3-4-1-3-06 · Riigikohus

Riigikohtunik Villu Kõve eriarvamus

Jään eriarvamusele Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi nimel esitatud arvamuse

suhtes Eesti Vabariigi Põhiseaduse (PS) § 111 tõlgendamise osas ja põhjendan seda alljärgnevalt:

1. Mulle jääb arusaamatuks sellise arvamuse tähendus ja õiguslik jõud. Põhiseaduslikkuse järelevalve

üldised põhimõtted ja seega ka n.ö järelevalve mudel on sätestatud põhiseaduses eneses. Konkreetselt

väljendub see esmajoones PS §-dest 15 ja 152 tuleneva kohtu kohustusena mõista õigust vaid

põhiseadusega kooskõlas olevate õigusaktide alusel ja Riigikohtu õigusega tunnistada põhiseadusega

vastuolus olev õigusakt kehtetuks. Abstraktse normikontrolli algatamise võimalused on samuti ette

nähtud põhiseaduses, mh PS § 107 järgse Vabariigi Presidendi õigusena ning PS § 142 järgse

õiguskantsleri õigusena. N.ö eelnevat normikontrolli enne seaduse vastuvõtmist Riigikogus eelnõu

tasandil põhiseadus ette ei näe. Seega tulnuks käesolevas asjas vähemalt kaaluda põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetluse seaduse 23. detsembril 2005. a jõustunud muudatuste kooskõla

põhiseadusega. Lisaks jääb arusaamatuks, kas Riigikohtu arvamusel on nt ka mingi Riigikohtule

endale siduv tähendus analoogselt kohtulahenditega ning kas sellise "arvamuse" andmine välistab nt

samas asjas analoogse abstraktse või konkreetse normikontrolli.

2. Analüüsides Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seaduse (PSTS) § 2 tähendust, tulnuks

hinnata ka sama seaduse § 1, mis viitab Euroopa Liiduga ühinemisel tingimusena lähtumise

põhiseaduse aluspõhimõtetest. Praegu jääb arusaamatuks PSTS §-de 1 ja 2 omavaheline suhe kui ka

nt põhiseaduse I peatüki tähendus tervikuna pärast Euroopa Liiduga liitumist.

3. Kolleegium on minu arvates Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkuse põhimõtet Eesti õiguskorra

suhtes "üle hinnanud", leides, et põhiseadus on PSTS-i tulemusena läbivalt muutunud ning et

põhiseadusel on jätkuvalt toime vaid osas, mida Euroopa Liidu õigusega ei reguleerita või mis on

Euroopa Liidu õigusega kooskõlas. Nõustun, et PSTS § 2 järgi on liitumislepingul kohaldamise

prioriteet põhiseaduse ees, problemaatiline on aga selle prioriteedi sisustamine. Euroopa Kohtu

praktikast tuleneva Euroopa Liidu õiguse kohaldamise ülimuslikkuse nõude liikmesriigi ees on

kolleegium minu arvates põhjendamatult lugenud samaaegselt põhiseaduse muutmiseks. Riigikohtu

üldkogu on oma 19. aprilli 2005. a otsuses põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-1-05 (RT III

2005, 13, 128) (p 49) leidnud, et: "Euroopa Liidu õigus on küll ülimuslik Eesti õiguse suhtes, kuid

see tähendab Euroopa Liidu Kohtu praktikat arvestades kohaldamise ülimuslikkust. Kohaldamise

ülimuslikkus tähendab, et Euroopa Liidu õigusega vastuolus olev siseriiklik õigus tuleb konkreetses

vaidluses kohaldamata jätta (vt ka ühendatud kohtuasjad C-10/97 kuni C-22/97, Ministero delle

Finanze vs. IN.CO.GE.'90, [1998] ECR I-6307). Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 226

kohaselt on Euroopa Liidu Komisjonil õigus algatada liikmesriigi vastu menetlust juhul, kui

liikmesriik jätab täitmata asutamislepingust tuleneva kohustuse, sealhulgas ei vii siseriiklikku õigust

kooskõlla Euroopa Liidu õigusega. See ei tähenda, et sarnane abstraktne kontrollimenetlus

liikmesriigi õiguse üle peaks eksisteerima siseriiklikult." Leian, et põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegium on käsitlenud Euroopa Liidu õiguse kohaldamise ülimuslikkuse põhimõtet sisuliselt

põhjendamatult laiemalt, kui seda tegi Riigikohtu üldkogu, tuletades kohaldamise ülimuslikkuse

põhimõttest koostoimes PSTS-ga põhiseaduse läbiva muutmise.

Kõigi Euroopa Liidu õigusaktide tingimusteta kohaldamist liikmesriigi siseselt ei nõuta ka Euroopa

Kohtu praktikas. Riigikohus on 30. märtsi 2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-4-06 (RT III 2006, 12,

118) (p-d 30 ja 58) viidanud Euroopa Kohtu praktikale, mille järgi ei saa nt direktiiviga panna

kohustusi kodanikele ning sellise direktiivi ja siseriikliku seaduse vastuolu korral tugineda otse

direktiivile (vt Euroopa Kohtu 16. juuli 1998. a otsust kohtuasjas C-355/96; Silhouette International

Schmied GmbH & Co. KG vs. Hartlauer Handelsgesellschaft mbH (EÜT L 299, 26.09.1998,

lk-d 9-10)). Seda ei muuda ka asjaolu, et kõne alla saab tulla riigi vastutus direktiivi rakendamata

jätmise eest (vt nt Euroopa Kohtu 19. novembri 1991. a otsust ühendatud kohtuasjades C-6/90 ja

C-9/90; Andrea Francovich, Danila Bonifaci jt vs. Itaalia Vabariik (EKL 1991, lk 5357) ning 14. juuli

1994. a otsust kohtuasjas C-91/92; Paola Faccini Dori vs. REKLeb Srl (EKL 1994, lk 3325)). Otse

direktiivile tuginemine on võimalik üksnes riigi suhtes (vt nt Euroopa Kohtu 26. veebruari 1986. a

otsust kohtuasjas C-152/84; M. H. Marshall vs. Southampton And South West Hampshire Area

Health Authority (Teaching)(EKL 1986, lk 723)).

Villu Kõve