3-1-1-37-06 · Riigikohus

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-37-06

Määruse tegemise koht ja kuupäev

Tartu, 27. aprill 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Peeter Vaher

Kohtuasi

I. K. väärteoasi NPAS § 151 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 23. veebruari 2006. a määrus väärteoasjas nr 2-4-

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

I. K. kaitsja vandeadvokaat Maimu Schmidt, määruskaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

27. märts 2006. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 23. veebruari 2006. a määrus I. K. väärteoasjas NPAS § 151 järgi ja saata

väärteoasi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. I. K. peeti kinni 6. augustil 2005. a, kui ta juhtis sõiduautot narkojoobes, ületas lubatud sõidukiirust ja tal oli kinnitamata

turvavöö. Talle koostati kaks väärteoprotokolli.

Ühe väärteoprotokolli kohaselt rikkus I. K. Liikluseeskirja (LE) nõudeid, juhtides autot narkojoobes, ületades sõidukiirust ning

sõites kinnitamata turvavööga. Need rikkumised kvalifitseeriti Liiklusseaduse (LS) § 7419, § 7422 lg 2 ja § 7435 lg 1 järgi.

Teises väärteoprotokollis oli rikkumise kirjelduseks "tarvitas narkootilist või psühhotroopset ainet ilma arsti ettekirjutuseta" ja

see kvalifitseeriti Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete seaduse (NPAS) § 151 järgi. Mõlema väärteo toimepanemise ajaks

märgiti 6. august 2005. a kell 04.30.

2. Kohtuvälise menetleja otsusega karistati I. K.-d Liiklusseaduse sätete rikkumise eest 26. augustil 2005. a kokku 250

rahatrahvi trahviühiku ulatuses, s.o summas 15000 krooni. Kohtuvälise menetleja otsust ei vaidlustatud.

3. Väärteoasja NPAS § 151 järgi arutas Tallinna Linnakohus ning 14. detsembri 2005. a otsusega lõpetati väärteomenetlus

VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

Kohus leidis, et väärteoprotokollis kirjeldatud teo toimepanemine I. K. poolt ei ole tõendatud. Menetlusalune isik ei

tunnistanud kordagi narkootikumide tarvitamist 6. augustil 2005. a kell 04.30 ning muud väärteo toimepanemist kinnitavad

tõendid puuduvad. Kohus märkis, et kui võrrelda I. K.-le koostatud väärteoprotokolle, siis neis mõlemas on märgitud üks ja

sama väärteo toimepanemise aeg ning koht, mis tähendab, et I. K. oli 6. augustil 2005. a mootorsõidukit juhtides narkojoobes

ning samal ajal tarvitas ka narkootikume. Ühest küljest oli I. K. autot juhtides seega juba narkojoobes, teisalt ta aga alles

tarvitas narkootikume. Kohus leidis, et auto juhtimise ajal narkootikumide manustamine juhi poolt ei ole loogiline. Seetõttu

puudus kohtu hinnangul I. K. käitumises väärteokoosseis.

4. Linnakohtu otsuse peale esitas kohtuvälise menetleja esindaja apellatsiooni, milles palus kohtuotsuse tühistada ja teha asjas

uus otsus.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 23. veebruari 2006. a määrusega apellatsioon rahuldati - linnakohtu otsus tühistati ja

väärteomenetlus lõpetati otstarbekuse kaalutlusel.

Ringkonnakohus leidis, et vastuvaidlematult on leidnud tõendamist I. K. poolt narkootikumide tarvitamine ilma arsti

ettekirjutuseta. Kohus märkis, et I. K. on karistatud Liikluseeskirja sätete rikkumise eest, kusjuures nende väärtegude

toimepanek tõendati muuhulgas joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktiga ja menetlusaluse isiku enda ütlustega. Auto

juhtimist narkojoobes ei ole I. K. seejuures vaidlustanud. Pärast kinnipidamist 6. augustil 2005. a tuvastati I. K.-l Wismari

haiglas amfetamiinist ja kanepist tingitud narkojoove. Oma seletuses väitis I. K. algul, et tarvitas narkootikume viimati kolm

aastat tagasi. Linnakohtu istungil seevastu ei eitanud ta asjaolu, et võis kinnipidamisel olla narkojoobes, kuid narkootilist ainet

tarvitas ta eelmisel päeval. Kuna I. K. ei andnud narkootikumide tarvitamise kohta adekvaatseid selgitusi ning tuvastatud

narkootiliste ainete manustamise täpset kellaaega ei olnud võimalik määratleda, märgitigi väärteoprotokolli väärteo

toimepanemise ajaks rikkumise kindlakstegemise aeg. Väärteoprotokolli märgitud aega ei saa seega pidada eksitavaks ning see

ei välista tema süüd narkootilise aine tarvitamises ilma arsti ettekirjutuseta, sh ka vahetult enne protokollis märgitud aega.

Kohus soostus samas kohtuvälise menetleja taotlusega lõpetada menetlus VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel otstarbekuse kaalutlusel.

6. Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse I. K. kaitsja vandeadvokaat Maimu Schmidt, kes palub

ringkonnakohtu määruse tühistada ja jõustada linnakohtu otsus.

Kaitsja leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada I. K. kaitseõiguse rikkumise tõttu. Kaitsja märgib, et ringkonnakohtus

pidi istung toimuma esmalt 7. veebruaril 2006. a. Sellele istungile oli kutsutud ka menetlusaluse isiku valitud lepinguline

kaitsja, kes ei olnud advokaat. Kuna esimene istung lükkus edasi, määrati kohtuistungi toimumise uueks ajaks 20. veebruar

2006. a. Sellele istungile aga I. K. kaitsjat enam ei kutsutud, mispeale I. K. keeldus istungil osalemisest.

Kuigi menetlusalusele isikule määrati kohtu poolt teine, advokaadist kaitsja, leitakse määruskaebuses, et see määramine toimus

otsitud põhjustel ning tegelikult jäeti menetlusalune isik lubamatult ilma tema poolt valitud kaitsjast. Sellega rikuti oluliselt

menetlusaluse isiku kaitseõigust.

Kaebuses väidetakse samuti, et väärteo toimepanemine I. K. poolt on tõendamata. Kaitsja märgib, et kui puudus võimalus

kindlaks teha, millal täpselt I. K. narkootikume tarvitas, tulnuks väärteoprotokolli märkida, et I. K. on teinud seda "eelnevalt".

Praegu vaadeldavast väärteoprotokollist tuleneb aga, nagu tarvitanuks I. K. narkootikume 6. augustil 2005. a kell 04.30. See on

aga ilmselgelt vale. Ka ülekuulamisel ja kohtus antud ütlustes on menetlusalune isik narkootikumide tarvitamist sellel ajal

eitanud. Seega pole I. K. väärteoprotokollis märgitud ajal narkootikume tarvitanud.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada väärteo-menetlusõiguse olulise rikkumise

tõttu. Kolleegium põhjendab seda järgnevalt.

7.1 Väärteomenetluse seadustiku § 20 lg 1 kohaselt võib menetlusalust isikut kaitsta väärteomenetluses kas advokaat või muu

isik, kes vastab samas kehtestatud haridusnõuetele. Sama lõige sätestab ühtlasi, et isik, kes ei ole advokaat, saab olla kaitsjaks

vaid juhul, kui tal on selleks menetleja luba. Sellise loa andmise, aga ka andmata jätmise korda, samuti seda, kuidas peaks loa

andmine või selle andmata jätmine olema vormistatud, menetlusseadus ei reguleeri. Praktikas on aga levinud, et kaitsja

lubamine menetlusse leiab aset sellega, et menetleja, olles veendunud kaitsja vastavuses kehtestatud haridusnõuetele,

võimaldab kaitsjal kaitseülesannete täitmisele asuda või neid ülesandeid jätkuvalt edasi täita.

7.2 Käesolevas väärteoasjas valis I. K. enda kaitsjaks isiku, kes ei ole advokaat. Kaitsja osales väärteoasja arutamisel esimese

astme kohtus, samuti esitas ta ringkonnakohtule apellatsiooni kohta kirjaliku vastulause. Ringkonnakohus saatis samale

kaitsjale ka kutse 7. veebruariks 2006. a kavandatud kohtuistungile. Sellel kohtuistungil, kus menetlusalune isik ja tema kaitsja

ei viibinud, lükkas ringkonnakohus kohtumenetluse poolte põhjendatud taotluste alusel väärteoasja arutamise edasi, määras

uueks kohtuistungi toimumise ajaks 20. veebruari 2006. a ja otsustas kohtuistungi protokollist nähtuvalt (tl 63) korrata

varemsaadetud kutseid. Menetlusaluse isiku kaitsjale kohus aga kutset ei saatnud vaid see saadeti Advokatuuri juhatusele, kes

tagas kohtuistungil advokaadist kaitsja osalemise. Ringkonnakohtu 20. veebruari 2006. a kohtuistungi protokolli kohaselt (tl

70) ilmus kohtusse määratud kaitsja, kuid ilmumata jäid nii menetlusalune isik kui ka tema mitteadvokaadist kaitsja.

Väärteoasja materjalidest nähtub, et ringkonnakohus, kutsudes I. K. valitud lepingulise kaitsja kohtuistungile, võttes asja

juurde tema poolt esitatud menetlusdokumente ja käsitades teda ka 20. veebruari 2006. a (s.o pärast määratud kaitsja ilmumist

protsessi) kohtuistungi protokollis menetlusaluse isiku kaitsjana, lubas I. K. lepingulisel kaitsjal väärteomenetluses osaleda.

Andmeid selle kohta, et menetluse mingis etapis oleks ringkonnakohus otsustanud seda kaitsjat edaspidi menetlusse mitte

lubada, väärteoasja toimikus ei sisaldu. Ka asjaolu, et menetlusaluse isiku kaitsele asus advokaat, ei anna alust järelduseks, et

menetlusaluse isiku valitud lepinguline kaitsja ei või menetluses osaleda. Vastupidi - VTMS § 20 lg 3 kohaselt võib

menetlusalusel isikul olla kuni kaks kaitsjat.

7.3 Seega evis ka I. K. lepinguline kaitsja kõiki VTMS §-s 21 sätestatud kaitsja õigusi, sh õigust võtta osa menetlusest, osaleda

menetluses koos menetlusaluse isikuga või iseseisvalt, esitada tõendeid ja taotlusi ning vaidlustada kohtu lahendit. Need

õigused säilisid tal seni, kuni kohus selgesõnaliselt poleks otsustanud vastupidist. Kaitseõiguse täielikuks tagamiseks tulnuks

vastavasisulisest otsustusest teavitada nii menetlusalust isikut kui ka tema poolt valitud kaitsjat. See andnuks menetlusalusele

isikule muuhulgas võimaluse endale uue lepingulise kaitsja valimiseks.

7.4 Kriminaalkolleegium on kriminaalasjas nr 3-1-1-86-03 (RT III 2003, 25, 252) tehtud otsuses märkinud, et selgitamaks

välja, kas kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena võib olla vaadeldav kriminaalasja arutamine olukorras, kus valitud

kaitsjatest üks kohtuistungilt puudub, on määrav tähtsus küsimusel sellest, kas puuduvat kaitsjat on kohtuistungi toimumise

ajast ja kohast teavitatud.

Sama põhimõte on kolleegiumi hinnangul kohaldatav ka väärteomenetluses. Väärteomenetluse seadustik sätestab üheselt, et

kohtumenetluse pooled kutsutakse kohtuistungile VTMS §-de 40 ja 41 kohaselt (VTMS §-d 86, 122, 141 lg 2). Tulenevalt

VTMS § 17 lg-st 1 ja §-st 16 on kohtumenetluse poolteks lisaks kohtuvälisele menetlejale samuti menetlusalune isik ja tema

kaitsja. Seega peab ka menetlusaluse isiku kaitsja kutsumine kohtusse toimuma VTMS §-de 40 ja 41 kohaselt. Eeltoodust

nähtuvalt lasub kohtul kohustus teavitada menetlusaluse isiku kaitsjat kohtuistungi toimumise ajast ja kohast ja kutsuda ta

kohtuistungile kohtukutsega.

Väärteomenetluse seadustik ei erista teistest neid juhtumeid, kus menetlusalusel isikul on kaks kaitsjat - kohtuistungi

toimumise ajast ja kohast tuleb sellisel juhul teavitada mõlemat kaitsjat. Kui üks kaitsja ei tea kohtuistungi toimumisest, ei saa

ta oma kaitsealust kohaselt kaitsta ja menetlusaluse isiku kaitseõigus võib olla seega oluliselt rikutud. Seetõttu märgib

kriminaalkolleegium, et väärteoasja arutamine ühe kaitsja puudumisel olukorras, kus seda kaitsjat ei ole ettenähtud korras

kohtuistungi toimumise ajast ja kohast teavitatud, on vaadeldav väärteo-menetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS §150 lg 2

mõttes, sest selline rikkumine võib kaasa tuua ebaseadusliku ja põhjendamatu lahendi.

8. Tühistades ringkonnakohtu määruse väärteomenetlusõiguse ülalmärgitud olulise rikkumise tõttu, ei pea kriminaalkolleegium

võimalikuks käsitleda määruskaebuse väiteid selle kohta, et väärteo toimepanemine I. K. poolt on tõendamata.

9. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 194 lg-st 3, 150 lg-st 2 ja § 174 p-st 7 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium

Tallinna Ringkonnakohtu määruse ja saadab väärteoasja uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Peeter Vaher