3-3-1-28-06 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-28-06

Otsuse kuupäev

4. mai 2006

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

K. L.-i kaebus Tartu Linnavalitsuse 11. jaanuari 2005. a

korralduse nr 35 p 1.2 osaliseks tühistamiseks ja 7. aprilli

2005. a korralduse nr 497 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 15. detsembri 2005. a otsus haldusasjas

nr 2-3-394/05

Menetluse alus Riigikohtus

K. L.-i kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

6. aprill 2006

Kohtuistungil osalenud isikud

Tartu Linnavalitsuse esindaja Leida-Elli Vavrenjuk

RESOLUTSIOON

Rahuldada K. L.-i kassatsioonkaebus.

Tühistada Tartu Halduskohtu 30. septembri 2005. a otsus haldusasjas nr 3-210/05 ja Tartu

Ringkonnakohtu 15. detsembri 2005. a otsus haldusasjas nr 2-3-394/05.

Teha asjas uus otsus, millega rahuldada K. L.-i kaebus ning tühistada Tartu Linnavalitsuse

11. jaanuari 2005. a korralduse nr 35 p-ga 1.2 kinnitatud Kesakanni 53 üksikelamu laienduse

projekteerimistingimuste punktid 3.3, 3.6, 3.10, 3.11, 3.12, 3.14, 3.16, 3.20, 5.3 ja 6 ning Tartu

Linnavalitsuse 7. aprilli 2005. a korraldus nr 497. Kohustada Tartu Linnavalitsust lahendama

projekteerimistingimuste tühistatud punktide osas K. L.-i taotlus uuesti.

Mõista Tartu Linnavalitsuselt K. L.-i kasuks välja kohtukulud summas 13 708 krooni.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Linnavalitsus andis 11. jaanuaril 2005 korralduse nr 35, mille p-ga 1.2 määrati Kesakanni 53

üksikelamu laienduse projekteerimistingimused ehitusprojekti koostamiseks vastavalt korralduse

lisale.

Projekteerimistingimusi taotlenud K. L. esitas vaide projekteerimistingimuste osade punktide osas,

mis olid sõnastatud järgnevalt:

3.3. Hoonete arv krundil: kuni 2;

3.6. Hoone lubatud suurim kõrgus: kuni 7,5 m alates soklijoonest;

3.10. Katusekatte materjal: vaba, tuldtõkestav;

3.11. Räästajoone kõrgus: kuni 2,8 m soklijoonest;

3.12. Välisviimistlus: vaba, kvaliteetmaterjalid;

3.14. Teed, platsid ja juurdepääsud: kõvakate;

3.16. Parkimine: lahendada oma krundil;

3.20. Välisvalgustus: tagada hoone sissepääsu ja numbrimärgi valgustused;

5.3. Ehitusprojekti alusplaanina kasutada litsentseeritud maamõõtja poolt koostatud tõest

tehnovõrkudega digitaalset geodeetilist krundi plaani täpsusega M 1:500 või 1:1000, mis on

registreeritud Tartu Linnavalitsuse linnaplaneerimise- ja maakorralduse osakonnas;

6. Kooskõlastused (kanda projekti asendiplaanile): Linnaarhitekt - arhitektuurne osa

eskiisistaadiumis, naaberkruntide omanikud ja Tartumaa Päästeteenistus.

Tartu Linnavalitsuse 7. aprilli 2005. a korraldusega nr 497 rahuldati osaliselt K. L.-i vaie ning

muudeti projekteerimistingimuste p-i 3.6, nähes hoone suurimaks lubatud kõrguseks ette kuni 8 m

soklijoonest. Ülejäänud osas jäeti projekteerimistingimused muutmata.

2. K. L. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles linnavalitsuse 11. jaanuari 2005. a

korraldusega nr 35 määratud projekteerimistingimuste tühistamist eeltoodud punktide osas ning selles

osas taotluse uueks läbivaatamiseks kohustamist. Samuti taotleti kaebuses linnavalitsuse 7. aprilli

2005. a korralduse nr 497 tühistamist. Kaebuses leitakse, et vaidlustatud korraldustes ei ole näidatud,

millisest õigusaktist sellised piirangud tulenevad. Projekteerimistingimused rikuvad tema kui

elamuomaniku õigust ehitada sobiva suuruse ja kehtivatele ehitusnormidele vastavat maja.

3. Tartu Halduskohtu 30. septembri 2005. a otsusega haldusasjas nr 3-210/05 jäeti K. L.-i kaebus

rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt sätestab Ehitusseaduse (EhS) § 19 ehitusprojekti

koostamise lähteandmed, mille lõike 3 kohaselt on projekteerimistingimused ehitise arhitektuursed ja

ehituslikud tingimused, mis määratakse ehitisele kohaliku omavalitsuse korraldusega ning

projekteerimistingimuste koostamisel lähtutakse üldplaneeringust selle olemasolul. Vana-Ihaste

üldplaneering on kehtestatud 1988. a ning sellest lähtuvalt on antud välja projekteerimistingimused.

Vana-Ihaste üldplaneeringu p 3.2.2 kohaselt on suvilaühistute planeerimisel arvestatud madalate,

väikese ehitusaluse pinnaga hoonetega ning ette on nähtud kitsad, napilt 20 meetri laiused krundid.

Kesakanni 53 väikeelamu asub elamukvartalis, mis on tähistatud EV-1 indeksiga, kus krundid on

liiga kitsad suurte elamute ehitamiseks, mistõttu on ette nähtud piirangud. Elamute maksimaalseks

korruselisuseks on peetud 1,5 korrust, krundi täisehituse protsent ei tohiks olla üle 20%.

Projekteerimistingimuste taotluses on K. L. märkinud lühikirjeldusena: elamu lamekatuse

asendamine viilkatusega, ehitisealuse pinna laiendamine ning viidanud ka eelmistele, 28. augustil

1997 antud ja käesolevaks ajaks kehtetuks muutunud projekteerimistingimustele. Nii lamekatuse

asendamist viilkatusega kui ka ehitisealuse pinna laiendamise taotluse saab lahendada kehtestatud

projekteerimistingimuste abil. Vaidlusaluste projekteerimistingimuste p 3.2 alusel on suurimaks

ehitusaluseks pindalaks 158 m2 ja p 3.7 näeb ette katusena viilkatuse. Nimetatud punkte pole aga

kaebaja vaidlustanud. Kaebajal on palutud vaidemenetluse käigus esitada konkreetseid ehituslikke ja

arhitektuurseid taotlusi laiendatava ehitise kohta, mille alusel oleks saanud linnavalitsus teha

vaideotsuse, kuid kaebaja pole oma taotlust täpsustanud. Kooskõlastuste nõuded tulenevad Tartu

linna ehitusmääruse projekteerimistingimuste määramise nõuetest ning tulenevalt Päästeseaduse

(PäästS) §-st 21 lg 9 tuleb võtta kooskõlastus Päästeteenistuselt ehitusloa või ehitise kasutusloa

taotlemisel, et ehitisel oleks tagatud tuleohutusnõuded. Kooskõlastus naabritelt tuleb võtta hea

haldustava kohaselt, et tulevane ehitis ei rikuks kolmandate isikute õigusi. Nimetatud nõuded

kehtestatakse hilisemalt ehitusprojektil, mille saab kaebaja tellida lähtudes

projekteerimistingimustest, mis on ehitusprojekti koostamisel lähteandmeteks.

4. K. L. esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus,

millega kaebus rahuldada.

5. Tartu Ringkonnakohtu 15. detsembri 2005. a otsusega täiendati Tartu Halduskohtu otsuse

põhjendusi ringkonnakohtu põhjendustega, kuid K. L.-i apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et selguse huvides oleks halduskohus pidanud otsuses eraldi välja tooma,

milliste põhjenduste alusel jäetakse esitatud kaebus rahuldamata iga vaidlustatud korralduse punkti

osas, kuid see ei anna alust halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamiseks, kuna halduskohtu otsus on

lõppjärelduselt õige ka otsuses märgitud põhjenduste alusel. Ringkonnakohus täiendas halduskohtu

otsuse motiive järgnevalt.

1. Projekteerimistingimuste p 6 osas (kooskõlastused) nõustus ringkonnakohus halduskohtu

põhjendustega ning lisas, et ehitusprojekti linnaarhitektiga kooskõlastamise nõue tuleneb ka Tartu

Linnavalitsuse 15. juuli 2004. a korralduse nr 1375 lisast, milleks on projekteerimistingimuste

määramise vorm. Samuti tuleneb see Tartu linna ehitusmääruse §-s 1 sätestatud ülesannetest, mida

ehitusmääruse nõuetega tagatakse. Naaberkruntide omanike kooskõlastuse vajadus ehitusprojektile

tuleneb ka hea halduse põhimõttest ja vastavast kohtupraktikast. Apellant väitis ka, et

projekteerimistingimuste p 6 sõnastusest ei selgu täpselt, kes peab projektile vajalikud

kooskõlastused võtma ning kui seda peab tegema projekteerimistingimuste taotleja, siis ei tulene

selline nõue ühestki õigusaktist. Ringkonnakohus leidis, et selline nõue tuleneb Tartu Linnavalitsuse

korraldusega nr 1375 kinnitatud projekteerimistingimuste määramise vormi sõnastusest, millest võib

järeldada, et kooskõlastused peaks võtma projekteerimistingimuste taotleja. Vastustaja poolt

vaidemenetluses ja kohtumenetluses esitatud selgitustest nähtuvalt on siiski jäetud sisuliselt

projekteerimistingimuste taotleja valida, kas ta peab menetluse kiiruse huvides vajalikuks ise

ehitusprojektile vastavad kooskõlastused võtta või esitab ehitusprojekti ilma nõutavate

kooskõlastusteta, mille järel peab kohalik omavalitsus need hankima, kuna kooskõlastuste

olemasoluta ei ole võimalik väljastada ehitusluba.

2. Arvestades seda, et kaebuse esitaja ei taotlenud linnavalitsuselt projekteerimistingimusi uue ehitise

püstitamiseks, ei pidanudki linnavalitsus projekteerimistingimuste määramisel otsustama krundil

asuvate hoonete maksimaalse võimaliku arvu üle ja hoonete arv "kuni kaks"

(projekteerimistingimuste p 3.3) ei ole kaebuse esitajat piirav tingimus, kuna tulenevalt vastustaja

esindaja selgitusest ringkonnakohtu istungil märgiti projekteerimistingimustesse võimalike hoonete

arvuna ära praegu kinnistul asuvate hoonete arv (2) ja seda ei suurendatud, kuna puudus vastav

taotlus.

3. Kaebuse esitaja ei ole taotluses väljendanud oma tahet ja soovi Kesakanni 53 üksikelamu muude

ehitislike ja arhitektuursete tingimuste osas ning on seega jätnud otsustamise tingimuste

konkretiseerimise osas linnavalitsusele. Vastustaja poolt projekteerimistingimuste p-s 3.6 määratud

hoone lubatud suurim kõrgus 8,0 m alates soklijoonest tuleneb sellest, et tegemist on

väikeelamumaaga, kus üldplaneeringu kohaselt on lubatud korruselisus kuni 1,5 (teise korruse

täisehitusprotsent ehituse pinnast 50%). Ehitades 45° katusekaldega 11 m laiust hoonet kujuneks teise

korruse ehitusprotsendiks 65% ehitisealusest pinnast, arvestades asjaolu, et viilkatuse alust pinda

mõõdetakse 1,6 m põranda kõrguselt. 30° katusekaldega 11 m laiuse hoone puhul tuleb teise korruse

täisehitusprotsendiks 50% ehitisealusest pinnast ja selline ehitis on kooskõlas üldplaneeringu

seletuskirjast tulenevate piirangutega.

4. Projekteerimistingimuste p-s 3.10 katusekatte materjalile esitatud nõue: vaba, tuldtõkestav, tuleneb

tuldtõkestavuse osas Vabariigi Valitsuse 27. oktoobri 2004. a määruse nr 315 "Ehitisele ja selle osale

esitatavad tuleohutusnõuded" §-s 15 katusele ja katusekattele ettenähtud nõuetest.

5. Projekteerimistingimuste p-s 3.11 märgitud räästajoone kõrguse määratlemise õiguslik alus tuleneb

Tartu linna ehitusmääruse § 23 lg-st 3 ja linnavalitsuse 15. juuli 2004. a korraldusega nr 1375

kinnitatud projekteerimistingimuste määramise vormis sätestatud arhitektuursete ja linnaehituslike

tingimuste loetelust, mis vastavalt ehitamise või rekonstrueerimise eesmärgile ja esitatud taotlusele

tuleb projekteerimistingimustes kindlaks määrata.

6. Projekteerimistingimuste p-des 3.12. ja 3.14. esitatud tingimuste üldistatud sõnastamisega on antud

ehitusprojekti koostajale võimalus vabalt valida erinevate võimalike materjalide vahel, pidades silmas

üksnes seda, et tegemist peab olema välisviimistluse puhul kvaliteetmaterjalidega ning teede, platside

ja juurdepääsude puhul kõvakattega. See, et projekteerimistingimustes ei ole pikemalt lahti kirjutatud,

mida kohalik omavalitsus mõtles kvaliteetmaterjalide või kõvakatte all, ei anna iseenesest alust

projekteerimistingimuste vastavate punktide tühistamiseks, kuna vajaduse korral on taotlejal võimalik

selle kohta selgitust küsida ning samuti on asja materjalidest nähtuvalt vastustaja esindaja esimese

astme kohtu istungil ka selgitanud, et kvaliteetmaterjalide nõude juures peeti silmas eelkõige seda, et

välisviimistlusel ei kasutataks näiteks plastiklaudu. Nõue määratleda projekteerimistingimustes ka

välisviimistluse ja juurdepääsudega seonduvad küsimused tuleneb Tartu linna ehitusmääruse § 23 lg-

st 3 ja § 24 lg-st 4.

7. Projekteerimistingimuste p-des 3.16 (parkimine lahendada oma krundil) ja 3.20 (välisvalgustus)

esitatud tingimused on määratud lähtudes linna ehitusmääruse § 24 lg-st 4 ja Tartu

Linnavolikogu 19. septembri 2002. a määrusega nr 118 kinnitatud heakorra eeskirja p-st 2.10, mille

kohaselt hoone omanikul tuleb kinnitada hoone tänavapoolse seina või krundi piirde külge nähtavale

kohale silt hoone numbriga ning tagada numbri ööpäevaringne nähtavus.

8. Projekteerimistingimuste p-s 5.3 esitatud tingimus kasutada ehitusprojekti alusplaanina

litsentseeritud maamõõtja poolt koostatud tõest tehnovõrkudega digitaalset geodeetilist krundi plaani

täpsusega M 1:500 või 1:1000, mis on registreeritud Tartu Linnavalitsuse linnaplaneerimise ja

maakorralduse osakonnas, tuleneb 15. juuli 2004. a korraldusega nr 1375 kinnitatud

projekteerimistingimuste vormi p-st 6.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

6. K. L.-i kassatsioonkaebuses palutakse tühistada Tartu Ringkonnakohtu 15. detsembri 2005. a

otsus täies ulatuses, saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks ning mõista vastustajalt välja

kohtukulud. Kassatsioonkaebuses leitakse järgmist.

1. Nõue, et kooskõlastused peaks võtma taotleja, on alusetu ja järelikult oli sellise nõude lisamine

projekteerimistingimustesse väär ning selles osas tulnuks halduskohtu otsus tühistada.

2. Kohtumenetluse jooksul pole selgunud, millisest õigusaktist tuleneb nõue mitte lõpp-projekti, vaid

eskiisstaadiumis projekti kooskõlastamiseks. Tartu Linnavalitsuse 15. juuli 2004. a korraldusele

nr 1375 ei saa viidata, sest seal sisalduvad nõuded peavad põhinema teistel õigusaktidel ja olema

eesmärgi suhtes proportsionaalsed.

3. Projekteerimistingimuste p-s 3.3 määratud hoonete arv krundil - kuni 2 - on piirav tingimus, sest

üldplaneeringus on lubatud kuni 3 hoonet ja seda võimaldab ka ehitisealune pind. Kui vastustaja

lähtus olemasolevatest hoonetest, siis võinuks projekteerimistingimustesse märkida "Hoonete arv

krundil: 2", kuid sõna "kuni" võib tähendada piiranguid tulevikus, kui on plaanis hoonete arvu

suurendada. Kui vastustaja ja kohus leidsid, et seda arvu ei pidanudki määrama, siis oleks võinudki

selle märkimata jätta.

4. Arusaamatuks jääb kohtu arutluskäik katusekallete ja hoone laiuse suhte kohta hoone kõrguse

käsitlemise juures.

5. Linna ehitusmäärusest tulenevalt võib hoone kõrgus ilma naabrilt kooskõlastust küsimata olla 9

meetrit. Linnavalitsus on vaidemenetluses suurendanud hoone lubatud kõrgust 7,5 meetrilt 8 meetrini,

kuid ehitusmäärusest nähtuvalt võib hoone kõrgus ilma naabrilt kooskõlastust küsimata olla 9 meetrit.

Ringkonnakohus ei ole viidanud õigusaktidele, mille kohaselt peaks maja kõrgus antud juhul

piirduma 8 meetriga.

6. Räästajoone kõrguse määramise õigusliku aluse osas on ringkonnakohus viidanud Tartu linna

ehitusmääruse § 23 lg-le 3. Kassaator ei vaidlustanud mitte niivõrd õiguslikku alust (kas saab üldse

räästajoone kõrgust määrata), vaid sisulist külge - mille alusel määrati selleks just 2,8 m. Pole

viidatud asjaoludele, mis seda piirangut põhjendaksid.

7. Määrus "Ehitisele ja selle osale esitatavad tuleohutusnõuded" § 15 ei kasuta terminit "tuldtõkestav"

ning seega ei saa projekteerimistingimuste taoline nõue sellest aktist tuleneda.

8. Kvaliteetmaterjalide tähendus ei ole üheselt selge. Arusaamatuks jääb, miks korralikku

plastiklauda ei saa pidada kvaliteetmaterjaliks. Tegemist on nõudega, mille osas vastustaja esitab

selgitusi alles kohtuistungil.

9. Välisviimistluse, juurdepääsude, parkimise ja välisvalgustuse osas on ringkonnakohus viidanud

sätetele, mis nõuavad nende küsimuste lahendamist, kuid ei sätesta, kuidas need küsimused tuleb

lahendada. Vastustaja ega kohtud pole põhjendanud, miks need küsimused tuleb just niimoodi

lahendada. Näiteks numbri nähtavust on võimalik tagada ka helendavate materjalide kasutamisega,

kuid tingimusena pole sätestatud mitte nähtavuse tagamine, vaid numbri valgustus.

10. Projekteerimistingimuste p 5.3 nõuet kasutada digitaalset geodeetilist krundi plaani ei saa

põhjendada Tartu Linnavalitsuse 15. juuli 2004. a korraldusega nr 1375 projekteerimistingimuste

vormi kinnitamiseks. Linnavalitsusel puudub õigus kehtestada korraldusega üldiseks täitmiseks

kohustuslikke õigusakte.

7. Tartu Linnavalitsuse kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele palutakse jätta K. L.-i

kassatsioonkaebus rahuldamata. Vastuses leitakse, et K. L.-i arvamus selle kohta, et kinnistu omanik

võib oma krundile ehitada nii suure hoone kui ta soovib ja seda ilma piiranguteta, on täiesti ekslik.

Projekteerimistingimuste väljastamisel ei ole Tartu Linnavalitsus rikkunud K. L.-i õigusi ja vabadusi.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Ehitusseaduse § 19 lg 1 p 2 kohaselt on ehitise püstitamiseks koostatava ehitusprojekti aluseks

detailplaneeringu koostamise kohustuse puudumise korral projekteerimistingimused. Sama

paragrahvi lg 3 kohaselt on projekteerimistingimused ehitise arhitektuursed ja ehituslikud tingimused,

mis määratakse ehitisele kohaliku omavalitsuse korraldusega 15 päeva jooksul vastava taotluse

esitamise päevast arvates. Projekteerimistingimuste koostamisel lähtutakse üldplaneeringust selle

olemasolu korral.

Seega määratakse projekteerimistingimustega siduvalt kindlaks need alused, millest tuleb lähtuda

ehitusprojekti koostamisel. Projekteerimistingimuste näol on järelikult tegemist haldusaktiga.

9. Riigikohtu halduskolleegium on korduvalt rõhutanud haldusaktide motiveerimise tähtsust.

Motiveerimine on vajalik selleks, et isik mõistaks, mis põhjustel tema õigusi piiratakse ja et kohus

saaks kontrollida haldusakti õiguspärasust (vt näiteks kolleegiumi 30. mai 1997. a määrus haldusasjas

nr 3-3-1-47-97 ja 22. mai 2000. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-14-00). Samuti aitab haldusakti

motiveerimine tagada haldusorgani enesekontrolli, sundides teda haldusakti andmise poolt- ja

vastuargumente enne akti andmist läbi mõtlema (vt kolleegiumi 14. oktoobri 2003. a otsus

haldusasjas nr 3-3-1-54-03).

Eriti suurt tähtsust omab motiveerimine ulatusliku diskretsiooniruumiga otsuste puhul (vt kolleegiumi

6. novembri 2002. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-62-02). Projekteerimistingimuste kindlaksmääramisel

teostab kohalik omavalitsus vaieldamatult ulatuslikku diskretsiooni. Seni vaid üldplaneeringus (kui

see on olemas) sisaldunud üldiselt reguleeritud ehituslikud küsimused konkretiseeritakse

projekteerimistingimustega kindla ehitise püstitamise tingimusteks. Seega on

projekteerimistingimuste kindlaksmääramisel haldusorganil ulatuslik diskretsiooniruum ning oluline

on sellise otsuse motiveerimine. Vajalik on nende projekteerimistingimuste motiveerimine, millega

ehitusõigust üldplaneeringu või muu õigusaktiga võrreldes kitsendatakse. Isikul on õigus teada, mis

põhjustel selline kõrvalekaldumine üldistest tingimustest tema kahjuks tehakse.

10. Tartu Linnavalitsuse 11. jaanuari 2005. a korralduses nr 35, millega projekteerimistingimused

kindlaks määrati, ei ole motiveeritud, miks nähti ette just sellised üldplaneeringust erinevad

projekteerimistingimused. Tartu Linnavalitsuse korralduse nr 35 sissejuhatuses on üksnes märgitud,

et korralduse andmisel on aluseks võetud Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 30

lg 1 p 2, EhS § 19 lg-d 1 ja 3 ning Tartu linna ehitusmääruse § 23 lg 1 (tl 6). Korralduse lahutamatuks

lisaks olevates tabelina esitatud projekteerimistingimuste loetelus puudub motivatsioon täielikult

(tl 7-7p).

Kolleegium on rõhutanud, et haldusakti motivatsioon peab koosnema õiguslikust ja faktilisest

motivatsioonist, mis oleksid omavahel loogiliselt seotud (vt näiteks Riigikohtu halduskolleegiumi

19. märtsi 2002. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-13-02). Käesoleval juhul on vaidlustatud haldusaktis

viidatud üksnes mõnele sättele, mis reguleerivad peaasjalikult linnavalitsuse pädevust

projekteerimistingimuste väljastamisel ja projekteerimistingimuste väljaandmise menetlust. Selline

õiguslik motivatsioon on ebapiisav. Linnavalitsus ei ole projekteerimistingimustes erinevate nõuete

kehtestamisel viidanud õiguslikele alustele, mis annaksid talle õiguse reguleerida selliseid küsimusi

projekteerimistingimustes. Samuti ei ole vaidlustatud projekteerimistingimustes põhjendatud, miks

on peetud õigeks just niisuguste piirangute kehtestamist.

11. Tartu Ringkonnakohus on keskendunud eelkõige projekteerimistingimuste vaidlustatud

punktidele õiguslike aluste leidmisele, jättes projekteerimistingimuste motiveerimatuse küsimuse

tahaplaanile. Samas saab motiveerimatusele tähelepanu juhtimist järeldada nii K. L.-i kaebusest kui

ka apellatsioonkaebusest ning kohtutel oli kohustus käsitleda seda küsimust ka uurimisprintsiibist

lähtuvalt. Kolleegium leiab, et käesoleval juhul on projekteerimistingimuste motiveerimatus niivõrd

ilmne, et puudub vajadus saata asi uueks arutamiseks tagasi Tartu Ringkonnakohtule. Kolleegium

peab võimalikuks K. L.-i kaebuse ise rahuldada.

Kuna K. L.-i kaebus rahuldatakse täies ulatuses, ei hakka Riigikohtu halduskolleegium käsitlema

üksikuid projekteerimistingimuste vaidlustatud punkte ja nende õiguspärasust.

Projekteerimistingimuste väljaandmise uues menetluses peab Tartu Linnavalitsus vaidlusalused

küsimused uuesti lahendama ning motiveerima tehtud valikuid vähemalt juhtudel, kus isiku õigusi

piiratakse.

12. Riigikohtu halduskolleegium peab siinkohal vajalikuks märkida, et ekslik on ringkonnakohtu

seisukoht, et isiku õigusi piiravate projekteerimistingimuste õiguslik põhjendus saab tuleneda Tartu

Linnavalitsuse 15. juuli 2004. a korraldusest nr 1375, millega kinnitati projekteerimistingimuste

määramise vorm. Akt, millega kinnitatakse ühe või teise tüüphaldusakti vorm või blankett, ei ole

käsitatav väljapoole suunatud regulatiivse aktina. Selline akt on olemuselt siseakt, mis omab tähtsust

vaid asutusesiseselt. Sellega ei saa tekitada õigusi või kohustusi haldusevälistele isikutele.

Samuti pole alust käsitleda linnavalitsuse korraldust nr 1375 üldaktina projekteerimistingimustega

reguleeritavate küsimuste määratlemiseks, mis vormistati üksikaktina üksnes eksituse tõttu. Ükski

asjaolu ei viita sellele, et linnavalitsuse tahe oleks olnud kehtestada üldakt. EhS § 19 lg 4 p 1 sätestab,

et ehitise arhitektuursed ja ehituslikud lisatingimused määratakse valla või linna ehitusmääruses.

Samuti määratakse EhS § 19 lg 4 p 4 kohaselt ehitusmäärusega linna või valla osade, sealhulgas

miljööväärtuslike hoonestusalade planeerimise ja ehitamise põhimõtted ja nõuded. Neist sätetest

järeldub, et valdavas osas peabki projekteerimistingimustega reguleeritavate küsimuste loetelu olema

sätestatud valla või linna ehitusmääruses. KOKS § 22 lg 1 p 29 järgi on valla või linna ehitusmääruse

kinnitamine, muutmine ja kehtetuks tunnistamine volikogu ainupädevuses. Tartu Linnavolikogu

19. juunil 2003 antud Tartu linna ehitusmääruse § 23 lg-s 3 on juba sätestatud, mida

projekteerimistingimustega kindlaks määratakse. Seega oli projekteerimistingimuste sisu

linnavolikogu antud ehitusmäärusega juba reguleeritud ning eeltoodud EhS § 19 lg 4 p 1 ja 4 ning

KOKS § 22 lg 1 p-st 29 tulenevalt poleks selle muutmine või täpsustamine linnavalitsuse poolt

võimalik. Ka Tartu Ringkonnakohus ei ole oma otsuses käsitlenud linnavalitsuse 15. juuli 2004. a

korraldust nr 1375 üldaktina.

Kolleegium rõhutab, et nagu halduse igasugusel tegevusel, peab PS §-st 3 tulenevalt ka

projekteerimistingimustega isikule piirangute kehtestamisel olema seaduslik alus. Kolleegium leiab,

et projekteerimistingimuste sisu - mida projekteerimistingimustega reguleerida võib - peaks vähemalt

üldisel tasandil olema sätestatud seaduses, eeskätt Ehitusseaduses. Käesoleval ajal seda sätestatud ei

ole ning projekteerimistingimuste reguleerimiseseme määratlemine on suures osas kohalike

omavalitsuste pädevuses. Kolleegium märgib, et ka sellises olukorras peab kohalik omavalitsus

projekteerimistingimustes reguleerima üksnes neid küsimusi, mille reguleerimiseks on tal seadusest,

määrusest või kohaliku omavalitsuse määrusest tulenev õiguslik alus.

13. Riigikohtu halduskolleegium tühistab kaebuse rahuldamisel vaidlustatud

projekteerimistingimused vaid nende punktide osas, milles on K. L. need vaidlustanud. K. L. taotles

kaebuses ka Tartu Linnavalitsuse kohustamist asja uueks läbivaatamiseks. Selles osas kuulub kaebus

samuti rahuldamisele. Projekteerimistingimuste tühistatud punktide osas tuleb Tartu Linnavalitsusel

K. L.-i projekteerimistingimuste väljastamise taotlus uuesti lahendada.

Kolleegium märgib, et kui projekteerimistingimuste vaidlusaluste punktide tühistamisel osutub

võimatuks kehtima jätta ülejäänud osa K. L.-ile antud projekteerimistingimustest, siis saab Tartu

Linnavalitsus kaaluda ka ülejäänud projekteerimistingimuste kehtetuks tunnistamist ning K. L.-i

projekteerimistingimuste väljastamise taotluse tervikuna uuesti lahendamist.

14. Kohtutoimikus on kuludokumendid kohtukulude kandmise kohta ja K. L.-i taotlused nende

väljamõistmiseks. Kuna kassatsioonkaebuses on K. L. taotlenud asja ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks saatmist, kuid Riigikohtu halduskolleegium lahendab asja ise K. L.-i kasuks, tuleb

kolleegiumil lahendada ka K. L.-i poolt kantud kohtukulude küsimus. Halduskohtus on K. L.

taotlenud õigusabikulude ja riigilõivu 5438 krooni väljamõistmist (tl 56) ja ringkonnakohtus

õigusabikulude ja riigilõivu 4730 krooni väljamõistmist (tl 72 p). Riigikohtule on K. L. esitanud

õigusabiarve ja maksekorralduse väljatrüki internetist, millest nähtuvalt ta on kassatsioonkaebuse

koostamise eest tasunud 3540 krooni. Loetletud kohtukulud on põhjendatud ning kuuluvad HKMS

§ 93 lg 1 alusel K. L.-i kasuks väljamõistmisele.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann