3-2-1-27-06 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-27-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 25. aprill 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

OÜ M (pankrotis) hagi M.J vastu kahju hüvitamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 16. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas

nr 2-2-1616/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ M (pankrotis) kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja OÜ M (pankrotis) (registrikood xxxxxxxx), esindaja

pankrotihaldur Indrek Lepsoo

Kostja M.J (isikukood xxxxxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

3. aprill 2006. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu

Ringkonnakohtu 16. novembri 2005. a otsuse resolutsioon

muutmata, kuid muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ M (pankrotis) esitas 26. aprillil 2004. a Põlva Maakohtusse hagi M. J vastu. Hageja palus

tuvastada, et kostja tegi hagi aluseks olevate lepingute sõlmimisel raskeid juhtimisvigu, ning mõista

kostjalt välja hoolsuskohustuse olulise rikkumisega tekitatud kahju eest hüvitis 4 394 011 krooni.

Põlva Maakohus oli 6. augusti 2003. a otsusega välja kuulutanud hageja pankroti. Kostja oli 8. maist

1998. a kuni 17. detsembrini 2002. a hageja ainus juhatuse liige. Ta tegi selle aja jooksul hageja

juhatuse liikmena kaks tehingut, mis olid hagejale äärmiselt kahjulikud ja mida võib pidada raskeks

juhtimisveaks pankrotiseaduse (PankrS) § 28 lg 2 tähenduses.

10. detsembril 1999. a ostis hageja AS-ilt A AS-i T kogu aktsiapaki, mille hind oli 3 miljonit krooni.

Hageja tasus aktsiate eest 2,6 miljonit krooni. 13. juunil 2000. a võõrandas ta aktsiapaki 400 000

krooni eest OÜ-le C. Viimane jättis aktsiate eest tasumata. Mõlemale lepingule kirjutas hageja

esindajana alla kostja. 13. juunil 2000. a omandas OÜ C AS-ilt A nõude hageja vastu viimase poolt

aktsiate eest tasumata 400 000 krooni ulatuses ning esitas hagejale tasaarvestusavalduse, millega

teatati, et hageja nõue OÜ C vastu loetakse tasaarvestatuks aktsiate eest tasumata summast tulenenud

AS-i A nõudega hageja vastu. AS T netovara oli aktsiate võõrandamise ajal olulisel määral alla

seaduses sätestatud miinimumi ja ühe aktsia bilansiline väärtus alla nominaalväärtuse. Käibe- ja

põhivara oli aasta jooksul võõrandatud. Seega omandas hageja sisuliselt 100%-lise osaluse varatus

firmas.

21. detsembril 1999. a müüs hageja Tartus Aardla tn 27 asuva kinnistu OÜ-le D (edaspidi "kinnistu

ostja"), kes kohustus kinnistu eest tasuma hagejale 1. jaanuariks 2000. a 1,6 miljonit krooni.

Müügilepingule kirjutas hageja esindajana alla kostja. Kinnistu ostja jättis kinnistu eest tasumata,

kuigi asjaõigusliku kokkuleppega kanti talle üle kinnistu omandiõigus. Kostja ei kasutanud hageja

esindajana müügilepingu punkti 5.6.1 võimalust, mille kohaselt allutas ostja end kohesele

sundtäitmisele. Selle asemel sõlmis ta hageja esindajana 2. veebruaril 2000. a nõude loovutamise

lepingu, millega hageja loovutas kõnealuse kinnistu müügilepingust tuleneva rahalise nõude OÜ-le G

1 miljoni krooni eest. Ka viimane jättis lepingus kokkulepitud hinna tähtajaks tasumata. Kinnistu

ostja oli müügilepingu sõlmimise ajaks tegutsenud veidi üle ühe kuu ja tema osakapitali suuruseks oli

40 000 krooni. Järelikult valis kostja kinnistu ostjaks äriühingu, kelle puhul oli täiendavate tagatiste

puudumisel igati põhjendatud kartus, et ta ei suuda maksekohustust täita. OÜ G, kellele

müügilepingust tulenev tasunõue loovutati, ei ole kogu tegevusaja jooksul esitanud ühtegi

majandusaasta aruannet ning seega valis kostja ka sellel juhul lepingupartneriks isiku, kelle puhul oli

igasuguste rahaliste kohustuste hilisem täitmine äärmiselt küsitav.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Ta ei ole aktsiate müügilepingutele ja nõude loovutamise lepingule alla

kirjutanud ning need tehingud on tühised. Hagejal on võimalik oma nõuded esitada lepingu teise

poole vastu. Niikaua kui pole tõendatud hageja lepinguliste nõuete täitmise võimatus, pole ka kahju,

mille hüvitamist kostjalt nõuda.

3. Põlva Maakohus rahuldas 8. detsembri 2004. a otsusega hagi osaliselt, mõistes kostjalt välja hageja

kasuks kahjuhüvitise 1 600 000 krooni ja kohtukulu hüvitise 2482 krooni ning riigilõivu 64 000

krooni riigituludesse.

Maakohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et kahjuhüvitise nõudmise välistab asjaolu, et hageja

pole nõudeid esitanud lepingupoolte vastu. Tõendatud on kostja vastuväide, et tema ei ole hageja

esindajana alla kirjutanud AS-iga A ja OÜ-ga C sõlmitud aktsiate müügilepingutele ning OÜ-ga G

sõlmitud nõude loovutamise lepingule. Käekirjaeksperdi arvamusest nähtub, et lepingutele on kostja

allkirjad jäetud templiga. Seda, et templit oleks kasutanud kostja ise või tema tahtel keegi teine isik,

pole hageja suutnud tõendada. Seega ei saa nimetatud kolme lepingu sõlmimist käsitada kostja teona.

Kostja võttis õigeks, et ta tegelikult ei juhtinud hagejat. Äriühingu mittejuhtimine on samuti

vaadeldav õigusvastase teona. Samas ei ole kostja tegevusetus AS-i K aktsiate omandamise ja edasise

võõrandamise puhul põhjuslikus seoses tekkinud kahjuga. Isegi kui kostja oleks juhatuse liikme

kohustusi nõuetekohaselt täitnud, ei oleks selliste tehingute tegemine olnud välistatud. Õigusvastase

teo ja kahju vahelise põhjusliku seose puudumise tõttu tuleb jätta hagi rahuldamata nimetatud

lepingute sõlmimisega tekitatud kahju eest 2 794 011 krooni suuruse hüvitise nõudes.

Kostja sõlmis hageja esindajana kinnistu müügilepingu ja asjaõiguslepingu, millega hageja võõrandas

Tartus Aardla tn 27 asuva kinnistu, kuid mille eest ostja jättis tasumata. Kostja rikkus kinnistu

võõrandamise lepingu sõlmimisel ja sõlmimise järgselt ÄS § 306 lg-st 2 tulenevat kohustust

tegutseda majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. Riigikohtu tsiviilkolleegium on korduvalt asunud

seisukohale, et nimetatud kohustus tähendab ka seda, et juhatuse liige peab olema hoolas, otsuste

vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi võtta äriühingule põhjendamatuid riske. Kui juhatuse

liige ei tegutse hoolsusega, mida tavaline mõistlik inimene taolises ametis sarnastel tingimustel

ilmutaks, siis võib teda pidada hoolsuskohustust rikkunuks, mis võib kaasa tuua vastutuse äriühingule

tekitatud kahju eest. Kui kostja oleks tegutsenud äris nõutava hoolega (kontrollinud kinnistut

omandada sooviva äriühingu maksevõimet, seadnud ostuhinna tasumise tagamiseks mõne reaalse

tagatise või vähemalt mõistliku tähtaja jooksul nõudnud sundtäitmist) poleks hagejal tekkinud kahju

kinnistu ostuhinna tasumata jätmisest. Kostja ei ole tõendanud oma süü puudumist. ÄS § 187 lg 1

alusel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kõnealuse kinnistu müügilepingu ja asjaõiguslepingu

sõlmimisega tekitatud kahju, mis seisneb summas, mis hagejal jäi lepingu järgi saamata,

s.o 1 600 000 krooni. Hagi rahuldamise aluseks ei ole asjaolu, et selle lepingu sõlmimine oleks olnud

pankrotiseaduse sätete mõttes raske juhtimisviga, mis põhjustas hageja maksejõuetuse.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ja jätta hagi

rahuldamata. Kinnistu müümisega ei ole kostja hagejale kahju tekitanud. Kinnistu ostja jättis

tasumata ostuhinna, kuid jätkuvalt on hagejal olemas tema vastu nõudeõigus ostuhinna tasumiseks.

Fakt, et kostja sõlmis müügilepingu, ei põhjustanud iseenesest kahju. ÄS § 187 lõikest 2 tuleneb

põhimõte, et enne tuleb oma nõue pöörata põhivõlgniku vastu ja alles siis vastutavad juhatuse liikmed

solidaarselt.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus maakohtu otsuse jätta muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus tühistas 16. novembri 2005. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega hagi

osaliselt rahuldati. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega jättis hagi täies ulatuses rahuldamata.

7. Äriseadustiku (ÄS) § 187 lg 1 sätestab, et juhatuse liikmed, kes on oma kohustuse rikkumisega

tekitanud kahju osaühingule, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. Tulenevalt

sellest sättest on juhatuse liikmel kahju hüvitamise kohustuse tekkimise eeldusteks osaühingul kahju

olemasolu, juhatuse liikme poolt oma kohustuste rikkumine (nende täitmata jätmine või

mittenõuetekohane täitmine), põhjusliku seose olemasolu juhatuse liikme kohustuste rikkumise ja

kahju tekkimise vahel ning juhatuse liikme süü. Osaühing peab seejuures nõude esitamisel tõendama,

et kahju tekkis ning et selle põhjustas juhatuse liige oma kohustuse täitmata jätmise või

mittenõuetekohase täitmisega.

Maakohus leidis otsuses ebaõigesti, et tõendatud on hagejal kahju tekkimine Aardla 27 kinnistu

müügi tõttu. Tsiviilkoodeksi (TsK) § 222 lg 2 järgi mõisteti kahjuna võlausaldaja tehtud kulutusi,

tema vara kaotsiminekut või rikkumist, samuti võlausaldajal saamata jäänud tulu, mis ta oleks

saanud, kui võlgnik oleks kohustise täitnud. Analoogselt sisustavad kahju mõiste ka kehtiva

VÕS § 128 lõiked 2 ja 3, sätestades, et hüvitatava varalise kahjuna on eelkõige käsitatavad otsene

varaline kahju, mis hõlmab kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud

väärtuse vähenemise, ning saamata jäänud tulu. Hageja esitatud asjaoludest nähtuvalt eeldab ta, et

kinnistu ostjalt või ka nõude loovutamise lepingu kehtivuse korral nõude ostjalt OÜ-lt G ei ole

võimalik sisse nõuda lepingutes kokku lepitud müügihinda. See, et kinnistu müügilepingus ei seatud

asjaõiguslikke tagatisi ostuhinna tasumiseks ning et kinnistu ostja ei ole siiani täitnud oma lepingust

tulenevat ostuhinna tasumise kohustust, aga samuti, et müügiobjektiks olnud kinnistu on kinnistu

ostja omakorda võõrandanud, ei tõenda iseenesest, et müügilepingujärgse võla sissenõudmine

kinnistu ostjalt oleks täielikult või osaliselt võimatu. Hageja ei ole ka pärast kostja volituste lõppemist

juhatuse liikmena võtnud midagi ette selleks, et sundida kinnistu ostjat oma lepingujärgset kohustust

täitma. Ringkonnakohtule esitatud täiendavatest tõenditest nähtuvalt on kinnistu ostja tegutsev

äriühing ning tema majanduslik olukord võimaldab tal lepingujärgset ostuhinda hagejale tasuda.

Isegi kui pidada kehtivaks hageja ja OÜ G (edaspidi "nõude ostja") vahel 2. veebruaril 2000. a

sõlmitud nõude loovutamise lepingut, ei saa sellest järeldada, et nõude loovutamise eest kokkulepitud

tasu sissenõudmata jätmisega oleks kostja tekitanud hagejale kahju. Maakohtule ei ole esitatud

andmeid, et nõude ostja oleks maksejõuetu või et tal poleks piisavalt vara lepingu kehtivuse korral

nõude loovutamise eest kokku lepitud tasu hagejale maksta. Nõude loovutamise lepingu kehtivuse

korral tuleks arvestada nõude ostja varana (varalise õigusena), mille arvelt saaks rahuldada hageja

nõude 1 000 000 krooni maksmiseks, ka viimase õigust nõuda kinnistu ostjalt kinnistu müügihinna

1 600 000 krooni tasumist.

Hageja ei ole püüdnudki esitada nõuet kinnistu ostja või nõude ostja vastu lepingujärgse võla

kättesaamiseks. Kuivõrd ei ole tõendatud, et hageja ei saa nõuda lepingu täitmist kinnistu ostjalt või

nõude ostjalt, siis ei ole tõendatud ka kahju ja kostja vastutus on välistatud ÄS § 187 lg 1 alusel.

8. Juhul kui oleks tõendatud see, et kinnistu ostjalt või nõude ostjalt ei oleks enam võimalik nõuda

lepingulise kohustuse täitmist, siis saaks kostja vastutada kahju hüvitamise eest ÄS § 187 lg 1 alusel,

sest kostja rikkus oma kohustust tegutseda majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. Kostja ei

esitanud maksetähtaegade saabumise järel kinnistu ostja või nõude loovutamise lepingu kehtivuse

korral nõude ostja vastu ostuhinna tasumise nõuet ega võtnud tarvitusele muid abinõusid võla

kättesaamiseks. Kostja sellist süülist käitumist saaks lisaks võlgnikupoolsele lepingurikkumisele

käsitada hagejale kahju tekkimist soodustava asjaoluna.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha asjas uus

otsus, millega jätta maakohtu otsus jõusse.

Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et tõendatud ei ole hagejal kahju tekkimine Aardla tn 27 kinnistu

müümise tõttu. Kahju on VÕS § 128 lg 3 kohaselt muu hulgas ka vara väärtuse vähenemine. Hageja

vara väärtus on vähenenud.

Ringkonnakohus kitsendas osaühingu juhatuse liikme poolt tema kohustuste täitmata jätmisega

tekitatud kahju hüvitamise kohustust. Ringkonnakohus ei eristanud juhatuse liikme kohustuste

täitmata jätmise tulemusel äriühingule tekkinud kahju hüvitamise nõuet ja kolmanda isiku poolt

täitmata jäetud kohustuse täitmise nõuet. Halduril on pankrotimenetluses kohustus esitada nõue

juhatuse liikme vastu juhul, kui ta leiab, et juhatuse liige on oma kohustuste rikkumisega tekitanud

äriühingule kahju. Õige ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et kuni halduril on võimalus esitada

lepingulise kohustuse täitmise nõuet juhatuse liikme poolt ilmselgelt halvasti valitud lepingupartneri

vastu, ei rahuldata hagi juhatuse liikme vastu viimase poolt oma kohustuste täitmata jätmisega

põhjustatud kahju hüvitamise nõudes. Ringkonnakohus asus ebaõigele seisukohale, et kostja rikkus

küll juhatuse liikme hoolsuskohustust, kuid sellise rikkumise tulemusena ei tekkinud hagejale kahju,

sest haldur ise pole asunud hageja lepingupartnerilt võlga sisse nõudma.

Nõustuda ei saa ka ringkonnakohtu seisukohaga, et hageja ei ole püüdnudki esitada nõudeid

kolmandate isikute vastu lepingutest tulenevate võlgade sissenõudmiseks. Võimaluse all nõuda

kolmandalt isikult võla tasumist tuleb mõista reaalset võimalust. Nõude faktiline olemasolu ei anna

veel alust väita, et seda nõuet on võimalik realiseerida. Kui kolmas isik jätab täitmata lepingulise

kohustuse, siis üksnes fakt, et nimetatud kolmas isik on endiselt olemas ja et tema pankrotti ei ole

välja kuulutatud, ei anna veel alust väita, et on olemas võimalust nõuda temalt kohustuse täitmist.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05 tehtud otsuses märkinud, et kolmanda isiku vastu

nõudeõiguse olemasolu ei välista iseenesest kahju hüvitamise nõuet, samas sõltub selle hindamine,

kas vastav summa on ka reaalselt sisse nõutav, konkreetsest olukorrast. Praegusel juhul ei ole ei

kinnistu ostja ega nõude ostja võimelised hageja nõudeid rahuldama.

10. Kostja ei ole kassatsioonkaebusele vastanud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb alates 1. jaanuarist 2006. a kehtiva TsMS § 691 lg 1

p 1 alusel jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata. Kolleegium muudab

1. jaanuarist kehtiva TsMS § 692 lg 2 alusel ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

12. Ringkonnakohtul puudus alus hinnata hageja nõuet Tartus Aardla tn 27 asuva kinnistu

müügilepingust tuleneva tasunõude loovutamise lepinguga kahju tekitamise osas. Maakohus luges

tõendatuks, et kostja ei kirjutanud nõude loovutamise lepingule alla, ning leidis, et kostja tekitas

hagejale 1 600 000 krooni suuruse kahju üksnes kinnistu müügilepingu ja asjaõiguslepingu

sõlmimisega. Enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsK § 319 lg 1 järgi oli ringkonnakohtul õigus

kontrollida maakohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale edasi kaevati.

Hageja ei ole maakohtu otsust vaidlustanud. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses maakohtu otsust

vaidlustanud nõude loovutamise lepingut puudutavas osas.

13. Ringkonnakohus põhjendas hagi rahuldamata jätmist õigesti sellega, et hagejal on kinnistu

müügilepingust tulenev tasunõue ostja vastu, et hageja ei ole tõendanud ostja võimetust kokku lepitud

tasu hagejale maksta ega teinud midagi selleks, et nõuda ostjalt lepingu täitmist.

Ringkonnakohtu põhjendused on kooskõlas kolleegiumi 11. mail 2005. a tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05

(RT III 2005, 17, 181) tehtud otsuse punktis 55 avaldatud seisukohaga, mille kohaselt kahju

hüvitamise nõude lahendamisel tuleb arvestada ka seda, kas hageja on teinud omapoolselt mõistlikult

vajaliku, et kahju ära hoida või vähendada. Viidatud kohtuotsuses juhtis kolleegium tähelepanu

sellele, et kui isikul on või oli kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt

isikult tagasi rikkumise tõttu tema poolt tasutu või muul viisil õigusliku aluseta üleantu tagastamist,

tuleb seda kahju hüvitamise nõude puhul arvestada ning et kahjuna saab olla vaadeldav vaid see osa

väidetavast kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast

väiksem. Kolleegium leiab, et sama põhimõtet tuleb kohaldada ka juhtudel, kus äriühingu juhatuse

liige on äriühingu nimel sõlminud äriühingu jaoks väidetavalt kahjuliku, kuid kehtiva lepingu, mille

alusel on äriühingul rahaliselt hinnatav nõue lepingu teise poole vastu. Seega oleks hageja pidanud

kostjalt kahjuhüvitise saamiseks tõendama, et kinnistu müügilepingust tulenev tasunõue ostja vastu

on väärtusetu.

Ringkonnakohus leidis õigesti, et kuigi kinnistu müügilepingus ei olnud seatud asjaõiguslikke tagatisi

ostuhinna tasumiseks ning kinnistu ostja ei ole siiani täitnud ostuhinna tasumise kohustust, ei tõenda

see iseenesest seda, et tasu nõudmine kinnistu ostjalt oleks täielikult või osaliseltki võimatu. Kinnistu

ostja maksevõimetust ei tõenda ainuüksi see, et ta oli müügilepingu sõlmimise ajaks olnud äriregistris

lühikest aega ja et tema osakapital oli 40 000 krooni. Hageja ei esitanud muid asjaolusid kinnistu

ostja maksejõuetuse või nõude, mis tal on kinnistu ostja vastu, väärtusetuse tõendamiseks.

14. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et kui kinnistu ostjalt ei oleks enam võimalik

nõuda lepingulise kohustuse täitmist, vastutaks kostja ÄS § 187 lg 1 (enne 1. jaanuari 2006. a

kehtinud sõnastuses) alusel, sest ta rikkus oma kohustust tegutseda majanduslikult kõige

otstarbekamal viisil.

ÄS § 187 lg 1 alusel vastutuse kohaldamiseks pidi osaühing oma juhatuse liikmelt kahju hüvitamise

nõude esitamisel tõendama, et kahju tekkis ning et selle põhjustas juhatuse liige oma kohustuste

täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega. TsK § 227 esimese lause järgi oli vastutus

kohustise rikkumise eest süüline ja sama paragrahvi teise lause järgi pidi süü (tahtluse või

ettevaatamatuse) puudumist tõendama kohustust rikkunud isik. Osaühingu juhatuse liikme poolt

osaühingu nimel müügilepingu alusel vara ära andmine maksejõuetule isikule tasu kohe saamata või

ilma tagatiseta tähendaks üksnes kohustuse rikkumist, kuid mitte veel süülist käitumist. Osaühingu

juhatuse liige võiks kirjeldatud juhul olla kohustuse rikkumises süüdi, kui ta müügilepingut sõlmides

teadis või oleks pidanud teadma ostja maksejõuetusest.

Ka see, et kostja ei esitanud maksetähtaegade saabumise järel kinnistu ostja vastu ostuhinna tasumise

nõuet ega võtnud tarvitusele muid abinõusid võla kättesaamiseks, ei annaks iseenesest alust võtta

kostjat vastutusele hagejale kahju tekitamise eest. Asja müümisel maksejõuetule isikule võib

ostuhinna tasumata jätmisest tulenev kahju saabuda juba müügilepingu sõlmimisel. Järgnev tegevus

või tegevusetus ostjalt võla sissenõudmisel ei pruugi sellisel juhul olla põhjuslikus seoses kahju

tekkimisega.

Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu