3-1-1-5-06 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-5-06

Otsuse kuupäev

4. mai 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Ott Järvesaar ja Peeter Vaher

Kohtuasi

Kriminaalasi G. S. süüdistuses KrK § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 4; § 101 p-de 1 ja 7

järgi ja G. Š. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3; § 141 lg 2 p-de 1, 2, 3, 4

ja 41 ning § 101 p-de 1 ja 7 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 18. oktoobri 2005. a kohtuotsus nr 2-1-52/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

G. S. kaitsja vandeadvokaat Toomas Alpi ja G. Š. kaitsja vandeadvokaat Margo

Normanni kassatsioonid

Asja läbivaatamise kuupäev

1. märts 2006. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Lääne-Viru Maakohtu 17. detsembri 2004. a ja Viru Ringkonnakohtu 18. oktoobri 2005. a otsused

osaliselt, s.o:

1.1 G. Š. ja G. S. süüditunnistamises ja karistamises KrK § 101 p-de 1 ja 7 järgi;

1.2 G. S-le KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 1 järgi liitkaristuste mõistmise, ärakantud karistuse osa ja karistuse kandmise aja

alguse määramise osas;

1.3 G. Š-le KarS § 64 lg 1 järgi liitkaristuse mõistmise osas;

2. Saata kriminaalasi Lääne-Viru Maakohtu 17. detsembri 2004. a ja Viru Ringkonnakohtu 18. oktoobri 2005. a otsuste

tühistatud osas uueks arutamiseks Viru Maakohtule.

3. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

4. Kassatsioonid rahuldada osaliselt.

5. Tühistada Lääne-Viru Maakohtu 18. jaanuari 2005. a määrus, millega KrMS § 413 alusel liideti G. S-le erinevate

kohtuotsustega mõistetud karistused.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lääne-Viru Maakohtu 17. detsembri 2004. a otsusega tunnistati G. S. KrK § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 4 järgi süüdi selles, et

2. juunil 1999. a tungis ta koos teiste isikutega X linnas A.-B. B. elamusse, kus tervisele ohtlikku vägivalda kasutades tekitati

A.-B. B.-le rasked kehavigastused ja rööviti temalt raha ning pudel vahuveini. G. S. karistati selle kuriteo eest vangistusega

kuueks aastaks.

KrK § 101 p-de 1 ja 7 järgi tunnistati G. S. süüdi selles, et ta 3. juunil 1999. a tungis koos teiste isikutega M. M. elamusse, kus

pekstes M. M.-i raha saamise eesmärgil käte ja jalgadega pähe ja rindkere piirkonda, põhjustades nõnda eriti piinaval ja julmal

viisil tema surma. Selle kuriteo eest karistati G. S-st vangistusega kümneks aastaks. KarS § 64 lg 1 kohaselt mõisteti talle

liitkaristuseks vangistus kümneks aastaks ja KarS § 65 lg 1 järgi lõplikuks liitkaristuseks samuti vangistus kümneks aastaks.

Karistuse kandmise aja hulka arvati ärakantud karistus alates 29. juulist 1999. a kuni 16. detsembrini 2005. a

2. Sama kohtuotsusega tunnistati G. Š. KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi süüdi selles, et ta 18. novembril 1998. a varastas

koos G. S. ja A. K-ga X vallas X külas asuvast X tapamajast liha. G. Š. karistati selle kuriteo eest vangistusega üheks aastaks

ja kuueks kuuks.

KrK § 141 lg 2 p-de 1, 2, 3, 4 ja 41 järgi tunnistati G. Š. süüdi koos A. K. ja G. S-g V. N.-i röövimises tema elukohas

17. novembril 1998. a, E. S.-ilt erinevate asjade röövimises tema elukohas 18. juulil 1999. a ning koos teiste isikutega A.-

B. B.-lt sularaha ja vahuveini röövimises tema elukohas 2. juunil 1999. a. Nende kuritegude eest karistati G. Š. vangistusega

seitsmeks aastaks.

Veel tunnistati G. Š. süüdi KrK § 101 p-de 1 ja 7 järgi selles, et ta koos teiste isikutega 3. juunil 1999. a tappis raha saamise

eesmärgil eriti piinaval ja julmal viisil pekstes M. M.-i. Selle kuriteo eest mõisteti talle karistuseks vangistus üheteistkümneks

aastaks.

KarS § 64 lg 1 kohaselt mõisteti G. Š-le liitkaristuseks vangistus kolmeteistkümneks aastaks, millest KarS § 68 lg 1 alusel

arvati kantuks eelvangistuses viibitud aeg.

Lääne-Viru Maakohtu 17. detsembri 2004. a otsusega tunnistati süüdi veel A. K., kuid tema osas kassatsioonimenetlust ei

toimu.

3. Samas kriminaalasjas oli koos teiste isikutega 19. augustil 2002. aastal kohtu alla antud ka R. M. Kui aga kohus püüdis

R. M-le Murru vanglasse edastada süüdistuskokkuvõtet, siis osutus see võimatuks põhjusel, et R. M. oli justiitsministri

21. novembri 2000. a käskkirja nr 337 alusel antud välja Läti Vabariigile vastavalt Eesti Vabariigi, Leedu Vabariigi ja Läti

Vabariigi vahel sõlmitud õigusabi ja õigussuhete lepingu art-le 58.

Pärast seda pöördus kriminaalasja menetlev kohtunik 16. aprillil 2003. a Riigiprokuratuuri poole taotlusega valmistada ette R.

M. väljaandmise taotlus (6.kd, lk 55). Riigiprokuratuuri vastuses (6.kd, lk 55) teatati kohtunikule, et ei ülalnimetatud kolme

riigi vahelise õigusabi lepingust ega ka mitte Läti Vabariigi põhiseadusest lähtuvalt ei ole Läti Vabariigi kodaniku R. M.

väljaandmine Eesti Vabariigile võimalik. Sellest lähtuvalt eraldas kohtunik 11. juunil 2003. a KrMK § 216 alusel

kriminaalasjast materjalid R. M. suhtes ja otsustas saata need Läti Vabariigi pädevale asutusele kriminaalmenetluse

jätkamiseks.

4. Lääne-Viru Maakohtu 17. detsembri 2004. a otsuses on M. M.-i tapmine süüdistatavate poolt loetud tõendatuks G. S. ja

G. Š. kohtueelses menetluses antud ütlustega, millest nad aga kohtumenetluses loobusid. Maakohtu otsuses on samuti

märgitud, et "käesolevas kriminaalasjas ei saa tõendina kasutada R. M. ütlusi, kuid kohus ei saa eirata kriminaaltoimiku

materjalidest lähtuvat teadmist nende ütluste olemasolust ja tähelepanuta jätta nende ütluste olulisust kriminaalasja kohtueelse

uurimise käigus. Seda enam et just need ütlused koos hilisemate G. Š. ja G. S. ütlustega olid ajendiks mitmete kriminaalasja

oluliste menetlusdokumentide (Riigikohtu 27.03.2002. a otsus nr 3-1-2-1-02, Riigiprokuratuuri 21.06.2002. a määrus

kriminaalasja osalise lõpetamise kohta) koostamisel ja leiavad nendes ka kajastamist." Nii R. M. kui ka G. S. ja G. Š. poolt

kohtueelsel uurimisel M. M.-i tapmise kohta antud ütluste usaldusväärsust tõstab kohtu arvates ka asjaolu, et neid ütlusi anti

hoopis teise kriminaalasja uurimise raames ja ajal, mil M. M.-i tapmise eest kandsid karistust vennad X.

5. Lääne-Viru Maakohtu 18. jaanuari 2005. a määrusega moodustati KrMS § 413 alusel G. S. Lääne-Viru Maakohtu 11. mai

2001. a, Tallinna Linnakohtu 12. märtsi 2002. a ja Harju Maakohtu 29. septembri 2004. a kohtuotsustega mõistetud karistustest

seisuga 17. detsember 2004. a kohtuotsuste kogumi järgi liitkaristus 10 aastat vangistust, millest arvati maha ärakantud karistus

alates 29. juulist 1999. a kuni 16. detsember 2004. a , s.o 5 aastat 4 kuud ja 18 päeva vangistust. Kandmisele kuuluvaks

karistuseks määras kohus 4 aastat 7 kuud ja 12 päeva vangistust karistuse kandmise aja algusega 17. detsember 2004. a.

6. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid G. Š. kaitsja vandeadvokaat Margo Normann ja G. S. kaitsja vandeadvokaat

Toomas Alp.

G. Š. kaitsja taotles oma kaitsealuse õigeksmõistmist A.-B. B., E. S. ja V. N. röövimises ning M. M. tapmises kriminaalseaduse

ebaõige kohaldamise, kohtuotsuse sisalduvate kohtu järelduste faktilistele asjaoludele mittevastavuse ning

kriminaalmenetluseõiguse olulise rikkumise tõttu.

G. S. kaitsja taotles oma kaitsealuse õigeksmõistmist talle KrK § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 4 ning § 101 p-de 1 ja 7 järgi esitatud

süüdistuses. Kaitsja leidis, et pole tõendatud G. S. osalemine M. M. tapmises ega A.-B. B. röövimises.

7. Viru Ringkonnakohtu 18. oktoobri 2005. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu

otsus on seaduslik ja piisavalt põhistatud. KrMS § 342 lg 3 p-st 1 lähtuvalt jättis ringkonnakohus esimese astme kohtu

põhjendused kordamata.

Ringkonnakohtu otsuses on märgitud, et M. M.-i tapmises on G. S. ja G. Š. süü tõendatud eksperdi arvamusega, D. Ž., G. S. ja

G. Š. kohtueelsel uurimisel antud ütlustega, samuti G. S. ütluste ja sündmuskoha olustiku seostamise protokolliga.

Ringkonnakohus ei pidanud võimalikuks võtta tõendina kriminaalasja juurde R. M. kirja, milles viimatinimetatu on loobunud

enda varasematest G. S.ja G. Š. M. M.-i tapmises süüstavatest ütlustest. Ringkonnakohtu otsuses märgitakse, et kuna

maakohus otsustas mitte kasutada tõenditena R. M. ütlusi, siis puudub alus lugeda tõendiks ka R. M. kirja.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

8. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid G. Š. kaitsja vandeadvokaat M. Normann ja G. S. kaitsja vandeadvokaat

T. Alp.

8.1. G. Š. kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kaitsealuse õigeksmõistmist. Kaitsja leiab, et ringkonnakohus on

jätnud tähelepanuta kõik apellatsioonis toodud viited menetlusnormide rikkumisele. Kaitsja hinnangul on G. Š.

süüditunnistamisel rikutud süütuse presumptsiooni ja kaitseõigust, sest ebaseaduslikult arutati kriminaalasja ühe

kaassüüdistatava - R. M. osavõtuta. Kaitsja arvates puudusid alused R. M. osas materjalide kriminaalasjast eraldamiseks.

Maakohus, olles küll märkinud, et R. M. ütlusi ei saa tõendina kasutada, on sellegipoolest kohtuotsuse neile rajanud. Kaitsja

märgib veel, et ei maa- ega ringkonnakohus pööranud mingit tähelepanu asjaolule, et tunnistajate A. K. ja E. T. väitel saadi

neilt ütlusi peksmise ja piinamise tulemusena. M. Normann leiab, et käesolevas kriminaalasjas pole maakohus usaldusväärselt

tuvastanud ka G. S., G. Š. ja R. M. kokkulepet ega ühist tegutsemist M. M. suhtes vägivalla tarvitamisel. Kohtud ei näita,

milliste tõenditega on tuvastatud, et G. Š. pidas võimalikuks M. M.-i surma saabumist ja möönis seda.

Kaitsja asub seisukohale, et ka G. Š. röövimises süüditunnistamine on kriminaalasja menetlemise käigus jäänud

usaldusväärselt tõendamata.

8.2. Vandeadvokaat T. Alp taotleb G. S. õigeksmõistmist. Kaitsja leiab, et kriminaalasja menetlemisel on rikutud KrMK § 50

lg-test 1 ja 2 tulenevat kriminaalasja arutamise vahendituse põhimõtet, samuti põhimõtet, mille kohaselt pole ühelgi tõendil

kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Kuigi R. M. ütlusi ja tema kirjutatud avaldust ei saanud maakohtu seisukohale

vastavalt tõendina kasutada, on maakohus oma süüdimõistva otsuse rajanud just neile. Kaitsja märgib ka, et erinevalt maakohtu

väitest, pole G. S. end kunagi M. M.-i tapmises süüdi tunnistanud. Kaitsja hinnangul kohaldatakse käesolevas kriminaalasjas

meelevaldselt ja ebaõigesti teovalitsemise teooriat. Tähelepanuta jäetakse seegi, et isegi teovalitsemise teooria rakendamisel

tuleb lahendada täideviija ekstsessi küsimus.

Kaitsja leiab, et G. S. poolt A.-B. B. röövimise toimepanemises osalemine on täielikult tõendamata.

8.3. Viru ringkonnaprokurör Ave Arnimi kassatsioonivastuses taotletakse ringkonnakohtu otsuse muutmata- ja kassatsioonide

rahuldamata jätmist. Prokurör ei nõustu G. Š. kaitsja väidetega, nagu tugineks G. Š. röövimistes süüditunnistamine üksnes

E. T. ja A. K. peksmise ja piinamise tulemusel saadud ütlustele. Prokuröri hinnangul on G. Š. süü tõendatud nii tema enda,

kannatanute kui ka tunnistajate ütlustega kogumis. G. S. kaitsja kassatsiooni osas ei nõustu prokurör väidetega nagu oleks

G. S. osalemine A.-B. B. röövimises tõendamata. Prokurör peab eksitavaks G. S. kaitsja seisukohta kriminaalkoodeksi

kontekstis teovalitsemise teooria rakendamise meelevaldsuse kohta ja selgitab, et kohtualuste käitumise objektiivsest pildist

nähtuvalt tegutsesid nad M. M.-i tapmisel kaastäideviijatena. Prokurör ei nõustu kaitsjate etteheidetega, et maakohus poleks

tohtinud käesolevat kriminaalasja ilma R. M. osavõtuta arutada, sest R. M. viibis Läti Vabariigis ja tema väljaandmine Eestile

oli Eesti, Leedu ja Läti vahelise õigusabilepingu kohaselt välistatud. Ka R. M. Euroopa vahistusmääruse alusel Eestile

loovutamine oli kriminaalasja maakohtus arutamise ajal võimatu, sest selleks ajaks ei olnud veel jõustunud Läti Vabariigi

põhiseaduse muudatused, mis võimaldasid oma kodanikku loovutada.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Käesoleva kriminaalasja raames menetletakse 3. juunil 1999. a asetleidnud M. M.-i tapmisega seonduvaid asjaolusid

teistkordselt pärast seda, kui Riigikohus oli riigiprokuröri teistmisavalduse alusel kohtuotsusega nr 3-1-2-1-02 (RT III 2002,

22, 252) tühistanud Järva Maakohtu 30. mai 2000. a ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 11. septembri 2000. a

otsused D. Ž., V. Ž. ja I. Ž. süüditunnistamises KrK § 101 p-de 1 ja 7 järgi.

Riigiprokuröri teistmisavalduses loeti teistmisaluseks seda, et Keskkriminaalpolitsei menetluses oleva kriminaalasja uurimisel

on välja selgitatud, et tegelikult tapsid M. M.i hoopis R. M., G. Š. ja G. S. Need isikud on kirjeldanud asjaolusid, mida ei

võinud teada kuriteosse mittepuutuvad isikud ja nende antud ütlused on detailsemad ning täpsemad kui D. Ž., V. Ž. ja I. Ž.

ütlused. Prokurör märkis, et vendade X süü puudumisele M. M.-i tapmises viitab peale eeltoodu ka nende alibit kinnitanud

tunnistajate eeluurimisel ja kohtus antud ütlused, mida varem ei peetud usaldusväärseteks. Sellest lähtuvalt taotles prokurör

vendasid X süüdimõistvate kohtuotsuste tühistamist ja nende õigeksmõistmist ja kriminaalasjas menetluse uuendamist.

Riigikohus rahuldas teistmisavalduse osaliselt: tühistas kohtuotsused ja vabastas vennad X kinnipidamisasutusest ilma neid

õigeks mõistmata ja saatis kriminaalasja Järva Maakohtule uueks arutamiseks alates süüdistatavate kohtu alla andmise

staadiumist.

10. Järva Maakohtu 23. mai 2002. a määrusega saadeti kriminaalasi täiendavaks eeluurimiseks. Riigiprokuratuuri 21. juuni

2002. a määrusega lõpetati kriminaalasja menetlus M. M.-i tapmises osaliselt - s.o D. Ž., V. Ž. ja I. Ž. süüdistuses KrK § 101 p-

de 1 ja 7 järgi ning kriminaalasi saadeti Keskkriminaalpolitseile täiendavaks kohtueelseks uurimiseks. Kohtueelse uurimise

raames on 3. juunil 1999. a M. M.-i talus asetleidnud sündmustes osalemise kohta ütlusi andnud nii R. M., G. Š. kui ka G. S.,

kuid keegi neist otseselt tapmise toimepanemist tunnistanud ei ole.

11. Lääne-Viru Maakohtu istungil loobusid G. S. ja G. Š. kohtueelses menetluses antud ütlustest. G. S. väitis kohtus, et

eeluurimisel ei saanud ta aru, millistele ütlustele alla kirjutab. G. Š. aga väitis, et ta andis kohtueelsel uurimisel ütlusi "Läti

poisilt kuuldu põhjal", et politseinikud peksid teda ja käskisid kuhugi alla kirjutada. Selle kuriteo kohtuliku uurimise tulemina

on kohus märkinud, et "R. M. eemalviibimise ja kohtualuste ütluste vastuolulisuse tõttu on nende tegevusele õigusliku

hinnangu andmine keeruline. Mõlemad kohtualused on küll tunnistanud oma kohalolekut, kuid eitavad vägivalla tarvitamist

M. M.-i suhtes." Ilmselt just tõendamisraskusi tunnistades ongi maakohtu otsuses märgitud, et "käesolevas kriminaalasjas ei

saa tõendina kasutada R. M. ütlusi, kuid kohus ei saa eirata kriminaaltoimiku materjalidest lähtuvat teadmist nende ütluste

olemasolust ja tähelepanuta jätta nende ütluste olulisust kriminaalasja kohtueelse uurimise käigus. Seda enam et just need

ütlused koos hilisemate G. Š. ja G. S. ütlustega olid ajendiks mitmete kriminaalasja oluliste menetlusdokumentide (Riigikohtu

27.03.2002. a otsus nr 3-1-2-1-02, Riigiprokuratuuri 21.06.2002. a määrus kriminaalasja osalise lõpetamise kohta) koostamisel

ja leiavad nendes ka kajastamist." Sellise vastuolulise väite esitamise järgselt on kohtuotsuses märgitud, et nii R. M. kui ka

G. S. ja G. Š. poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste usaldusväärsust tõstab see, et neid ütlusi anti hoopis teise kriminaalasja

uurimise raames ja ajal, mil M. M.-i tapmise eest kandsid karistust vennad X.

Eelkirjeldatu analüüsi pinnalt nõustub Riigikohtu kriminaalkolleegium kassaatorite arvamusega, et tegelikult on maakohus

G. S. ja G. Š. süüditunnistamisel tuginenud ka R. M. poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlustele - seega isiku ütlustele, keda

selle kriminaalasja raames ei ole alust lugeda ei menetlusosaliseks ega ka tunnistajaks. Selliselt toimides on maakohus

rikkunud KrMK §-s 206 sätestatud kohtuliku uurimise vahendituse põhimõtet, mida tuleb lugeda kriminaalmenetluse seaduse

oluliseks rikkumiseks AKKS § 39 lg 4 (KrMS § 339 lg 2) mõttes. Kuna Viru Ringkonnakohtu 18. oktoobri 2005. a otsusega

jäeti maakohtu otsus muutmata ja maakohtu põhistused kordamata, kandus kõnealune kriminaalmenetluse seaduse oluline

rikkumine edasi ka ringkonnakohtu otsusesse, sest R. M. ei kuulatud üle ka ringkonnakohtus.

12. Riigikohtule esitatud kassatsioonivastuses osutatakse varasematele objektiivsetele menetlustakistustele R. M.

toimetamiseks Eestisse. Kuid kassatsioonivastuses viidatakse tegelikult ka asjaolule, et tänaseks on need menetlustakistused

lakanud olemast, sest R. M. toimetamiseks Eestisse saaks kasutada KrMS XIX peatüki 8. jaos sätestatud meetmeid. Euroopa

Liidu Nõukogu raamotsusega vastuvõetud Euroopa vahistusmääruse alusel kujundatud isiku loovutamise instituut prevaleerib

Eesti Vabariigi, Leedu Vabariigi ja Läti Vabariigi vahelise õigusabi ja õigussuhete lepingu ees ning kohustab Läti Vabariiki ka

oma kodanikke kriminaalmenetluse läbiviimiseks Eestile loovutama. Seega on käesoleval ajal võimalik taotleda R. M.

loovutamist ja tema ning G. S. ja G. Š. üle ühist kohtupidamist Eestis.

13. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub maakohtu ja ringkonnakohtu järeldustega G. S. ja G. Š. süüditunnistamises

röövimiste episoodides ning märgib, et kaitsjate kassatsioonides ei sisaldu ühtki nimetatud seisukohti kummutavat õiguslikku

põhjendust.

14. Samas aga ei nõustu Riigikohtu kriminaalkolleegium G. S. kaitsja väitega, teovalitsemise teooria kohaldamatuse kohta

kriminaalkoodeksi kehtivusajal toimepandud kuriteo analüüsimisel. Teovalitsemise teooria kohaselt loetakse täideviijaks

isikut, kes ise kõik koosseisuasjaolud realiseerib (üksiktäideviimine), saavutab teo toimepanemise teise isiku poolt, kasutades

ära oma ülekaalukat teadmist või võimu (vahendlik täideviimine) või kes paneb teo toime ühiselt ja kooskõlastatult teise

isikuga (kaastäideviimine). Eelnimetatud kaastäideviimise kontseptsioon on mõnevõrra laiem formaal-objektiivsest

kaastäideviimise teooriast, mida kriminaalkoodeksi kehtivusajal algselt rakendati, sest erinevalt formaal-objektiivsest teooriast

ei pruugi teovalitsemise teooria kohaselt kaastäideviija tingimata ise koosseisuasjaolusid realiseerida. Sellegipoolest ei anna

muutus õigusdogmaatikas alust väitele, et selle rakendamine isiku toimepandud teo hindamisel oleks meelevaldne või

raskendava karistusseaduse tagasiulatuva kohaldamise keeldu rikkuv. Teovalitsemise teooria ei seondu immanentselt üksnes

praegu kehtiva karistusõiguse aluseks oleva dogmaatikaga, vaid nimetatud dogmaatiline lähenemine võeti Eesti

karistusõigusteoorias ja -praktikas omaks juba varem (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse nr 3-1-1-23-01 ( RT III

2001, 8, 91) p-d 6-7.

15. Kuna G. S. ja G. Š. süüditunnistamine KrK § 101 p-de 1 ja 7 järgi tuleb tühistada, tuleb tühistada ka kohtualustele

mõistetud liitkaristused. Tingituna sellest tuleb tühistada ka Lääne-Viru Maakohtu 18. jaanuari 2005. a määrus, millega liideti

17. detsembri 2004. a kohtuotsusega G. S-le mõistetud karistusega Lääne-Viru Maakohtu 11. mai 2001. a, Tallinna Linnakohtu

12. märtsi 2002. a ja Harju Maakohtu 29. septembri 2004. a kohtuotsustega mõistetud karistused. See omakorda tingib G. S.

suhtes kohtuotsuste tühistamise ka ärakantud karistuse osa ja karistuse kandmise aja alguse osas.

15.1 Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Lääne-Viru Maakohtu 11. mai 2001. a kohtuotsusega (kd 6 tl 68-86) mõisteti G. S.

lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest 8 aastat ja 6 kuud vabadusekaotust, millest seisuga 11. mai 2001. a jäi kanda 6

aastat 8 kuud ja 19 päeva.

Tallinna Linnakohtu 12. märtsi 2002. a kohtuotsusega (kd 6 tl 284) KrK § 1773 järgi mõistetud 6 kuule vabadusekaotusele liitis

kohus KrK § 41 alusel täielikult eelmise, Lääne-Viru Maakohtu 11. mai 2001. a otsusega mõistetud karistuse ära kandmata osa

ja mõistis G. S-le lõplikuks karistuseks 6 aastat 4 kuud ja 18 päeva arvates karistuse kandmise aja alguseks 12. märtsi 2002. a.

Harju Maakohtu 29 septembri 2004. a kohtuotsustega (kd 6 tl 286) tunnistati G. S. süüdi ja teda karistati KarS § 331 järgi 6

kuu vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel suurendas kohus seda karistust eelmise Tallinna Linnakohtu 12. märtsi 2002. a

kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 3 aasta 10 kuu ja 1 päeva võrra ning mõistis liitkaristuseks G. S-le

4 aastat 4 kuud ja 1 päeva vangitust lugedes karistuse alguseks 29. septembri 2004. a.

15.2. Sõltuvalt kriminaalasja arutamise tulemustest tuleb Viru Maakohtul mõista süüdistatavatele ka uued liitkaristused.

Seejuures on vajalik silmas pidada, et käesolevas asjas G. S-le mõistetud karistustele tuleb KarS § 65 lg-te 1 ja 2 kohaselt liita

üksnes eelmise, s. o Harju Maakohtu 29. septembri 2004. a kohtuotsusega mõistetud karistus, sest selle kohtuotsusega

mõistetud karistusega on juba hõlmatud varasemate (Lääne-Viru Maakohtu 11. mai 2001. a ja Tallinna Linnakohtu 12. märtsi

2002. a) kohtuotsustega mõistetud karistused.

16. Lähtudes eelmärgitust ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 339 lg-st 2 tühistab Riigikohus Lääne-Viru

Maakohtu 17. detsembri 2004. a ja Viru Ringkonnakohtu 18. oktoobri 2005. a otsused G. Š. ja G. S. süüditunnistamises ja

karistamises KrK § 101p-de 1 ja 7 järgi Samuti G. S-le KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 1 järgi liitkaristuste mõistmise, ärakantud

karistuse osa ja karistuse kandmise aja alguse määramise osas ning G. Š-le KarS § 64 lg 1 järgi liitkaristuse mõistmise osas.

Tühistatud osas saadab Riigikohus kriminaalasja uueks arutamiseks Viru Maakohtule.

Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar, Peeter Vaher