3-1-1-21-06 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-21-06

Otsuse kuupäev

5. mai 2006

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Jüri Ilvest

Kohtuasi

Kriminaalasi J. T. süüdistuses KarS § 289 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. novembri 2005. a otsus kriminaalasjas nr 2-

1/541/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Lääne Ringkonnaprokuratuuri Pärnu osakonna ringkonna-prokurör Helga

Aadamsoo, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

5. aprill 2006, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 28. novembri 2005. a otsus muutmata ja kassatsioon rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J. T. anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 289 järgi alljärgneva teo toimepanemises.

1.1 J. T. oli alates 1996. a Kuressaare linnapea. 9. mail 2003. a sõlmis ta ainuisikuliselt Kuressaare linna (edaspidi ka linn)

nimel A. V. S. K. OÜ-ga (edaspidi AVSK) kokkuleppe, millega AVSK kohustus korraldama hankekonkursi kõnnitee sillutise ja

äärekivide paigaldamiseks Kuressaares R. tn 10 kinnistuga piirneval tänavaalal ja kõnniteede sillutise ning valgustite

paigaldamiseks Kuressaares R. krundil (T. tn 2). Sama kokkuleppega võttis Kuressaare linn endale kohustuse sõlmida pärast

sobiva ehitaja leidmist AVSK-iga kokkulepe eelnimetatud tööde tegemiseks ja finantseerimiseks.

Tulenevalt 9. mai 2003. a kokkuleppest sõlmis J. T. 28. mail 2003. a ainuisikuliselt linna nimel AVSK-iga uue kokkuleppe.

Sellega kohustus linn tasuma AVSK-ile R. tn 10 kinnistuga piirneval tänavaalal kõnnitee sillutise ja äärekivide paigaldamise

eest ning T. tn 2 krundil kõnniteede sillutise ja valgustite paigaldamiseks kulunud summa 758 548 krooni (ilma intressideta).

Samuti kohustus linn kooskõlastama R. tn 10 krundi piiride muudatused vastavalt koostatud detailplaneeringule.

10. detsembril 2003. a kooskõlastas J. T. linna nimel maksegraafiku, millega linn kohustus AVSK-ile 28. mai 2003. a

kokkuleppes nimetatud tööde eest tasuma kahes osas: 15. maiks 2004 398 237 krooni 30 senti (sh intress 25 284 krooni 93

senti) ning 15. maiks 2005 404 588 krooni 90 senti (sh intress 18 963 krooni 70 senti). Seega võttis J. T. linnale kohustuse

maksta AVSK-ile lisaks 28. mai 2003. a kokkuleppes nimetatud tasule ka intressi määraga 5% aastas kogusummas 44 248

krooni 60 senti.

10. detsembri 2003. a maksegraafiku kooskõlastamisel jättis J. T. kontrollimata 25. septembri 2003. a tööde vastuvõtmise akti,

mistõttu võttis ta linnale põhjendamatu kohustuse tasuda tehtud tööde eest 112 607 krooni võrra rohkem, kui nende tegemiseks

tegelikult kulus. Nimelt hõlmas tellitud tööde koguväärtus vastavalt AS-i Level 12. mai 2003. a hinnapakkumisele 179 m2

asfaltkatete taastamist (hinnaga 79 451 krooni), 681 m2 betoonkivist jalgteed (hinnaga 375 158 krooni) ja 164 m2 munakivist

katet (hinnaga 119 472 krooni). Tegelikult rajati asfaltkatet mahus

139 m2, betoonkivist jalgteed 608 m2 ja munakivist katet 89 m2.

1.2 Süüdistuse hinnangul oli J. T. eelkirjeldatud käitumine ebaseaduslik ja seda järgmistel põhjustel.

Esiteks rikkus J. T. Riigihangete seaduse (RHS) (kuni 31. detsembrini 2003. a kehtinud redaktsioonis) § 2 lg 7 p 2 ja § 57 lg 1

p 13 nõudeid, kuna ta jättis R. tn 10 kinnistuga piirneval tänavaalal ja T. tn 2 krundil tehtavate tööde tegija leidmiseks

korraldamata väljakuulutamiseta läbirääkimistega pakkumismenetluse ja selle küsimuse otsustamise linnavalitsuse istungite

päevakorda lülitamata. Andes tööde tegemise õiguse AVSK-ile, eelistas J. T. üht äriühingut teistele ja rikkus seeläbi

Konkurentsiseaduse § 1 lg-st 1 tulenevat vaba konkurentsi põhimõtet ja RHS § 1 lg-s 1, §-s 2 ja §-s 6 sätestatud võrdse

kohtlemise printsiipi.

Teiseks otsustas J. T. ainuisikuliselt linnale laenude ja varaliste kohustuste võtmise, ehkki see küsimus kuulub Kuressaare linna

põhimääruse § 22 lg 1 p 2 kohaselt linnavolikogu ainupädevusse. Seejuures väljus J. T. Kuressaare 2003. a eelarve raamidest.

Ta ei korraldanud ka Valla- ja linnaeelarve seaduse (VLES) §-de 23 ja 24 kohaselt linna 2003. a eelarve muutmist ega

lisaeelarve koostamist.

Kolmandaks jättis J. T. VLES § 26 nõudeid eirates korraldamata objektiivse linna majandusaasta aruande koostamise. Nimelt

laskis ta linnavalitsusel linnavolikogule esitada ja linnavolikogul kinnitada linna 2003. a majandusaasta aruande, milles

eespool nimetatud tänavaehitustööd ja nende eest tasutav summa olid jäänud kajastamata. Sellise väära majandusaasta aruande

esitas linn ka rahandusministeeriumile. J. T. hoidis linnavalitsust ja linnavolikogu enda poolt ainuisikuliselt linnale võetud

eelarvevälistest kohustustest teadmatuses ega korraldanud vastavalt VLES § 11 lg-le 2 ja Kuressaare linna põhimääruse § 55

lg 4 p-le 1 linna 2004. a eelarve projekti seletuskirjas 2003. eelarveaasta tegelike varade ja kulude kajastamist. Hoides

linnavalitsust jätkuvalt teadmatuses, laskis J. T. linnavalitsusel koostada väära 2004. a eelarveprojekti ja selle seletuskirja ning

linnavolikogul vastu võtta väära 2004. a eelarve.

1.3 Süüdistuse kohaselt seisnes J. T. käitumisega tekitatud kahju järgnevas.

Esiteks, J. T., kes oli Kuressaare linnavolikogu otsusega juba kolmandat korda pälvinud linnarahva usalduse ja saanud volituse

kasutada täitevvõimu teostamiseks ettenähtud rahalisi vahendeid linnaelanike huvides kohaliku elu edendamiseks seaduslikult,

otstarbekalt ja sihipäraselt, tegi põhjendamatuid ja õigusvastaseid toiminguid ja ületas kõrge ametnikuna linnapeale antud

volitusi. Sel viisil vähendas J. T. kohaliku omavalitsuse autoriteeti, riivas inimeste õiglustunnet ja arusaamist avalikus

teenistuses olevast objektiivsest kohaliku omavalitsuse ametnikust, diskrediteerides seeläbi Kuressaare linnavalitsust kui

täitevvõimu teostajat, samuti kogu avaliku teenistuse instituudi mainet. J. T. põhjustas Eesti Vabariigi avalikele huvidele suure

mittevaralise kahju.

Teiseks tekitas J. T. Kuressaare linnavalitsusele 156 855 krooni suuruse varalise kahju, mis seisnes tegemata tööde eest

tasumises ja linnale võetud intresside maksmise kohustuses. Kohtuistungil loobus prokurör J. T. süüdistamisest betoon- ja

asfaltkatte eest enammakse tegemise eest, leides, et J. T. nõustus linna nimel tasuma munakivikatte eest vajalikust 50 266

krooni võrra enam. Sellele summale lisandub alusetult võetud intresside maksmise kohustus summas 44 248 krooni 68 senti.

Kogu varalise kahju suuruseks luges prokurör seega 94 514 krooni 68 senti.

2. Saare Maakohtu 31. mai 2005. a otsusega mõisteti J. T. KarS § 289 järgi õigeks. Maakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

2.1 Riigihangete ameti jõustunud hoiatamisotsusega väärteomenetluses on J. T. juba karistatud RHS § 731 lg 1 järgi

hoiatustrahviga selle eest, et ta sõlmis AVSK-iga 28. mai 2003. a kokkuleppe ilma riigihanke pakkumismenetlust välja

kuulutamata. Tulenevalt Põhiseaduse (PS) § 23 lg-s 3 ja KarS § 2 lg-s 3 sätestatud topeltkaristamise keelust ei saa J. T.

riigihanke korraldamata jätmise eest teist korda karistada.

2.2 Hinnates J. T. tegevuse tähendust õiglustunde ja ühiskonna õigusteadvuse aspektist, samuti seda, kuivõrd J. T. tegevus

kahjustas seadusega kaitstud õigushüve, asus maakohus seisukohale, et linnale ei ole olulist mittevaralist kahju tekitatud.

J. T. tegevuse tulemusel rajati vanalinna tsooni heakorrastatud kõnniteed. Kuressaare linnavolikogu on tagantjärele leidnud, et

kõnealuste tänavatöödega on linn saanud moraalset kasu ja moraalse kahju põhjustanuks tänavate korrastamata jätmine. Ka

Kuressaare pensionäride pöördumises leitakse, et J. T. on tänavaid korrastades linnale head teinud. Süüdistuses ei ole seatud

kahtluse alla tänavatööde otstarbekust, kuid leitakse, et need tehti planeerimatult ja sellest tulenevalt põhjustati ka kahju. Sellist

kahju ei saa aga lugeda kahjuks kriminaalõiguslikus mõttes. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et AVSK-i sidus linnaga

koostöö, mis tugines linnavolikogu poolt heaks kiidetud operaatorlepingule Kuressaare vanalinna tsooni edasiseks

arendamiseks. Pöördudes kiireloomulise töö tegemiseks varem valitud operaatori poole, ei eelistanud J. T. ebaseaduslikult üht

äriühingut teistele, nagu väidetakse süüdistuses.

Süüdistusest võib järeldada, et kriminaalasjas tuleks kannatanuks lugeda Kuresaare linnavalitsus, linnavolikogu, linnaelanikud

ja Eesti rahvas. Selline kannatanute ringi laiendamine - ilma et kannatanu oleks isikuna tuvastatav - ei ole kooskõlas õiguse

üldpõhimõtetega.

2.3 J. T. ei tekitanud linnale ka varalist kahju. Maakohtu määruse alusel tehtud ekspertiisiaktist nähtub, et süüdistuses märgitud

erinevate tänavatööde tegemise mahud ei vasta tegelikkusele. Süüdistus on meelevaldselt võtnud ekspertiisiaktist kui tervikust

kahju arvestamise aluseks üksnes lõigu, et munakivisillutist on paigaldatud projektis ettenähtust vähem. Samas jäetakse

tähelepanuta, et teisi teekatteid on paigaldatud projektis ettenähtust rohkem.

Olemasolevate tõendite pinnalt ei ole võimalik kindlaks teha, et tänavaehitustöödega põhjustati linnale varaline kahju.

3. Saare Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ringkonnaprokurör Helga Aadamsoo, kes palus maakohtu otsuse tühistada

ja J. T. KarS § 289 järgi süüdi tunnistada.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 28. novembri 2005. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

4.1 Ekslik on apellandi seisukoht, et kuivõrd väärteomenetluses määratav hoiatustrahv ei kujuta endast karistust

Karistusseadustiku üldosa mõttes, siis ei ole topeltkaristamise keelu põhimõte kohaldatav. Selline lähenemine on vastuolus

Riigikohtu üldkogu 25. oktoobri 2004. a otsuses asjas nr 3-4-1-10-04 väljendatud seisukohaga, mille kohaselt välistab PS § 23

lg 3 sama teo teistkordse menetlemise iseseisvas menetluses. Ne bis in idem põhimõtte kohaldamine ei eelda isiku karistamist

karistusõiguses ette nähtud sanktsioonidega, vaid keelab sama isiku suhtes sama tegu uuesti menetleda, millele vastab isiku

subjektiivne õigus eeldada, et teda ei süüdistata sama teo eest uuesti.

4.2 Lisaks eelnimetatud põhjusele on J. T. karistamine talle KarS § 289 järgi süüks arvatud Riigihangete seaduse nõuete

rikkumise eest välistatud ka sellise käitumise dekriminaliseerimise tõttu. Riigihangete seaduse § 2 lg 7 p 2 1. jaanuaril 2004. a

jõustunud redaktsiooni kohaselt järgitakse Riigihangete seaduses sätestatud korda üksnes selliste ehitustööde tellimise korral,

mille maksumus ületab ilma käibemaksuta kahte miljonit krooni. Seega ei ole J. T.-le süüdistuses omistatud Riigihangete

seaduse ja sellega seotud Konkurentsiseaduse nõuete rikkumised praegusel ajal enam vaadeldavad seaduserikkumistena.

Tulenevalt KarS § 5 lg-st 2 ei ole need ka enam käsitatavad ametiisiku õiguslike minetustena KarS § 289 ega muude

ametialaste kuriteokoosseisude mõttes.

4.3 Õige on apellandi väide, et J. T. poolt sõlmitud lepingute esemeks olnud tööde tegemine ei olnud Kuressaare

linnavalitsuses arutusel ja mitteformaalsed arutelud linnavalitsuse kahe liikmega ei ole käsitatavad linnavalitsuse kui

kollegiaalorgani otsustena. Samas on J. T.-le esitatud süüdistus osas, mis puudutab tema poolt otsuste ainuisikulist langetamist,

koostatud puudulikult ega võimalda kohtul seetõttu lahendada küsimust sellest, kas J. T. taoline tegevus võib moodustada KarS

§-s 289 kirjeldatud koosseisupärase teo. Süüdistuses on rõhutatud seda, et J. T. tegi otsused ainuisikuliselt. Samas ei ole aga

märgitud, milliste Kuressaare linna või muude õigusaktide konkreetseid nõudeid selliste otsuste ainuisikuline langetamine või

toimingute tegemine rikub. Süüdistusest ei nähtu, milliste normide alusel käsitleb süüdistus J. T. poolt ainuisikuliste otsuste

tegemist väljumisena talle linnapea ametijuhendi punktiga 3.2 antud esindusõiguse piiridest. Süüdistuses viidatud normid -

Kuressaare linna põhimääruse § 22 lg 1 p 2 ja VLES §-d 23-24 - pole J. T. käitumise hindamisel asjassepuutuvad. Vastavalt

väljakujunenud kohtupraktikale on KarS §-s 289 kirjeldatud kuriteokoosseis blanketne, eeldades süüdistuses nende kohustuste

äranäitamist, mida süüdistatav oma tegudega rikkus. Riigikohtu üldkogu 4. novembri 2005. a otsuses asjas nr 3-1-1-24-05 on

asutud seisukohale, et kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised

asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, ning olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole

kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud

faktiliste asjaolude kogum.

Eeltoodust tulenevalt puudub kolleegiumil pädevus asuda süüdistuse piiridest väljuvalt iseseisvalt tuvastama, kas ja milliste

õiguslike kohustuste eiramist võib endast kujutada J. T. poolt süüdistuses kirjeldatud ainuisikuliste otsuste vastuvõtmine,

olgugi et selline faktiline asjaolu on tuvastatud.

4.4 Taotledes küll maakohtu õigeksmõistva otsuse tervikuna tühistamist, ei ole apellant esitanud motiive, miks ei saa nõustuda

maakohtu seisukohaga seoses J. T. õigeksmõistmisega tegudes, mis seonduvad ehitustööde vastuvõtmisega, nende eest

tasumisega, 2003. a majandusaasta aruande esitamisega ja 2004. a eelarve koostamisega. Tulenevalt KrMS § 331 lg-st 2

puudub ringkonnakohtul pädevus väljuda süüdistatava olukorda raskendavalt apellatsiooni piiridest. Süüdistuse kõnealust osa

puudutavad maakohtu motiivid on õiged. Lisaks ei nähtu ei süüdistusest ega kriminaalasja materjalidest põhjuslikku seost

nende J. T.-le omistatud tegude ja süüdistuses kirjeldatud varalise ja mittevaralise kahju vahel.

4.5 Lahendamaks küsimust, kas süüdistuses kirjeldatud tegude tulemusena tekitati linnale varalist kahju, tuleb osaliselt lähtuda

karistusõiguse dogmaatikas omaks võetud üldsaldopõhimõttest. Selle kohaldamisel käesolevas kriminaalasjas on linnale

tekitatud kahju juhul, kui J. T.-le omistatud tegude tulemina on linna lõppsaldo negatiivne, s.t väljaminekud kujunevad

suuremaks kui sissetulekud.

Üldsaldopõhimõttest järeldub, et intressidena tasutud summa 44 248 krooni 68 senti pole käsitatav linnale tekitatud kahjuna.

Süüdistuse aluse moodustavad ehitustööd valmisid 25. septembriks 2003. a. Seega sai linn heakorrastatud alad enda käsutusse

oluliselt varem, kui tehtud tööde eest tasuti. Sisuliselt heakorrastati linna AVSK-i arvel, sest just viimasel lasus kohustus tasuda

ehitustöid vahetult teinud alltöövõtjaile. Seega kujutab 25. septembri 2003. a kokkuleppes kajastatud 5%-line intress

kogusummas 44 248 krooni 63 senti endast tasu linnale kuuluvatel aladel tehtud ehitustööde eest tasumise ajatamise eest.

Kandes kirjeldatud majanduslikud tehingud üle üldsaldopõhimõttele, on J. T.-le süüdistusega omistatud tegudele järgnenud

väljaminekute hulka (deebetisse) võimalik kanda intressikulu kokku 44 248 krooni 63 senti ning süüdistatava tegudele

järgnenud sissetuleku hulka (kreeditisse) heakorrastamise eest tasumise ajatamine. Kriminaalmenetluses pole kogutud

tõendeid, mis kinnitaksid, et sellises linna seisukohalt koostatud väljaminekute ja sissetulekute omavahelises suhtes oleksid

linna väljaminekud kujunenud suuremaks kui sissetulekud. Ka maakohtu istungil tunnistajana üle kuulatud audiitori ütlustest

nähtub, et nii ehitustööde kui võlakohustuste ajatamise kokkuleppe kajastamata jätmine majandusaasta aruandes kujutab endast

olulist eksimust raamatupidamise hea tava mõttes, kuid samas ei ole audiitor väitnud, et tegemist olnuks linnale majanduslikult

kahjulike tehingutega. Prokuröri väited, et kõnealuste ehitustööde otsuse vastuvõtmine linnavolikogu poolt ja sellekohaste

summade kohene planeerimine Kuressaare 2003. a lisaeelarvesse või 2004. a eelarvesse oleks vabastanud linna intresside

tasumise kohustusest, on käsitatavad spekulatsioonina ex post ega muuda midagi asjaolus, et linn oli enda käsutusse saanud

teise isiku, s.o äriühingu varade arvel heakorrastatud linnaalad oluliselt varem, kui tehtud tööde eest tasuti.

4.6 Linnale pole tekitatud varalist kahju ka tegemata tööde eest tasumisega. Kõrvutades erinevate teekatete tegeliku

paigaldamise mahte linna poolt maksmise aluseks võetud mahtudega, järeldub, et linn on saanud uusi betoonist teekattekive

rohkem 75 m2 ja asfaltkatet 41 m2 võrra. Seega on linn saanud tasumise aluseks olnud arvestusega võrreldes kokku 116 m2

võrra rohkem betoon- ja asfaltkatet. Kuna munakivisillutist paigaldati ettenähtust 69 m2 võrra vähem, on linn kokkuvõttes

saanud 47 m2 võrra erinevaid teekatteid enam, kui oli märgitud tasumise aluseks olnud aktis.

4.7 Kriminaalasja materjalist nähtuvalt võttis tegelikult tehtud tööd vastu abilinnapea U. S. Tööde vastuvõtmise olemusse

kuulub vaieldamatult ka tegelikult tehtud tööde mahu väljaselgitamine ja selle võrdlemine tasumiseks esitatuga. Seega puudub

alus tööde vastuvõtmise seostamiseks J. T.ga.

4.8 J. T. tegevuse tagajärjel pole tekkinud ka mittevaralist kahju. Süüdistus on J. T.-le omistatud mittevaralise kahju tekitamise

osas deklaratiivne ja tõendamata. Ametiseisundi kuritarvitamine on materiaalne delikt ning kuigi kohtupraktika on KarS § 289

koosseisupärase tagajärjena tunnistanud mittevaralist kahju, tuleb ka mittevaralise kahju tekkimine objektiivselt tuvastada,

näidates ära põhjusliku seose olemasolu ametiisiku teo ja mittevaralises kahjus seisneva tagajärje põhjustamise vahel. Ka

mittevaraline kahju kuulub KrMS § 62 p 2 mõttes tõendamisesemesse ning prokuröril tuleb kohtule esitada sellist kahju

kinnitavad tõendid. Käesoleval juhul prokurör seda teinud ei ole.

Nii apellatsioonis kui ringkonnakohtu istungil on prokurör väljendanud arvamust, et J. T. tekitatud mittevaralise kahju

mõõtmena tuleb arvestada tema sõlmitud kokkulepete alusel tehtud tööde väärtust 758 548 krooni, mis ületab teo

toimepanemise ajal kehtinud suure kahju määra. Sel viisil on prokurör apellatsioonimenetluses sisuliselt loobunud süüdistusest

osas, mis puudutab J. T.-le mittevaralise kahju inkrimineerimist, kuivõrd mittevaralise kahju olemusest tulenevalt ei ole seda

liiki kahju ulatuse väljendamine rahas võimalik. Prokuröri sellist lähenemist mittevaralisele kahjule ei saa toetada ka seetõttu,

et nii taandataks süüdistatavale omistatud mittevaraline kahju tema toimepandud teole, samas kui KarS § 289 kuriteokoosseis

nõuab eraldi õigusvastase teo ja tagajärje olemasolu.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni ringkonnaprokurör H. Aadamsoo, kes palub ringkonnakohtu

otsuse tühistada ja saata kriminaalasi samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Oma taotlust põhistab kassaator järgmiselt.

5.1 Väärteomenetluses kohaldatav hoiatustrahv ei ole käsitatav isiku karistamisena PS § 23 lg 3 mõttes, kuna VTMS § 53 lg 1

kohaselt jätab menetleja hoiatustrahvi määrates menetlusaluse isiku karistamata. Samuti ei kanta hoiatustrahvi

karistusregistrisse.

Hoiatustrahv määrati J. T.-le RHS § 731 järgi riigihanke teate saatmata jätmise eest. Kriminaalmenetluses ei ole J. T.-le sellist

etteheidet aga tehtud. Samuti hõlmab süüdistus tunduvalt laiemat tegevust kui riigihanke väljakuulutamata jätmist.

5.2 Blanketsed kuriteokoosseisud tuleb sisustada teo toimepanemise ajal kehtinud seadusesätetega. Seetõttu ei saa J. T.

süüküsimuse lahendamisel arvestada Riigihangete seaduse 1. jaanuaril 2004. a jõustunud muudatustega, mis tõstsid riigihanget

eeldava ehitustöö maksumust 500 000 kroonilt 2 000 000 kroonini.

5.3 J. T. poolt ainuisikuliste otsuste langetamise õigusvastasuse sisustamisel on süüdistuses lähtutud küll ekslikult Kuressaare

linna põhimääruse § 22 lg 1 punkti 8 asemel punktist 2, kuid see eksimus ei takistanud J. T.-l süüdistust mõistmast. Lähtudes

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. detsembri 2005. a määruses asjas nr 3-1-1-139-05 väljendatud seisukohtadest, oli

ringkonnakohtul õigus lähtuda normist, mis ei olnud süüdistuses piisava täpsusega esitatud.

5.4 Ringkonnakohus on alusetult leidnud, et J. T. ei põhjustanud linnale varalist kahju.

Tööde planeeritud tegemisel ei oleks linnal tekkinud intresside tasumise kohustust summas 44 248 krooni 68 senti. Nimetatud

summa oli viivitusintress VÕS § 113 lg 1 mõttes, mitte aga täitmise ajatamise eest makstav tasu. Asjaolu, et ehitustöid ei

võetud valmimise ajal linnavarana arvele, samuti 9. ja 28. mai 2003. a eelarveväliste kokkulepete sõlmimine ning

intressikohustust sisaldava maksegraafiku kooskõlastamine sõltus üksnes J. T. tahtest. Just linnapea pidanuks VLES §-de 23 ja

24 kohaselt korraldama linna 2003. a eelarve muutmise ja lisaeelarve koostamise. Eelarveliste vahendite kasutamisel

puudunuks vajadus viivitusintresside maksmiseks. J. T. laskis linnavalitsusel esitada ja linnavolikogul kinnitada ebaõige

2003. a majandusaasta aruande, kuna selles ei kajastunud tellitud ehitustööd ja nende eest tasutav summa.

Varaline kahju tekitati ka vaegtööde eest üleliigselt 50 266 krooni tasumisega. Millegagi ei ole põhjendatud kohtu väide, et

teisi teekatteid (peale munakivisillutise) paigaldati kokkulepitust rohkem. Ekspertiisiaktist nähtub, et teiste katete mahtusid ei

olnud võimalik määrata, kuna looduses ei olnud võimalik eraldada peale munakivikatte teiste kõnealuste ehitustööde käigus

paigaldatud teekatete piire kõrvalkrundil olevatest katetest. Kohtud on ebaseaduslikult lähtunud eksperdi antud õiguslikust

hinnangust.

5.5 Tõendatud on ka see, et J. T. põhjustas suure mittevaralise kahju. J. T. oli kõrge ametnik, linnapea. Ta tegutses

linnavolikogu otsustuste alas ja rikkus võimude lahususe printsiipi, mis on demokraatliku ühiskonna üks alustaladest. J. T.

käitumine oli eriti ohtlik, kuna selle tagajärjel jäid rahvaesindajad (linnavolikogu liikmed) üksnes toimunu hilisemateks

hindajateks, mitte otsustajateks. Seeläbi on aga riivatud üldine õiglustunne, kuivõrd kahjustatud on demokraatiat. Samuti kestis

J. T. tegevus terve aasta.

J. T. otsused olid ebaotstarbekad, põhjendamatud ja õigusvastased, kuna linnavalitsus kavandas ekspluateerida olemasolevaid

tänavakatteid veel 3-4 aasta jooksul ning linnavolikogu polnud võtnud linnale kohustust tasuda süüdistuses nimetatud

tänavakatete ümberehitamise eest.

Ringkonnakohtu seisukoht, et KarS §-s 289 sätestatud kuriteokoosseisu puhul tuleb eristada tegu ja tagajärge, ei ole kooskõlas

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. detsembri 2000. a otsuses asjas nr 3-1-1-100-00 märgituga, mille kohaselt on mõnikord

tegu ja kuritegelik tagajärg üksteisest lahutamatud (näiteks on võimuesindaja ebaseaduslikud teod samaaegselt ka võimuorgani

prestiiži ja autoriteedi alandamine).

Oma tegevusega diskrediteeris J. T. Kuressaare Linnavalitsust kui täitevvõimu teostajat ja kogu avaliku teenistuse instituudi

mainet, põhjustades Eesti Vabariigi avalikele huvidele suure mittevaralise kahju.

6. Kassatsioonivastuses leiab J. T. kaitsja vandeadvokaat Andres Tamm, et prokuröri kassatsioon on põhjendamatu ja selle

rahuldamiseks alust ei ole. Oma seisukohta põhistab kaitsja järgmiselt.

6.1 Kohtud on õigesti kohaldanud PS § 23 lg-s 3 ja KarS § 5 lg-s 2 sätestatud põhimõtteid. Erinevalt kassatsioonist asus

prokurör veel ringkonnakohtu istungil seisukohale, et J. T. suhtes toimunud väärteomenetluse ja kriminaalmenetluse objektiks

oli üks ja sama tegu. Samuti on ringkonnakohus õigesti leidnud, et ainuisikuliste otsuste tegemist puudutavas osas on J. T.-le

esitatud süüdistus konkretiseerimata.

6.2 Rääkides varalise kahju tekitamisest, jätab prokurör tahtlikult kahe silma vahele, et tegelikult on nii asfaltkatte kui ka

tänavakivi paigaldamisel tehtud mõõdetavaid töid rahalises mahus tunduvalt rohkem vähem paigaldatud munakivikatte

rahalisest väärtusest. Üldse jätab prokurör arvestamata tööd, mis tulenesid kahe krundi kõrguste erinevusest ja tänavakivide

"ümberlappimisest", samuti betoonist äärekivi paigaldamise. Kriminaalasjas prokuröri taotlusel ja juuresolekul tehtud

ehitustehnilise ekspertiisi arvamuse kohaselt on betoonist teekattekive paigaldatud 819 m2, munakivisillutist 128 m2 ja

asfalti 220 m2. AS-i Level pakkumises olid need mahud vastavalt 681 m2, 164 m2 ja 179 m2.

Intressikohustuse näol ei olnud tegemist viivisega VÕS § 113 lg 1 mõttes, vaid makse tasumise ajatamise eest makstud

intressiga. Pealegi on prokurör jätnud senises menetluses tähelepanuta kaitsjate väited, et tegelikult tasus linn intresse

mitte 44 248 krooni 68 senti, vaid 19 504 krooni.

Kassaatori väited, mis puudutavad mittevaralist kahju, on deklaratiivsed ja põhjendamatud.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Esmalt käsitleb Riigikohtu kriminaalkolleegium küsimust, kas mõnda J. T.-le esitatud süüdistuses kirjeldatud tegu saab

vaadelda ametiseisundi ebaseadusliku ärakasutamisena KarS § 289 mõttes (I). Seejärel hindab kolleegium süüdistuse ja

kohtute seisukohti ametiseisundi kuritarvitamise koosseisulise tagajärje - olulise kahju - olemasolu või puudumise osas (II)

ning lõpuks võtab seisukoha esitatud kassatsiooni põhjendatuse kohta (III).

I

8. J. T. süüdistatakse esiteks selles, et ta rikkus Riigihangete seaduse (kuni 31. detsembrini 2003. a kehtinud redaktsioonis) § 2

lg 7 p 2 ja § 57 lg 1 p 13 nõudeid, kuna ta jättis R. tn 10 kinnistuga piirneval tänavaalal ja T. tn 2 krundil tehtavate tööde tegija

leidmiseks korraldamata väljakuulutamiseta läbirääkimistega pakkumismenetluse. Kohtud on lugenud sellise süüdistuse

alusetuks kahel põhjusel:

J. T. on sama teo eest karistatud väärteomenetluses hoiatustrahviga, mistõttu ei võimalda PS § 23 lg-

st 3 tulenev ne bis in idem põhimõte riigihanke korraldamata jätmist käesolevas kriminaalmenetluses

teist korda hinnata;

1. jaanuaril 2004. a jõustunud Riigihangete seaduse muudatuste kohaselt ei ole süüdistuses kirjeldatud

mahus ehitustööde tellimisel riigihanke korraldamine enam nõutav, mistõttu välistab KarS § 5 lg 2

võimaluse käsitada J. T. poolt riigihanke korraldamata jätmist ametiisiku õigusliku minetusena KarS

§ 289 või mõne muu ametialase kuriteokoosseisu mõttes.

9. Põhiseaduse § 23 lg 3 kohaselt ei tohi kedagi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles teda vastavalt

seadusele on mõistetud lõplikult õigeks või süüdi. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi

konventsioon) 7. lisaprotokolli 4. artikli esimene lõige sätestab, et mitte kellegi üle ei või sama riigi jurisdiktsiooni alusel

teistkordselt kohut mõista ning kedagi ei või kriminaalkorras karistada teo eest, mille eest ta on juba selle riigi seaduse alusel ja

kriminaalprotsessuaalses korras lõplikult õigeks või süüdi mõistetud.

9.1 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on asutud ühesele seisukohale, et Põhiseaduse § 23 lg-s 3 sätestatud ne bis in

idem põhiõiguse (teistkordse kohtumõistmise ja karistamise keeld) kaitseala ei hõlma mitte üksnes kuritegusid, vaid ka

haldusõiguserikkumisi

(väärtegusid)

ja

teatud

juhul

ka

distsiplinaarüleastumisi

(vt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 17. aprilli 2003. a otsus asjas nr 3-1-3-6-03 - RT III 2003, 15, 144, p 10).

9.2 Riigihangete Ameti 1. septembri 2004. a otsusega karistati J. T. RHS § 731 lg 1 järgi teo eest, mida hoiatamisotsuses

kirjeldati järgmiselt: "28. mail 2003. a sõlmis J. T. kinnisvarafirmaga A. V. S. K. OÜ kokkuleppe, mille kohaselt pidi firma

ehitama Raekeskuse juurde kõnniteid, paigaldama valgusteid. Tööde maksumuseks kujunes koos käibemaksuga 758 548

krooni. Antud tööd teostati riigihanke pakkumismenetlust välja kuulutamata." Seejuures sätestab RHS § 731 lg 1 vastutuse

riigihanke korraldamise nõuete rikkumise eest.

Nagu toodud teokirjeldusest nähtub, oli hoiatamisotsuse esemeks sama tegu, mida käsitleb ka käesolevas kriminaalasjas

esitatud süüdistus - riigihanke pakkumismenetluse väljakuulutamata jätmine. Eksitav on prokuröri kassatsioonis väidetu, nagu

poleks tegemist sama teoga, kuna hoiatustrahv määrati J. T.-le üksnes riigihanke teate saatmata jätmise eest. Veel

ringkonnakohtu istungil on prokurör ka ise leidnud, et tegemist oli ühe ja sama teoga (IV kd, tl 127).

9.3 Otsustamaks, kas J. T.-le esitatud süüdistus on riigihanke korraldamata jätmist puudutavas osas topeltkaristamise keeluga

vastuolus või mitte, tuleb selgitada, kas J. T.-le 200 krooni suuruse hoiatustrahvi määramine on käsitatav "lõpliku

süüdimõistmisena" PS § 23 lg 3 ja konventsiooni 7. lisaprotokolli art 4 lg 1 mõttes ehk karistusena (vt ka Riigikohtu

üldkogu 25. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-10-04 - RT III 2004, 28, 297, p 14).

9.4 Karistusseadustiku 3. peatüki 2. jaost ja VTMS § 53 lg-st 1 järeldub, et vähetähtsa väärteo puhul kohaldatav hoiatustrahv ei

ole käsitatav formaalses mõttes karistusena. Samas on Riigikohtu üldkogu selgitanud, et "küsimust, kas mingi riiklik

sunnivahend on PS § 23 lg 3 mõttes käsitatav karistusena või mitte, ei saa aga lahendada üksnes karistusseadustikus sätestatu

pinnalt. Kontrollimist vajab, kas mingit riiklikku sunnivahendit, mida formaalses karistusõiguses ei loeta karistuseks, tuleb

siiski käsitada karistusena sisuliselt ehk materiaalselt. Põhiõiguslikud garantiid peavad olema tagatud ka nende riiklike

sunnivahendite kohaldamisel, mida ei ole formaalses karistusõiguses karistusena sätestatud, kuid mis on materiaalselt

käsitatavad karistusena. Seega tuleb /.../ hinnata, kas tegemist on karistusega materiaalses mõttes, s.o õiguserikkumise eest

kohaldatava meetmega, mis evib karistuse olemust ja eesmärki ning on piisavalt raske, olemaks võrreldav kriminaalkaristusega

formaalses mõttes". (Vt Riigikohtu üldkogu 25. oktoobri otsus asjas nr 3-4-1-10-04, p 17.)

9.5 Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on asunud seisukohale, et Põhiseadust tuleb tõlgendada viisil, mis

tagab selle kohaldamise vastavuse konventsiooni ja selle kohaldamispraktikaga, kuna vastasel korral poleks tagatud isiku

õiguste tõhus siseriiklik kaitse (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. märtsi 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-

1-04 - RT III 2004, 9, 96, p 18).

9.6 Selgitamaks, millised riiklikud sunnivahendid kuuluvad konventsiooni 7. lisaprotokolli art 4 lg 2 ja PS § 23 lg 3

kaitsealasse, tuleb lähtuda samadest piiritlemiskriteeriumitest, mis kehtivad konventsiooni art 6 lg-s 1 ette nähtud

"kriminaalsüüdistuse", mõiste sisustamisel (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. septembri 2002. a otsus asjas nr 3-1-1-

88-02 - RT III 2002, 23, 263, p 7.2).

9.7 Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas ei lähtuta selle üle otsustamisel, millist süüdistust lugeda konventsiooni art 6 lg 1

tähenduses "kriminaalsüüdistuseks", pelgalt siseriiklikus õiguses kehtivast õigusrikkumise klassifikatsioonist. Isegi kui

siseriiklik õigus ei käsita mingit õiguserikkumist kuriteona (ja selle eest kohaldatavat karistust kriminaalkaristusena), võib olla

tegemist kuriteo ja kriminaalkaristusega konventsiooni mõttes. Seda tulenevalt õiguserikkumise olemusest või teo toimepanijat

ähvardava karistuse iseloomust ja raskusest (vt nt Engel jt vs. Holland, otsus 8. juunist 1976, p 82; Lauko vs. Slovakkia,

otsus 2. septembrist 1998, p 56; Kadubec vs. Slovakkia, otsus 2. septembrist 1998, p 50). Seejuures on nimetatud kriteeriumid

alternatiivsed, mitte kumulatiivsed, s.t õiguserikkumine klassifitseerub konventsiooni mõttes kriminaalseks juba siis, kui

sellele viitab ainult üks kolmest kriteeriumist (vt nt Lauko vs. Slovakkia, p 57).

9.8 Näiteks 2. septembri 1998. a otsuses asjas Lauko vs. Slovakkia luges Euroopa Inimõiguste Kohus konventsiooni art 6 lg 1

mõttes "kriminaalseks" haldusõiguserikkumist, mis seisnes selles, et isik süüdistas ametivõimudele saadetud kaebustes oma

naabreid alusetult lärmamises, pilkamises ja ähvardamises, ja mille eest isikut karistati 300 Slovakkia krooni suuruse

rahatrahviga. Seejuures lähtus kohus õiguserikkumise klassifitseerimisel sellest, et norm, mille alusel kaebajat trahviti, oli

adresseeritud määratlemata hulgale isikutele, mitte aga teatud erilist staatust omavale isikute grupile; samuti sellest, et

rahatrahv määrati preventiivse eesmärgiga (hoida ära uute õiguserikkumiste toimepanemist) ja sellel oli karistuslik iseloom,

mis on tavapärane kriminaalkaristust eristav tunnus. Kohus luges vaadeldava õiguserikkumise kvalifitseerimisel ebaoluliseks,

et sellise rikkumise eest polnud võimalik kohaldada vabaduskaotuslikku karistust ning et seda ei kantud kriminaalregistrisse.

Samuti märkis kohus, et ähvardava karistuse suhteliselt vähene tõsidus ei muuda olemuslikult kriminaalset laadi

õiguserikkumise iseloomu. (Vt viidatud otsuse punkti 58.)

1. veebruari 2005. a otsuses asjas Ziliberberg vs. Moldova luges Euroopa Inimõiguste Kohus kriminaalsüüdistuseks isiku

haldusõiguserikkumise korras karistamist sanktsioneerimata meeleavaldusel osalemise eest rahatrahviga 36 Moldova leid (3,17

eurot). Ka selles asjas viitas kohus isiku karistamise aluseks olnud normi üldisele (ja mitte teatud isikute grupile suunatud)

iseloomule. Samuti tõi kohus konkreetsele menetlusele "kriminaalsüüdistuse" kvaliteedi omistamisel esile asjaolu, et kaebajat

karistati rahatrahviga, mille eesmärk ei olnud mitte kahjuhüvituslik, vaid preventiivne ja karistuslik. Karistuslik iseloom on aga

kriminaalkaristuse tavapärane tunnus. Kohus asus seisukohale, et kaebaja karistamise aluseks olnud haldusõiguserikkumiste

seadustiku üldine iseloom ja rahatrahvi eesmärk, mis hõlmas preventiivset ja karistuslikku aspekti, on piisavad, näitamaks, et

kaebajat süüdistati teos, mis on käsitatav kuriteona konventsiooni mõttes. Ähvardava karistuse suhteliselt vähene tõsidus ei

muuda olemuslikult kriminaalset laadi õiguserikkumise iseloomu. (Vt viidatud otsuse punkte 32-34.)

9.9 Asjaolu, et isikule ei kohaldata väärteo toimepanemise eest mitte Karistusseadustiku 3. peatüki 2. jaos sätestatud

väärteokaristusi, vaid VTMS § 53 lg-s 1 ette nähtud hoiatustrahvi, ei muuda õiguserikkumise olemust, vaid üksnes karistuse

siseriiklikku tähendust ja selle raskust.

Riigihangete seaduse § 731 lg 1 ja seda sisustavad Riigihangete seaduse teised sätted on vaieldamatult käsitatavad

määratlemata isikute ringile suunatud üldiste normidena, mitte spetsiifilisele isikute grupile suunatud internse regulatsioonina.

Isegi kui RHS § 731 lg 1 järgi kvalifitseeritava rikkumise eest määratakse isikule üksnes hoiatustrahv, põhineb viimane ikkagi

toimepanija süül ja kannab preventiivseid - mitte aga näiteks kahjuhüvituslikke - eesmärke. Selline järeldus tuleneb KarS § 56

lg-st 1, mida kohaldatakse ka hoiatustrahvi määramisel.

9.10 Eeltoodust tulenevalt asub Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohale, et J. T.-le RHS § 731 lg 1 järgi määratud

hoiatustrahv on käsitatav "lõpliku süüdimõistmisena" PS § 23 lg 3 ja konventsiooni 7. lisaprotokolli art 4 lg 1 mõttes. Seega on

välistatud võimalus tunnistada J. T. süüdistuses nimetatud riigihanke korraldamata jätmise eest süüdi veel ka KarS § 289 järgi.

10. Kriminaalkolleegium leiab, et lisaks eeltoodule on J. T.-le riigihanke korraldamata jätmises esitatud süüdistus alusetu ka

tulenevalt KarS § 5 lg-st 2, mille kohaselt on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil

leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud.

10.1 Süüdistuse kohaselt on J. T. R. tn 10 kinnistuga piirneval tänavaalal ja T. tn 2 krundil tehtavate tööde tegija leidmiseks

riigihanke korraldamata jätmisega kasutanud ebaseaduslikult ära oma ametiseisundit. Seda põhjusel, et tellitud tööde

kogumaksumus oli 758 548 krooni ja tööde tellimise ajal kehtinud RHS § 2 lg 7 p 2 kohustas korraldama riigihanke

ehitustööle, mille eeldatav maksumus on aasta arvestuses koos käibemaksuga 500 000 krooni ja üle selle.

10.2 1. jaanuaril 2004. a jõustus RHS § 2 lg 7 p 2 redaktsioon, mis näeb ette riigihanke korraldamise kohustuse ehitustöö

puhul, mille eeldatav hankelepingu maksumus ilma käibemaksuta on 2 000 000 krooni ja üle selle. Järelikult ei oleks J. T.-l

alates 1. jaanuarist kehtiva õiguse kohaselt süüdistuses märgitud mahus linna nimel ehitustööde tellimisel enam kohustust

riigihanget korraldada. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et see asjaolu välistab tulenevalt KarS § 5 lg-st 2 J. T.

karistusõigusliku vastutuse riigihanke korraldamata jätmise eest.

10.3 Kassaatori seisukoht, et blanketsed kuriteokoosseisud tuleb sisustada teo toimepanemise ajal kehtinud seadusesätetega

isegi juhul, kui need on hiljem asendatud isiku suhtes soodsamate normidega, on vastuolus nii karistusõiguse teooria kui ka

Riigikohtu väljakujunenud praktikaga (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 2002. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-

110-02 - RT III 2002, 30, 332, p 7.2; 22. aprilli 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-22-04 - RT III 2004, 12, 147, p-d 12-13;

17. juuni 2004. a (täiskogu) otsus asjas nr 3-1-1-23-04 - RT III 2004, 20, 228, p 12; 18. juuni 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-39-04

- RT III 2004, 20, 230, p-d 13-14; 31. augusti 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-73-05 - RT III 2005, 26, 271, p 14).

Näiteks kohtuasjades 3-1-1-22-04, 3-1-1-23-04 ja 3-1-1-39-04 asus kriminaalkolleegium seisukohale, et tulenevalt KarS § 5 lg-

st 2 ei saa isikut KarS § 390 lg 1 järgi karistada selliste maksunduslike dokumentide maksuhaldurile esitamata jätmise eest,

mille maksuhaldurile esitamise kohustus on pärast teo toimepanemist (teo toimepanemisele järgnevate maksustamisperioodide

osas) kaotatud. Kohtuasjas nr 3-1-1-73-05 leidis kolleegium, et sisustades KarS §-s 188 sätestatud mõistet "ebaseaduslik

kasvatamine", tuleb arvestada ka pärast teo toimepanemist jõustunud kanepi käitlemise reeglistiku muudatust, mis laiendab

kanepi loata kasvatamise õigust, kuna sellist kanepi käitlemise lubatavuse uut reeglistikku tuleb käsitada kergema

karistusseadusena KarS § 5 lg 2 mõttes.

10.4 Kriminaalkolleegium märgib, et blanketsete kuriteokoosseisude eesmärk on vältida vajadust kirjutada karistusõiguslikult

tagatud regulatsioon karistusseadusesse ümber, mis oleks enamikel juhtudel ka normitehniliselt üle jõu käiv. Olemuslikult on

karistusseaduse blanketti sisustav norm blanketse süüteokoosseisu lahutamatu ja "täisväärtuslik" osa, millest tulenevatele

koosseisutunnustele laienevad kõik Karistusseadustiku üldosa sätted ja põhimõtted. Nende hulgas ka kergendava

karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõte (KarS § 5 lg 2).

11. Süüdistus heidab J. T.-le ette ka seda, et ta võttis tänavaehitustöid tellides linnale varalise kohustuse, mida ei olnud

Kuressaare linna 2003. a eelarves ette nähtud ja mille oleks pidanud eelnevalt heaks kiitma linnavolikogu.

11.1 Kriminaalasjas ei ole vaidlust, et Kuressaare linna 2003. a eelarves polnud ette nähtud assigneeringut, mille otstarve

olnuks R. tn 10 kinnistuga piirneval tänavaalal ja T. tn 2 krundil tehtavate tööde rahastamine.

11.2 Süüdistuses on J. T. poolt linnale tänavaehitustööde tellimisega seotud varaliste kohustuste võtmine loetud

ebaseaduslikuks tulenevalt Kuressaare linna põhimääruse § 22 lg 1 p-st 2 ja VLES §-dest 23 ning 24.

Kuressaare linna põhimääruse (KO 2000, 15, 264; 2005, 170, 1725) § 22 lg 1 p 2 sätestab, et linnavolikogu ainupädevusse

kuulub kohalike maksude kehtestamine, muutmine ja kehtetuks tunnistamine.

Valla- ja linnaeelarve seaduse § 23 näeb ette, et vajaduse korral jaotada ümber eelarves määratud kulusid taotleb valitsus

eelarve muutmist, esitades volikogule sellekohase eelnõu. Eelarve muutmine toimub samas korras kui eelarve vastuvõtmine.

Valla- ja linnaeelarve seaduse § 24 sätestab, et kulude tegemiseks, milleks eelarves ei ole assigneeringuid määratud või mille

tegemiseks määratud assigneeringutest ei jätku, võib volikogu eelarveaasta kestel võtta vastu lisaeelarve (lg 1). Lisaeelarve

projekti esitab valitsus ja sellele lisatakse: põhjendused täiendavate kulude vajaduse ja nende tegemise paratamatuse kohta

käesoleval eelarveaastal; andmed assigneeringute kasutamise kohta, mille täiendamist taotletakse, samuti andmed lisatulude ja

säästu kohta, millega lisakulud kaetakse (lg 2). Riigieelarvest eelarveaasta jooksul täiendavalt eraldatud VLES § 16 lg 2

mõistes sihtotstarbeliste eraldiste saamisel võib valitsus volikogu poolt kehtestatud korras lisada need laekumised ja nendele

vastavad kulud eelarvesse, informeerides sellest koheselt volikogu (lg 3).

11.3 Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et Kuressaare linna põhimääruse § 22 lg 1 p 2 pole J. T.-le esitatud süüdistuse

kontekstis asjassepuutuvaks normiks. Seda vaatamata sellele, et kõnealune säte ei käsitle linnavolikogu ainupädevust

linnaeelarve vastuvõtmisel, nagu ringkonnakohus ekslikult märkis, vaid linnavolikogu ainupädevust kohalike maksude

kehtestamisel.

Samas on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta, et J. T. süüdistus ei seisne mitte selles, et ta otsustas ainuisikuliselt

tänavaehitustööde tellimise, vaid selles, et ta ainuisikuliselt tänavaehitustöid tellides väljus Kuressaare linna 2003. a eelarve

raamidest. Süüdistuses ega senises kohtumenetluses ei ole viidatud VLES § 16 lg-le 3, mis sätestab, et valla- ja linnavalitsusel

ning nende asutustel on õigus võtta rahalisi kulutusi nõudvaid kohustusi ainult neile eelarves selleks ette nähtud kulude piires.

Seetõttu puudub Riigikohtul tulenevalt põhimõttest, mille kohaselt ei tohi kohtu kohaldatav õigusnorm olla süüdistatavale

üllatuslik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. detsembri 2005. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-139-05 - RT III 2006, 4,

32, p-d 25 ja 31), võimalus hinnata J. T. käitumise õiguspärasust lähtuvalt VLES § 16 lg-st 3.

Küll on aga süüdistuses tehtud viide VLES §-dele 23 ja 24. Kolleegium on seisukohal, et VLES § 23 esimesest lausest ja § 24

lg-st 1 tuleneb muu hulgas nõue, et kulutust, milleks linnaeelarves pole assigneeringut ette nähtud, võib teha alles pärast

linnaeelarve muutmist või lisaeelarve vastuvõtmist, kui muudetud eelarves või lisaeelarves on asjakohane assigneering olemas.

Kuna J. T. võttis linnapeana Kuressaare linnale 2003. a eelarves mitteettenähtud rahalise kohustuse ilma, et selleks seaduses

sätestatud eeltingimus - eelarve muutmise eelnõu või lisaeelarve vastuvõtmine - oleks täidetud, rikkus ta VLES § 23 esimese

lause ja § 24 lg 1 nõudeid.

11.4 Ka ei saa nõustuda J. T. kaitsja poolt maakohtule esitatud teesides väljendatud seisukohaga (IV kd, tl-d 29-30), mille

kohaselt oli J. T. tegevus seaduslik kuna Kuressaare linnavolikogu 13. märtsi 2003. a määrusega nr 5 (II kd, tl 160 jj)

kinnitatud linna 2003. a eelarve lubas linnavalitsusel teha eelarve klassifikaatori osade sisemises jaotuses (ühe eelarveosa

piires) muudatusi kuni 500 000 krooni ulatuses, samuti oli linnapeal õigus katta võetud kohustusi reservfondi arvel.

Esiteks ei olnud tegemist muudatusega eelarve klassifikaatori osade sisemises jaotuses, kuna süüdistuses nimetatud

tänavaehitustöid polnud 2003. a linnaeelarve kulude poolel üldse ette nähtud. Samuti oleks kõnealuse muudatuse saanud

volikogu määruse kohaselt teha üksnes linnavalitsus, mitte aga linnapea ainuisikuliselt. Ka reservfondi käsutab VLES § 17

kohaselt (linna- või valla)valitsus, mitte aga linnapea ainuisikuliselt. Ringkonnakohtu tuvastatu kohaselt langetas J. T.

tänavaehitustööde tellimisega seotud otsused aga ilma linnavalitsuse ametliku nõusolekuta.

11.5 Kuna J. T. rikkus Kuressaare linnale 2003. a eelarves mitteettenähtud kohustusi võttes VLES § 23 esimese lause ja § 24

lg 1 nõudeid, vastab tema käitumine KarS §-s 289 sätestatud ametiseisundi ebaseadusliku ärakasutamise tunnusele.

11.6 Asjassepuutuv ei ole ringkonnakohtu viide Riigikohtu üldkogu 4. novembri 2005. a otsuses asjas nr 3-1-1-24-05

väljendatud seisukohale, mille kohaselt peavad kaitseõiguse tagamiseks süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega

kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Käesolevas kriminaalasjas ei heitnud

ringkonnakohus süüdistusele ette mitte vastutuse eelduseks olevate faktiliste asjaolude, vaid tänavaehitustööde tellimisega

seotud otsuste ainuisikulise vastuvõtmise ebaseaduslikkust kinnitavate õigusnormide kajastamata jätmist.

Samas on õige ringkonnakohtu järeldus, et apellatsioonikohtul puudub kohustus asuda süüdistuse piiridest väljuvalt iseseisvalt

tuvastama, kas ja milliste õiguslike kohustuste eiramist võib süüdistatava teatud käitumine endast kujutada. Sellist kohustust ei

saa tuletada ka kassatsioonis viidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. detsembri 2005. a määrusest asjas nr 3-1-1-139-05.

Osutatud määruses on tõepoolest leitud, et ei ole täielikult välistatud, et apellatsioonikohus lähtub otsuse tegemisel normist,

mida varasemas kohtumenetluses ei ole käsitletud. Seda eeldusel, et selle normi kohaldamisele pole võimalik esitada

vastuväiteid, mis eeldaks uute, süüdistuses märgitud kvalifikatsiooni kontekstis asjassepuutumatute faktiliste asjaolude

tuvastamist (vt viidatud määruse punkti 31). Samas ei järeldu Riigikohtu kõnealusest seisukohast, et ringkonnakohtul lasuks

kohustus hakata omal algatusel otsima isiku süüd kinnitavat normi, millele ei ole viidatud ei süüdistuse tekstis ega ka prokuröri

poolt apellatsioonimenetluses.

11.7 Otsustamaks, kas käesolevas kriminaalasjas pidi ringkonnakohus J. T. käitumise seaduslikkuse hindamisel arvestama

Kuressaare linna põhimääruse § 22 lg 1 p-ga 8, tuleb siiski silmas pidada järgmist. Süüdistuses on tõepoolest tehtud

põhimääruse § 22 lg 1 p 8 asemel viide sama lõike punktile 2. Samas on süüdistuse tekstis koos viitega põhimääruse § 22 lg 1

p-le 2 toodud ära ka J. T. poolt väidetavalt rikutud põhimääruse punkti sisu, mis vastab § 22 lg 1 p 8 sisule. Võib asuda

seisukohale, et kirjeldatud olukorras poleks J. T. käitumisele hinnangu andmine Kuressaare linna põhimääruse § 22 lg 1 p 8

alusel kujutanud kaitseõiguse ülemäärast riivet.

Samas tuleb arvestada, et linna 2003. a eelarve piiridest väljuva rahalise kohustuse võtmise ebaseaduslikkus tuleneb juba

süüdistuses viidatud VLES §-dest 23 ja 24, mistõttu pole täiendaval hinnangul Kuressaare linna põhimääruse alusel määravat

rolli.

12. J. T.-le on esitatud süüdistus ka selles, et ta ei korraldanud süüdistuses nimetatud tänavaehitustööde ja nende eest tasutavate

summade kajastamist linna 2003. a majandusaasta aruandes ja 2004. a eelarve eelnõu seletuskirjas, rikkudes sel viisil VLES

§ 26, § 11 lg 2 ja Kuressaare linna põhimääruse § 55 lg 4 p 1 nõudeid. Selle süüdistuse osas põhineb maakohtu ja

ringkonnakohtu õigeksmõistev otsus üksnes koosseisulise tagajärje puudumisel. Kriminaalkolleegium jagab seisukohta, et kui

kohus tuvastab, et sõltumata sellest, kas ametiisiku tegevus oli seaduslik või mitte, sellega olulist kahju ei põhjustatud, puudub

vajadus teo õiguspärasuse küsimust eraldi käsitleda.

II

13. Maakohus ja ringkonnakohus põhjendasid õigeksmõistvaid otsuseid ka sellega, et J. T. ei ole põhjustanud süüdistuses

kirjeldatud olulist kahju, mis on ametiseisundi kuritarvitamise koosseisuline tagajärg.

14. Muudetud süüdistuse kohaselt tekitas J. T. Kuressaare linnale olulise varalise kahju, mis koosnes kahest osast:

50 266 krooni, mis tulenes sellest, et J. T. jättis maksegraafiku kooskõlastamisel kontrollimata

tänavaehitustööde vastuvõtmise akti õigsuse, millest tulenevalt nõustus linna nimel tasuma tehtud töö

eest täishinna, ehkki munakivisillutist oli paigaldatud 50 266 krooni väärtuses ettenähtust vähem;

44 248 krooni 60 senti, mis tulenes süüdistuse kohaselt asjaolust, et 10. detsembril 2003. a

kooskõlastas J. T. linna nimel maksegraafiku, millega linn kohustus AVSK-ile 28. mai 2003. a

kokkuleppes nimetatud tööde eest tasuma kahes osas: 15. maiks 2004 398 237 krooni 30 senti (sh

intress 25 284 krooni 93 senti) ning 15. maiks 2005 404 588 krooni 90 senti (sh intress 18 963 krooni

70 senti). Seega võttis J. T. linnale kohustuse maksta AVSK-ile lisaks 28. mai 2003. a kokkuleppes

nimetatud tasule ka intressi määraga 5% aastas.

15.1 Seoses varalise kahju esimese komponendiga väärib esmalt märkimist, et süüdistuses pole välja toodud ühtegi J. T.

ametialast kohustust (selle aluseks olevat õigusnormi), mida ta maksegraafiku kooskõlastamisel tänavaehitustööde

vastuvõtmise akti väidetava kontrollimata jätmisega ja tänavaehitustööde tegelikku maksumust ületava summa tasumisega

rikkus. Kohustus kontrollida tellimustöö vastuvõtmisel selle nõuetekohasust ei tulene VLES §-dest 23 ja 24, mis keelavad teha

enne linnaeelarve muutmist või lisaeelarve vastuvõtmist kulutusi, milleks linnaeelarves pole assigneeringut ette nähtud.

Süüdistuses pole viidet ka ühelegi teisele normile, mida J. T. tänavaehitustööde vastuvõtmise akti väidetava kontrollimata

jätmisega rikkus.

Peale selle on ringkonnakohus tuvastanud, et tänavaehitustööd võttis linna nimel vastu abilinnapea U. S., mitte J. T. (IV kd, tl

142).

15.2 Lisaks eelmises alapunktis märgitule kummutab süüdistuse paikapidavust kohtute tuvastatud asjaolu, et ehkki võrreldes

esialgse hinnapakkumisega paigaldati munakivisillutist ettenähtust 69 m2 võrra vähem, paigaldati uusi betoonist teekattekive

75 m2 ja asfaltkatet 41 m2 võrra rohkem. Väites, et kohtute seisukoht, mille kohaselt paigaldati teisi teekatteid rohkem, pole

millegagi põhjendatud, vaidlustab prokurör kassatsioonis sisuliselt maakohtu ja ringkonnakohtu tuvastatud faktilisi asjaolusid.

Kriminaalmenetluse seadustiku § 363 lg 5 kohaselt ei või aga Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Kohtute järeldus

betoon- ja asfaltkatte enampaigaldamise kohta põhineb prokuröri taotlusel ja maakohtu määramisel tehtud ehitustehnilise

ekspertiisi aktil. Seejuures on eksitav kassaatori väide, nagu oleks kohtute seisukoht rajatud ekspertiisiakti lõpus märgitud

õiguslikku laadi lõppjäreldusele, mille kohaselt ei ole vaidlusaluse hankega omavalitsusele kahju tekitatud. Kohtud on

tuginenud ekspertiisiaktis sisalduvatele mõõtmistulemustele selle kohta, millises mahus erinevaid teekattekihte vaidlusaluse

hanke käigus paigaldati.

Eksitav on kassaatori väide, et ekspertiisiakti kohaselt ei olnud betoon- ja asfaltkatte mahtusid võimalik määrata, kuna

looduses ei saanud eraldada kõnealuste ehitustööde käigus paigaldatud teekatete piire kõrvalkrundil olevatest katetest.

Ekspertiisiaktis on selgitatud, et ehkki nimetatud teekatete piirid pole kõikides lõikudes "mitteprofessionaali jaoks" piisavas

ulatuses markeeritud, on need eksperdi jaoks ehitustehnoloogia loogikast tuletatavad (akti lk-d 7-8).

Lisaks märgib kolleegium, et isegi kui süüdistuses nimetatud tehingute alusel paigaldatud betoon- ja asfaltkatete piiri täpne

kindlaksmääramine poleks teatud lõikudes tehniliselt võimalik, tuleks lähtuda KrMS § 7 lg-st 3, mille kohaselt tõlgendatakse

kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava kasuks.

15.3 Samas ei loe kolleegium kohtute tuvastatud asjaolu, et lepingus sätestatud hinna eest sai linn betoonkatet ettenähtust 75

m2 võrra ja asfaltkatet 41 m2 võrra rohkem, iseenesest piisavaks argumendiks selle kinnituseks, et 69 m2 munakivisillutise

vähempaigaldamisega linnale kokkuvõttes kahju ei tekkinud. Nimelt ei ole kohtud arvesse võtnud erinevust erinevate

teekattematerjalide maksumuses.

Süüdistuses lähtuti kokkulepitud ja väidetavalt tegemata jäetud tänavaehitustööde väärtuste vahe arvestamisel AS-i Level

hinnapakkumisest, mille alusel olid lepingud sõlmitud. Süüdistuses märgitu kohaselt oli 164 m2 munakivisillutise

väärtus 119 472 krooni, 681 m2 betoonkatte väärtus 375 158 krooni ja 179 m2 asfaltkatte väärtus 79 451 krooni. Nendest

andmetest lähtuvalt on süüdistuse kahjuarvestuses ühe ruutmeetri munakivisillutise väärtuseks loetud 728 krooni 49 senti (119

472 krooni : 164 m2), ühe ruutmeetri betoonkatte väärtuseks 550 krooni 89 senti (375 158 krooni : 681 m2) ning ühe

ruutmeetri asfaltkatte väärtuseks 443 krooni 86 senti (79 451 krooni : 179 m2).

Ringkonnakohus tuvastas, et munakivisillutist paigaldati ettenähtust 69 m2 võrra vähem. Lähtudes süüdistuse aluseks olevast

munakivisillutise ruutmeetrihinnast, oli vähem paigaldatud teekatte väärtus 50 265 krooni ja 81 senti (69 m2 * 728,49 kr/m2).

Samas tuvastas ringkonnakohus, et võrreldes esialgse kokkuleppega paigaldati sama raha eest betoonkatet 75 m2 ja asfaltkatet

41 m2 võrra rohkem. Lähtudes süüdistuses märgitud betoon- ja asfaltkatete ruutmeetrihindadest, oli enam paigaldatud teekatte

koguväärtus 59 515 krooni 1 sent (75 m2 * 550,89 kr/m2 + 41 m2 * 443,86 kr/m2).

Eeltoodust nähtub, et tasudes tänavaehitustööde eest esialgselt kokkulepitud summa, sai linn kokkulepitust 50 265 krooni 81

sendi väärtuses vähem munakivisillutist, ent samas 59 515 krooni 1 sendi väärtuses rohkem teisi teekatteid.

Seega tuleb kohtute järeldus, mille kohaselt pole J. T. tellitud tänavaehitustööde vastuvõtmisel ja nende eest tasumisel

Kuressaare linnale kahju tekitanud, jätta lisaks otsuse punktis 15.1 märgitule jõusse ka põhjusel, et enam paigaldatud teekatete

väärtus ületab vähem paigaldatud munakivisillutise väärtuse 9249 krooni 20 sendi võrra (59 515,01 kr - 50 265,81 kr).

16. Süüdistus näeb J. T. poolt Kuressaare linnale tekitatud varalise kahjuna ka AVSK-i ees võetud intressikohustust summas 44

248 krooni 60 senti.

16.1 Käesoleva otsuse punktis 11 esitatud põhjustel jagab kolleegium seisukohta, et linnale kõnealuse intressikohustuse

võtmisel rikkus J. T. VLES § 23 esimesest lausest ja § 24 lg-st 1 tulenevaid nõudeid. Sellest tõdemusest ei saa aga veel

järeldada, et intressikohustus on käsitatav Kuressaare linnal tekkinud varalise kahjuna. Õigusvastase käitumise fakti ei saa

samastada kahju tekitamisega. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 66 kohaselt on vara isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate

õiguste ja kohustuste kogum, kui seadusest ei tulene teisiti. Kolleegium märgib, et varaline kahju on isiku vara ehk tema

õiguste ja kohustuste kogumi rahalise väärtuse vähenemine. Piltlikult öeldes on varaline kahju "auk isiku varalises sfääris".

16.2 Käesolevas asjas on ringkonnakohus tuvastanud, et Kuressaare linn sai heakorrastatud tänavaalad enda käsutusse

tunduvalt varem, kui tehtud tööde eest tasuti. Kolleegium leiab, et puudub alus aprioorselt väita, et mingi kauba või teenuse

ostmisel raha tasumise edasilükkamine tulevikku on intressikohustuse tõttu iseenesest majanduslikult kahjulikum kui sama

kauba või teenuse ostmine selle eest kohe tasudes. J. T. poolt tänavaehitustööde eest tasutava summa maksmise ajatamisel

linnale võetud intressikohustuse saaks lugeda linnale tekitatud kahjuks juhul, kui oleks tuvastatud üks allnimetatud kahest

tingimusest:

1) tänavaremondi eest tasumise graafik koostati linnale majanduslikult kahjulikel tingimustel (näiteks turuhinda

ületava intressimääraga) või

2) tellitud tänavaehitustööd ei olnud linnale vajalikud.

Kumbagi nimetatud asjaoludest ei ole aga J. T.-le süüdistuses ette heidetud. Kassatsioonis väidab prokurör küll, et J. T. otsused

olid ebaotstarbekad, kuna linnavalitsus oli arvestanud olemasolevaid tänavakatteid sellisel kujul ekspluateerida veel 3-4 aastat.

Kolleegium märgib, et prokuröri viidatud väide on käsitatav KrMS § 268 lg 1 nõudeid rikkuva väljumisena süüdistusakti

piiridest. Süüdistuses ei ole J. T.-le ette heidetud, et tänavaehitustööde tellimine oli majanduslikult ebaotstarbekas (sisuliselt

põhjendamatu).

Seega ei ole ka võimalik väita, et tehing, millega J. T. võttis Kuressaare linnale ebaseaduslikult intresside tasumise kohustuse,

põhjustas linnale varalise kahju.

17. Süüdistus heidab J. T.-le lisaks olulise varalise kahju põhjustamisele ette ka suure mittevaralise kahju tekitamist. Sellist

kahju on süüdistuses kirjeldatud järgmiselt:

"J. T., kes on Kuressaare linnavolikogu otsusega nr 89, 14. 11. 2002. a juba kolmandat korda pälvinud linnarahva usalduse ja

saanud volituse käsutada linnaelanike huvides kohaliku elu edendamiseks seaduslikult, otstarbekalt ja sihipäraselt täitevvõimu

teostamiseks ettenähtud rahalisi vahendeid, tegi põhjendamatuid ja õigusevastaseid toiminguid, ületas kõrge ametnikuna

linnapeale antud volitusi, vähendas sellega kohaliku omavalitsuse autoriteeti, riivas inimeste õiglustunnet ja arusaamist

objektiivsest avalikus teenistuses olevast kohaliku omavalitsuse ametnikust, diskrediteerides sellega Kuressaare Linnavalitsust,

kui täitevvõimu teostajat ja kogu avaliku teenistuse instituudi mainet, põhjustas Eesti Vabariigi avalikele huvidele suure

mittevaralise kahju."

17.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub täielikult ringkonnakohtu seisukohaga, et süüdistus on J. T.-le omistatud

mittevaralise kahju tekitamise osas deklaratiivne ja tõendamata. Siinkohal meenutab kolleegium oma varasemat seisukohta, et

isiku süüditunnistamine tagajärjedelikti toimepanemises eeldab vältimatult lisaks koosseisupärase teo tuvastamisele ka selle

tuvastamist, et on saabunud teost nii ajaliselt kui ruumiliselt eraldatud tagajärg, mis on käsitatav kas konkreetse välismaailma

muudatusena või sellise põhjendatult ootuspärase muudatuse ärajäämisena. Samuti peab isiku süüditunnistamiseks

tagajärjedelikti toimepanemises olema tõendatud, et koosseisupärased tegu ja tagajärg on omavahelises põhjuslikus seoses. (Vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu 10. aprilli 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-117-05 - RT III 2006, 13, 124, p 26.)

Sarnaselt käesoleva otsuse punktis 16.1 kirjeldatud olukorrale ei ole süüdistuses J. T.-le etteheidetava mittevaralise kahju puhul

suudetud selgelt eristada rikkumist ja sellega põhjuslikus seoses olevat tagajärge. Nimetatud asjaolu kinnitab nii prokuröri

poolt maakohtule esitatud süüdistuskõne, milles leitakse, et J. T. tekitatud mittevaraline kahju seisnes muu hulgas demokraatia

ohtu seadmises, linnavalitsuse finantsdistsipliini rikkumises ja üldiste konkurentsi reeglite rikkumises (IV kd, tl 19), kui ka

kassatsioon, milles nähakse suurt mittevaralist kahju võimude lahususe põhimõtte rikkumises. Kriminaalkolleegium leiab, et

sellise lähenemisega on prokurör kaotanud teo ja tagajärje vahelise piiri, käsitades väidetavat rikkumist samaaegselt tekitatud

kahjuna.

17.2 Mis puudutab süüdistuses sisalduvat väidet, et J. T. vähendas kohaliku omavalitsuse autoriteeti, riivas inimeste

õiglustunnet ja arusaamist objektiivsest avalikus teenistuses olevast kohaliku omavalitsuse ametnikust ning diskrediteeris

Kuressaare Linnavalitsust ja kogu avaliku teenistuse instituuti, siis jagab kolleegium ringkonnakohtu seisukohta, et prokurör

pole kogu kriminaalmenetluse kestel esitanud ühtegi tõendit, mille alusel olnuks kohtutel võimalik selle tõdemuse õigsust

kontrollida. Samuti ei ole süüdistuses avatud seda, kelle silmis ja millises ulatuses Kuressaare Linnavalitsuse ja kogu avaliku

teenistuse maine J. T. teo tagajärjel langes ja milles selline mainelangus konkreetselt väljendus.

III

18. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna

Ringkonnakohtu 28. novembri 2005. a otsuse asjas nr 2-1/541/05 muutmata ja prokuröri kassatsiooni rahuldamata.

Hannes Kiris

Ott Järvesaar

Jüri Ilvest