3-1-1-14-06 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-14-06

Otsuse kuupäev

24. aprill 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Hannes Kiris ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi K. K. süüdistuses KarS § 263 p 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 30. novembri 2005. a otsus nr 2-1-242/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

K. K. kaitsja vandeadvokaadi abi Kristiina Lee kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

22. märts 2006, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Viru Ringkonnakohtu 30. novembri 2005. a otsus K. K. süüdistuses KarS § 263 p 1 järgi tühistada karistuse

mõistmise osas ja saata kriminaalasi samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lääne-Viru Maakohtu 29. augusti 2005. a otsusega tunnistati K. K. KarS § 263 p 1 järgi süüdi selles, et ta tungis 4. aprillil

2005. a X linnas kallale alaealisele M. B.-le, lüües teda kaks korda rusikaga näkku ja püüdes korduvalt jalaga lüüa. K. K.

karistati vangistusega neljaks kuuks.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni K. K. kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm, kes taotles K. K. tegevuse

ümberkvalifitseerimist KarS § 121 järgi ja tema karistuse kandmisest tingimisi vabastamist.

Kaitsja märkis, et KarS § 56 lg 2 kohaselt võib vangistust karistusena mõista üksnes siis, kui karistuse eesmärke pole võimalik

saavutada kergema karistusega. Käesoleval juhul on alaealine süüdistatav oma süüd tunnistanud ja kahetsenud, tema

käitumises puuduvad raskendavad asjaolud. Maakohus pole põhjendanud, miks ei saa K. K. karistuse kandmisest tingimisi

vabastada. Maakohtu mõistetud karistus ei vasta kaitsja arvates teo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Tema hinnangul saab

süüdistatava suhtes karistuse eesmärgid täita ka ilma reaalset vangistust kohaldamata, sest K. K. on enda käitumist oluliselt

parandanud, muutunud on suhtumine koolikohustuse täitmisse, ta plaanib asuda tööle ja on lõpetanud alkoholi tarvitamise.

Kaitsja leiab, et alaealisele karistusena reaalse vangistuse mõistmine ei ole tavapärane ning kujutab endast lihtsama vastupanu

teed minemist, sest ei alluta K. K. peale vabanemist ühelegi kontrollile. Seevastu tingimusliku karistuse kohaldamisel on

tagatud pidev ja regulaarne kontroll selle üle, et K. K. jääks seaduskuulekale teele. Sel põhjusel taotles kaitsja K. K.

maksimaalkestusega katseaja määramist.

Kaitsja leiab, et maakohus kohaldas K. K. KarS § 263 p 1 järgi süüdi tunnistades ebaõigesti materiaalõigusnormi ja

menetlusõigust, sest kahtlustatavana kuulati teda üle KarS §-s 121 ettenähtud kuriteos ja see säte oli välja toodud ka kohtueelse

menetluse kokkuvõttes. Ilma

KrMS §-s 223 sätestatud täiendavaid menetlustoiminguid läbi viimata koostati aga süüdistusakt, milles K. K. tegevust hinnati

KarS § 263 p 1 ettenähtud kuriteona. Sellega rikuti kaitsja arvates K. K. kaitseõigust. Ühtlasi asus kaitsja seisukohale, et K. K.

tegu tuleks kvalifitseerida KarS § 121 järgi.

3. Viru Ringkonnakohtu 30. novembri 2005. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Ringkonnakohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga, et K. K. tegu tuleks kvalifitseerida kehalise väärkohtlemisena KarS § 121

järgi. Kriminaalasja materjalidega on tuvastatud, et M. B. ründamise põhjuseks polnud süüdistatava ja kannatanu vahelised

isiklikud suhted. K. K. tungis kannatanule kallale avalikus kohas teiste isikute juuresolekul, kes ei olnud õigusrikkujaga

isiklikult seotud. Kannatanu ja süüdistatava vahel polnud vaenulikke suhteid, mis andnuks ründeks alust.

Ringkonnakohtu hinnangul põhjendati maakohtu otsuses piisavalt, miks tuli K. K.-le mõista reaalne vangistus. Maakohus

tugines selles osas muuhulgas kriminaalhooldaja negatiivsele arvamusele ja kaitsja väide, et K. K. käitumine peale juhtunut

paranes, ei leidnud kinnitust.

Ühtlasi märkis ringkonnakohus, et KarS § 73 lg-st 6 tulenevalt on keelatud kohaldada karistusest tingimisi vabastamist varem

vangistusega karistatud isikule. K. K.-i aga karistati vangistusega 19. detsembril 2002. a ja 9. novembril 2004. a.

Ringkonnakohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga kriminaalmenetlusõiguse rikkumise kohta, märkides, et peale K. K. ja tema

kaitsja mittenõustumist kokkuleppemenetlusega koostati süüdistusakt kriminaalasja üldkorras menetlemiseks ja selles hinnati

süüdistatava tegevus KarS § 263 p-s 1 sätestatud kuriteona. Süüdistusakti koopiad anti kätte nii süüdistatavale kui ka tema

kaitsjale. Seega oli neil aega kohtuistungiks oma seisukohti ette valmistada. Kohtuistungil kuulati K. K. süüdistusaktis esitatud

süüdistuse suhtes üle kaitsja juuresolekul. Asjaolu, et kohtueelse menetluse käigus oli K. K. ülekuulatud kahtlustatavana

üksnes KarS § 121 järgi esitatud süüdistuses, ei ole ringkonnakohtu hinnangul kaitseõiguse rikkumine.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni K. K. kaitsja vandeadvokaadi abi Kristiina Lee, kes taotleb ringkonnakohtu

otsuse tühistamist K. K. mõistetud karistuse osas ja uue otsusega talle mõistetud vangistuse KarS § 74 sätete alusel tingimisi

kohaldamata jätmist.

Kassaator märgib, et isiku karistamise alus on tema süü ning karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huve.

Vangistuse võib KarS § 56 lg 2 kohaselt karistuseks mõista üksnes siis, kui karistuse eesmärke pole kergema karistusega

võimalik saavutada. Kui süüdistuse esemeks olev eriosa säte võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi,

peab kohus vangistuse mõistmist põhistama. Käesoleval juhul esinevad K. K. käitumises kergendavate asjaoludena oma süü

tunnistamine ja kahetsus. K. K. on alaealine. Karistust raskendavad asjaolud tema käitumises aga puuduvad, samuti puudub

toimepandud süüteol raske tagajärg ja kannatanu on nõus talle andestama.

Kaitsja hinnangul tuleb karistuse mõistmisel arvestada eripreventiivset prognoosi, mille arvestamisel on omakorda määrav

süüdlase isik. Käesolevas kriminaalasjas on kohtute eripreventiivne prognoos väär. Ringkonnakohus on arusaamatul põhjusel

ja kriminaalmenetluse seadust oluliselt rikkudes jätnud täielikult tähelepanuta kõik tõendid, mis näitavad K. K. eluviisi

otsustavat muutust positiivses suunas alates talle süüksarvatud teo toimepanemisest kuni ringkonnakohtu istungini. K. K.

käitumise paranemine tuvastati juba maakohtus. Seetõttu leiab kaitsja, et K. K. reaalse vangistusega karistamine on ebaõige.

Seoses ringkonnakohtu väitega, et K. K. ei saa varem vangistusega karistatud isikuna

KarS § 73 lg 6 kohaselt vangistusest tingimisi vabastada, märgib kaitsja, et ringkonnakohus jätab tähelepanuta võimaluse

sellise isiku tingimisi koos käitumiskontrolliga vangistuse kandmisest vabastamiseks KarS § 74 sätete alusel.

5. Kassatsioonile esitatud lisa kohaselt on K. K. rase ja kaitsja palub ka seda karistuse mõistmisel arvestada, leides, et seegi on

üks karistusest tingimisi vabastamise aluseks olev asjaolu.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Karistusseadustiku § 56 lg 1 kohaselt on isiku karistamise esmaseks aluseks tema süü. Lisaks sellele võetakse karistuse

mõistmisel arvesse võimalust mõjutada süüdi tunnistatud isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra

kaitsmise huvisid. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt võib isikule mõista karistusena vangistuse üksnes juhul, kui karistuse

eesmärke pole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui karistusseadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval

mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium juhib siinjuures tähelepanu asjaolule, et eriti tähelepanelikult tuleb suhtuda karistuse

mõistmisse alaealistele. Alaealiste puhul tuleb muuhulgas meeles pidada, et nad ei ole isiksusena reeglina veel väljakujunenud

ning alaealiste kuritegevuse põhjused ja sellest tulenevalt nende meelestatus õiguskorra suhtes on teistsugune kui täiskasvanud

isikul. Tihtipeale on alaealiste kuritegeliku käitumise ajenditeks grupis enesekehtestamise soov, julguseproov,

tähelepanuvajadus jms. Alaealised on oluliselt kergemini mõjutatavad, mistõttu ühelt poolt pole vangistus nende

õiguskuulekale käitumisele suunamisel sageli vajalik ja karistuse eesmärgid saab realiseerida kergemaliigilise karistusega.

Teisalt tähendab alaealise kerge mõjutatavus aga sedagi, et vangistus võib katkestada süüditunnistatud alaealise sidemed

normaalse eluga, tekitada läbikukkumise tunde ning frustratsioonimeeleolu, mille tõttu alaealine kaotab üleüldse huvi ja

motivatsiooni endas õiguskuuleka sättumuse kujundamiseks.

Seetõttu tuleb alaealise vangistusega karistamist eriti põhjalikult motiveerida, võttes karistuse eesmärkide seas teravdatult

arvesse võimalusi mõjutada teo toimepanijat edaspidiselt õiguskuulekusele. Kui kohus leiab siiski, et konkreetsel juhul on

vajalik karistada alaealist vangistusega, peab edasiselt hindama võimalusi mõistetud karistuse tingimuslikuks täitmisele

pööramata jätmiseks KarS §-de 73 või 74 sätete alusel. Ka selles etapis tuleb arvesse võtta alaealiste eelkäsitletud eripära ja

vangistus täitmisele pöörata üksnes nendel juhtudel, kus tõepoolest puudub tõsiseltvõetav prognoos alaealise kurjategija ilma

vabaduskaotuseta seaduskuulekale elule juhtimise võimalikkuse osas.

8. Seoses eelöelduga ei nõustu Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, nagu ei saaks K. K. talle

mõistetud vangistuse kandmisest tingimuslikult vabastada, sest teda on varem vangistusega karistatud. Tuleb tähele panna, et

varem vangistusega karistatud isiku tingimusliku karistuse kandmisest vabastamise keeld sisaldub üksnes KarS § 73 lg-s 6.

Samas ei ole takistatud sellise isiku karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine ühes allutamisega käitumiskontrollile KarS

§ 74 sätete kohaselt, mida ka K. K. kaitsja apellatsioonis taotleti.

9. Käesolevas kriminaalasjas karistati K. K.-i maakohtus reaalse vangistusega, sest varem korduvalt nii väär- kui kuritegude

eest karistatuna ning nii koolist, kodust kui ka kriminaalhooldaja poolt negatiivselt iseloomustatuna ei näinud kohus muud

võimalust tema suhtes karistuse eesmärkide realiseerimiseks. K. K. kaitsja apellatsioonis märgiti aga terve rida asjaolusid, mis

näitasid olulist muutust K. K. suhtumises ja käitumises. Ringkonnakohtu istungi toimumise ajaks esitas kaitsja veel mitu

dokumentaalset tõendit, mis iseloomustasid K. K. positiivset elumuutust peale talle süüksarvatud teo toimepanemist (tõendid

õppimise kohta Rakvere kutsekeskkoolis ja õhtukeskkoolis ning nende koolide direktorite poolt antud iseloomustused, K. K.-le

kiituse avaldamise käskkiri, K. K. hinneteleht). Seega oli ringkonnakohtu istungi toimumise ajaks kriminaalasjas kogunenud

uusi tõendeid, mis näitasid, et K. K. käitumine on oluliselt muutunud. Ringkonnakohus pole K. K.-i karistust hinnates aga

nimetatud asjaolusid arvesse võtnud, vaid on lähtunud üksnes neist andmetest, mis olid otsuste tegemise ajal teada maakohtule.

10. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et kuigi ringkonnakohus võib üldjuhul isikule karistuse mõistmisel lähtuda juba

maakohtus tuvastatud asjaoludest, ei tohi sellegipoolest tähelepanuta jätta peale maakohtu otsuse tegemist selgunud ning

karistuse mõistmist oluliselt mõjutada võivaid asjaolusid. Käesolevas kriminaalasjas K. K. kohta apellatsioonimenetluse käigus

selgunud faktid on piisavalt erandlikud, et ringkonnakohus oleks pidanud neid oma otsuse motiveerivas osas sisuliselt

käsitlema.

11. Lähtudes eeltoodust rahuldab Riigikohtu kriminaalkolleegium kassatsiooni osaliselt ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja

§ 362 p-st 2 tühistab Viru Ringkonnakohtu 30. novembri 2005. a otsuse K. K.-le karistuse mõistmise osas ning saadab

kriminaalasja samale kohtule uueks arutamiseks.

Ott Järvesaar, Hannes Kiris, Lea Kivi