3-2-1-34-06 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-34-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 3. mai 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik

Kohtuasi

OÜ K hagi aktsiaseltsi T vastu 457 665 krooni saamiseks ja

aktsiaseltsi T vastuhagi OÜ K vastu 213 737 krooni 92 sendi

saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 7. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-

2-171/2005

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi T kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja OÜ K (registrikood xxxxxxxx).

Kostja aktsiaselts T (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Anu Pärtel.

Asja läbivaatamise kuupäev

17. aprill 2006. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

Jätta ringkonnakohtu 7. detsembri 2005. a otsus muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ K (edaspidi hageja) esitas 9. detsembril 2003. a Tartu Maakohtule hagi aktsiaseltsi T (edaspidi

kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista 305 110 krooni. Hiljem suurendas hageja haginõuet

457 665 kroonini.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 14. septembril 2001. a ehituse töövõtulepingu nr 153

(edaspidi leping), mille kohaselt pidi hageja alltöövõtjana tegema kostja kui peatöövõtja tellimusel

Tartus Anne 38 asuva postimaja katusetöid. Lepingu järgi pidi töövõtja lõpetama kõik tööd

10. oktoobriks 2001. a. Katus valmis 6. novembril 2001. a ning samal päeval esitas hageja kostjale

tööde üleandmise-vastuvõtmise akti (edaspidi akt) summas 423 820 krooni, millest lepingujärgne

hind moodustas 384 550 krooni ja lisatööde maksumus 39 270 krooni. 15. jaanuaril 2002. a esitas

hageja kostjale nimetatud summa tasumiseks ka arve, mille kostja pidi tasuma 8 tööpäeva jooksul, s.t

25. jaanuariks 2002. a. Kostja allkirjastas akti 22. jaanuaril 2002. a, kuid leidis, et tasuda tuleb

119 305 krooni 80 senti. Reaalselt on kostja tasunud 118 710 krooni, st tasumata on 305 110 krooni.

Lepingu p 4.2.5 järgi pidi kostja maksma tähtaegselt tasumata summadelt viivist 0,5% päevas.

Hagejal on õigus nõuda viivist alates arve maksetähtpäevast, 25. jaanuarist 2002. a. Hageja nõuab

viivisena 152 555 krooni ning koos põhivõlaga kokku 457 665 krooni.

Kuna tööde tegemise ajal sadas 31 päeval üle kahe tunni vihma, pikenes lepingutähtaeg lepingu

p 5.2.2 alusel. Seega ei rikkunud hageja lepingu tähtaega. Leping ei näinud ette hoone karbile

veepidavuse tagamist sademete ajal. Kostjal ei ole alust vähendada lepingu hinda tööseisakute

päevade osas. Kostja ei või vähendada hagejale makstavat tasu, kui tööd vastasid lepingule. Katust

kasutatakse vastavalt otstarbele. Hageja on andnud katusele garantii. Objekt on antud üle

Aktsiaseltsile Eesti Post (edaspidi tellija). Lisatööd olid kooskõlastatud kostja töödejuhataja T.S.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata.

Kostja arvates ei vastanud hageja töö lepingule ega ehitusnormidele. Katuselt on toimunud mitmed

läbijooksud, mille tulemusena on tekkinud kahju. Katus valmis 22. jaanuaril 2002. a, mil töö võeti

aktiga vastu. Hageja esindaja M.L on allkirjastanud töökoosoleku protokolli, milles tunnistab

vastutust tekkinud kahju eest, ja akti, milles on kirjas kahjusumma ja lepingu järgi tehtud töödeks

loetud tööd. Hageja ei taotlenud tähtaja pikendamist vastavalt lepingu p-le 5.2.2. Kostjal on õigus

vähendada kokkulepitud summat lepingu mittenõuetekohase täitmise tõttu ENSV tsiviilkoodeksi

(TsK) § 368 alusel. Kostja vähendas kokkulepitud tööde maksumust lepingu tingimustest

kõrvalekaldumise tõttu 13,39% ulatuses tööde maksumusest, s.o 51 506 krooni 28 sendi võrra.

Täiendavate tööde tegemiseks puudus pooltel kokkulepe. Hageja viivisenõue on põhjendamatu, kuna

arve, mille alusel hageja viivist arvestab, ei vastanud lepingutingimustele ja tagastati hagejale. Hageja

on esitanud kaks arvet 29. aprillil 2002. a summas 76 910 krooni ja 30 000 krooni ning samuti

10. juulil 2002. a arve summas 11 800 krooni ning need on kõik tasutud.

3. Kostja esitas hageja vastu 3. juunil 2004. a vastuhagi, milles palus hagejalt välja mõista 213 737

krooni 92 senti.

Kostja arvates viivitas hageja tööde lõpetamisega 104 päeva. Hageja pidi lõpetama tööd 10. oktoobril

2001. a, kuid lõpetas tööd ja kostja allkirjastas akti 22. jaanuaril 2002. a. Lepingu p 4.1.5 järgi

võlgneb hageja kostjale viivitamise tõttu viivisena 0,5% töövõtulepingu maksumusest iga viivitatud

päeva eest, st 199 966 krooni. Lisaks hüvitas ja likvideeris kostja lepingu mittenõuetekohase täitmise

tõttu toimunud katuse läbijooksude tagajärjel tekkinud kahju 13 771 krooni 92 senti. Kokku on kostja

nõue hageja vastu 213 737 krooni 92 senti.

4. Hageja vastuhagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata.

Hageja arvates oli objekt valmis ja kostja andis selle tellijale üle enne 6. detsembrit 2001. a, sest

muidu ei oleks tellija saanud hoonet ekspluatatsiooni anda. Kostja ei arvestanud lepingutähtaja

pikenemisega vihmapäevade võrra. Katuse vettpidavuse tagamist ehituse ajal ei olnud lepingus ette

nähtud.

5. Tartu Maakohus rahuldas 27. jaanuari 2005. a otsusega hagi ja vastuhagi osaliselt. Kohus mõistis

kostjalt hageja kasuks välja 418 395 krooni ja hagejalt kostja kasuks 80 755 krooni, nõuete

tasaarvestuse tulemusena kostjalt hageja kasuks 337 640 krooni. Lisaks mõistis kohus kostjalt hageja

kasuks välja kohtukuluna 22 000 krooni ja hagejalt kostja kasuks 5500 krooni, nõuete tasaarvestuse

tulemusena kostjalt hageja kasuks 16 500 krooni.

Otsuse järgi ei vaidle pooled, et lepingus kokkulepitud ajaks, 10. oktoobriks 2001 ei olnud hageja

lepingujärgseid töid lõpetanud. Pooled vaidlevad selle üle, millal hageja kostjale tööd üle andis.

Kohus leidis, et lepingu p 5.2.2 kohaselt ei pikenenud tööde tegemise tähtaeg ilmastikutingimuste

tõttu automaatselt, vaid hageja pidi tähtaja pikendamist kostjalt taotlema. Ehituspäevikus ei ole

sissekandeid ilmastikutingimuste mõju ja hageja taotluste kohta. 5. oktoobri 2001. a ehituse

töökoosoleku protokollis leppisid pooled kokku tööde lõpetamise päevaks 25. oktoobri 2001. a.

Lepingu täitmise tähtaja pikendamine oli vihmapäevade tõttu ka põhjendatud. Tööd katusel lõpetati

mitte 2002. aasta jaanuaris, vaid 2001. aasta novembri alguses. Kohus ei nõustunud kostjaga, et

hageja tehtud tööd tuleb lugeda lõpetatuks alles 22. jaanuaril 2002. a, kui kostja esindaja allkirjastas

akti. Kuna kostja andis kogu objekti tellijale üle 6. detsembril 2001. a, tuleb sellest ajast lugeda ka

hageja tehtud tööd peatöövõtjale üleantuks. Kasutusele võtmisega tuleb lugeda ehitis vastuvõetuks.

Kuna vastavalt 5. oktoobri 2001. a kokkuleppele pidi hageja tööd lõpetama 25. oktoobril 2001. a,

kuid lõpetas need hiljemalt 6. detsembril 2001. a, viivitas hageja lepingu täitmisega 42 päeva.

Kohus jättis rahuldamata hagi lisatööde eest tasumise nõudes, kuna pooled leppisid kokku täpses

eelarves. Kostja ei ole esitanud kohtule selgeid tõendeid selle kohta, et hageja ehitatud katus ei vasta

lepingu tingimustele. Kostja on tasu vähendamise õigust kasutades käitunud vastuoluliselt,

vähendades tööde vastuvõtmisel 22. jaanuaril 2002. a tasu 5% võrra ja 2,5 aastat hiljem veel rohkem.

Kohus ei tuvastanud, et objekt pidanuks olema katusetööde tegemise ajal vettpidav ja postkontor

pidanuks saama edasi töötada olukorras, kus katus on maha võetud. Kohtule ei esitatud

peatöövõtulepingut tellijaga, mistõttu ei ole kohtule teada kokkulepped tellija ja peatöövõtja vahel.

Kohus ei tuvastanud hageja õigusvastast käitumist, st lepingust tuleneva kohustuse rikkumist ning

seetõttu ei pea hageja vastutama kahju eest, mis tekkis kostjale viimistlustööde rikkumise ja tellija

rikutud seadmete näol läbijooksude ajal kuni tööde lõpetamiseni. Vastuhagi kahju hüvitamiseks jättis

kohus rahuldamata. 12. jaanuari 2002. a väidetav läbijooks toimus garantiiperioodil ja oleks tulnud

likvideerida hagejal endal, kui hagejat oleks sellest informeeritud lepingus ettenähtud viisil

(avastamisest ühe nädala jooksul).

Kostja oleks pidanud tasuma lepingu järgi hagejale kui töövõtjale katusetööde eest 384 550 krooni.

Kostja võis sellest summast vastavalt lepingu punktile 4.1.5 maha arvata 42 päeva eest viivise 80 775

krooni. Seega pidi kostja hagejale tasuma 303 794 krooni. Põhjendatud on kostjalt välja mõista viivis

hageja tehtud töö eest õigeaegselt tasumata jätmise eest. Tähendust ei oma kostjale hilisemate arvete

esitamine.

6. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes tühistada maakohtu otsuse hagi

rahuldamise ja vastuhagi rahuldamata jätmise osas ning teha uus otsus, millega jätta hagi täielikult

rahuldamata ja rahuldada täielikult vastuhagi.

Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tartu Ringkonnakohus jättis 7. detsembri 2005. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ega korranud

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 330 lg 5 alusel maakohtu põhjendusi. Maakohus on poolte

esitatud asjaoludest ja tõenditest lähtudes õigesti tuvastanud asjaolud, kohaldanud ja tõlgendanud

seadust ning teinud põhjendatud järeldused. Ringkonnakohus toetub nendele, kinnitades neid.

Maakohus ei ole rikkunud otsuse tegemisel TsMS § 95 lg 1 ega § 227 lg 1 nõudeid, sest on hinnanud

kõiki asjas olevaid tõendeid nende kogumis igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, samuti on

maakohus põhjendanud oma seisukohti ja järeldusi piisavalt ning need ei ole vastuolulised.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes nii maakohtu kui ka

ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kostja arvates ei ole ringkonnakohus andnud sisulist vastust apellatsioonkaebuse põhjendustele.

Ringkonnakohus ei ole otsuses viidanud mitte ühelegi apellatsioonkaebuse väitele, millele ta otsuses

vastab. Kostja vaidlustas apellatsioonkaebuses kohtu tuvastatud tööde üleandmise tähtaja. Tegemist

on erinevate võlasuhetega peatöövõtu ja alltöövõtu vahel ja sellest tulenevate erisustega ei saa lugeda

tööde üleandmiseks-vastuvõtmiseks kogu objekti ekspluatatsiooni võtmist. Samuti vaidlustas kostja

kohtu seisukohad töös puuduste olemasolu mitteesinemise osas ja hageja vastutuse osas läbijooksude

tõttu tekkinud kahju eest. Kostja leiab, et tõendite hindamata jätmine, nende hindamine ühekülgselt

ning ebaobjektiivselt ning mittejuhindumine seadusest tõendite hindamisel, on oluline

menetlusõiguse normide rikkumine. Menetlusnormide rikkumine on viinud kohtud vääradele

järeldustele ja seeläbi ka ebaseaduslikule otsusele.

9. Hageja ei ole kassatsioonkaebusele vastamisel järginud 1. jaanuarist 2006. a kehtiva TsMS § 218

lg 3 nõudeid, st ei ole vastanud vandeadvokaadi vahendusel. Seetõttu Riigikohus kaebuse

lahendamisel vastusega arvestada ei saa.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegiumi arvates on kaevatav ringkonnakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning

kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

11. Kostja on kassatsioonkaebuses heitnud ringkonnakohtule ette menetlusõiguse normide olulist

rikkumist. Kostja arvates ei ole ringkonnakohus vastanud tema apellatsioonkaebuse põhjendustele

tõendite ebaõige hindamise kohta maakohtus.

12. Kolleegiumi arvates on kostja väited põhjendamatud. Enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS

§ 330 lg 5 kohaselt ei pea ringkonnakohus otsuses kordama esimese astme kohtu põhjendusi, kui ta

jätab otsuse muutmata. Kuigi enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 330 lg 6 kohaselt peab

ringkonnakohus otsuses vastama apellatsioonkaebuse põhjendustele, võib ta seda esimese astme

kohtuga nõustudes teha ka kogumis ja lühidalt. Iseäranis puudutab see kaebuse väiteid tõendite

ebaõige hindamise ja materiaalõiguse tõlgendamise kohta. Kindlasti tuleb aga eraldi hinnata kaebuses

väidetud konkreetseid esimese astme kohtu menetluslikke rikkumisi ning väiteid, mida esimese astme

kohus ei hinnanud. Kolleegium märgib, et sarnased põhimõtted tulenevad ka kehtiva TsMS § 654 lg-

st 6.

Praegusel juhul on kõiki kassatsioonkaebuses esitatud väiteid maakohtus hinnatud ja ringkonnakohus

on nende järeldustega nõustunud. Seega puudub alus ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

13. Riigikohus on 1. jaanuarist 2006. a kehtiva TsMS § 688 lg-te 4 ja 5 järgi seotud alama astme

kohtute tuvastatud asjaoludega ega uuri üldjuhul ise tõendeid. Asjaolude tuvastamisel ei ole

kolleegiumi arvates menetlusnorme oluliselt rikutud.

14. Kolleegiumi arvates on maakohus tõenditele tuginedes põhjendanud, kuidas ta järeldab lepingu

tähtaja pikendatuks lugemist poolte kokkuleppel 5. oktoobri 2001. a protokolli alusel, ning

ringkonnakohus on sellega nõustunud, viidates mh nimetatud protokollile. Seega on kostja

apellatsioonkaebuse väiteid lepingu tähtaja muutmata jätmise kohta hinnatud.

15. Maakohus on tõenditele tuginedes lugenud hageja tehtud tööd kostjale üleantuks 6. detsembrist

2001. a ning seda järeldust ka põhjendanud. Riigikohus on 28. märtsi 2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-

2-1-16-06 (p 12) leidnud, et ainuüksi see, kui tellija võtab peatöövõtjalt ehitise vastu, ei anna alust

väita, et peatöövõtja on alltöövõtja tehtud töö vastu võtnud. Sellest ei tulene aga järeldust, et kui

tellija võtab ehitise vastu, siis see ei oma alltöövõtja töö vastuvõetuks lugemisel üldse tähendust.

Kolleegiumi arvates võib see olla üheks indikaatoriks alltöövõtja töö vastuvõetuks lugemisel, kuigi

mitte ainsaks. Maakohus on leidnud, et tööd katusel lõpetati 2001. aasta novembrikuu alguses.

Seejuures tugines kohus mh tunnistajate ütlustele ja ehituspäeviku kannetele. Seega ei sidunud

maakohus tööde üleantuks lugemist üksnes ehitise tellijale üleandmisega. Ringkonnakohus on

maakohtu seisukohaga nõustunud ja sarnaselt maakohtule mh viidanud ka 6. detsembri 2001. a

ehitise ülevaatuse aktile, ehituspäevikule ja tunnistajate ütlustele. Seega on kostja

apellatsioonkaebuse väiteid tööde kostjale üleantuks lugemise kohta hinnatud.

16. Ringkonnakohus on sarnaselt eelnimetatutega hinnanud ka kassatsioonkaebuses nimetatud

ülejäänud apellatsioonkaebuse väiteid.

Maakohus on põhjendanud, miks ta jõudis järeldusele, et kostja ei ole tõendanud hageja ehitatud

katuse lepingutingimustele mittevastavust ja oma õigust hinda alandada. Maakohus on samuti

leidnud, et puudus kokkulepe objekti veepidavuse tagamise kohta tööde tegemise ajal ning tõendatud

ei ole kostjale tekkinud kahju. Maakohus on samuti põhjendanud, miks ta luges tasumise aluseks

15. jaanuari 2002. a arve. Apellatsioonkaebuses ei ole kostja esitanud väiteid, mida esimese astme

kohus ei oleks otsuses analüüsinud. Seega piirdus ringkonnakohus maakohtu otsusega nõustudes

põhjendatult sellekohase üldise viitega, viidates mh maakohtu hinnatud tõenditele.

Ants Kull, Villu Kõve, Jaak Luik