3-1-1-15-06 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-15-06

Otsuse kuupäev

24. aprill 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Lea Kivi ja Peeter Vaher

Kohtuasi

M. P. väärteoasi liiklusseaduse § 7419 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 12. detsembri 2005. a otsus väärteoasjas nr 4/9-86/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. P.kaitsja vandeadvokaat Nigul Saar, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

22. märts 2006. a

Istungil osalenud isikud

kassaator vandeadvokaat Nigul Saar

Resolutsioon

1. Tühistada Harju Maakohtu 12. detsembri 2005. a otsus M. P. väärteoasjas liiklusseaduse § 7419 järgi ja lõpetada

selles asjas menetlus.

2. Kassatsioon rahuldada.

3. Välja mõista M. P.-le riigieelarve vahenditest 2950.00 kr kaitsjale makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M. P.-le koostati 12. detsembril 2004. a väärteoprotokoll selle kohta, et ta samal päeval olles alkoholijoobes, juhtis kell

18.20 Harju maakonnas Kiiul mootorsõidukit.

Väärteoprotokollile esitas vastulause M. P. kaitsja A. Reidi. Vastulauses leiti, et joobeseisundi tuvastamine ei toimunud

nõuetekohaselt. Joobeseisundi indikaatorvahendiga tuvastamise protokolli kohaselt ei nõustunud M. P. tuvastamise tulemusega

ega loobunud joobeseisundi meditsiinilisest tuvastamisest ja vereproovis alkoholisisalduse määramisest. Menetlusalune isik

toimetati küll joobeseisundi tuvastamiseks Kallavere haiglasse, vere alkoholisisaldust aga ei kontrollitud, millega rikuti

liiklusseaduse (LS) § 20 lg 4 teises lauses sätestatut.

Kaitsja leidis, et joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist ilma isiku veres alkoholisisaldust määramata võinuks lugeda

seaduslikuks ainult juhul, kui isik oleks joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktis allkirjaga kinnitanud, et ta ei taotle

joobeseisundi meditsiinilisel tuvastamisel alkoholisisalduse kindlaksmääramist enda veres või isik on keeldunud vereproovi

andmisest. Selline kinnitus aga puudub.

Joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akti kohaselt tuvastati alkomeetriga, et M. P. väljahingatavas õhus on alkoholi

0,37 mg/l. Aktis pole aga märgitud, millise alkomeetriga joove tuvastati, mistõttu ei ole teada, kas alkomeeter vastas

mõõteseaduses esitatavatele nõuetele (oli kalibreeritud või taadeldud). Neist asjaoludest tulenevalt on joobeseisundi

tuvastamise akt tõendina lubamatu.

2. Põhja Politseiprefektuur tegi 1. aprillil 2005. a otsuse, millega karistas M. P. LS § 7419 järgi 170 trahviühiku (10 200 krooni)

suuruse rahatrahviga.

Vastusena väärteoprotokollile esitatud vastulausele märgiti otsuses, et menetlusalune isik vaidlustas joobeseisundi

meditsiinilise tuvastamise akti liiklusmeditsiini komisjonis, kuid vaie jäeti rahuldamata. Keskkomisjoni hinnangul oli

joobeseisundi meditsiiniline tuvastamine kooskõlas joobeseisundi tuvastamise korraga. Menetlusaluse isiku joove tuvastati

taadeldud alkomeetri näidu ja kliinilise pildi alusel.

3. Menetlusalune isik esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse Harju Maakohtule, taotledes otsuse tühistamist ja

väärteoasja menetluse lõpetamist, korrates väärteoprotokollile esitatud vastulause seisukohti.

4. Harju Maakohus jättis 12. detsembri 2005. a otsusega kaebuse rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsuse muutmata.

Kohus leidis, et menetlusaluse isiku enda ütlustega, mille kohaselt ta jõi ära kaks õlut, on tõendatud alkoholi tarvitamine.

Ühtlasi on tõendatud see, et auto juhtimise ajal oli tal veel mainitud alkoholi tarvitamisest tingitud kerge alkoholijoove. Joobe

tuvastas Kallavere haigla arst alkomeetriga. Lisaks tugines arst joobe väljaselgitamisel kliinilisele pildile. M. P.-l joobeseisundi

esinemist kinnitavad asjaolud olid alkoholilõhn suust, punetav nägu, kiirenenud pulss ning menetlusaluse isiku jutukus. Kuigi

kohtumenetluses esitas M. P. tõendi, et põeb kõrgvererõhutõbe, ja väitis, et näo punetamine, kiire pulss ja kõrge vererõhk olid

tingitud sellest, nähtub joobe meditsiinilise tuvastamise aktist, et kontrolli momendil ta kõrgvererõhutõve esinemist ei

maininud.

Menetlusaluse isiku väide, mille kohaselt kasutas arst joobeseisundi tuvastamisel indikaatorvahendit ning see ei olnud

kalibreeritud volitusi omava ettevõtte poolt, ei oma tähtsust. Isegi juhul, kui haiglas kasutatud indikaatorvahend ei olnud

kalibreeritud volitusi omava asutuse poolt, on materjalide hulgas protokoll joobeseisundi tuvastamise kohta politseiametnike

poolt, millest samuti nähtub, et M. P.-l tuvastati väljahingatavas õhus alkoholi 0,45 mg/l.

M. P. väited selle kohta, et ta nõudis vereproovi võtmist, on paljasõnalised. Pealegi on Vabariigi Valitsuse 2. aprilli 2001. a

määruse nr 120 " Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise kord"

(Kord) § 14 p 1 kohaselt arstil õigus valida iseseisvalt teaduslik metoodika joobeseisundi tuvastamiseks.

5. Harju Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni M. P. kaitsja N. Saar, kes palub otsuse tühistada ja väärteoasjas menetluse

lõpetada. Ühtlasi taotletakse kaitsjale makstud tasu hüvitamist.

Kassaator ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kohtuväline menetleja on kogunud küllaldaselt tõendeid selle kohta, et M. P. on

toime pannud talle etteheidetava väärteo. Nimelt ei järgitud LS § 20 lg 4 teises lauses sätestatut, mille kohaselt on isikul õigus

nõuda alkoholisisalduse määramist veres. Seejuures vaidleb kassaator vastu sellele, et menetlusaluse isiku väited vereproovi

võtmise nõudmise kohta on paljasõnalised. Joobeseisundi indikaatoriga tuvastamise protokollis väljendas menetlusalune isik

soovi, et selgitataks välja vere alkoholisisaldus, kuivõrd ta ei andnud allkirja ei joobeseisundi meditsiinilisest tuvastamisest ega

veres alkoholisisalduse määramisest loobumise kohta. Ka joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktist ei nähtu, et ta oleks

vere alkoholisisalduse määramise taotlemisest loobunud. Kohus on jätnud need asjaolud tähelepanuta ega ole selgitanud, miks

ta loeb M. P. väited vere alkoholisisalduse kindlaksmääramise taotlemise kohta paljasõnalisteks.

Kassatsioonis leitakse, et kuna LS § 20 lg 4 teise lause kohaselt oleks tulnud kontrollida vere alkoholisisaldust, on

joobeseisundi tuvastamise akt lubamatu tõend ja kohus ei võinud otsuse tegemisel sellele tugineda. Alusetu on kohtu viide

Korra § 14 p-le 1, mille kohaselt on arstil iseseisvalt õigus valida teaduslik metoodika, millele tuginedes ta joobeseisundit

tuvastab. Seda õigust kitsendab menetlusaluse isiku õigus nõuda alkoholisisalduse tuvastamist veres. Samuti ei asenda vere

alkoholisisalduse määramist menetlusaluse isiku ülekuulamisel antud ütlused, mille kohaselt ta oli varem joonud ära kaks

pudelit õlut.

Ebaõige on kohtu seisukoht, et see, millist indikaatorvahendit Kallavere haiglas kasutati ja kas see oli nõuetekohaselt

kalibreeritud, ei oma tähtsust, sest politseiametnike teostatud kontrolli käigus tuvastati väljahingatava õhu alkoholisisaldus

0,45 mg/l. Kohus jätab tähelepanuta, et politseiametnike käsutuses olnud alkomeeter oli indikaatorvahend ja sellega ei saa

kindlaks teha, kui palju oli väljahingatavas õhus alkoholi.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Käesolevas asjas käib vaidlus selle üle, kas M. P. joobeseisundi tuvastamine on toimunud seaduslikult - kas on

nõuetekohaselt tuvastatud, et alkoholisisaldus ühes liitris tema väljahingatavas õhus oli 0,1 milligrammi või rohkem või veres

0,2 promilli või rohkem.

7. Harju Maakohus, lugedes joobeseisundi tuvastatuks, lähtus joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktist, tõdedes samas, et

arst tugines eelkõige alkomeetri näidule. Kohus leidis, et asjaolu, kas kasutatud alkomeeter oli kalibreeritud või mitte, ei oma

tähtsust. Politseiametnikud olid varasemalt kindlaks teinud indikaatorvahendiga M. P. väljahingatavas õhus alkoholisisalduse

0,45 mg/l.

8. Tuginedes oma varasematele lahenditele, märgib Riigikohus esmalt, et indikaatorvahendi näidu alusel ei saa mõõteseadusest

tulenevalt tõendada seda, kui suur oli alkoholikontsentratsioon isiku väljahingatavas õhus. See tähendab, et isegi juhul, kui

indikaatorvahend näitab tulemust numbrilisel kujul, saab selle alusel tõendada ainult seda, kas isiku väljahingatavas õhus oli

alkoholi, mitte aga selle kontsentratsiooni.

Selle kindlaksmääramine, kui palju isiku väljahingatavas õhu ühes liitris on alkoholi, eeldab õhu alkoholisisalduse mõõtmist.

Mõõteseaduse (MõõteS) § 5 lg 2 p 2 kohaselt peab juhul, kui mõõtetulemusest sõltub isiku karistamine, olema tõendatud

mõõtetulemuse jälgitavus. Kuni 2006. a 1. jaanuarini piisas selleks MõõteS § 50 lg-st 5 tulenevalt nõuetekohaselt kontrollitud

seadme kasutamisest. MõõteS § 7 lg 3 alusel kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 21. aprilli 2004. a määruse

nr 112 "Metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu, mõõtevahendite taatluskehtivusajad, mõõtevahendite

täpsus- ja üldnõuded" järgi on tõenduslike alkomeetrite nõuetekohaseks kontrolliks nende regulaarne taatlemine. Seega saab

alkoholikontsentratsiooni isiku väljahingatavas õhus tõendada väärteomenetluses ainult taadeldud alkomeetri abil.

Indikaatorvahendiks nimetatakse aga just selliseid alkomeetreid, mis ei ole taadeldud ja mille näidu alusel väljahingatava õhu

alkoholikontsentratsiooni tõendada ei või (vt Riigikohtu 10. oktoobri 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-87-05 - RT III 2005, 32, 319

p 5). Just seetõttu, et politseiametnike kasutatavad alkomeetrid on indikaatorvahendid ja nendega ei saa tõendada

alkoholikogust ühes liitris isiku väljahingatavas õhus, tulebki anda isikule võimalus taotleda alkoholikontsentratsiooni

kindlaksmääramist veres.

9. Vastavalt LS § 20 lg-le 4 on juhil õigus pärast tema väljahingatava õhu alkoholisisalduse kontrollimist nõuda

alkoholisisalduse määramist veres. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates on põhjendamatu ja meelevaldne Harju Maakohtu

järeldus, et M. P. vereproovi võtmiseks oli paljasõnaline. M. P. nõudis joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist ja vere

alkoholisisalduse kindlaksmääramist tervishoiuasutuses (väärteoasja toimik lk 4). Väärteoasja materjalidest ei nähtu, kas Korra

§ 11 lg 2 kohaselt koostati M. P. toimetamisel tervishoiuasutusse saatekiri, milles oleks märgitud saatmise eesmärk. Kuid

meditsiinilisele läbivaatusele ta Kallavere haiglasse toimetati. Kahtlemata on isikul õigus meditsiinilisel läbivaatusel keelduda

vereproovi andmisest, kuid selle kohta tuleb teha vastav märge joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akti (Kord § 15 lg 2).

Käsitletavas asjas aga selline märge aktis puudub. Kohtuistungil Harju Maakohtus andis M. P. ütlusi, et ta nõudis vereproovi

võtmist, seda aga haiglas ei tehtud (tl 41 p-l).

Harju Maakohus jättis välja selgitamata, miks M. P.-lt vereproovi ei võetud. Vajaliku tähelepanuta jäeti ka asjaolu, et vaatamata

Korra §-s 14 sätestatule, mille kohaselt on arstil õigus iseseisvalt valida teaduslik metoodika joobeseisundi väljaselgitamiseks,

on arsti valikuõigus siiski piiratud liiklusseaduse kui kõrgema õigusakti § 20 lg-st 4 tuleneva isiku õigusega nõuda vereproovi

(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus väärteoasjas nr 3-1-1-118-04 - RT III, 2005, 3, 20).

10. Seega juhtudel, mil isik nõuab enda toimetamist tervishoiuasutusse vereproovi võtmiseks ja vere alkoholisisalduse

määramiseks ning kui ta ei loobu sellest nõudest või ei keeldu vereproovi andmisest (see peab olema kirjalikult fikseeritud

joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktis), tuleb alkoholisisaldus veres ka kindlaks määrata. Kooskõlas LS § 20 lg-s 4

sätestatuga on see ainuke seaduslik võimalus teha kindlaks, kas isiku veres on alkoholisisaldus lubatust suurem ja ta on

juhtinud mootorsõidukit joobeseisundis.

11. Riigikohtu kriminaalkolleegium tõdeb, et kuna käesolevas asjas ei ole nõuetekohaselt kindlaks tehtud alkoholisisaldust M.

P. väljahingatavas õhus ega ka veres ja seda pole võimalik enam kindlaks teha, siis tuleb menetlus selles asjas lõpetada.

12. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 29 lg 1 p-st 1 ja § 174 p-st 4, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju

Maakohtu 12. detsembri 2005. a otsuse M. P. väärteoasjas ja lõpetab väärteomenetluse. Vastavalt VTMS § 23 lg-le 1 tuleb

M. P.-le hüvitada riigieelarve vahenditest tema poolt makstud kaitsja tasu 2950.00 krooni.

Ott Järvesaar, Lea Kivi, Peeter Vaher