3-1-1-20-06 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-20-06

Otsuse kuupäev

20. aprill 2006

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Peeter Vaher ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi I. F. süüdistuses KarS § 424 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 20. detsembri 2005. a otsus kriminaalasjas nr 2-1-329/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

I. F. kaitsja vandeadvokaat Andres Past, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

29. märts 2006, kirjalik menetlus

Resolutsioon

Jätta Tartu Ringkonnakohtu 20. detsembri 2005. a otsus muutmata ja kassatsioon rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 11. oktoobri 2005. a otsusega tunnistati I. F. süüdi KarS § 424 järgi ja teda karistati rahalise karistusega 180

päevamäära ehk 21 240 krooni.

I. F. tunnistati süüdi selles, et tema isikuna, keda oli 8. detsembril 2003. a karistatud Liiklusseaduse (LS) § 7419 järgi

mootorsõiduki juhtimise eest alkoholijoobeseisundis, juhtis 6. aprillil 2005. a kella 04.27 ajal Tartu linnas Vabaduse puiesteel

alkoholijoobes olles mootorsõidukit.

Maakohus tuvastas, et I. F. oli süüdistuses nimetatud ajal ja kohas mootorsõidukit juhtides alkoholijoobeseisundis. Seda asjaolu

kinnitas ka süüdistatav. Samuti tegi kohus kindlaks, et I. F. oli 8. detsembril 2003. a karistatud LS § 7419 järgi selle eest, et ta

29. septembril 2002. a juhtis Tallinnas Süda tänaval alkoholijoobes olles mootorsõidukit. 8. detsembril 2003. a määratud trahvi

tasus I. F. 22. märtsil 2004. a, kuid pärast seda karistati I. F. 20. oktoobril 2004. a LS § 741 lg 1, § 7417 ja § 7431 järgi ning

20. jaanuaril 2005. a LS § 746 järgi. Kohus märkis, et 20. oktoobri 2004. a ja 20. jaanuari 2005. a väärteokaristuste tõttu ei

saabunud I. F.le 8. detsembril 2003. a LS § 7419 järgi määratud karistuse karistusregistrist kustutamise tähtaeg Karistusregistri

seaduse (KarRS) § 25 lg 1 p 1 alusel mitte 22. märtsil 2005. a, vaid katkes vastavalt KarRS § 26 lg-le 5. Maakohus ei

nõustunud süüdistatava kaitsja seisukohaga, et I. F.-l polnud 6. aprillil 2005. a võimalik aru saada, et tema poolt mootorsõiduki

joobeseisundis juhtimine on karistatav kuriteona, mitte aga väärteona.

2. Tartu maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni I. F. kaitsja Andres Vutt, taotledes maakohtu otsuse tühistamist ja I. F. KarS

§ 424 järgi õigeksmõistmist.

3. Tartu Ringkonnakohtu 20. detsembri 2005. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus lähtus I. F. subjektsuse tuvastamisel õigesti KarRS § 26 lg-st 5. Karistusandmete registrist

kustutamise tähtaja katkestab mis tahes uue väärteo või kuriteo toimepanemine. Kuna seadus ei sätesta, et tähtaja katkemise

põhjustab ainult samaliigilise või samalaadse väärteo või kuriteo toimepanemine, siis on alust käsitleda I. F. KarS § 424

näidatud erisubjektina, sest ta pani pärast 8. detsembrit 2003 toime uued väärteod, milline asjaolu katkestas karistusandmete

kustutamise tähtaja. Väärteona on karistatav vaid mootorsõiduki esmakordne juhtimine joobeseisundis, iga järgmine

samasugune tegu, mis on toime pandud enne samasuguse teo eest karistusregistrist karistusandmete kustutamist, on karistatav

kuriteona KarS § 424 järgi.

Ringkonnakohus ei soostunud apellandi seisukohaga, et I. F. tegu ei olnud tahtlik, kuna I. F.-le arusaadavalt polnud tema

tegevus kriminaliseeritud. Vastavalt KarS § 17 lg-le 3 ei välista seaduse mittetundmine tahtlust. Samuti viitas kohus asjaolule,

et I. F.-l on kõrgem haridus ja tal on olnud kokkupuuteid karistusõiguse küsimustega, kuna teda on enne antud süüdistusasja

korduvalt väärtegude eest karistatud.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni I. F. kaitsja vandeadvokaat Andres Past, kes palub ringkonnakohtu

otsuse tühistada ja mõista I. F. KarS § 424 järgi õigeks. Oma taotlust põhistab kassaator järgmiselt.

Ringkonnakohtu lähenemine I. F. karistatuse hindamisel on formaalne ja vastuolus mitmete oluliste õiguspõhimõtetega.

Olukorras, kus isiku varasem karistatus moodustab erilise isikutunnuse, tähendab karistusandmete kustutamise tähtaja

katkemine mis tahes liiki väärteo või kuriteo toimepanemise tõttu seda, et karistus, mis loob erilise isikutunnuse, võib jääda

kehtima määramatuks ajaks. See oleks aga vastuolus õigusriigi põhimõttega, samuti karistamise eesmärgiga. Seadusega erilise

isikutunnuse ajalise kehtivuse piiri sedavõrd ebaselge määratlemine on selgelt ebaproportsionaalne. Tekib olukord, kus eriline

isikutunnus ei tulene mitte KarS §-s 424 nimetatud "samast teost", vaid hoopis muust teost, mille retsidiiv ei ole

kriminaliseeritud.

Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et KarS § 424 kohaldamispraktika on olnud erinevatel aegadel erinev ja enne 2005. a

kevadet lahendati käesoleva asjaga analoogilisi juhtumeid erinevalt. Erinevaid arusaamu KarS § 424 sisust kinnitavad ka

erinevused Karistusseadustiku kommentaaride 2002. a ja 2004. a väljaande vahel.

Isegi kui vaidlustatud kohtuotsuses on seadust õigesti kohaldatud, on seadus ise Põhiseadusega vastuolus.

Lisaks leiab kassaator, et I. F.-l puudus tahtlus kuriteo toimepanemiseks, kuna KarS § 424 on mitmetimõistetav.

5. Kassatsioonivastuses leiab Lõuna Ringkonnaprokuratuuri Tartu I osakonna ringkonnaprokurör Kretel Tamm, et kassatsioon

on põhjendamatu.

Prokurör märgib, et väide, nagu oleks KarS § 424 kohaldamispraktika olnud enne 2005. aastat praegusest erinev, on alusetu,

kuna kassatsioonis pole viidatud ühelegi kohtulahendile, mis kinnitaks KarS § 424 erinevat kohaldamispraktikat. Samuti leiab

prokurör, et I. F. pani kuriteo toime tahtlikult.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kriminaalasjas ei ole vaidlust esiteks selles, et I. F. oli 6. aprillil 2005. a Tartu linnas Vabaduse puiesteel mootorsõidukit

juhtides alkoholijoobeseisundis, teiseks selles, et I. F. tasus talle 8. detsembril 2003. a LS § 7419 järgi mootorsõiduki

joobeseisundis juhtimise eest määratud rahatrahvi 22. märtsil 2004. a ning kolmandaks ka selles, et I. F. karistati 20. oktoobril

2004. a LS § 741 lg 1, § 7417 ja § 7431 järgi ja 20. jaanuaril 2005. a LS § 746 järgi.

Karistusregistri seaduse (KarRS) § 31 sätestab, et karistusregistrisse kantud isiku karistusandmetest lähtutakse isiku karistatuse

ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel ja et Karistusregistri karistusandmed omavad õiguslikku tähendust kuni nende

kustutamiseni sama seaduse §-des 25-28 sätestatud tähtaegadel. Karistusregistri seaduse § 25 lg 1 p 1 kohaselt kustutatakse

karistusandmed registrist ja kantakse üle arhiivi, kui väärteo eest mõistetud või määratud rahatrahvi või aresti täitmisest on

möödunud üks aasta. Samas näeb KarRS § 26 lg 5 ette, et kui isik paneb enne karistusandmete kustutamise tähtaja möödumist

toime uue väärteo või kuriteo, siis tähtaeg katkeb ja tähtaega arvestatakse viimase väärteo või kuriteo eest mõistetud põhi- ja

lisakaristuse ärakandmisest kõigi väärtegude või kuritegude eest.

Osutatud sätetest tulenevalt katkes I. F.-le 8. detsembril 2003. a LS § 7419 järgi määratud ja 22. märtsil 2004. a täidetud

karistuse andmete kustumise tähtaeg viimati 20. jaanuaril 2005. a ja see lõpeb ühe aasta möödumisel 20. oktoobril 2004. a või

20. jaanuaril 2005. a määratud rahatrahvi tasumisest - eeldusel, et I. F. ei ole vahepeal toime pannud uut süütegu. Mõistetavalt

ei saanud toodud asjaoludel I. F.-le 8. detsembril 2003. a LS § 7419 järgi määratud karistuse registrist kustutamise tähtpäev

saabuda enne 20. jaanuari 2006. Järelikult vastas I. F. 6. aprillil 2005 KarS §-s 424 sätestatud erilisele isikutunnusele - tegemist

oli isikuga, keda oli varem karistatud mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis. Sellisele järeldusele on jõudnud ka

maakohus ja ringkonnakohus.

7. Maakohtu ja ringkonnakohtu järelduse vastavust Karistusregistri seadusele möönab sisuliselt ka kassaator, leides samas, et

Karistusregistri seadus ei ole Põhiseadusega kooskõlas.

Kolleegium märgib, et I. F. poolt toime pandud kahe joobeseisundis juhtimise vahele

jääv

ajavahemik

(29. septembrist 2002 kuni 6. aprillini 2005 ehk vähem kui kolm aastat) oli suhteliselt lühike. Samuti olid need väärteod, mis

katkestasid I. F.-le LS § 7419 järgi määratud karistuse andmete registrist kustutamise tähtaja, liiklusalased, viidates seega I. F.

kestvale soovimatusele järgida ohutu liiklemise reegleid. Sellistel asjaoludel ei saa rääkida I. F. KarS § 424 järgi

süüditunnistamisega kaasneva põhiõiguste riive legitiimse eesmärgi puudumisest või ebaproportsionaalsusest.

Kohus saab konkreetse normikontrolli raames hinnata kriminaalõigusnormi Põhiseadusele vastavust vaid menetletava

kriminaalasja asjaolude põhjal (vt ka Riigikohtu üldkogu 14. novembri 2002. a otsus asjas nr 3-1-1-77-02 - RT III 2002, 32,

345, p 23). Eeltoodud põhjustel ei anna käesoleva kriminaalasja asjaolud alust rääkida KarRS §-st 31 ja § 26 lg-st 5 tuleneva

väärteoprejuditsiooni ajalise kehtivuse ulatuse põhiseadusevastasusest, kolleegiumil aga puudub võimalus hinnata nende

normide põhiseaduspärasust abstraktse normikontrolli vormis.

8. Õiguslikult ei ole arvestatav kaitsja seisukoht, et I. F. ei pannud kuritegu toime tahtlikult, kuna tal polnud 6. aprillil 2005. a

joobeseisundis mootorsõidukit juhtides võimalik seaduse pinnalt piisava selgusega mõista, et tema tegu ei ole karistatav mitte

väärteona, vaid kuriteona.

Kolleegium selgitab, et tahtluse välistab üksnes koosseisueksimus (KarS § 17). Koosseisueksimusega on tegemist siis, kui isik

ei tea mingit süüteokoosseisule vastavat faktilist asjaolu ega pea seda isegi mitte võimalikuks (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 20. oktoobri 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-95-05 - RT III 2005, 36, 347, p 8). Käesolevas asjas ei ole I. F.

ega tema kaitsja osutanud kriminaalmenetluse kestel ühelegi KarS §-s 424 sätestatud kuriteokoosseisule vastavale faktilisele

asjaolule, millest I. F. poleks 6. aprillil 2005. a tegu toime pannes teadlik olnud. Samuti pole väidetud, et I. F. kujutas tegu

toime pannes ekslikult ette faktilisi asjaolusid, mis välistanuks tema tahtliku teo õigusvastasuse (KarS § 31 lg 1).

Lisaks koosseisueksimusele ja eksimusele õigusvastasust välistavas asjaolus (eksimused faktilistes asjaoludes) tunneb

Karistusseadustik ka õiguslikku eksimust - eksimust teo keelatuses (KarS § 39), mis vältimatuse korral välistab isiku süü,

välditavuse korral võib aga anda aluse KarS § 60 kohaldamiseks. Karistusseadustiku § 39 lg 1 kohaselt on eksimusega teo

keelatuses ehk keelueksimusega tegemist juhul, kui isik ei saa aru oma teo keelatusest. Keelueksimuse puhul on tegemist

eksimusega mingi keelava õigusnormi sisuks oleva keelu olemasolus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. oktoobri 2005. a

otsus asjas nr 3-1-1-95-05, p 8). Olukorras, kus isik arvab, et tema tegu ei ole karistatav mitte kuriteona, vaid väärteona (nagu

see kaitsja väitel I. F. puhul oli), puudub alus väita, et isik ei saa aru oma teo keelatusest KarS § 39 mõttes. Eksimusele

toimepandava süüteo liigis Karistusseadustik aga õiguslikku tähendust ei anna. Selline eksimus ei välista ei teo

koosseisupärasust (sh tahtlikkust), õigusvastasust ega süülisust. Seega pole I. F. karistusõigusliku vastutuse seisukohalt oluline,

kas ta arvas 6. aprillil 2005. a joobeseisundis mootorsõidukit juhtides, et talle 8. detsembril 2003. a LS § 7419 järgi määratud

väärteokaristus on kustunud või mitte, s.t kas ta pidas toimepandavat tegu väärteoks või kuriteoks.

9. Seaduse ühetaolise kohaldamise tagamiseks meenutab kriminaalkolleegium väljaspool kassatsioonimenetluse piire

Riigikohtu üldkogu seisukohta, et liikluskuriteos süüdimõistetult võib kohus jätta juhtimisõiguse ära võtmata üksnes väga

erandlikel juhtudel (vt Riigikohtu üldkogu 27. juuni 2005. a otsus asjas nr 3-4-1-2-05 - RT III 2005, 24, 248, p 50). Käesolevas

asjas ei ole prokurör I. F. suhtes KarS § 50 lg 1 kohaldamist taotlenud ja maakohus ei ole seda ka omal algatusel teinud. Samas

ei nähtu kohtuotsusest ühtegi erandlikku asjaolu, mis õigustaks I. F.-lt juhtimisõiguse äravõtmata jätmist. Mõistetavalt ei olnud

ringkonnakohtul ega ole ka Riigikohtul alust selles küsimuses maakohtu otsust muuta, kuna otsuse on vaidlustanud üksnes

süüdistatava kaitsja.

10. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu

Ringkonnakohtu 20. detsembri 2005. a otsuse asjas nr 2-1-329/05 muutmata ja I. F. kaitsja kassatsiooni rahuldamata.

Ott Järvesaar

Peeter Vaher

Lea Kivi