja juurde tööle ennistada ja sellest tulenevalt mõista töötajale keskmist palka sunnitud

töölt puudutud aja eest. Kui töötaja soovib enda tööle ennistamist, olles asunud vahepeal tööle teise

tööandja juures, võib kohus töötaja tööle ennistada. Kui töötaja ei soovi enda tööle ennistamist, peab

töötaja vastav soov olema väljendatud ka menetlusõiguslikult arusaadaval viisil, s.o hagi

muutmisega. Asja materjalidest hagi muutmise avaldust ei nähtu.

Samas saab kohus töötaja tööle ennistamise ja keskmise palga saamise nõuet lahendades arvestada ka

asjaoluga, et hageja on vahepeal asunud tööle teise tööandja juures. Kohus ei saa ennistada töötajat

tööle tagasiulatuvalt teatud kuupäevani, lugedes järgnevalt töölepingu lõpetatuks töötaja enda soovil,

sest see ei oleks kooskõlas TLS § 117 lg 1 mõttega. Tööle ennistamine kui töötaja kaitsevahend

töölepingu ebaseadusliku lõpetamise vastu on suunatud sellele, et töötaja saaks tagasi oma töö- või

ametikoha, kus ta soovib töötada. Kui töötaja ei soovi endise tööandja juures töötada, puudub alus

töötaja tööle ennistamiseks ja TLS § 117 lg 1 alusel hagi rahuldamiseks.

14. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus selgitama, kas hageja soovib saada tagasi oma

töökoha kostja juures, s.o kas töötaja tööle ennistamiseks ja sunnitud töölt puudutud aja eest

keskmise palga maksmiseks on TLS § 117 lg 1 järgi alust.

Ants Kull, Lea Laarmaa, Jaak Luik