3-3-1-32-06 · Riigikohus

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-32-06

Määruse kuupäev

15. mai 2006

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

U. M. kaebus Lääne Politseiprefektuurilt ja

Rahandusministeeriumilt varalise kahju 17 000 000 krooni ja

mittevaralise kahju 1 000 000 krooni hüvitamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 22. detsembri 2005. a määrus

haldusasjas nr 2-3/1101/05

Menetluse alus Riigikohtus

Rahandusministeeriumi määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Rahandusministeeriumi määruskaebus osaliselt.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 22. detsembri 2005. a määrus haldusasjas nr 2-3/1101/05

ja Tallinna Halduskohtu 14. novembri 2005. a määrus haldusasjas nr 3-1674/2005.

Saata asi edasiseks menetlemiseks Tallinna Halduskohtule varalise kahju (saamatajäänud tulu)

hüvitamise nõudes ja tervisele tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Lugeda U. M.

kaebus nime määrimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas esitatuks

tähtaja olulise rikkumisega ja jätta kaebus selles osas läbi vaatamata.

Kautsjon tagastada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Politseiprefektuur alustas 15. veebruaril 2001 kriminaalasja menetlust KrK § 142 lg 2

tunnustel selle kohta, et 13. veebruaril 2001 helistas tundmatu vene keelt kõnelev meesterahvas

I. Okase telefonile ja nõudis 50 000 krooni tasumist U. M. kontoarvele. Raha mittemaksmisel

ähvardati I. Okast ja tema peret eluohtliku vägivallaga.

23. veebruaril 2001 kohaldati U. M. suhtes tõkendina vahi all pidamist kuni 5. märtsini 2001.

28. veebruaril 2001 muudeti tõkendit, kohaldades tõkendina allkirja elukohast mittelahkumise kohta.

24. aprillil 2001 lõpetati kriminaalasja menetlus seoses kuriteo koosseisu puudumisega.

Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse alusel hüvitati

17. mail 2001. a U. M.-le 2968 krooni alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju ja kompenseeriti

tasutud õigusabi kasutamine.

2. U. M. esitas 4. juunil 2004 Tallinna Halduskohtule kaebuse Rahandusministeeriumi kaudu Eesti

Vabariigi vastu ebaseadusliku kinnipidamisega tekitatud varalise kahju 25 200 000 krooni ja

mittevaralise kahju 1 000 000 krooni hüvitamiseks. 11. märtsil 2005 esitas U. M. kohtule täpsustatud

kaebuse, milles taotles mõista Siseministeeriumi kaudu Eesti Vabariigilt välja kaebuse esitaja kasuks

tema ebaseadusliku kinnipidamisega tekitatud varaline kahju (saamatajäänud tulu) 17 000 000 krooni

ja mittevaraline kahju seoses nime määrimise ja tervise kahjustamisega 1 000 000 krooni.

Eesti Vabariik Politseiameti kaudu (esindaja Siseministeerium) pidas õigeks vastustajaks Lääne

Politseiprefektuuri ja Rahandusministeeriumi ning väitis, et kahjunõue on aegunud.

Rahandusministeerium palus lõpetada asja menetlus tähtaja möödumise tõttu.

3. Kohus märkis 19. augusti 2005 määruses, et kaebuse sisuline läbivaatamine on takerdunud

vaidlustesse vastustaja ümber. Vaieldav pole, et kaebajalt oli alusetult vabadus võetud.

Rahandusministeeriumi poolt arvestatud ja väljamakstud hüvitust peab kaebaja ebapiisavaks. Sama

määrusega tunnistas kohus vastustajateks Lääne Politseiprefektuuri ja Rahandusministeeriumi.

4. U. M. leidis, et kaebus esitati tähtaegselt. Kaebuse esitamise tähtaeg hakkas kulgema päevast, mil

ta sai teada, et kriminaalmenetluslikud võimalused kahju hüvitamiseks on määramata ajaks

ammendunud, s.o alates 8. septembrist 2003, kui Tallinna Politseiprefektuuri teatise kohaselt peatati

kriminaalasja menetlus kuriteo sooritanud isiku selgekstegemiseni. Kaebuse esitaja väitel sai ta teada

kahju tekitamisest 5. juuni 2001. a kirjaga. Seega on 4. juunil 2004 halduskohtule saabunud kaebus

esitatud HKMS § 9 lg-s 4 toodud 3-aastase tähtaja sees. Juhuks, kui kohus leiab, et kaebus ei ole

esitatud tähtaegselt, esitas U. M. taotluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks.

2004. a jaanuaris esitas U. M. hagiavalduse Tallinna Linnakohtule ebaseadusliku kinnipidamisega

tekitatud varalise ja mittevaralise kahju sissenõudmiseks. Linnakohtu 19. märtsi 2004. a määrusega

lõpetati asja menetlus seoses pädevuse puudumisega.

5. Lääne Politseiprefektuur palus menetlus lõpetada aegumise tõttu. Kohaldada tuleb 2001. a

kehtinud Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadust

(AVVKHS), mille § 6 lg 1 nägi ette kuuekuuse kohtusse pöördumise tähtaja, arvates isiku suhtes

tehtud lahendi jõustumisest. Aluseks tuleb võtta 24. aprilli 2001. a kriminaalmenetluse lõpetamise

määrus. Seega aegus nõude esitamine 2001. a oktoobris. Rahandusministeeriumi kaudu hüvitati

2001. a mais U. M.-le alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju. Sellest ajast oli U. M.-le teada

kahju hüvitamise kord ja tähtajad. Kaebajal oli 2001. a maist esindajana advokaat ja võimalus

õigusalaste teadmistega isiku abi kasutades esitada nõuded seaduses sätestatud tähtaegadel.

Rahandusministeerium palus lõpetada asja menetlus tähtaja möödumise tõttu. Kuna õigus hüvitise

taotlemiseks tekkis kaebajal juba 2001. aasta aprillis, möödus hagi esitamise tähtaeg tulenevalt RVS

§ 31 lg-st 2 ja AVVKHS § 6 lg-st 1 sama aasta oktoobris.

6. Tallinna Halduskohus jättis 14. novembri 2005. a määrusega nr 3-1674/2005 kaebuse esitamise

tähtaja ennistamata ja lõpetas menetluse järgmiste põhjendustega:

1) AVVKHS § 6 lg-te 1 ja 2 kohaselt isikul on õigus esitada hagi riigi vastu temale alusetult vabaduse

võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks kuue kuu jooksul hüvitise taotlemise õiguse tekkimise

päevast, kusjuures isikul, kes on saanud hüvitist kohtuvälises korras, pole õigust saada sama seaduse

§ 5 lg-s 4 näidatud kahju eest hüvitist kohtu kaudu;

2) U. M.-lt oli alusetult vabadus võetud ajavahemikul 21. veebruarist kuni 28. veebruarini 2001.

Kriminaalmenetluse tema suhtes lõpetas Pärnu Politseiprefektuur 24. aprillil 2001 määrusega.

Rahandusministeerium hüvitas 17. mail 2001 kohtuvälises korras kaebajale 8 päeva vahi all

pidamisega tekitatud kahju 10 187,55 krooni;

3) eeltoodust koosmõjus 2001. aastal kehtinud AVVKHS § 1 lg 1, § 2 lg 1, § 3, § 4 lg 2 ja 6, § 5 lg 4

ning § 6 lg 1 ja 2 võib teha järelduse, et U. M.-l oli õigus 6 kuu jooksul 24. aprilli 2001. a määruse

jõustumisest taotleda talle alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist kas kohtuväliselt

või kohtu kaudu. Kuna kaebaja taotles ja talle ka hüvitati kahju kohtuväliselt, siis puudus tal õigus

taotleda samal alusel kahju hüvitamist ka veel kohtu kaudu. Kui kaebaja pidas väljamakstud summat

ebaõigeks, oleks ta pidanud pöörduma üldkohtusse hiljemalt novembris 2001;

4) antud juhul ei kuulu kohaldamisele HKMS-s sätestatud kahju hüvitamise kaebetähtaeg. Aga isegi

siis, kui lähtuda HKMS enne 1. jaanuari 2002 kehtinud § 9 lg 2 üldnormist, oleks kaebus esitatud

tähtaja rikkumisega, sest kaebaja pidi kahju tekkimisest saama teada 28. veebruaril 2001 või hiljemalt

24. aprillil 2001. Kaebajal pidi eelnimetatud ajal olema selge, et ta ei saa täita äriühinguga Blesk

sõlmitud lepingut, mille kohaselt pidi ta kokkulepitud kauba tarnima hiljemalt 28. veebruaril 2001;

5) juba 2001. a kevadel teadis U. M. enda kinnipidamise alusetusest, talle tekkinud kahjust, kahju

hüvitamise võimalusest ja korrast. Lisaks oli tal võimalus kasutada õigusalaste teadmistega isiku abi.

Järelikult oleks U. M. olnud võimeline esitama nõuded seaduses sätestatud tähtajal ja korras. Tähtaja

ennistamise aluseks ei saa olla ka kaebaja ekslik pöördumine linnakohtusse või paar kuud enne

käesoleva kaebuse esitamist halduskohtusse. Kuna kohus ei tuvastanud ühtegi objektiivset asjaolu,

mis oleks takistanud U. M.-l kaebusega õigeaegselt kohtusse pöörduda või mis oleks seadnud tema

elu ohtu, siis puudub alus tähtaja ennistamise taotluse rahuldamiseks.

7. Erikaebuses palus U. M. ennistada kaebuse esitamise tähtaeg. Kaebuse esitaja on elatanud, halva

tervisega võõramaalane, kellel sisuliselt ei ole kokkupuudet Eesti kultuuri- ja õigusruumiga. U. M. on

olnud väga aktiivne, püüdes jalule seada oma õigusi. Ta on esitanud korduvalt kaebusi nii politseile,

Riigiprokuratuurile kui ka Vabariigi Presidendile. Kuigi formaaljuriidiliselt on esindajal raske

kaebuse esitamise tähtaja möödalaskmise osas kohtule ja vastustajale vastu vaielda, siis sisuliselt on

U. M. talle tekitatud kahju asjaga kogu aeg tegelenud. U. M. esindaja on seisukohal, et kaebuse

ennistamise tähtaja käsitlemisel tuleks lähtuda ka õiguslikes küsimustes kogenematu kaebaja

tegutsemise aktiivsusest ja sihikindlusest. Kaebajal oli põhjendatud ootus, et tema suhtes

toimepandud ülekohus heastatakse.

8. Tallinna Ringkonnakohus tühistas Tallinna Halduskohtu määruse ja saatis asja edasiseks

menetlemiseks samale kohtule. Ringkonnakohus põhjendas määrust järgmiselt:

1) kuigi erikaebuses ei esitatud otseseid vastuväiteid kohtu järeldusele, et kaebuse esitamise tähtaeg

on mööda lastud, kontrollis ringkonnakohus kõigepealt kaebuse esitamise tähtaegsust, sest tähtaegse

kaebuse puhul oleks menetluse lõpetamine igal juhul ebaõige;

2) kaebus esitati 4. juunil 2004. Sellega nõuti ebaseadusliku kinnipidamisega tekitatud varalise ja

mittevaralise kahju hüvitamist. Kohus lähtus kaebetähtaja kontrollimisel alusetult AVVKHS

sätestatud tähtajast, jättes tähelepanuta, et kaebaja taotleb avaliku võimu õigusvastase tegevusega

tekitatud kahju hüvitamist, mitte alusetu kinnipidamisega tekitatud kahju hüvitamist (kaebuse

täpsustus lk 204). Vaheteole alusetu ja ebaseadusliku kriminaalmenetluse toiminguga tekitatud kahju

osas on tähelepanu juhtinud Riigikohtu halduskolleegium 17. aprilli 2001. a otsuses asjas nr 3-3-1-

10-01. Alusetu vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks näeb seadus ette erikorra ja

lühendatud tähtajad, kuid kui kaebaja väitel on kahju tekitatud politsei õigusvastase tegevusega, tuleb

kaebuse esitamise tähtaja osas lähtuda kahju tekitamise ajal kehtinud HKMS § 9 lg-st 2, mille

kohaselt võib kaebuse õigusvastase haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamiseks esitada

kolme aasta jooksul, arvates kahju tekitamisest teada saamisest, kuid mitte hiljem, kui kümne aasta

möödudes õigusvastase haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest (RVS § 31 lg 2);

3) kaebuses (tlk 126) on selgitatud kahju tekkimise asjaolusid selliselt, et firmaga Moshe Nasim ja

Co 21. jaanuaril 2001 sõlmitud vahendustegevuse lepingu kohaselt pidi ta saama komisjonitasu

17 miljonit krooni, kuid saades teada kaebaja kinnipidamisest, lõpetas eelnimetatud firma 5. juunil

2001 kaebajaga lepingu. Seega peab kaebaja varalise kahju tekkimisest teada saamiseks viimati

nimetatud kuupäeva. Kohus on leidnud, et kui kohaldada HKMS § 9 lg-s 2 sätestatud tähtaega, siis

pidi kaebaja kahju tekkimisest saama teada 28. veebruaril 2001 või hiljemalt 24. aprillil 2001, mil

kriminaalmenetlus tema suhtes lõpetati. Kohus lähtus asjaolust, et kaebajal pidi eelnimetatud ajal

olema selge, et ta ei saa täita äriühinguga Blesk sõlmitud lepingut, sest selle täitmise kuupäev oli

28. veebruar 2001. Toimiku materjalide põhjal (istungiprotokoll lk 110 ja kaebus lk 126) nähtub, et

kaebaja ei soovi enam kahju äriühinguga Blesk sõlmitud lepingu nurjumise pärast, sest ta tegutses

seal üksnes OÜ Koppeno esindajana. Seega ei ole kohtu põhjendused asjakohased. 21. jaanuaril 2001

firmaga Moshe Nasim ja Co sõlmitud vahendustegevuse kavatsuste protokollis (lk 19) ei ole teenuste

täitmise tähtaegu märgitud ja ainukeseks viiteks lepingu ülesütlemise kohta on 5. juuni 2001. a kiri.

Kuna kohtul puuduvad muud andmed väidetavast kahjust teadasaamise aja kohta, tuleb eeldada

kaebaja esitatud väite õigsust. Seega pole kaebus eelnimetatud lepingu ülesütlemisest väidetavalt

tekkinud kahju nõudmiseks aegunud;

4) aegunud pole ka mittevaralise kahju nõue, sest kaebaja väitel halvenes tema tervis kinnipidamise

tagajärjel ning tema hea nimi on määritud, mistõttu ta kaotas endised lepingupartnerid ja kliendid.

Kinnipidamise tagajärjed ilmnesid kaebaja väitel mitte vahetult peale vabastamist või kriminaalasja

menetluse lõpetamist. Kaebaja on kaotanud täielikult töövõime ja on maksujõuetu;

5) kuna kaebus on esitatud tähtaegselt, pole vaja hinnata erikaebuse väiteid mõjuvate põhjuste

olemasolust tähtaja ennistamiseks ega vastustajate vastuväiteid samas küsimuses;

6) kaebus on esitatud Pärnu Politseiprefektuuri (õigusjärglane on Lääne Politseiprefektuur)

õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Rahandusministeerium on alusetult vabaduse

võtmisega tekitatud kahju hüvitanud ja kaebuses ei väideta, et ministeerium tegi õigusvastaseid

toiminguid. See, et alusetu kinnipidamise eest makstud hüvitis kaebajat ei rahulda, ei tähenda

Rahandusministeeriumi toimingu vaidlustamist. Kaebaja peab kinnipidamist seadusevastaseks, sest

tema arvates oleks politseil hoolika ja kohusetundliku toimimise korral pidanud kriminaalasja

algatamise avalduse saamisel olema selge, et tegelikult puudub kaebaja käitumises kuriteo koosseis.

Kaebaja nõuab tekitatud kahju hüvitamist täies ulatuses, arvestades kahju hüvitamise regulatsiooni ja

põhimõtteid;

7) asja menetlemisel tuleb kaaluda, kas Rahandusministeerium kaasati protsessi õigesti vastustajana.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

9. Rahandusministeerium palub määruskaebuses tühistada ringkonnakohtu määrus ja jätta jõusse

halduskohtu määrus ning väidab järgmist:

1) U. M. tahe on saada hüvitist, mis on seotud tema ebaseadusliku kinnipidamisega AVVKHS mõttes

(tl 126). Ta leiab, et Rahandusministeeriumi kaudu makstud hüvitis ei leevenda kannatusi, mis said

talle osaks kriminaalasja menetlemise ajal. Kriminaalasja menetlemise lõpetamisest teeb ta järelduse,

et menetlus oli ebaseaduslik;

2) moraalse kahju hüvitamise nõuet põhjendati ebaseaduslikust kinnipidamisest tingitud tervise

halvenemise ja hea nime kaotusega. Kaebuse esitajat peeti kinni 21. kuni 28. veebruarini 2001.

Kriminaalmenetlus lõpetati sama aasta 24. aprillil;

3) 2002. a 1. jaanuaril jõustunud RVS § 31 lg 2 kohaselt võib enne RVS jõustumist tekitatud kahju

hüvitamiseks kaebuse esitada enne Riigivastutuse seaduse jõustumist vastava vaidluse lahendamiseks

kaebuse või hagi esitamiseks kehtinud tähtaja jooksul, kuid mitte hiljem kui kolme aasta jooksul

seaduse jõustumisest arvates. 2001. a reguleeris alusetu vabaduse võtmisega tekitatud kahju

hüvitamist Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus, mille

§ 6 lg l andis seaduse § l lg-s l näidatud isikule õiguse esitada riigi vastu temalt alusetult vabaduse

võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks hagi kuue kuu jooksul hüvitise taotlemise õiguse tekkimise

päevast, antud juhul kriminaalmenetluse lõpetamise määruse jõustumisest. Kuna õigus hüvitise

taotlemiseks tekkis juba 2001. a aprillis, siis möödus hagi esitamise tähtaeg sama aasta oktoobris;

4) mittevaralise kahju osas leidis ringkonnakohus, et kaebuse esitaja väitel ilmnesid kinnipidamise

tagajärjed mitte vahetult pärast vabastamist või kriminaalasja menetluse lõpetamist. Ringkonnakohus

ei märgi, mis ajast tuleb lugeda kaebuse esitamise tähtaja kulgemist, kuid leiab, et mittevaralise kahju

hüvitamise nõue esitati tähtaegselt;

5) kaebuse esitaja terviseprobleemid ilmnesid Pärnu Politseiprefektuuri arestimajas viibimise ajal.

U. M. oli haiglas 25. ja 26. veebruaril 2001. U. M. väidab 11. märtsi 2004. a kaebuses, et sai neljanda

infarkti kinnipidamise ajal. Lääne Politseiprefektuuri esitatud väljavõte Pärnu Politseiprefektuuri

dokumendiregistrist kinnitab, et kinnipidamise ajal ja vahetult pärast seda asus kaebuse esitaja uurima

kinnipidamise õiguspärasust, leides, et vahi all pidamine mõjutas oluliselt tema tervislikku seisundit.

14. mai 2001. a kirjas prokurörile väidab kaebuse esitaja sõnaselgelt, et tervis halvenes järsult

kinnipidamise ajal. Seega tekkis kahju hüvitise esitamise õigus hiljemalt 24. aprillil 2001, kui

kriminaalmenetlus lõpetati. U. M. oli 100% töövõimetu juba 2001. a enne kinnipidamist. Vaatamata

tervislikule seisundile tegeles ta vahendustegevusega rahvusvahelisel tasemel. Halduskohus on

õigesti hinnanud mittevaralise kahju teadasaamise aega ning selle hüvitamise tingimusi alusel;

6) möödas on ka varalise kahju hüvitamise nõude tähtaeg. AVVKHS § 5 lg 4 ja § 6 lg 2 koosmõjust

võib väita, et alusetult vabaduse võtmisega tekitatud varalise kahju, mis ei seisne töötasu, pensioni

või muu kindla sissetuleku kaotuses, hüvitamise alused tulenevad teistest tsiviilõiguses kahju

hüvitamist reguleerivatest normidest. Teisisõnu, varalise kahju, mis on tekkinud muul põhjusel kui

kindla sissetuleku kaotus, hüvitisele ei laiene kahju hüvitamise seadusest tulenev hüvitise maksmise

piirmäär. Samas ei saa AVVKHS § 6 lg-s 2 varalise kahju hüvitamise kohta sätestatust välja lugeda,

et alusetult vabaduse võtmisega tekitatud varalise kahju hüvitamise nõude esitamise kord erineb sama

paragrahvi lõikes l sätestatud korrast. Kuna AVVKHS § 6 lg-s 2 räägitakse vaid varalise kahju

hüvitamise alustest, ent mitte korrast, tuleb järeldada, et ka varalise kahju hüvitamiseks tuleb nõue

esitada kahju hüvitamise seaduses sätestatud korras, s.o kuue kuu jooksul kriminaalmenetluse

lõpetamise määruse jõustumise päevast;

8) varalise kahju teadasaamise tähtaja osas ringkonnakohus märgib, et U. M. ei soovi enam kahju

äriühinguga Blesk sõlmitud lepingu nurjumise pärast, sest tegutses seal üksnes OÜ Koppeno

esindajana. Kuigi kaebuses (tl 126) ei mainita nimetatud lepingut, ei tähenda see iseenesest, et U. M.

ei tugine selle lepingu alusel võetud kohustuste mittetäitmisest tekkinud kahjunõudele. Ka juhul kui

U. M. loobus nõude esitamisest, saab nimetatud dokumenti käsitada tõendida kaebuse esitamise

tähtaegsuse hindamisel. Halduskohus jõudis õigele järeldusele kaebuse esitamise tähtaegsuse osas.

Nimetatud dokument kinnitab kahju teadasaamise tähtpäeva, s.o vahetult pärast kinnipidamist, kuid

mille hiljem kui 24. aprill 2001;

9) U. M. tugines nõudes PS §-dele 20 ja 25, RVS § 2 lg l p-dele 5, 7 ja 9, § 17 lg-le l ning TsK §-

le 448. Kahju tekkimisest teadasaamise ajal, s.o 24. aprillil 2001, kehtis Riigi poolt isikule alusetult

vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus, millega kehtestati kahju hüvitamise tähtajad

ja tingimused isikutele, kelle suhtes kriminaalmenetlus lõpetati eeluurimise staadiumis;

10) kaebuse esitaja ei ole esitanud ka mõjuvaid põhjuseid kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. U. M. on halduskohtule esitanud kaks nõuet. Esiteks nõuab ta ebaseadusliku vahi all pidamisega

tekitatud saamatajäänud tulu hüvitamist. Teiseks nõuab ta ebaseadusliku vahi all pidamisega tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamist. Väidetav kahju tekitati U. M.-le aastal 2001, s.o enne seda, kui

1. jaanuaril 2002 jõustus Riigivastutuse seadus.

Kahjunõuded on esitatud halduskohtule 4. juunil 2004, s.o Riigivastutuse seaduse (RVS) kehtimise

ajal.

11. RVS § 31 lg-d 1, 2 ja 3, mis reguleerivad nimetatud seaduse rakendamist, sätestavad:

"(1) Avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks või alusetult saadud raha või asja

tagastamiseks enne käesoleva seaduse jõustumist esitatud kaebuse või hagi läbivaatamisel

kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud sätteid ja kahju hüvitamise üldisi

põhimõtteid.

(2) Enne käesoleva seaduse jõustumist tekitatud kahju hüvitamiseks või alusetult üleantud raha või

asja tagastamiseks võib taotluse või kaebuse esitada enne käesoleva seaduse jõustumist vastava

vaidluse lahendamiseks kaebuse või hagi esitamiseks kehtinud tähtaja jooksul, kuid mitte hiljem kui

kolme aasta jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates.

(3) Käesoleva paragrahvi lõiget 2 ei kohaldata, kui isik sai nõudeõiguse tekkimisest teada pärast

käesoleva seaduse jõustumist."

12. Riigivastutuse seadusega muudeti riigi poolt tekitatud kahju hüvitamise aluseid ja korda,

sealhulgas tunnistati kehtetuks TsK § 451 ja muudeti 1997. a vastu võetud Riigi poolt isikule alusetult

vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadust (AVVKHS).

13. U. M. väidetest võib aru saada, et tema kahju tekkis ja ta sai kahjust teada 2001. a. Ka

ringkonnakohus on lähtunud sellest seisukohast ja eeldanud kaebaja väidete õigsust (vt käesoleva

otsuse punkti 8 alapunkt 3).

Seega tuleb U. M. puhul juhinduda RVS § 31 lg-test 1 ja 2.

14. Ajal, mil U. M.-le väidetavalt tekitati kahju, kehtis Riigi poolt isikule alusetult vabaduse

võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus enne Riigivastutuse seaduse jõustumist kehtinud

redaktsioonis.

AVVKHS nimetatud redaktsioonis kehtinud § 6 lg-d 1, 2 ja 3 sätestasid:

"(1) Käesoleva seaduse § 1 lõikes 1 näidatud isikul on õigus esitada hagi riigi vastu temalt alusetult

vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks kuue kuu jooksul hüvitise taotlemise õiguse

tekkimise päevast (§ 2 lõige 1). Isikul, kes on saanud hüvitist kohtuvälises korras (§ 4), ei ole õigust

saada käesoleva seaduse § 5 lõikes 4 näidatud kahju eest hüvitist kohtu kaudu.

(2) Alusetult vabaduse võtmisega tekitatud varaline kahju hüvitatakse tsiviilseaduste sätete alusel.

(3) Alusetult vabaduse võtmisega tekitatud moraalne (mittevaraline) kahju hüvitatakse viie

päevamäära (päevapalga) suuruses summas iga ööpäeva eest. Hüvitis arvutatakse käesoleva seaduse

§ 5 lõigetes 2 ja 3 sätestatud korras."

15. AVVKHS § 2 lg 1 sätestas: "Hüvitise taotlemise õigus tekib isikul kas õigeksmõistva

kohtuotsuse, süüdimõistva kohtuotsuse tühistamise või muutmise otsuse või menetluse lõpetamise

määruse jõustumise või ametiisiku poolt isiku vabastamise otsuse tegemise päevast."

16. AVVKHS § 6 lg-s 2 nimetatud tsiviilseaduse sätteks oli TsK § 451, mis sätestas järgmist:

"(1) Kahju, mida kodanikule on tekitatud ebaseadusliku süüdimõistmise, ebaseadusliku

kriminaalvastutusele võtmise, tõkendina vahi alla võtmise ebaseadusliku kohaldamise ning

administratiivkaristusena aresti või parandusliku töö ebaseadusliku määramise tagajärjel, hüvitatakse

riigi poolt seadusega kehtestatud korras täielikult, olenemata juurdlus-, eeluurimis- ja

prokuratuuriorganite ning kohtu ametiisikute süüst.

(2) Alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitatakse riigi poolt isikule alusetult vabaduse

võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduses sätestatud korras ja ulatuses."

Teine lõige lisati TsK §-i 451 1997. a vastu võetud Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega

tekitatud kahju hüvitamise seadusega.

17. TsK § 451 lg-s 1 nimetatud seaduseks oli tulenevalt Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise

seaduse §-st 2 NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi 18. mai 1981. a seadlus nr 4892-X "Kahju

hüvitamise kohta, mida kodanikule on ebaseaduslike tegudega tekitanud riiklikud ja ühiskondlikud

organisatsioonid, samuti ametiisikud oma ametikohustuste täitmisel" ja nimetatud seadlusega

kinnitatud "Juurdlus-, eeluurimis- ja prokuratuuriorganite ning kohtu ebaseaduslike tegudega

kodanikule tekitatud kahju hüvitamise korra põhimäärus". Neid akte on kohtupraktikas ka kohaldatud

(vt näiteks Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13. mai 1997. a. otsus asjas nr 3-2-1-61-97).

Rahandusministri 16. juuni 1993. a määrusega nr 91 kinnitatud juurdlus-, uurimis- ja

prokuratuuriorganite ning kohtu ebaseaduslike tegudega isikutele tekitatud kahju suuruse kindlaks

määramise ja hüvitise väljamaksmise ajutine kord, mis kehtis kuni Riigi poolt isikule alusetult

vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse jõustumiseni, ei asendanud nimetatud

põhimäärust täies mahus. Ka ei asendanud 1997. a vastu võetud Riigi poolt isikule alusetult vabaduse

võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus kuni Riigivastutuse seaduse jõustumiseni nimetatud

seadlust ja põhimäärust täies mahus.

18. NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi 18. mai 1981. a seadlus luges tõkendina vahi alla võtmise

kohaldamise ebaseaduslikuks muuhulgas ka siis, kui kriminaalasi lõpetati kuriteokoosseisu

puudumise tõttu. Kolleegium ei pea siinkohal vajalikuks analüüsida seda, mille poolest võisid

omavahel erineda TsK § 451 lg-s 1 nimetatud tõkendina vahi alla võtmise ebaseaduslik kohaldamine

ja sama sättes 2. lõikes nimetatud alusetult vabaduse võtmine.

19. TsK § 451 lg 1 ja nimetatud seadlus ja põhimäärus ei näinud ette mittevaralise (moraalse) kahju

hüvitamist (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12. märtsi 1998. a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-98).

Kuid TsK § 451 lg 1 ja NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi 18. mai 1981. a seadlusega kinnitatud

põhimäärus nende koostoimes võimaldasid välja mõista saamatajäänud tulu.

20. AVVKHS § 6 lg-t 1 tuleb mõista nii, et selles sättes peetakse silmas nõudeid, mis vahetult

tuginevad Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse enese

sätetele. AVVKHS § 6 lg-s 1 nimetatud kuuekuuline kohtusse pöördumise tähtaeg ei laienenud

nõuetele, mida sai esitada TsK § 451 lg 1 alusel. Nendele nõuetele laienesid hagi esitamise üldised

tähtajad. 28. juunil 1994. a vastu võetud TsÜS § 113 lg 1 sätestas hagi korras õiguste kaitse üldiseks

aegumistähtajaks kümme aastat. Tulenevalt RVS § 31 lg-st 2 sai halduskohtusse selliseid nõudeid

esitada 1. jaanuarini 2005.

Arvestades RVS § 31 lg-t 1 ja 2 ja TsÜS § 113 lg-t 1 nõustub Riigikohtu halduskolleegium

ringkonnakohtu lõppjäreldusega, et U. M. nõue väidetava varalise kahju hüvitamiseks pole aegunud.

21. Kaebusest nähtuvalt väidab U. M. ka oma hea nime määrimist ja tervise kahjustamist.

22. AVVKHS § 5 lg 4 sätestas: "Hüvitise maksmisega loetakse isikule hüvitatuks alusetult vabaduse

võtmisega tekitatud kahju töötasu, pensioni või muu kindla sissetuleku kaotamise näol, samuti

tekitatud moraalne (mittevaraline) kahju." Kolleegium on seisukohal, et AVVKHS § 5 lg-s 4 peeti

silmas sellist mittevaralist kahju, mis seisneb näiteks hea nime määrimises, ja ei peetud silmas isiku

tervisele tekitatud mittevaralist kahju.

23. Asja materjalidest nähtuvalt (halduskohtu tl 12) on Rahandusministeerium U. M.-le Riigi poolt

isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse alusel maksnud

ebaseaduslikult vahi all viibitud aja eest 2968 krooni pärast seda, kui kriminaalasja menetlus lõpetati

24. aprillil 2001. a kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Seega on U. M.-le nimele tekitatud kahju

AVVKHS § 5 lg 4 mõttes hüvitatud. U. M. peab aga seda hüvitist ebapiisavaks.

AVVKHS § 5 lg 4 ei saa kolleegiumi arvates võtta isikult Põhiseaduse §-ga 15 tagatud võimalust

pöörduda kohtusse ja nõuda täiendavat hüvitist lisaks sellele, mis oli saadud Rahandusministeeriumi

kaudu. Isik peab saama tõstatada kohtu ees küsimuse sellest, kas seadusega kindlaksmääratud

hüvitise suurus on proportsionaalne Põhiseaduse §-s 20 nimetatud vabaduspõhiõigusesse sekkumise

tagajärjega. Seepärast kontrollib Riigikohtu halduskolleegium, kas U. M. mittevaralise kahju nõue on

tähtaegne.

Tulenevalt AVVKHS § 6 lg-st 1 ja § 2 lg-st 1 tulnuks kohtusse pöörduda kuue kuu jooksul

kriminaalasja menetluse lõpetamise päevast. Kriminaalasja menetlus lõpetati 24. aprillil 2001 seoses

kuriteo koosseisu puudumisega. U. M. sai väidetavast kahjust (nime väidetavast määrimisest) teada

2001. a. Kuuekuuline tähtaeg oli halduskohtule kaebuse esitamise ajaks ilmselgelt möödunud.

Kaebetähtaja ennistamise aluseid või teistsuguste kaebetähtaegade kohaldamise aluseid kolleegium ei

näe. Seega on aegunud U. M. nõue hüvitada talle nime määrimisega tekitatud väidetav kahju, mida ei

katnud AVVKHS § 5 lg-s 4 nimetatud hüvitis.

24. U. M. nõue hüvitada tema tervisele 2001. a tekitatud mittevaraline kahju saab tulenevalt RVS

§ 31 lg-st 1 põhineda TsK §-l 463. Kuna U. M. kaebus halduskohtule esitati enne 1. jaanuari 2005,

siis on see nõue RVS § 31 lg-te 1 ja 2 ning TsK § 113 lg 1 järgi esitatud tähtaegselt ja kuulub

läbivaatamisele halduskohtus.

25. Eeltoodust tulenevalt nõustub kolleegium ringkonnakohtuga, et tähtaegselt on esitatud U. M.

kaebus talle tekitatud varalise kahju hüvitamise, samuti tervisele tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamise osas. Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga selles, et U. M. kaebus

talle nime määrimisega tekitatud kahju hüvitamise oas on esitatud tähtaegselt. Selles osas nõustub

kolleegium halduskohtuga ja leiab, et U. M. nõue hüvitada talle nime määrimisega tekitatud kahju on

esitatud pärast kaebetähtaja möödumist.

Rahandusministeeriumi määruskaebus rahuldatakse osaliselt. Selleks, et Riigikohtu määruse

resolutsioon oleks üheselt arusaadav, tühistab Riigikohtu halduskolleegium nii ringkonnakohtu kui ka

halduskohtu määruse.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld