3-3-1-19-06 · Riigikohus

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-19-06

Määruse kuupäev

2. mai 2006

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Harri Salmann ja Julia

Laffranque

Kohtuasi

K. K. kaebus Eesti Võrkpalli Föderatsiooni toimingute peale

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 2. detsembri

2005. a määrus haldusasjas nr 2-3/1028/05

Menetluse alus Riigikohtus

K. K. erikaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta K. K. erikaebus rahuldamata.

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 2. detsembri 2005. a määrus haldusasjas

nr 2-3/1028/05 muutmata.

Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. K. K. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles MTÜ Eesti Võrkpalli Föderatsiooni

(EVF) toimingute keelamist, mis on suunatud K. K-le takistuste tegemiseks rannavõrkpalliturniiridel

Aeroc rannakuningas 23. juulil 2005. aastal Võsul ja Umbro Eesti 2005. aasta rannavõrkpalli

meistrivõistlustel 30.-31. juulini 2005 Pärnus osalemisel. Kaebaja palus tuvastada, et EVF toimingud

seoses K. K-le takistuste tegemisega osalemiseks rannavõrkpalliturniiridel (keeldumine lubada

kaebuse esitajat end registreerida) 4.-5. juunil 2005 Premium Cup Tartus, 11.-12. juunil 2005 Ray

Ban Cup Pärnus, 2.-3. juulil 2005 Quelle Cup Tallinnas, 9.-10. juulil 2005 Nivea Sun Cup Pärnus olid

õigusvastased ning tühistada EVF haldusakt, millega K. K. suhtes rakendati võistluskeeldu.

2. Tallinna Halduskohus tagastas 20. septembri 2005. a määrusega asjas nr 3-980/2005

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 11 lg 4 alusel kaebuse seoses pädevuse puudumisega ja

leidis, et kaebuse esitaja pretensioone on pädev lahendama Tallinna Linnakohus. Halduskohus

põhjendas oma seisukohta sellega, et äriregistri teabesüsteemist nähtuvalt on EVF kantud

14. jaanuaril 1998 registrisse mittetulundusühinguna (äriregistri kood 80023481) ja samast registrist

selgub, et kaebuse esitaja on Spordiselts K Club juhatuse liige ning kohtule teadaolevalt on K Club

EVF-i liige. EVF-i 20. mail 1997 kinnitatud põhikirja p 11 kohaselt võivad EVF-i liikmeteks olla

juriidilised ühingud - mittetulundusühingutena tegutsevad spordiklubid, -seltsid ja -ühendused,

samuti füüsilised isikud. Põhikirja p 3 kohaselt juhindub EVF oma tegevuses mittetulundusühingute

seadusest ja teistest Eesti Vabariigi õigusaktidest, põhikirjast, Eesti Spordi Hartast ning

Rahvusvahelise Võrkpalliföderatsiooni poolt kehtestatud aktidest ja suunistest. Halduskohus leidis

seetõttu, et EVF-i ja tema liikme juhatuse liikme vahelised vaidlused seoses eeltoodud õigusaktide

täitmisega on oma iseloomult eraõiguslikud ning kuuluvad lahendamisele tsiviilkohtumenetluse

korras. Spordiseaduse (SpS) § 6 lg 2 kohaselt on riigi kehakultuuri- ja sporditöö korraldamine

Kultuuriministeeriumi valitsemisalas, Kultuuriministeeriumi ülesanded spordi riiklikul korraldamisel

ning edendamisel (SpS § 7) ei kattu spordiorganisatsioonide ülesannetega (SpS § 11). Kaebuse esitaja

ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et Kultuuriministeerium oleks nimetatud avalik-õiguslike

ülesannete täitmise halduslepinguga pannud EVF-ile. Riigikohus on oma 14. juuni 2005. a otsuses

asjas nr 3-2-1-3-05 määratlenud sportlase ja mistahes spordiorganisatsiooni omavahelisi suhteid

tsiviilõiguslikena.

3. Erikaebuses palus K. K. halduskohtu määrus tühistada, sest EVF on avalik-õiguslikke funktsioone

teostav eraõiguslik isik ja vaidlus allub halduskohtule. 13. juunil 2001 toimunud EVF-i üldkoosolekul

kinnitatud põhikirja kohaselt on EVF vaba algatuse alusel vabatahtliku ühendusena avalikes huvides

asutatud ja mittetulundusühinguna tegutsev spordialaliit, mille põhitegevus on suunatud võrkpalli

arendamisele Eestis. EVF-i pädevuses on mitmed avalik-õiguslikud funktsioonid nagu üleriigiline

tiitlivõistluste korraldamine, võistluse korraldamiseks litsentside väljaandmine, lähetamine

maavõistlustele ning rahvusvahelistele tiitli- ja spordivõistlustele, tulumaksusoodustusega

stipendiumide määramine ja eraldamine jms. SpS § 5 p 3 kohaselt on spordialaliit (-föderatsioon) üht

kindlat spordiala viljelevate spordiklubide asutatud vastavasse rahvusvahelisse spordialaliitu kuuluv

ning sellest tulenevalt seda spordiala ainuesindav üleriigiline ühendus. Haldusmenetluse

delegeerimisega füüsilisele ja juriidilisele isikule kaasneb nende füüsiliste ja juriidiliste isikute

muutumine avaliku halduse kandjaks. EVF esineb vastavate ülesannete täitmisel riigi asemel

haldusõigussuhte poolena. Halduskohtumenetluses võib vastustajaks olla ka isik, kellele delegeeritud

avalike ülesannete teostamise käigus antud haldusakt või toiming piirab isiku õigusi (vt ka HKMS § 7

lg 4).

Antud vaidluses ei oma tähendust see, et kaebuse esitaja on MTÜ K Club juhatuse liige, samal ajal

kui MTÜ K Club on EVF-i liige. Rannavõrkpalliturniiridel osaledes ei esinda sportlased klubisid,

kuhu nad kuuluvad, vaid iseend kui füüsilisest isikust sportlast.

4. Tallinna Ringkonnakohus jättis 2. detsembri 2005. a määrusega nr 2-3/1028/05 halduskohtu

määruse muutmata ja K. K. erikaebuse rahuldamata, nõustudes esimese astme kohtu seisukohtadega.

Ringkonnakohus leidis, et spordivõistluse korraldamine ei ole juba oma olemuselt avalik-õiguslik

ülesanne ning seepärast ei saa rääkida ka sellise ülesande üleandmisest eraõiguslikule isikule. SpS §-

d 6, 7 ja 9 määratlevad, millises osas on spordi korraldamine ja edendamine riiklik ülesanne. Sama

seaduse § 11 p 3 kohaselt on spordivõistluste korraldamine spordiorganisatsioonide ülesanne. Viimati

nimetatud sätet ei saa tõlgendada kui avalik-õigusliku ülesande delegeerimist

spordiorganisatsioonidele. Tegemist on deklaratiivse sättega, mille kohaselt tegelevad

spordivõistluste korraldamisega eraõiguslikud institutsioonid.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

5. K. K. erikaebuses palutakse ringkonnakohtu ja halduskohtu määrused tühistada ning saata asi

uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule. Erikaebuse esitaja leiab, et vaidlusalune suhe tema ja

vastustaja vahel omab subordinatsioonisuhte iseloomu. EVF teostab antud vaidluse kontekstis

eraõigusliku isikuna avalik-õiguslikke funktsioone. Halduskoostöö seaduse (HKTS) § 3 lg 1 kohaselt

võib haldusülesande täitmiseks volitada ka eraõigusliku isiku, kas seadusega, seaduse alusel antud

haldusaktiga või halduslepinguga. SpS § 5 p 3 kohaselt on spordialaliit kindlat spordiala viljelevate

spordiklubide asutatud rahvusvahelisse alaliitu kuuluv liit ja seda ala ainuesindav üleriigiline

ühendus. EVF-i põhikirja kohaselt on EVF asutatud avalikes huvides. Nimetatud põhikiri erineb

äriregistrist kättesaadavast põhikirjast, kuna sisaldab muudatusi, mis kinnitati EVF-i 13. juuni 2001. a

üldkoosolekul. EVF-i tegevus on sarnane tüüpilise halduskandja tegevusega, tema pädevuses on

mitmed avalik-õiguslikud funktsioonid. Haldusülesande delegeerimise tulemusena esineb EVF

vastavate ülesannete täitmisel riigi asemel haldusõigussuhte poolena, võttes endale õigusi ja

kohustusi ning vastutades toimepandud õigusrikkumiste ja tekitatud kahjude eest.

Halduskohtumenetluses võib vastustajaks olla ka isik, kellele delegeeritud avalike ülesannete

teostamise käigus antud haldusakt või toiming piirab isiku õigusi. Antud vaidluses ei oma tähendust

asjaolu, et kaebuse esitaja on MTÜ K Club juhatuse liige ja et MTÜ K Club on omakorda EVF-i

liige, kuna vaidlusalustel võistlustel osaledes ei esinda sportlased klubisid, vaid iseend kui füüsilisest

isikust sportlast, vaidlusalustel võistlustel osalemiseks ei ole sportlasel vaja kuuluda EVF-i liikmeks

olevasse klubisse. Vastustaja pädevuses on anda välja litsentse, võistluste, sh Eesti meistrivõistluste

korraldamiseks. Vastustaja keelas võistluste korraldajal kui kolmandal isikul lubada kaebajat Eesti

meistrivõistlustel ja teistel Eestis 2005. a suvel toimunud võistlustel osaleda. Selline piirangu

kehtestamine väljub organisatsioonisiseste regulatsioonide reguleerimisalast. Suhe kaebaja kui

sportlase ja vastustaja kui kaebaja õigusi kolmandale isikule antud korralduste läbi piirava

organisatsiooni vahel omab subordinatsioonisuhte iseloomu. Ringkonnakohtu väide, et

spordivõistluste korraldamine ei ole juba oma olemuselt avalik-õiguslik ülesanne, on ekslik. Eestis

toimuvate võistluste (eelkõige Eesti meistrivõistluste) tulemuste alusel otsustatakse, millised

sportlased saavad õiguse esindada Eesti Vabariiki rahvusvahelistel tiitlivõistlustel. Vastustajal on

ainuõigus otsustada, kes osaleb Eesti meistrivõistlustel. Ekslik ja meelevaldne on ka ringkonnakohtu

tõlgendus, mille kohaselt SpS § 11 p 3 on deklaratiivne säte. Nimetatud norm annab spordivõistluse

korraldamise ja neist osavõtu võimaldamise spordiorganisatsioonide pädevusse, seda sätet tuleb

tõlgendada koostoimes SpS § 15 lg 3 punktiga 2, mille kohaselt toetatakse üleriigilisi

spordiorganisatsioone riigieelarvest. Vastustaja saab Eesti meistri selgitamiseks vahendeid

riigieelarvest. Eesti esindatust rahvusvahelistel võistlustel ei saa lugeda sportlase või

spordiorganisatsiooni erahuviks.

6. MTÜ Eesti Võrkpalli Föderatsiooni kirjalikus vastuses teatatakse, et K. K-le rannavõrkpalli

võistlustel takistuste tegemise kohustus tuli EVF-ile Rahvusvaheliselt Võrkpalliföderatsioonilt

(FIVB-lt), kelle liige EVF on. FIVB andis K. K-le ja veel kolmele Eesti võrkpallurile võistluskeelu

nii rahvusvahelisel, kontinendi (Euroopa) kui ka rahvuslikul (Eesti) tasandil lõpptähtajaga

9. september 2005 seoses sellega, et nimetatud võrkpallurid osalesid 2004. a suvel FIVB poolt

aktsepteerimata võistlustel ning jätkasid nendel osalemist vaatamata korduvatele FIVB hoiatustele.

EVF-i kirjavahetusest FIVB-ga lähtub et K. K. oli võistluskeelu andmisest teadlik. Eeltoodust

tulenevalt jääb EVF-ile arusaamatuks, miks K. K. kaebab EVF-i toimingute peale, kes lihtsalt järgis

rahvusvahelise katusorganisatsiooni antud sanktsioone. Samas nõustub EVF täielikult

ringkonnakohtu põhjendustega, et käesolev vaidlus ei kuulu halduskohtu pädevusse. Euroopalikus

spordisüsteemis (Euroopa Nõukogu Spordiarengu Komitee ja Euroopa Liidu Spordiüksuse erinevad

dokumendid) jaguneb spordisüsteem riiklikuks ja mitteriiklikuks teineteisega tihedat koostööd

tegevaks osapooleks. Mitteriiklike organisatsioonidena käsitatakse eelkõige vabatahtlikkuse alusel

asutatud ja tegutsevaid spordialaliite/föderatsioone. Eesti on oma spordisüsteemi üles ehitanud,

järgides euroopalikke üldpõhimõtteid, vastavad regulatsioonid sisalduvad Spordiseaduses. On

kahetsusväärne väita, et avalikes huvides (s.t kõiki klubidesse ja võistkondadesse liitunud

võrkpallihuvilisi vabatahtlikkuse alusel ühendades ja ühistegevust arendades) tegutsev spordialaliit

tegutseb avalik-õiguslikuna, milleks on olemas spordi eest vastutav ministeerium, mis teeb seda

koostöös teiste riigiasutuste ja osaliselt ka omavalitsustega.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 16. mai 2005. a otsuses asjas nr 3-2-1-3-05 leidnud, et selle

otsusega lahendatud vaidluse tekkimise ajal kehtinud Spordiseaduse kohaselt võib sportlane sõlmida

spordiorganisatsiooniga lepingu ja et seadus võimaldab eri liiki lepingute sõlmimist, kuid ei reguleeri

lepingulisi suhteid lähemalt. Tsiviilkolleegiumi arvates on seaduse eesmärgiks võimaldada sportlase

õigustes ja kohustustes kokku leppida mistahes tsiviilõigusliku lepinguga, sh töölepinguga.

Käesolev kohtuasi puudutab aga sportlasele võistluskeelu rakendamist spordiorganisatsiooni poolt.

EVF-i pädevuses on välja anda litsentse võrkpallivõistluste, sh Eesti meistrivõistluste korraldamiseks.

Nende võistluste tulemuste alusel otsustatakse, kes pääseb rahvusvahelistele võistlustele. K. K-d

võistlustele ei lubatud. Käesoleval juhul ei olnud K. K ja EVF-i vahel lepingulisi suhteid hoolimata

sellest, et K Club, mille juhatuse liige on K. K., on samal ajal ka EVF-i liige.

Seetõttu tuleb Riigikohtu halduskolleegiumil analüüsida, milliseid ülesandeid EVF selle vaidlusega

seoses täidab, millises õigussuhtes oli K. K. EVF-iga, kas K. K. õigusi on rikutud ning kas see on

halduskohtus vaidlustatav.

8. Vaidlusele kohaldatava Spordiseaduse (kuni 1. jaanuarini 2006 kehtinud seaduse) § 5 p 3 kohaselt

on spordialaliit (-föderatsioon) üht kindlat spordiala viljelevate spordiklubide asutatud vastavasse

rahvusvahelisse spordialaliitu kuuluv ning sellest tulenevalt seda spordiala ainuesindav üleriigiline

ühendus. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et EVF on mittetulundusühing, mis juhindub oma

tegevuses vastavalt põhikirjale Mittetulundusühingute seadusest. Seega on tegemist eraõigusliku

subjektiga.

9. Erinevalt kassaatori seisukohast ei saa Riigikohtu halduskolleegium ka EVF-i seda funktsiooni,

mida vaidlus puudutab, vaadelda avalik-õiguslikuna.

Kohaldamisele kuuluva SpS § 3 kohaselt on spordi korraldamine ja edendamine riigi ja kohaliku

omavalitsuse kõrval ka spordiorganisatsioonide ülesanne. Näiteks Euroopa Nõukogu ministrite

komitee soovituses liikmesriikidele täiendatud Euroopa spordiharta kohta (nr R(92)13Rev, art 3)

jagatakse spordisüsteem riiklikuks ja mitteriiklikuks osaks, s.t eristatakse riiklikku ja erasüsteemi,

mis teevad teineteisega tihedat koostööd.

Vastavalt varem kehtinud SpS § 6 lg-le 2 on Eestis riigi kehakultuuri- ja sporditöö korraldamine

Kultuuriministeeriumi valitsemisalas. Kultuuriministeeriumi ülesanded spordi riiklikul korralda ja

edendamisel ei kattu spordiorganisatsioonide funktsioonidega. Tegemist ei ole ka ülesannete

delegeerimisega spordiorganisatsioonile, mis oleks võimalik nii seadusega, selle alusel antud

haldusaktiga kui ka seaduses sätestatud korras sõlmitud halduslepinguga.

Üleriigiliste tiitlivõistluste korraldamine ja selleks litsentside väljaandmine, samuti maavõistlustele

ning rahvusvahelistele tiitlivõistlustele lähetamine ei ole oma olemuselt riiklikud ülesanded

hoolimata sellest, et riik võib sellist tegevust tunnustada ja finantseerida. Ka varem kehtinud SpS § 11

p 3 järgi oli spordivõistluste korraldamine spordiorganisatsioonide (eraõiguslike institutsioonide)

ülesanne.

Tulenevalt eeltoodud põhjendustest ei ole tegemist võistlustel osalemise sellise õigusega, mille

kaitsmine oleks halduskohtu pädevuses.

10. Vastustaja seisukohtadest nähtub, et K. K-le võistlustel osalemise keeld tuleneb Rahvusvaheliselt

Võrkpalliföderatsioonilt FIVB-lt. Võistluskeelu kehtestamise ajal kehtinud SpS § 20 lg 3 alusel

kohustub Eesti sportlasi rahvusvahelistest spordivõistlustest osa võtma lähetav spordiorganisatsioon

järgima rahvusvahelise spordiorganisatsiooni kehtestatud korda. Vastavalt EVF-i põhikirja punktile 3

juhindub EVF oma tegevuses muuhulgas Rahvusvahelise Võrkpalliföderatsiooni poolt kehtestatud

aktidest ja suunistest. Riigikohtu halduskolleegiumil ei ole teada, kas K. K on vaidlustanud

rahvusvaheliselt kehtestatud võistluskeeldu.

11. Lähtuvalt eelnevast leiab Riigikohtu halduskolleegium, et K. K. kaebus tuleb jätta rahuldamata,

Tallinna Ringkonnakohtu 2. detsembri 2005. a määrus jääb jõusse ja muutmata ning kautsjon tuleb

arvata riigituludesse.

Tõnu Anton, Julia Laffranque, Harri Salmann