3-3-1-29-06 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-29-06

Otsuse kuupäev

11. mai 2006

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

V. Ž.-i kaebus siseministri 7. mai 2004. a käskkirja nr 214

tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 6. detsembri 2005. a otsus haldusasjas

nr 2-3/413/05

Menetluse alus Riigikohtus

V. Ž.-i kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta V. Ž.-i kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 6. detsembri 2005. a

otsus haldusasjas nr 2-3/413/05 muutmata.

Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V. Ž. on Vene Föderatsiooni kodanik, kes saabus Eestisse väidetavalt 1991. aastal. Tema vanemad,

samuti Vene Föderatsiooni kodanikud, elavad Venemaal. 6. oktoobrist 1995 kuni 5. oktoobrini 1997

kohaldati V. Ž.-i suhtes Eestisse sissesõidukeeldu viisarežiimi rikkumise eest. Elamisluba ei ole V. Ž.

omanud. Tallinna Linnakohtu 12. detsembri 2001. a otsusega mõisteti V. Ž. süüdi KrK § 2102 lg 2 p 4

ja § 207 lg 1 järgi selles, et ta omandas, hoidis ja vedas edasiandmise eesmärgil suures koguses

heroiini ning omandas ja hoidis tulirelva laskekõlbulikku laskemoona. Talle määrati karistuseks

kuritegude kogumi eest 5 aastat vabadusekaotust. Karistuse mõistmisel arvestas kohus vastutust

raskendava asjaoluna kuriteo toimepanemist narkootilises joobes ning vastutust kergendava asjaoluna

süü puhtsüdamlikku kahetsust. V. Ž. kannab karistust kinnipidamiskohas alates 11. juulist 2001.

Karistusaeg lõpeb 11. juulil 2006. V. Ž. abiellus 17. aprillil 2003 J. M.-ga. Eestis elab V. Ž.-i 2001. a

sündinud tütar, kes on Eesti Vabariigi kodanik.

2. V. Ž. esitas 12. oktoobril 2001 Välismaalaste seaduse (VS § 12 lg 1 p 5) alusel tähtajalise elamisloa

taotluse. Siseminister jättis 29. oktoobril 2002 käskkirjaga nr 466 VS § 12 lg 4 p-de 5 ja 8 alusel

taotluse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 27. novembri 2003. a otsusega haldusasjas nr 2-

3/522/03 see käskkiri tühistati. Otsuses leiti, et siseminister tugines elamisloa andmisest keeldumisel

ühe alusena ebaõigesti VS § 12 lg 4 p-le 8. Kuna üks oluline keeldumise alus on määratletud

ebaõigesti, pole kohtul võimalik kontrollida, kas diskretsiooni on kohaldatud õigesti.

3. Kohtumenetluse ajal, 30. mail 2003, esitas V. Ž. uue tähtajalise elamisloa taotluse elama asumiseks

abikaasa juurde VS § 12 lg 2 alusel.

4. Siseminister vaatas mõlemad taotlused läbi ühes menetluses ja lahendas need ühe käskkirjaga.

Siseministri 7. mai 2004. a käskkirjaga nr 214 jäeti V. Ž.-i mõlemad taotlused rahuldamata ning

keelduti talle erandina tähtajalise elamisloa andmisest VS § 12 lg 4 p 5 alusel, leides, et erandi

tegemine VS § 12 lg 5 alusel ei ole põhjendatud. Elamisloa andmisest keeldumist põhjendati

järgmiselt:

1) elamisloa omamine või mitteomamine ei saa mõjutada taotleja perekonnaelu elamise võimalust

karistuse kandmise ajal. Väär on seisukoht, et elamisloa andmisest keeldumisel peab V. Ž. lahkuma

Eestist. Karistuse kandmise ajal puudub Eestist lahkumise võimalus. Seega on põhjendamatu väide,

et elamisloa andmisest keeldumine paneb V. Ž.-i Eesti kodanikust abikaasa ja tütre olukorda, kus nad

pereelu jätkamiseks peavad lahkuma Eestist;

2) taotlejal on õigus, et välismaalase, kellel on elamisluba, võib enne tähtaega tingimisi vanglast

vabastada, kui ta vastab KarS §-s 76 sätestatud tingimustele. Ennetähtaegne vabastamine on

karistusseadustiku eelnõu menetlemisel antud selgituste järgi pigem erand kui reegel. Ennetähtaegse

vabastamise eesmärgiks ei ole kinnipeetavale perekonnaelu võimaldamine, vaid isikule, kelle osas

vangistus on täitnud oma eesmärgi, kiirema ühiskonda sulandumise võimaldamine. Seega pole

ennetähtaegse vabastamise otsustamisel tähtis, kas isikul on või pole Eestis perekonnaelu. Taotleja

puhul ei täidaks ennetähtaegne vabastamine eesmärki, sest tema kuulub isikute hulka, kelle Eestis

viibimist ei pea riik soovitavaks ja kellel võimaldatakse Eestis viibida üksnes erandlike asjaolude

korral. Võimalus vabaneda vanglast enne tähtaega pole erandlik asjaolu, mis tingib elamisloa

andmise. Elamisluba soovib taotleja tegelikult eesmärgil, et taotleda kinnipidamiskohast

ennetähtaegset vabastamist;

3) nõustuda ei saa V. Ž.-i väitega, et ta ei kujuta endast mingit ohtu Eesti riigi julgeolekule. Taotleja

pani tahtlikult toime kuriteod, mille ühiskonnaohtlikkus on kõrge ja mille eest mõisteti talle

vabadusekaotus. Üks kuritegudest kuulub raskeimate kuritegude hulka. Narkootikumidega seotud

õiguserikkumisi peetakse ühiskonnas rasketeks õiguserikkumisteks, mida näitab ka 17. detsembril

2003 vastu võetud Kriminaalmenetluse koodeksi, karistusseadustiku ja väärteomenetluse seadustiku

muutmise seadus, millega karmistati oluliselt narkokuritegude eest mõistetavaid karistusi;

4) Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 13. septembri 2000. a soovituse Rec (2000) 15 järgi võib

pikaajalisele sisserändajale keelduda elamisloa andmisest, kui ta on süüdi mõistetud raskete

kuritegude eest ja ta kujutab tõsist ohtu riigi julgeolekule. Soovitus annab õiguse välja saata riigis üle

kümne aasta elanud isik, kellele kuriteo eest on mõistetud vähemalt 5-aastane vabadusekaotus. V. Ž.-

ile on tahtlike kuritegude eest mõistetud 5-aastane vabadusekaotus ja üks kuritegudest kuulub

raskeimate kuritegude kategooriasse;

5) otsustamisel on olulise tähtsusega, et V. Ž. kannab vanglakaristust 11. juulist 2001 ja tema

karistusaeg lõpeb 11. juulil 2006. Sel ajal on ta kohustatud viibima Eesti vanglas, sõltumata elamisloa

omamisest. V. Ž. tõlgendab VS § 181 ekslikult, leides, et vaatamata sellele sättele nõuab

Välismaalaste seadus õiguslikku alust Eestis viibimiseks. Kuna vanglas viibimise ajal on

välismaalane kohustatud viibima Eestis kohtuotsuse alusel, siis ei vaja ta vanglas viibimise ajal muud

seaduslikku viibimisalust. Ekslik on V. Ž.-i seisukoht, et talle peaks andma elamisloa vaatamata VS

§-le 181.

5. V. Ž. esitas 20. mail 2004 Tallinna Halduskohtule kaebuse siseministri nimetatud käskkirja

tühistamiseks ja siseministrile ettekirjutuse tegemiseks vaadata elamisloa taotlus uuesti läbi ja teha

ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumise päevast uus otsus. Kaebuses väideti järgmist:

1) V. Ž. on Eestis elanud 13 aastat, tal on Eesti kodanikust abikaasa ja laps ning naine ootab teist last.

VS § 12 lg 2 kohaselt võib anda tähtajalise elamisloa välismaalasele, kes on abielus alaliselt Eestis

elava isikuga. Kaebajal pole väljaspool Eestit tööd ega elukohta. Tema Venemaal elavatel vanematel

pole võimalik kindlustada kaebajat ja tema peret elamispinnaga Venemaal;

2) elamisloa puudumise tõttu ei saa ta elada pärast vabanemist normaalset perekonnaelu. Ta peab

Eestist lahkuma ning võib üldse kaotada võimaluse 10 aasta jooksul Eestisse tulla, sest

Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 14 lg-st 3 ja § 331 lg-st 3 lähtuvalt kohaldatakse

Eestist elamisloata väljasaadetud välismaalase suhtes 10-aastast sissesõidukeeldu. See tähendab, et

kooselu huvides peaksid kaebaja abikaasa ja lapsed vastu tahtmist lahkuma oma kodumaalt. Vastavalt

Põhiseaduse §-le 27 on perekond riigi kaitse all, PS §-s 26 on sätestatud igaühe õigus perekonnaelu

puutumatusele. Elamisloa andmisest keeldumisega on rikutud PS §-dega 26 ja 27 ning Euroopa

inimõiguste konventsiooni artikliga 8 tagatud õigusi;

3) vaidlustatud käskkirjast ei nähtu, et siseminister on sisuliselt kaalunud kaebaja reaalset ohtu Eesti

riigi julgeolekule ühelt poolt ja tema perekondlikke sidemeid Eestiga teiselt poolt;

4) elamisloa andmisest keelduti tuginedes VS §-le 181, mis aga kaebaja esimese taotluse esitamise

ajal 12. oktoobril 2001 ei kehtinud. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 26. novembri 2002. a määruse

nr 364 p-le 77 vaadatakse enne määruse jõustumist esitatud elamisloa taotlused läbi taotluse esitamise

ajal kehtinud sätete alusel.

Halduskohtu istungil kinnitas V. Ž., et ta ei kujuta ohtu Eesti riigi julgeolekule, ning väitis, et tema

autost leitud narkootikumid ja kodust leitud 5 padrunit jätsid sinna tema teadmata teised isikud.

6. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata. Halduskohus leidis, et elamisloa andmise kohta

VS § 12 lg 4 p 5 ja lg 5 alusel tehtav siseministri otsus on kaalutlusotsus, mille tegemisel ei ole

käesoleval juhul rikutud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja

muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Kohus viitas Tallinna Linnakohtu 12. detsembri 2001. a

otsusele kriminaalasjas ning selles tuvastatud vastustust raskendavale ja kergendavale asjaolule ja

leidis, et kaebaja poolt toimepandud kuritegude raskus ja laad annavad alust pidada teda Eesti riigi

julgeolekut ohustavaks. Kohus nõustus, et elamisloa taotlemise tegelikuks põhjuseks on kaebaja soov

taotleda vabadusekaotusliku karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega vabastamist. Seda kinnitab

ka asjaolu, et elamisloa tähtaeg lõpeks enne karistuse ärakandmist. Võimalus vabaneda vanglast enne

tähtaega pole erandlik asjaolu, mis tingib Eesti riigi julgeolekule ohtlikule isikule elamisloa andmise.

Vastasel juhul tekiks olukord, kus välismaalane, kes on toime pannud sedavõrd raske kuriteo, mida

karistatakse vabaduskaotusega, omandab elamisloa taotlemisel eelistatud seisundi võrreldes

seaduskuulekalt käituva välismaalasega.

7. V. Ž. palus apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada

halduskohtule esitatud kaebus. Apellant väitis järgmist:

1) ebaõige on seisukoht, et V. Ž. kujutab ohtu Eesti riigi julgeolekule. Apellant on asunud paranemise

teele;

2) elamisloa andmisest keeldumisega on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet, sest rohkem kui sada

välismaalast on saanud elamisloa hoolimata sellest, et neid on korduvalt karistatud;

3) halduskohus pole pööranud tähelepanu sellele, et siseminister rikkus diskretsioonireegleid,

kohaldades VS § 181. See säte ei kuulu kohaldamisele. Ministri vastusest ilmneb selgelt, et § 181

välistab tema arvates elamisloa andmise. Ühel viibimisalusel Eestis viibimine ei saa välistada

elamisloa andmist teisel viibimisalusel. Minister pidanuks põhjendama, miks viibimine vanglas

välistab elamisloa andmise;

4) väär on halduskohtu järeldus, et elamisloa taotlemise tegelikuks eesmärgiks oli taotleda

vabaduskaotusliku karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega vabastamist. See järeldus on

vastuolus sellega, et V. Ž. taotles esimest elamisluba 12. jaanuaril 2001, s.o enne kohtuotsuse

jõustumist 12. detsembril 2001. Elamisloa taotlemise eesmärk oli legaliseerida elamine Eestis, kus

viibib tema perekond. Praegu ootab abikaasa teist last ja vastav tõend oli esitatud ka halduskohtule.

Apellant tahab elada perekonnaelu Eestis, mitte aga külastada perekonda viisa alusel.

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse

muutmata, põhjendades otsust järgmiselt:

1) VS § 12 lg 4 p 5 kohaselt ei anta välismaalasele, kes on toime pannud kuriteo, mille eest talle on

mõistetud vabadusekaotus kestusega üle ühe aasta ja kelle karistatus pole kustunud või kustutatud või

karistusandmed pole karistusregistrist kustutatud. VS § 12 lg 5 sätestab, et sama paragrahvi 4. lõike

p-des 5-8 ja 14 loetletud välismaalasele võib erandina anda tähtajalise elamisloa ja seda pikendada,

kui tema suhtes pole tuvastatud 4. lõike punktides 1-4, 9-13 ja 15 nimetatud asjaolu;

2) apellant on elamisloa taotlemisel toonud esile asjaolu, et tal on Eestis perekond ja elamisluba on

vaja perekonnaelu elamiseks. Seda asjaolu on vaidlustatud käskkirjas hinnatud ja leitud, et apellandi

huvi saada elamisluba ei ole siiski piisavalt kaalukas. Keeldumisel olulist tähtsust omavaks asjaoluks

on käskkirjas peetud seda, et taotleja kannab vanglakaristust ja tema karistusaeg lõpeb 11. juulil

2006. Eeltoodud asjaolu keeldumise olulise põhjusena hinnates pole vastustaja kaalutlusõiguse

teostamisel eksinud. Kuna elamisloa andmisel ei tekiks kaebajal vabaduskaotusliku karistuse

kandmise tõttu automaatselt võimalust elada alaliselt koos perekonnaga, vähendab see elamisloa

andmisest keeldumisega kaasneva perekonnaelu riive kaalukust oluliselt. Arvestada tuleb, et

vanglakaristuse kandmise tõttu ja VS § 181 kohaselt ei too elamisloa mitteandmine kaasa apellandi

Eestist lahkumist ning, nagu ilmneb ka apellatsioonkaebusest, on apellandil olnud võimalik

kinnipidamiskohas viibimise ajal kohtuda perekonnaliikmetega;

3) elamisloa andmisest sõltub apellandi võimalus taotleda vanglast ennetähtaegset vabanemist. Seega

on apellandil võimalus elada perekonnaelu teatud sõltuvuses temale elamisloa andmisest. Kuid

asjaolu, et elamisloa andmisest keeldumine takistab apellandi ennetähtaegset vabanemist vanglast, ei

saa käsitada elamisloa andmise kasuks kõnelevana. See oleks vastuolus VS § 12 lg-st 4 tuleneva

kaalutlusõiguse eesmärgi ja piiridega, kuna vabaduskaotusliku karistuse kandmist tuleks VS § 12 lg 4

p 5 kohaselt käsitada elamisloa andmise vastu kõneleva asjaoluna;

4) vaidlustatud käskkirjas sisalduv väide, et elamisloa andmise tegelikuks põhjuseks on soov taotleda

ennetähtaegset vabastamist kinnipidamiskohast, ei tähenda, et vastustaja eitaks apellandil

perekonnaga tihedamalt koosviibimise soovi. Asjaolu, et apellandil on Eesti kodanikust abikaasa ja

alaealine laps, on käskkirja andmisel arvesse võetud. Õige on see, et vabaduskaotusliku karistuse

kandmisest tingimisi enne tähtaega vabastamine oli elamisloa taotlemise vahetu eesmärk, mille

realiseerimine võimaldaks apellandile muid hüvesid, mis vabaduses viibimisega kaasneksid;

5) vastustaja pole VS § 181 tõlgendanud vaidlustatud käskkirja andmisel elamisloa taotlemise õigust

välistava sättena. Käskkirja viimasel leheküljel olevast põhjendusest nähtub, et siseminister on viitega

VS §-le 181 põhjendanud mittenõustumist taotleja seisukohaga, et seadus nõuab ka neilt

välismaalastelt, kes viibivad Eestis vanglas, elamisluba. Asjaolu, et vanglakaristuse kandmise ajal

pole VS §-st 181 tulenevalt nõutav Eestis viibimiseks muu VS § 51 lg-s 1 sätestatud seadusliku

viibimisaluse omamine, oli üheks elamisloa andmisest keeldumise põhjuseks. Vaidlustatud käskkirjas

oli viitamine VS §-le 181 asjakohane, sest see säte omas elamisloa andmise otsustamisel olulist

tähtsust, kuna selle sätte puudumisel oleks kaebuse esitajale muu viibimisaluse puudumise tõttu

tulnud vanglakaristuse täideviimise tagamiseks elamisluba väljastada;

6) iga elamisloa taotlus vaadatakse läbi, võttes arvesse taotleja suhtes tuvastatud asjaolusid. Seetõttu

on iga kaalutlusotsus eriline ja ainukordne. Asjaolu, et erinevalt lahendatud juhtumite asjaolud

langevad mingis ulatuses kokku, ei tähenda võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist. Apellandi lisatud

Tallinna Halduskohtu 13. mai 2004. a otsuses asjas nr 3-889/2004 lahendatud juhtum erines

käesolevast asjast juba selle poolest, et tolles asjas lõppes vabadusekaotuse kohaldamise tähtaeg

varem kui aasta enne elamisloa andmisest keelduva otsuse tegemist;

7) väide, et elamisloa andmisest keeldumine põhjustab vanglast vabanemisega kaasneva

väljasaatmise ja sissesõidukeelu, pole asjakohane, sest elamisluba taotles apellant kolm aastat enne

vangistuse tähtaja lõppu. Samas oli tal elamisluba võimalik saada üksnes aastaks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

9. V. Ž. palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha uus otsus. Kassaator

väidab järgmist:

1) ringkonnakohus jättis arvestamata, et tulenevalt Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse

§ 14 lg-st 31 saadetakse välismaalasest kinnipeetav, kellel pole elamisluba, vabastamise või tingimisi

enne tähtaega vabastamise korral Eestist välja ilma ettekirjutust tegemata ja halduskohtu loata.

Kassaator saadetaks Eestist välja 11. juulil 2006 karistuse ärakandmise tõttu. VS § 331 lg 3 järgi

kohaldatakse väljasaadetud välismaalaste suhtes seadusest tulenevat sissesõidukeeldu kümneks

aastaks väljasaatmise päevast arvates. Kassaator kaotaks kümneks aastaks võimaluse elada koos oma

abikaasa ja kahe lapsega, kes kõik on Eesti kodanikud. Vaidlustatud siseministri otsus pole

proportsionaalne;

2) kassaator pole Eesti riigi julgeolekule ohtlik. Seda tõendab Väljasõidutunnistuse nr 156 koopia,

sest vangla administratsioon võimaldas tal minna puhkusele ja veeta mõne aja koos naise ja kahe

lapsega. Tähelepanu tuleb pöörata ka sellele, et kassaatori elama asumisest Eestisse on möödunud üle

14 aasta;

3) VMS § 181 kohaldamine mõjutas otsust kassaatori kahjuks.

9. Siseminister palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. Vaidlustatud käskkirjas on selgitatud, et

vanglas viibimise ajal ei mõjuta elamisloa omamine või mitteomamine perekonnaelu elamise

võimalust karistuse kandmise ajal ja seetõttu pole vanglas viibimise ajal elamisloa andmine

põhjendatud.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Siseminister jättis V. Ž.-i tähtajalise elamisloa taotlused rahuldamata. Elamisloa andmisest

keeldumisel leiti, et elamisloa puudumine ei mõjuta kinnipidamiskohas karistust kandva V. Ž.-i

võimalusi elada perekonnaelu. Samuti hinnati V. Ž.-i toimepandud kuritegude ühiskonnaohtlikkust.

Halduskohus ja ringkonnakohus jätsid siseministri käskkirja jõusse.

11. Käesoleva asja lahendamiseks on oluline teada, mis eesmärgil V. Ž. taotles elamisluba. HKMS § 7

lg 1 järgi saab halduskohtust kaitset oma subjektiivsete õiguste rikkumise vastu. Haldusakt

tühistatakse, kui see rikub isiku õigusi.

Asja materjalidest nähtuvalt taotles kinnipidamiskohas karistust kandev V. Ž. tähtajalist elamisluba, et

asuda pärast karistuse ärakandmist abikaasa juurde Eestisse elama. V. Ž.-i väitel oli elamisloa

taotlemise eesmärgiks legaliseerida elamine Eestis, mitte aga taotleda vabaduskaotusliku karistuse

kandmisest tingimisi enne tähtaega vabastamist (vt käesoleva otsuse punkti 7 alapunkt 4).

12. V. Ž. on abielus 17. aprillist 2003. VS §121 lg 3 järgi ei tohi välismaalasele, kes on olnud abielus

Eestis seaduslikult elava isikuga vähem kui kolm aastat, antava tähtajalise elamisloa kehtivusaeg

ületada ühte aastat ja seda elamisluba võidakse pikendada järgneval kolmel aastal mitte kauemaks kui

üheks aastaks korraga. Seega ei oleks 7. mail 2004, kui siseminister tegi käesolevas asjas vaidlustatud

käskkirja, saanud V. Ž.-ile anda elamisluba kauemaks kui aastaks. Elamisloa saanuks anda kuni

7. maini 2005. V. Ž. kannab vabadusekaotuslikku karistust kuni 11. juulini 2006. Seega ei saanud

siseministri 7. mai 2003. a käskkiri rikkuda V. Ž.-i õigust elada perekonnaelu.

13. Kuna elamisloa tähtaeg oleks lõppenud enne seda, kui V. Ž. vabaneb kinnipidamiskohast, siis ei

saa siseministri 7. mai 2004. a käskkirjaga elamisloa andmisest keeldumise tagajärjeks olla V. Ž.-i

väljasaatmine Eestist.

14. V. Ž.-i kassatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohtu otsus jääb jõusse.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann