3-2-1-26-06 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-26-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 28. aprill 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

E Aktsiaseltsi hagi OÜ B vastu 748 560 krooni saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 8. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas

nr 2-2/1226/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ B kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Kostja OÜ B (registrikood xxxxxxxx), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Marko Aavik

Hageja E Aktsiaselts (registrikood xxxxxxxx), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Aldo Kaljurand

Iseseisva nõudeta kolmas isik hageja poolel AS I (registrikood

xxxxxxxx).

Asja läbivaatamise kuupäev

3. aprill 2006. a

Istungil osalenud isikud

Istungile osalejaid ei ilmunud

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 8. detsembri 2005. a

otsus ja Tallinna Linnakohtu 26. aprilli 2004. a otsus ning

saata asi Tallinna Linnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada OÜ-le MALSCO ÕIGUSBÜROO OÜ B

kassatsioonkaebuse eest 9. jaanuaril 2006. a tasutud kautsjon

7486 (seitse tuhat nelisada kaheksakümmend kuus) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 24. detsembril 2002. a esitas E Aktsiaselts (AS) Tallinna Linnakohtule hagi OÜ B vastu 748 560

krooni saamiseks. Tallinna Linnakohus kaasas menetlusse hageja poolel iseseisva nõudeta kolmanda

isikuna AS-i I.

2. Hagiavalduse kohaselt hoidis AS I temale kuuluvat kaatrit HMA 27 2001. aasta suvel Kaberneeme

sadamas. Sadama valdajaks oli kostja. Hageja ja kolmas isik olid sõlminud väikelaevakindlustuse

lepingu kindlustussummale 800 000 krooni. Ööl vastu 28. augustit 2001. a oli sadamas torm, mille

tagajärjel põrkus kaater vastu ujuvkaid (paadisilda), sai vigastada ning uppus. Päästetöid teinud N OÜ

koostatud ülevaatusakti kohaselt oli kaatri vööri kinnituspoi nihkunud 2,15 meetrit ujuvkai poole ja

seetõttu oli kaater liikunud osaliselt kai alla. L OÜ tehtud ekspertiisi kohaselt põrkus kaater ujuvkaiga

kokku kaatri vööripoi kaile lähemale liikumise tagajärjel. Hageja maksis kolmandale isikule välja

kindlustushüvitise summas 790 000 krooni ja kandis kaatri päästetööde kulu 79 060 krooni. Kuna

kaatri võõrandmise eest saadi 120 500 krooni, siis taotleb hageja kostjalt 748 560 krooni

väljamõistmist tsiviilkoodeksi (TsK) § 448 lg 1 alusel. AS-ile I tekkis kahju kostja õigusvastase

tegevuse tõttu. Kostja rikkus sadamaseaduse (SadS) § 12 lg 1 p 1, sest ei taganud sadamas

hüdrotehniliste ehitiste korrashoidu. Samuti rikkus kostja sama seaduse § 6 lg-t 3, sest sadamakapten

ei taganud väikelaevade ohutut seismist sadamas. Lisaks rikkus kostja SadS § 11 lg-t 3, osutades

sadamateenust, omamata selleks sadamapassi.

3. Kostja ei tunnistanud hagi. Ta leidis, et ei saa vastutada kahju tekkimise eest TsK § 448 lg 1 alusel.

Hageja pole tõendanud, et kahju tekkis kostja õigusvastase ja süülise tegevuse tulemusena. Paadisilla

valdusest ei tekkinud talle avalik-õiguslikke kohustusi. Laevaomaniku kohustuseks oli tagada, et laev

seisaks ohutult sadamas. Kaatri omanik lahkus 25. augustil 2001. a sadamast, jättes laeva valveta.

Omanik ei delegeerinud kostjale õigust teostada laeva suhtes mingeid toiminguid. Sellega ei järginud

hageja mõistlikult oma hoolsuskohustust. Hagejale tekkis kahju kaatri ja ujuvkai kokkupõrke

tagajärjel, sest kolmas isik ei kinnitanud kaatrit kai juurde nõuetekohaselt. Kostja ei rikkunud

sadamaseadust. L OÜ ekspertiisiaktis leiti, et sadama seisukord on hea. Sadama hüdrotehnilised

ehitised olid korras. Rasked ilmastikuolud ei võimaldanud tormi ajal kaatri päästetöid teha.

Sadamapassi puudumine ei ole põhjuslikus seoses kahju tekkimisega. Kindlustuslepingu kohaselt oli

kolmandal isikul kindlustuskaitse sündmuse suhtes, mis toimus vääramatu jõu tõttu, ning sel alusel

kindlustusvõtjale väljamakstud kindlustussumma ei ole regressi korras kostjalt tagasi nõutav. Kostja

vastutus ei tulene ka lepingulisest suhtest. Kostja ei ole sõlminud hagejaga kaatri hoiulepingut või

sadamateenuse osutamise lepingut. Kostja ei osutanudki sadamateenust, vaid võimaldas laevadele

sildumist. Sadamaseadus keelab enne sadamapassi väljastamist sadamateenuse osutamise, mitte aga

laevade sildumise. Kaatri sildumine sadamas eeldab vaikivat lepingusuhet laevaomaniku ja

sildumiskoha võimaldaja vahel. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks sellist kokkulepet rikkunud.

Hageja esitatud N OÜ ülevaade ja eriti L OÜ ekspertiisiakt tuleb jätta tähelepanuta, sest viimane on

tellitud pärast kindlustussumma väljamaksmist ning mõlemates dokumentides on ignoreeritud

mõistliku ekspertiisi põhiküsimusi. Hageja maksis kindlustussumma välja ebaõigesti, lähtudes N OÜ

seisukohast, et kaatri taastamine ei ole otstarbekas.

4. Kolmas isik märkis linnakohtule esitatud selgituses, et Kaberneeme sadamas on olnud probleeme

poide ankrute paigalt nihkumisega ning kaatri kinnitusotsad olid polüpropüleenist, mitte kapronist.

5. Tallinna Linnakohus jättis 26. aprilli 2004. a otsusega hagi rahuldamata.

6. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt osutas kostja AS-ile I Kaberneeme sadamas sadamateenust.

Kostja ja kolmanda isiku vahel 19. juunil 2001. a sõlmitud sadamakoha kasutamise lepingu järgi

kohustus kostja tagama tasu eest AS-ile I kaatri HMA 277 sadamakoha hooaja lõpuni. Kostjal ei

olnud Kaberneeme sadama kohta sadamapassi. Seega osutas ta lepingu sõlmimise ja kaatri uppumise

ajal sadamateenust õigusliku aluseta. Kuna kostjal polnud sadama kasutamise kõlblikkust kinnitavat

dokumenti, siis puudusid tal sadama nõuetele vastavuse ja ohutuse kohta andmed.

Hageja tugines ka sellele, et kuna sadama poiankur oli paigalt nihkunud, siis ei olnud sadama

hüdrotehnilised ehitised ohutud ja korras. Kostja väitis, et vööripoi ei ole ujuvkaile lähemale

nihkunud, aga kui on, siis seetõttu, et kaater oli täitunud veega. Oma vastuväiteid pole kostja

tõendanud. Kui kaugel oli vööripoi paadisillast enne tormi, ei ole kostja tõendanud. See asjaolu

näitab, et sadama valdajana ei olnud kostjal hüdrotehniliste ehitiste kohta täpseid andmeid.

Esitatud tõendid ei kinnita aga üheselt, et vööripoi liikus just tormi tõttu. Kui vööripoi siiski liikus

tormi tõttu, siis on ebaselge, kas poi läheduse tõttu ujuvkaile sai kaater põrkuda vastu kaid.

Ekspertide arvamused ja tunnistajate ütlused selle kohta on oletuslikud. Samuti pole tõendatud, et

kaater oli kinnitatud poi külge lõdvalt või et kinnituste otsad andsid järele. Seega ei ole hageja

tõendanud, et kaater uppus selle tõttu, et sadama hüdrotehnilised ehitised ei olnud korras.

Hageja väide, et kaatri uppumise põhjustas sadamakapteni tegevusetus, ei ole tõendatud.

Sadamaseaduse § 6 lg 3 järgi on sadamakapteni ülesandeks tagada tingimused laevade ohutuks

manööverdamiseks ja seismiseks sadamas, lastimiseks ning teisteks vajalikeks toiminguteks. Sama

paragrahvi lg 4 kohaselt on sadamakaptenil õigus anda korraldusi eelmärgitud ülesannete täitmiseks,

juhindudes sadama eeskirjast ja heast merepraktikast. Hageja leidis, et sadamakapten pidanuks

juhtima kaatri kinnitamisel kolmanda isiku tähelepanu liiga väikesele vahemaale kaatri ja ujuvkai

vahel ning muutma ise vahemaad vastavalt ilmastikuolude muutumisele. Sadamakapten pidanuks

järgima tormihoiatust, kutsuma kohale abijõud ja kontrollima sadamat regulaarselt. Kostja

vastuväide, et ta ei olnud kohustatud seda tegema, ei ole asjakohane. Ka ei ole tõsiseltvõetav kostja

vastuväide, et tormi tõttu ei olnud võimalik midagi ette võtta, sest see oleks ohustanud päästjate elu ja

tervist. Hageja ei ole samas märkinud kostja konkreetseid tegematajätmisi, mille tõttu kaater uppus.

Hageja väited sildunud aluse tormi ajaks ohutuse tagamata jätmise kohta on üldsõnalised. Seega pole

tõendatud, et sadamakapteni väidetav tegevusetus oleks kaasa toonud kaatri uppumise, mistõttu

puudub põhjuslik seos saabunud tagajärje ja väidetavate tegematajätmiste vahel.

Kuna hageja ei tõendanud, et kaater uppus sadama hüdrotehniliste seadmete mittekorrasoleku või

sadamakapteni tegevusetuse tõttu, siis ainuüksi sadamapassi puudumine ei ole põhjuslikus seoses

vaadeldava tagajärjega. Seega ei saa asjas kohaldada TsK § 448 lg-t 1.

7. Hageja esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes linnakohtu otsuse vaidlustatud

osas tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.

8. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 16. detsembri 2004. a otsusega linnakohtu otsuse ja tegi uue

otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hagejale välja 374 280 krooni.

9. Riigikohtu tsiviilkolleegium tühistas 14. juuni 2005. a otsusega ringkonnakohtu lahendi ja saatis

asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohus leidis, et ringkonnakohus ei ole

andnud hinnangut kolmanda isiku ja kostja vahel sõlmitud lepingule, jättes välja selgitamata selle

lepingu õigusliku iseloomu ja olulised tingimused. Riigikohus juhtis ka tähelepanu asjaolule, et

ringkonnakohus ei põhjendanud otsuses, miks ta ei nõustu kostja väidetega, et lepingu järgi ei olnud

kostjal kohustust kaatrit hoida ja säilitada. Ringkonnakohus jättis tuvastamata, millist teenust

pooltevahelise lepingu järgi osutati, millised olid lepinguosaliste kohustused ja millist kokkulepitud

kohustust kostja rikkus ning kas lepingu rikkumise ja kolmanda isiku kahju vahel on põhjuslik seos.

Samuti ei põhjendanud ringkonnakohus, kuidas tema tuvastatud kostjapoolsed rikkumised olid seotud

lepingupoolte õiguste ja kohustustega.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

10. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 8. detsembri 2005. a otsusega linnakohtu otsuse ja tegi uue

otsuse, millega rahuldas hagi.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ole võimalik kindlaks teha 19. juuni 2001. a lepingu poolte ühist

tahet selle kohta, milliste kostja täpsete kohustustega leping sõlmiti. Kuna poolte ühist tahet pole

võimalik kindlaks teha, tuleb lepingut tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda

samadel asjaoludel pidi mõistma. Sel viisil saab lepingut mõista rendilepinguna. Rendisuhte

olemasoluks vajalikud eeldused kuni 1. juulini 2002. a kehtinud rendiseaduse kohaselt - teisele

isikule kuuluva vara kasutamine tasu eest - on täidetud.

Juhul kui lepingus ei ole sätestatud renditava vara (konkreetsel juhul sadamakoha) nõudeid, tuleb

lähtuda sadamaseadusest, sest selle seaduse § 1 kohaselt on seaduse üheks eesmärgiks reguleerida

sadama valdaja kohustusi ohutusnõuete täitmisel. Vastavalt SadS § 12 lg 1 p-le 1 on sadama valdaja

kohustatud tagama hüdrotehniliste ehitiste korrashoiu sadamaalal. Seega täitis kostja rendilepingust

tuleneva kohustuse nõuetekohasel viisil juhul, kui ta andis AS-ile I kasutamiseks sadamakoha, kus

olid hüdrotehnilised ehitised korras. Tuvastatud ei ole, et kostja seadis lepingu sõlmimisel

tingimuseks selle, et ehitised ei ole korras. Tõendite hindamise tulemusel saab jõuda järelduseni, et

AS-i I kasutusse antud vööripoi oli liikunud kaile lähemale, mis näitab, et kostja poolt AS-ile I

rendile antud sadamakoha hüdrotehniline ehitis (vööripoi) ei olnud korras. Ka asjaolu, et 28. augusti

2001. a öösel uppus sadamas sildunud kaatritest üksnes AS-ile I kuulunud kaater (tunnistaja T. K

ütlused), näitab, et vööripoi ei olnud korras.

Kaatri omaniku kahju suurus kaatri kahjustumise tõttu on 679 500 krooni, millele lisanduvad kaatri

päästetööde kulutused 79 060 krooni. Kokku 758 560 krooni. Tekkinud kahju on põhjuslikus seoses

sellega, et AS-i I kasutusse antud sadamakoha hüdrotehnilised ehitised ei olnud korras. Põhjuslik seos

on tuvastatud L OÜ ekspertiisiakti ja tunnistaja K.S ütlustega.

Kostja ei ole süü puudumist tõendanud. Kostja ei ole tõendanud oma vastuväiteid, et kaater põrkus

sillaga kapronist kinnitusotste märgumise ja venimise tõttu. Samuti ei ole kostja tõendanud, et AS I

oli ise kinnitanud kaatri liiga lähedale pontoonsillale ja liiga kaugele ujuvpoist. Fotod, millele kostja

vastuses tõenditena viitab, ei tõenda nimetatud asjaolusid. Kostja ei ole tõendanud oma vastuväiteid,

et AS I ei olnud hoolas kaatri kinnitamisel.

Õige ei ole kostja väide, et 28. augustil 2001. a toimunud tormi näol oli tegemist vääramatu jõuga,

mille tõttu ta vabaneb kahju hüvitamise kohustusest. Kostja ei ole tõendanud, et 28. augusti 2001. a

öösel oli Kaberneeme sadamas tegemist Eesti oludes ebaharilikult tugeva tuule ja laine kõrgusega.

Kostja esitatud tõendid (tl-d 69, 70) seda ei näita.

Hagi rahuldamise aluseks ei ole see hageja väide, et kostja ei taganud kaatri ohutut seismist sadamas,

sest keegi ei kontrollinud kaatrite seisukorda tormi ajal. Tõendatud ei ole, et kostja võttis endale

kohustuse tormi ajal sadamas olevate kaatrite seisukorda kontrollida. Sellist kohustust ei tule ka SadS

§ 6 lg-st 3. Tunnistajate ütlused näitavad, et ka AS I ise pidas kostja kohustuseks tormi korral üksnes

teatada, et kaater on ohus. Samuti on tunnistaja ütlustega tõendatud, et 28. augusti 2001. a öösel oli

ohtlik sadamasillal viibida. Seega ei saa juba seetõttu lugeda tuvastatuks, et kostjal oli võimalik tormi

ajal AS-ile I kuulunud kaatrit päästa.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

11. Kassatsioonkaebuses palub kostja tühistada ringkonnakohtu otsuse kassatsioonkaebuses

vaidlustatud ulatuses ning saata asi alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks või võimaluse korral

teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.

12. Kassatsioonkaebuse kohaselt ei saa asja omaduste suhtes kokkulepitut hinnates toetuda

sadamaseadusele, sest see ei sätesta nõudeid asjale, vaid üksnes sedastab, et hüdrotehnilised rajatised

peavad olema korras. Konkreetsed nõuded aga puuduvad. Poiankrut ei pea eelnevalt katsetama ning

seega ei saa ka sadamakoha rentija seada lepingu tingimuseks seda, kui tugeva tormi korral võib

poiankur liikuda. Seega oli rendileandja kohustuseks teavitada rentnikku vara ohustavate

ilmastikuolude tekkimisest. Kaater aga seisis sadamakohas omaniku riisikol.

Asjas ei ole tõendatud poiankru liikumise hetk, kas enne kaatri veega täitumist või pärast seda (veega

täitunult tõmbas kaater poiankru kaasa). Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ta asus esimese

astme kohtust erinevale seisukohale selles, et ei saa üheselt väita ega ole tõendatud, et kaater uppus

just ja ainult vööripoi liikumise tõttu.

Hageja ei ole tõendanud, et poiankur oli puudustega, liiga kerge vms.

Lepingu sõlmimisel olid mõlemad pooled teadlikud, et tormi korral on oht ja võimaliku kahju

ärahoidmiseks on vajalik omanikupoolne tegevus ohutuse tagamisel.

Nõustuda ei saa ringkonnakohtu väitega, et sadamakoha korrast ära olekut tõendab ka see, et uppus

ainult üks kaater. Tunnistaja K. L on oma ütlustes öelnud, et põhja läks üks jaht ja üks kaater, mitmed

said kahjustusi.

Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, kuidas saab L. K asjatundja arvamusest ja K. S ütlustest

tuleneda ja tõendatud olla põhjuslik seos. Põhjendus on vajalik, kuna ringkonnakohus on asunud

esimese astme kohtust erinevale seisukohale ning kohus on siin kõrvale kaldunud ka Riigikohtu

juhistest, milles on selgelt märgitud, et põhjuslik seos peab olema tuvastatud.

Kostja ei pea tõendama oma süü puudumist kaatri kinnituste puudulikkuse osas, kuna tema ei olnud

selle eest vastutav. Hageja ei ole tõendanud poiankru mittevastavust nõuetele.

Ringkonnakohus ei ole kohelnud pooli võrdselt, leides, et otsuse põhistamiseks on piisavad hageja

paljasõnalised väited selle kohta, et kaater oli kinnitatud hoolsalt ja mõistlikult. Kaatriomanik oleks

ise saanud rakendada meetmeid, et takistada kaatri uppumist.

Kassaator ei nõustu, et pole tõendatud vääramatu jõu esinemine. Tunnistajate ütlustest nähtub, et oli

ootamatu ja tugev torm ja sillale ei saanud minna. Dokumentaalsed tõendid on esitatud lähimate

ilmavaatlusjaamade andmete kohta, kuid kuna Kaberneemes ilmavaatlusjaam puudub, siis ei saa need

lükata ümber tunnistaja ütlusi tugeva tormi kohta kahjujuhtumi kohas.

Eelmises otsuses samas tsiviilasjas asus ringkonnakohus seisukohale, et hüvitist tuleb vähendada

poole võrra, sest on kinnitust leidnud kaatriomaniku tegevusetus, mis aitas kaasa kahju tekkimisele ja

suurenemisele. Asja uuel läbivaatamisel on need asjaolud veelkord kinnitust leidnud, kuid

kohtuotsuses puudub põhjendus, miks kohus on selles küsimuses asunud varasemast erinevale

seisukohale. Riigikohus on hinnanud kahju vähendamise lubatavaks.

13. Hageja leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohtu lahend on seaduslik ja

põhjendatud. Kolmas isik ei ole oma seisukohta kassatsioonkaebuse kohta väljendanud.

14. Riigikohtu istungile osalejaid ei ilmunud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

15. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus ja linnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 5 teise lause

alusel tühistada ning asi tuleb saata linnakohtule uueks läbivaatamiseks.

16. Pooled ei ole vaidlustanud ringkonnakohtu järeldust, et 19. juuni 2001. a leping on õiguslikult

kvalifitseeritav rendilepinguna. Kolleegium nõustub sellega. Kolleegium ei nõustu

kassatsioonkaebuse väitega, et asja omaduste suhtes kokkulepitut hinnates ei saa toetuda

sadamaseadusele. Kuigi sadamaseaduse peamine eesmärk on SadS § 1 kohaselt reguleerida avalik-

õiguslikus suhtes sadama valdaja kohustusi ohutusnõuete täitmisel ja riikliku järelevalvega

seonduvaid toiminguid, on ringkonnakohus 19. juuni 2001. a lepingu sisu analüüsimisel kasutusse

antud sadamakoha omaduste kirjelduse puudumise tõttu lepingus õigesti toetunud ka (s.t abistavalt)

SadS § 12 lg 1 p-le 1. Nimetatud sätte kohaselt on sadama valdaja kohustatud tagama hüdrotehniliste

ehitiste korrashoiu. Selle sätte tähenduses tuleb hüdrotehniliste ehitiste hulka lugeda ka sadama alal

laevade kinnitamiseks ettenähtud poiankur. Kolleegium märgib, et samale järeldusele saab jõuda ka

ringkonnakohtu viidatud rendiseaduse § 7 alusel, mille lg 2 järgi ei vastuta rendile andja vara

puuduste eest, mis ta oli lepingu sõlmimisel tingimuseks seadnud. Rendiseaduse § 7 lg 1 alusel on

rendile andja kohustatud rendile antud vara rentnikule üle andma lepingus ettenähtud või vara

otstarbele vastavas seisundis.

17. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väidetega selle kohta, et hageja pole tõendanud ega

kohtud tuvastanud poiankru liikumise hetke ega poiankru võimalikku mittekorrasolekut.

Ringkonnakohus on küll tõendite alusel tuvastanud, et AS-i I kasutusse antud vööripoi oli kaile

liikunud lähemale, kuid ringkonnakohus ei ole selgelt põhjendanud oma eelnevast tehtud järeldust, et

vööripoi ei olnud korras. Ringkonnakohus ei ole enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 332

rikkudes põhjendanud, miks ta asub selles osas esimese astme kohtu seisukohast erinevale

seisukohale. Esimese astme kohus leidis, et tõendid poi(ankru) liikumise põhjuste ning selle kohta,

kas kaater sai põrkuda vastu kaid, on oletuslikud. Ringkonnakohus on teinud samade tõendite alusel

vastupidise järelduse. Samas ei ole ringkonnakohus põhjendanud järeldust põhjusliku seose

olemasolu kohta poiankru liikumise põhjuse ning hagejale tekkinud kahju vahel. Ringkonnakohus on

põhjusliku seose osas leidnud seda, et kahju tekkis seetõttu, et hüdrotehnilised ehitised (poi) ei olnud

korras. Kolleegiumi arvates ei saa poi mittekorrasolekut ega kahju tekkimist järeldada üksnes sellest,

et poi oli liikunud kaile lähemale. Kuna kostja esitas usutava vastuväite, et ainuüksi poiankru

liikumine kui fakt ei ole piisav järelduseks, et kaater uppus ja sai kahjustatud just poi liikumise tõttu,

siis peab hageja täiendavalt tõendama põhjusliku seose olemasolu ehk hageja peab välistama kostja

esile toodud poiankru liikumise põhjuse, sest põhjusliku seose tõendamiskoormis lasub hagejal.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb eespool toodu tõttu hagejale anda võimalus poiankru liikumise

põhjuste tõendamiseks. Vajaduse korral tuleb kaaluda ekspertiisi määramist, et muu hulgas kinnitada

või ümber lükata kostja väide, mille kohaselt põhjustas poi liikumise kaldale lähemale veega täitunud

kaatri raskus.

18. Kui hageja tõendab asja uuel läbivaatamisel põhjusliku seose poiankru liikumise ja kaatri

uppumise vahel, s.o selle, et poiankur liikus kaldale lähemale juba enne kaatri põhjaminekut, tuleb

anda kostjale võimalus tõendada, et ta tegi kõik mõistliku selleks, et poiankur ei hakkaks liikuma, s.t

et ta ei olnud selles süüdi.

19. Kolleegiumi arvates ei toonud ebaõiget lahendit kaasa asjaolu, et ringkonnakohus leidis, et kuna

tormis uppus ainult üks kaater, siis kinnitab see samuti, et poi ei olnud korras. Lisaks

kassatsioonkaebuses viidatud tunnistaja ütlusele nähtub ka N OÜ ekspertiisiaktist, et torm põhjustas

vigastusi paljudele alustele (tl 15). Samas on ringkonnakohus otsuse selle osa sõnastusest lähtuvalt

toetunud nimetatud argumendile üksnes abistavalt.

20. Kassatsioonkaebuse väite osas vääramatu jõu esinemise kohta kehtib käesoleva otsuse p-s 18

öeldu. Tegemist on tõendite hindamisega.

21. Kolleegiumile jääb arusaamatuks kassatsioonkaebuse väide, et asja uuel läbivaatamisel

ringkonnakohtus on uuesti kinnitust leidnud kaatriomaniku tegevusetus, mis aitas kaasa kahju

tekkimisele ja suurenemisele, mille tõttu ringkonnakohus eelmisel korral vähendas väljamõistetavat

hüvitist poole võrra. Kolleegiumi arvates ei nähtu ringkonnakohtu lahendist seisukohti selle kohta, et

kaatriomaniku tegevusetus aitas kaasa kahju tekkimisele ja suurenemisele. Samas jääb kolleegium

lahendis nr 3-2-1-69-05 (RT III 2005, 23, 246) öeldu juurde, et põhimõtteliselt oli võimalik vastavate

aluste esinemise korral hüvitist vähendada.

Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu