3-2-1-29-06 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-29-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 19. aprill 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik

Kohtuasi

K.V hagi Aktsiaseltsi S (endine ärinimi Ü AS) vastu 97 051

krooni 50 sendi saamiseks ja Aktsiaseltsi S hagi K OÜ

(endised ärinimed K OÜ ja osaühing A) vastu 55 000 krooni

saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 24. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas

nr 2-2/979/05 ja 8. novembri 2005. a täiendav otsus samas

tsiviilasjas

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

K.V kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja K.V (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Anto Kasak, kostja Aktsiaselts S (endine ärinimi Ü AS;

registrikood xxxxxxxx), esindaja juhatuse liige I.J ning

kolmandad isikud K OÜ (endised ärinimed K OÜ ja osaühing A;

registrikood xxxxxxxx) ja aktsiaselts S (registrikood xxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

20. märts 2006. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 24. oktoobri 2005. a

otsus ja 8. novembri 2005. a täiendav otsus osas, millega K.V

hagi jäeti rahuldamata ja temalt mõisteti välja kohtukulud.

Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

2. Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada K.V kassatsioonkaebuselt 1. novembril 2005. a

tasutud kautsjon 971 (üheksasada seitsekümmend üks)

krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. K.V (edaspidi hageja) esitas 17. septembril 2003. a Tallinna Linnakohtule hagi Aktsiaseltsi S

(endine ärinimi Ü AS) (edaspidi kostja) vastu, paludes kostjalt välja mõista 97 051 krooni 50 senti.

Hagiavalduse kohaselt ostis kostja 3. jaanuari 2003. a müügilepinguga (edaspidi müügileping) K OÜ-

lt (endised ärinimed K OÜ ja osaühing A) (edaspidi müüja) uue sõiduauto Chrysler Grand Voyager

3,3 V6 LX (edaspidi auto) ja liisis selle samal päeval liisingulepingu (kapitalirendilepingu) (edaspidi

liisinguleping) alusel hagejale. 8. jaanuaril 2003. a anti auto hagejale üle. Üleandmise-vastuvõtmise

akti kohaselt oli auto täielikult kompleksne, kasutuskõlblik ja müügilepingu tingimustele vastav.

Pärast auto valduse saamist ja selle mõningast kasutamist selgus, et auto ei vastanud

lepingutingimustele, kuna see oli avariiline. Müüja keeldus autot lepingutingimustele vastava uue

autoga asendamast ja pakkus hagejale odavamat autot, millega hageja ei nõustunud. 7. aprillil 2003. a

esitas hageja kostjale kui auto ostjale teate müügilepingu rikkumise ja sellest lepingust taganemise

soovi kohta. 22. aprillil 2003. a taganes kostja müügilepingust. 4. juunil 2003. a tagastas hageja auto

müüjale. Hageja leiab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab kostja kui liisinguandja tagastama

hagejale viimase tasutud liisingumaksed (kokku 97 051 krooni 50 senti) ja palus selle summa kostjalt

välja mõista.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata.

Kostja arvates ei ole hageja saatnud kostjale nõuetekohast liisingulepingu lõpetamisavaldust, mistõttu

ei ole põhjust käsitleda hageja väiteid tagasitäitmise kohta. Hagejal on tulenevalt liisingulepingust ja

võlaõigusseaduse (VÕS) sätetest nõue mitte kostja kui liisinguandja, vaid auto müüja vastu. Kostja ei

vastuta liisingueseme lepingutingimustele mittevastavuse eest. Hagiavalduses toodud alustel ei ole

hagejal õigust liisingulepingut ennetähtaegselt lõpetada. Liisingulepingust taganemise võimalused

(lepingu p 1.18.1 ja VÕS § 409 järgi) on hageja mööda lasknud. Hagejal oli VÕS §-de 366 ja 367

kohaselt küll õigus liisinguleping üles öelda, kuid mitte hageja soovitud viisil ja tagajärgedega.

Nendest sätetest lähtuvalt tuleb liisingulepingu ülesütlemisel hüvitada kostjale kõik kulud, mida ta

seoses liisinguesemega kandis. Kostjale teadaolevalt pakkus müüja hagejale samaväärset autot.

Hageja keeldumine selle auto vastuvõtmisest ei ole põhjendatud ega kooskõlas hea usu ja

mõistlikkuse põhimõttega.

3. 19. märtsi ja 5. novembri 2004. a määrustega kaasas linnakohus menetlusse iseseisva nõudeta

kolmandate isikutena kostja poolel müüja ja viimasele auto müünud aktsiaseltsi S (edaspidi AS S).

4. Kolmandad isikud leidsid, et hagi on põhjendamatu ja palusid jätta see rahuldamata.

Müüja leidis, et kostja taganemine müügilepingust on põhjendamatu. Hageja kinnitas auto

üleandmise-vastuvõtmise aktis, et auto vastab müügilepingu tingimustele. Kuivõrd hageja kasutas

liisingulepingu alusel autot kuni puuduste avaldumiseni enam kui kaks kuud, on tõendamata, et auto

oli enne müügilepingu sõlmimist avariiline. Hageja ei tõendanud müüja kohustuste rikkumist. Kui ka

lepingut oleks rikutud, ei oleks rikkumine oluline VÕS § 116 lg 2 mõttes, mis on lepingust

taganemise eelduseks. Lisaks keeldus hageja samaväärse auto vastuvõtmisest, mille erinevuseks oli

üksnes laadimiskõrguse reguleerimise puudumine. Hagejal ei olnud tegelikult tahet autot omandada.

Hageja avaldas internetiportaalis juba 29. jaanuaril 2003. a kaheks nädalaks auto müügi kuulutuse.

Samuti rikkus hageja enne auto väidetavast avariilisusest teatamist liisingulepingu maksegraafikus

maksetähtpäevaks (5. märtsiks 2003. a) ettenähtud liisingumaksete tasumise kohustust.

AS S leidis, et hageja väide, et auto oli enne müügilepingu sõlmimist avariiline, on paljasõnaline.

Juhul kui ka müüja on müügilepingu tingimusi rikkunud, on hageja käitunud pahauskselt ning ei ole

kasutanud seaduses lubatud õiguskaitsevahendit. Tegemist ei võinud olla niivõrd olulise rikkumisega,

mille puhul oleks saanud lepingust taganeda.

5. Kostja esitas 11. jaanuaril 2005. a hagi müüja vastu 55 000 krooni (avalduses nimetatud ka 60 000

krooni) saamiseks.

Kostja tugines hagi esitades tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 82. Hagiavalduse kohaselt

taganes kostja müügilepingust ning hageja tagastas auto müüjale. Kostja on kogu auto müügihinnast

520 000 krooni tagasi saanud 465 000 krooni ning seega peaks müüja tagastama veel 55 000 krooni.

Kui kohus rahuldab hageja nõude kostja vastu, on kostjal õigus nõuda nimetatud summa välja

müüjalt.

6. 21. jaanuari 2005. a määrusega andis linnakohus kostjale 2. veebruarini 2005. a aega

hagiavalduselt riigilõivu 4000 krooni tasumiseks koos hoiatusega, et kohtu nõudmise täitmata

jätmisel keeldub kohus avaldust menetlusse võtmast ja tagastab selle.

7. Tallinna Linnakohus rahuldas 4. aprilli 2005. a otsusega hageja hagi ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 97 051 krooni 50 senti. Kohus rahuldas ka kostja hagi müüja vastu ja mõistis viimaselt

kostja kasuks välja 55 000 krooni. Lisaks mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja riigilõivu 6000

krooni ja õigusabikulud 4852 krooni 55 senti ning müüjalt riigilõivu 3750 krooni riigi kasuks.

Kohus tuvastas, et 3. jaanuaril 2003. a sõlmisid kostja ja müüja auto müügilepingu ning hageja ja

kostja liisingulepingu ning 8. jaanuaril 2003. a võttis hageja auto müüjalt vastu. 24. märtsil 2003. a

avastas hageja, et auto on avariiline, ja kirjutas selle kohta avalduse. 7. aprillil 2003. a esitas hageja

kostjale avalduse, milles palus kostjal müügilepingust taganeda ja ühtlasi peatada tema kohustus

tasuda liisingumakseid. 7. aprillil 2003. a tegi müüja hagejale pakkumise asendada müüdud auto teise

sama marki autoga, mille erinevuseks oleks olnud üksnes sellel laadimiskõrguse reguleerimise

puudumine. 22. aprillil 2003. a esitas kostja müüjale müügilepingust taganemise avalduse. Oma

6. mai 2003. a vastuses sellele avaldusele teatas müüja, et ei nõustu lepingu tagasitäitmisega, kuna

väide auto avariilisuse kohta enne müügilepingu sõlmimist ei ole tõendatud. 13. mail 2003. a teavitas

müüja kostjat, et hageja keeldus samaväärse asendusauto vastuvõtmisest. 4. juunil 2003. a tagastas

hageja auto müüjale. Müüja tagastas kostjale auto 520 000 krooni suurusest müügihinnast 465 000

krooni. Tagastamata on 55 000 krooni. Tõendatud on, et auto oli enne ostmist avariiline. Kostja ja

kolmandad isikud ei esitanud tõendeid selle kohta, et hageja või keegi muu tegi autoga avarii ajal, mil

auto oli hageja kasutuses. Hageja sõitis autoga selle tema valduses olnud aja jooksul läbi 7000 km.

Lepingust taganemise tõttu tasutud liisingumaksete tagastamise nõue on põhjendatud. Uue ja

puudusteta auto asemel avariilise auto müümine on müügitingimuste oluline rikkumine vaatamata

sellele, et auto müüdi soodsama hinnaga. Autol olid olulised varjatud puudused ning lepingust

taganemine oli põhjendatud. Kostja aktsepteeris lepingust taganemist, teavitas sellest hagejat ning sai

müüjalt suurema osa rahast tagasi. Paljasõnaline on kostja väide, et hageja hilines liisingumaksete

tasumisega 2003. a märtsis maksejõuetuse tõttu.

Kostja hagi müüja vastu 55 000 krooni saamiseks on põhjendatud VÕS § 189 lg 1 ja TsMS § 82

alusel ning tuleb rahuldada.

8. Linnakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse nii kostja kui ka kolmandad isikud.

Kostja palus linnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kolmandad

isikud palusid linnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja kostja

hagi müüja vastu läbi vaatamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

9. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 24. oktoobri 2005. a otsusega linnakohtu otsuse ja jättis hageja

hagi kostja vastu rahuldamata ning kostja hagi müüja vastu läbi vaatamata.

Ringkonnakohtu arvates ei anna hageja esiletoodud ja linnakohtu tuvastatud asjaolud alust hagi

rahuldamiseks. Hageja ei ole kostjale teinud VÕS § 195 lg 1 kohast avaldust liisingulepingu

ülesütlemiseks. Seega ei ole hageja liisingulepingut üles öelnud ja pooltevahelised lepingulised

suhted ei ole lõppenud. Seetõttu ei ole hagejal alust nõuda liisingulepingu täitmiseks kostjale tehtud

maksete tagastamist.

Ka juhul, kui hageja ütles liisingulepingu üles, ei oleks tal õigust nõuda kostjalt lepingu

ülesütlemiseni tasutud liisingumaksete tagastamist. Kuivõrd liisinguvõtja peab VÕS § 367 lg 1 järgi

hüvitama liisinguandjale liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud, ei ole

liisinguvõtjal õigust liisinguandjalt osa nimetatud kuludest tagasi nõuda. Liisinguandja on olnud

krediteerija rollis ega pea VÕS § 362 lg-st 3 ning §-st 365 tulenevalt reeglina kandma ostetud eseme

ebakvaliteetsuse riski. Hagi lahendamiseks ei ole tähtsust müügilepingust taganemise asjaoludel, sh

sellel, kas müügilepingu esemeks olnud autol oli puudusi. Hageja tugineb ekslikult VÕS § 196 lg-

le 4. See säte ei käi vaidlusaluse olukorra kohta, sest hageja oli autot kasutanud, mistõttu on

asjakohatu tema väide, nagu ta oleks juba täidetud kohustuse vastu huvi kaotanud. Ainuüksi sellest

tulenevalt, et hageja ei soovi tasuda auto kasutamise eest, ei saa järeldada tema huvipuudust juba

täidetud kohustuse vastu osundatud sätte mõttes.

Linnakohus rikkus müüja vastu esitatud kostja hagi kohta sisulise otsuse tegemisel menetlusõiguse

norme (TsMS § 67, § 164 lg 1 p 1 ja 2, § 166 lg-d 1 ja 2 ning TsMS 25. ptk sätteid). Linnakohus ei

edastanud müüjale tema vastu esitatud hagiavaldust ega ole nõudnud sellele vastust. Linnakohtu

17. märtsi 2005. a istungi protokollist nähtub, et kohus arutas üksnes hageja hagi. Seega on

linnakohtu otsus kostja hagi osas ebaõige ja tuleb tühistada. Kuna põhihagi tuleb jätta rahuldamata

ning kostja oli hagi müüja vastu esitanud üksnes puhuks, kui kostja enda vastu esitatud põhihagi

rahuldatakse, tuleb kostja hagi kolmanda isiku vastu jätta läbi vaatamata.

10. 8. novembril 2005. a tegi ringkonnakohus kostja taotlusel täiendava otsuse, millega mõistis

hagejalt kostja kasuks välja kohtukuluna 6000 krooni apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu katteks.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

11. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu 24. oktoobri 2005. a otsuse täies ulatuses

tühistada ja teha uue otsuse, millega tema hagi rahuldada.

Hageja arvates leidis ringkonnakohus ebaõigesti, et hageja ei ole liisingulepingut üles öelnud. Hageja

esitas 7. aprillil 2003. a kostjale teate müügilepingu rikkumise fakti ning lepingust taganemise soovi

kohta, mille tagajärjel kostja taganes müügilepingust. Vaidlusaluses asjas on müügileping ja

krediidileping omavahel seotud ning neid käsitatakse VÕS § 414 lg 1 järgi majanduslikult ühtsena.

Hageja sooviavaldust taganeda müügilepingust tuleb vaadelda kui sooviavaldust lõpetada kõik

pooltevahelised õigussuhted, sh üles öelda krediidileping, mis tegi võimalikuks auto omandamise.

Lisaks eelnevale viitab liisingulepingu lõpetamisele ka poolte käitumine. Hageja ei ole pärast

lepingust taganemist seda täitnud ning kostja ei ole ka selle täitmist nõudnud. Seega loevad pooled

lepingu faktiliselt lõpetatuks.

Samuti leidis ringkonnakohus ebaõigesti, et ka juhul, kui hageja on liisingulepingu üles öelnud, ei ole

tal õigust kostjalt nõuda lepingu ülesütlemiseni tasutud liisingumaksete tagastamist. Lepingu

ülesütlemisel tuleb lepingu alusel saadu tagastada VÕS § 196 lg 4 järgi. Hageja tegi makseid auto

omandamise eesmärgil. Müügilepingust taganemisel ning selle tagasitäitmisel kaotas hageja

võimaluse auto omandada, mistõttu kaotas hageja ka huvi juba täidetud kohustuse vastu. Lepingu

alusel saadu tagastamise eesmärgiks on panna pooled olukorda, nagu sõlmitud lepingut ei olekski

olnud. Seega annavad pooled üle lepingu alusel saadu ning ringkonnakohus käsitas hageja tehtud

liisingumakseid ebaõigesti tema kuluna VÕS § 367 lg 1 mõttes. Viidatud sätte kohaldamine

käesolevas vaidluses ning tehtud liisingumaksete lugemine hageja kuluks on vastuolus ka hea usu

põhimõttega. See säte kahjustab liisinguvõtja huve ja on ilmselt ebaõiglane.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 227 lg-t 1 ja § 330 lg-t 4, kui asus linnakohtust erinevale

seisukohale, kuid jättis selle põhjendamata. Samuti ei põhjendanud ringkonnakohus, miks ta ei

arvestanud hageja hagiavalduses toodud seisukohtadega.

12. Vastuses kassatsioonkaebusele palus kostja jätta kaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus

muutmata. Kostja leidis, et ringkonnakohus kohaldas asja lahendamisel õigesti materiaalõiguse

norme ega rikkunud menetlusõiguse norme.

13. Kolmandad isikud ei ole kassatsioonkaebuse kohta seisukohta avaldanud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu 24. oktoobri 2005. a otsus ja 8. novembri 2005. a täiendav

otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel osaliselt tühistada materiaalõiguse normide väära

tõlgendamise tõttu ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

15. Ringkonnakohus on käesolevas asjas teinud kaks otsust. Kassatsioonkaebuse esitas hageja

selgesõnaliselt üksnes ringkonnakohtu 24. oktoobri 2005. a otsuse peale. Kolleegiumi arvates on

kaebus esitatud siiski ka 8. novembri 2005. a täiendava otsuse peale hagejalt kostja kasuks riigilõivu

väljamõistmise kohta. Seda kinnitab enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 238 lg 4, mille järgi

on täiendav otsus selle kohtuotsuse osa, mille täiendamiseks ta on tehtud (samasugune on sisult ka

kehtiv TsMS § 448 lg 5). Vastasel juhul võiks kassatsioonkaebuse rahuldamisel tekkida olukord, kus

asi ise tuleks uuesti läbi vaadata, kuid kohtukulude jaotus sellest ei sõltuks. Kohtukulude jaotuse

määramine on aga asja lahendamisega kaasnev kohtu kohustus. Eelnevat kinnitab ka hageja

kassatsioonkaebuses väljendatud soov tühistada 24. oktoobri 2005. a otsus täies ulatuses.

Kolleegiumi arvates ei saa eeldada hageja tahet jätta vaidlustamata otsus kohtukulude jaotamise osas.

16. Kolleegiumi arvates tuleb kaebus jätta rahuldamata ning ringkonnakohtu 24. oktoobri 2005. a

otsus muutmata osas, milles jäeti läbi vaatamata kostja hagi müüja vastu. Selle hagi lahendamine ei

mõjuta hageja õigusi, samuti ei selgu kassatsioonkaebusest otsuse kostja hagi läbivaatamata jätmise

osas vaidlustamise motiivid. Kostja ei ole tema hagi läbivaatamata jätmise peale kaevanud.

Kolleegium märgib lisaks, et nõustub ringkonnakohtu põhjendustega hagi läbivaatamata jätmise

kohta. Kostja võimalik nõue müüja vastu ei ole seega enam menetluse esemeks.

17. Hageja nõue kostja vastu on suunatud liisingulepingu alusel kostjale tasutud 97 051 krooni 50

sendi tagastamisele. Hageja arvates on tal õigus see raha tagasi saada, kuna liisinguleping on

ennetähtaegselt lõppenud ja ta on minetanud võimaluse liisingulepingu järgi autot omandada.

18. Kohtud on tuvastanud järgmised olulised asjaolud:

3. jaanuaril 2003. a sõlmisid kostja ja müüja müügilepingu auto ostmiseks (auto ostuhind oli 520 000

krooni) ning hageja ja kostja liisingulepingu auto liisimiseks hagejale;

8. jaanuaril 2003. a anti auto hagejale üle;

24. märtsil 2003. a esitas hageja müüjale avalduse selle kohta, et ta on saanud uue auto asemel

avariilise auto;

7. aprillil 2003. a tegi müüja hagejale pakkumise asendada auto teise sama marki autoga ning hageja

esitas kostjale avalduse, milles palus kostjal taganeda müügilepingust;

22. aprillil 2003. a edastas kostja müüjale müügilepingust taganemise avalduse;

6. mail 2003. a teatas müüja kostjale, et ei nõustu lepingu tagasitäitmisega;

13. mail 2003. a teatas müüja kostjale, et hageja keeldus asendusauto vastuvõtmisest;

4. juunil 2003. a tagastas hageja auto müüjale;

müüja on kostjale tagastanud müügilepingu alusel saadud 520 000 kroonist 465 000 krooni;

hageja ega kostja ei ole teinud selgesõnalist avaldust liisingulepingu ülesütlemiseks.

Pooled ei vaidle, et hageja on kostjale liisingumaksetena tasunud kokku 97 051 krooni 50 senti.

19. Ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata esmajoones põhjusel, et tõendatud ei ole liisingulepingu

ülesütlemine ning isegi kui leping oleks üles öeldud, ei oleks kostjal VÕS § 367 lg 1 järgi õigus

nõuda tasutud liisingumaksete tagastamist.

20. Kolleegiumi arvates ei ole ringkonnakohus liisingulepingu lõppemise küsimuse hindamisel

arvestanud piisavalt võlaõigusseaduse ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) sätetega.

Liisingulepingu kui kestvuslepingu ülesütlemisele kohaldub üldiselt VÕS § 195 ning

ülesütlemisavalduse tegemisele ei ole erisätteid ka liisingulepingut reguleerivates VÕS §-des 361-

367. Ülesütlemine on kujundusõigus, mis on teostatav ühepoolse tahteavaldusega, kui ülesütlemise

materiaalsed eeldused on täidetud. Kuna ülesütlemine on vastuvõtmist vajav tahteavaldus,

kohalduvad tsiviilseadustiku üldosa seaduse üldised nõuded tahteavaldustele (TsÜS § 67 jj) (vt nt

Riigikohtu 20. detsembri 2004. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-146-04 (RT III 2005, 2, 16) p-i 19 ja

23. veebruari 2006. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-3-06 (RT III 2006, 8, 74) p-i 12). Võlaõigusseaduse

§ 195 lg-s 1 ei ole ülesütlemisavaldusele ette nähtud vorminõuet, s.t võimalik on seega ka nt

järelduslik ülesütlemine TsÜS § 68 lg 3 järgi kaudse tahteavaldusena. Tuvastatud ei ole poolte

kokkulepet lepingu ülesütlemiseks üksnes mingis kindlas vormis.

Ringkonnakohus on jätnud hindamata asjas esitatud ja tuvastatud asjaolud, millest võib järeldada

hageja tahet liisinguleping üles öelda kaudse tahteavaldusega, mh hageja avaldus kostjale

müügilepingust taganemiseks, kostja taganemisavaldus müügilepingust, auto tagastamine müüjale,

ostuhinna põhiosas tagastamine kostjale, liisingulepingujärgsete maksete tegemise lõpetamine

kostjale ja kostja poolt nende edasine nõudmata jätmine. Asja uuel läbivaatamisel tuleb hinnata, kas

need asjaolud kogumis võimaldavad järeldada, et hageja on liisingulepingu üles öelnud või leping on

muul põhjusel lõppenud. Samuti võib kostja tuginemine asjaolule, et liisinguleping ei ole lõppenud,

kui ta ise on tegelikult oma käitumisega seda aktsepteerinud, olla vastuolus hea usu põhimõttega ja

seega lubamatu. Kolleegiumi arvates võimaldavad lepingu lõpetamise tahet järeldada asjaolud, mis

kinnitavad poolte tahet lepingu täitmist enam mitte jätkata, nagu ka lepingu tagasitäitmine.

21. Lisaks üleütlemise formaalsetele tingimustele peavad lepingu lõppemiseks olema täidetud ka

ülesütlemise materiaalsed eeldused. Seda tuleb asja uuel läbivaatamisel samuti kontrollida juhul, kui

ülesütlemise saab lugeda formaalselt toimunuks (vt käesoleva otsuse p 20).

Kolleegiumi arvates võib nii hagejal kui ka kostjal olla tuvastatud asjaoludel lepingu ülesütlemiseks

alus VÕS § 366 järgi. Kuigi nimetatud sättes räägitakse sõnaselgelt juhtumist, kui müügilepingust

taganeb liisinguandja asemel liisinguvõtja, on see kolleegiumi arvates kohaldatav ka juhul, kui

lepingust taganeb liisinguandja ise. Selle sätte järgi tuleb ülesütlemise (ja seega liisingulepingu

lõppemise) eeldusena tuvastada müügilepingust taganemise kehtivus. Ringkonnakohus leidis

ekslikult, et taganemise asjaolud ega auto võimalikud puudused ei oma vaidluse lahendamisel

tähendust. Asja uuel läbivaatamisel tuleb hinnata taganemise kehtivust ja seega ülesütlemise eelduse

olemasolu. Sõltumata taganemise kehtivusest, saab ülesütlemise kehtivus kõne alla tulla ka nt § 196

järgi muul mõjuval põhjusel.

22. Kolleegium nõustub hagejaga, et liisinguleping hagejaga on VÕS § 401 lg 2 ja § 402 järgi

hinnatav tarbijakrediidilepinguna ja müügilepinguga seotud lepinguna VÕS § 414 lg 1 tähenduses.

Kohaldatav ei ole aga VÕS § 414 lg 2, mis võimaldab tarbija taganemise korral

tarbijakrediidilepingust VÕS § 409 järgi taganeda ka müügilepingust. Praegusel juhul on kostja

(mitte hageja) teinud avalduse, taganemaks müüjaga sõlmitud müügilepingust lepingutingimustele

mittevastava auto üleandmise tõttu. Siiski võib hageja käitumine olla hinnatav VÕS § 414 lg 3 järgi

krediidi tagasimaksmisest keeldumisena, mis samuti võib kinnitada liisingulepingu järelduslikku

ülesütlemist.

23. Kui kohus asja uuel läbivaatamisel leiab, et liisinguleping on üles öeldud või muul põhjusel

lõppenud, tuleb uuesti hinnata ka hageja nõuet tasutud liisingumaksete tagastamiseks. Kolleegium ei

nõustu hagejaga, et asjas tuleks kohaldada VÕS § 196 lg-t 4 ning hea usu põhimõttele tuginedes

tuleks jätta kohaldamata VÕS § 367 lg 1. Kolleegiumi arvates on liisingulepingu lõppemise

tagajärgede kohta seaduses erinorm (VÕS § 367), mistõttu üldregulatsiooni kohaldamine oleks

põhjendamatu. Ka ei ole VÕS § 367 sisu selline, mis õigustaks selle kohaldamata jätmist VÕS § 6

lg 2 alusel.

24. Ringkonnakohus ei ole aga VÕS § 367 õigesti sisustanud. Nimetatud sättes on arvestatud mõlema

liisingulepingu poole huvisid ning selle rakendamise vältimatuks tulemuseks ei ole see, et

liisinguvõtja ei saa nõuda tasutud liisingumaksete tagastamist. Kuigi ringkonnakohus käsitles

põhimõtteliselt õigesti VÕS § 367 lg-s 1 sisalduvat liisinguvõtja kohustust hüvitada liisinguandjale

liisinguesemega seotud kulud, jättis ta arvestamata sama paragrahvi teistest lõigetest tulenevad

reeglid.

Lähtudes liisingulepingu kui krediteerimislepingu olemusest, tuleb ka liisingulepingu ennetähtaegse

ülesütlemise korral hüvitada liisinguandjale kui krediteerijale krediteerimiseks tehtud kulutused VÕS

§ 367 lg 1 järgi. Sellisteks kulutusteks on VÕS § 367 lg 1 järgi esmajoones liisingueseme ostuhind ja

ostuhinna finantseerimise kulud. Liisinguvõtja poolt hüvitatava summa kindlaksmääramisel saab

VÕS § 367 lg 2 järgi lähtuda veel tasumata liisingumaksetest, millest tuleb maha arvestada intress ja

muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamise kulutustega. Seega peaks liisinguvõtja

pärast liisingulepingu ennetähtaegset ülesütlemist üldjuhul veel tasuma võlgnetavad liisingumaksed

miinus intress ja kulud, mis ei ole seotud liisingueseme omandamisega (nt kindlustuskulud). Intressi

kui tasu krediidi kasutamise eest tuleb tasuda üksnes aja eest, millal krediiti reaalselt kasutati, s.t

liisinguandjal ei ole liisingulepingu ennetähtaegse lõpetamise korral õigust kogu lepingu järgi

loodetud intressitulule. Lisaks peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud

lisakulud. Eriregulatsioon tuleneb VÕS § 367 lg 3 järgi juhuks, kui liisinguese jääb pärast

ülesütlemist liisinguandjale. Sel juhtumil tuleb tasumata liisingumaksetest maha arvestada ka

liisingueseme tagastamisaegne väärtus ehk nn jääkväärtus. Hindamaks hageja võimalusi tasutud

liisingumaksete tagasisaamiseks, tuleb asja uuel läbivaatamisel esmalt selgeks teha, mida oleks

hageja pidanud § 367 järgi kostjale tasuma.

25. Hageja nõude lahendamisel tuleb hinnata muu hulgas müüja poolt kostjale tasutud 465 000 krooni

tähendust ja seega müügilepingust taganemise tagajärgi liisingulepingu tagasitäitmisel.

Võlaõigusseaduse §-de 365-367 sisuks on mh riskide jaotamine liisinguandja ja liisinguvõtja vahel

tulenevalt liisingueseme mittevastavusest müügilepingu tingimustele või muust müüjapoolsest

lepingurikkumisest. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et liisinguandja on krediteerija rollis ega

pea üldjuhul kandma liisinguga ostetud eseme ebakvaliteetsuse riski. Seda kinnitab juba

liisingulepingu kui eri tüüpi lepingu eriregulatsioon võlaõigusseaduses. Lisaks kinnitab seda nt VÕS

§ 401 lg 2, mille järgi on liisinguleping ühtlasi krediidilepinguks. Sätete mõtteks on tagada

liisinguandjale ja liisinguvõtjale võimalikult sarnane olukord sellega, kui liisinguandja oleks toiminud

üksnes laenuandjana ja auto oleks ostetud laenuga, st müügileping oleks sõlmitud otse müüja ja

laenusaaja vahel ning auto panditud laenu tagamiseks. Liisinguandja ei vali ostetavat eset ning tal

puudub sellega seoses muu õiguslik huvi kui üksnes tagatishuvi krediidi tasumiseks. Poolte suhted

muudab laenuga võrreldes komplitseerituks asjaolu, et liisinguandja on ostjaks ja saab liisingueseme

omanikuks. Liisinguvõtja huvide tasakaalustamiseks näeb seadus erandina ette võimaluse, et

liisinguvõtja saab otse oma nimel esitada müügilepingust (primaarselt liisinguandjale kuuluvaid)

nõudeid müüja vastu esmajoones tulenevalt müügieseme puudustest (vt nt ka Riigikohtu 13. mai

2004. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-60-04 (RT III 2004, 14, 180) p-e 25-27). Sama kinnitavad nt

liisingulepingu p-d 4.5 ja 4.12. Liisingueseme müüja vastutus ei peaks seetõttu olema oluliselt erinev

sõltuvalt sellest, kas müüja ostab eseme oma nimel või kui see ostetakse liisingulepingu vahendusel.

26. Erinevalt juhtudest, kui liisinguvõtja nõuab müüjalt VÕS § 365 lg 1 järgi nt puudustega eseme

ümbervahetamist või parandamist, mõjutab müügilepingust taganemine otseselt ka liisinguandja

huvisid, kuna selle tulemusena peaks ta tagasi andma müügieseme omandi ning müügilepingust

taganemine on § 366 järgi aluseks ka liisingulepingu ülesütlemisele. Seetõttu ongi VÕS § 365 lg 2

järgi liisinguvõtjale ette nähtud võimalus müügilepingust taganeda üksnes liisinguandja nõusolekul.

See ei välista aga seda, et liisinguandja taganeb ise müügilepingust, st taganemisõigus kuulub

liisinguandjale ja liisinguvõtjale mõlemale eraldi, kuid liisinguvõtjal on taganemiseks vaja

liisinguandja nõusolekut. Nõusoleku andmiseks võib liisinguandja vähemalt tarbijakrediidilepingust

liisingulepingu puhul olla kohustatud nt VÕS § 414 lg 3 järgi, mis võimaldab tarbijast liisinguvõtjal

liisingumaksete tegemisest keelduda, kui müüja rikub müügilepingut. Nimetatud säte ei anna tarbijale

siiski õigust nõuda juba tasutud krediidimaksete tagastamist. Tagasitäitmisel kohalduvad

liisingulepingu erisätted ka tarbijakrediidilepingust liisingulepingu puhul.

27. Taganemisega muutub müügilepingujärgne võlasuhe tagasitäitmise võlasuhteks (vt VÕS § 189

lg 1 ja Riigikohtu 1. detsembri 2005. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-129-05 (RT III 2005, 43, 426) p-

i 17), st müügilepingu pooled peavad saadu vastastikku välja andma või hüvitama. Kolleegiumi

arvates kuulub tagastusnõue müüja suhtes mõlemale liisingulepingu poolele solidaarselt, s.t tegemist

on solidaarvõlausaldajatega VÕS § 73 tähenduses. Liisinguandja ja -võtja omavahelises suhtes on

tagastusnõue liisinguandjal aga üksnes tagatisena, sarnaselt kindlustushüvitise nõudega. Selline

käsitlus vastab liisingulepingu kui krediidilepingu olemusele. Liisingulepingu ülesütlemisest

tulenevad tagasitäitmisnõuded saab liisinguandja esitada esmajoones liisinguvõtja vastu § 367 järgi.

Taganemisest tuleneva raha tagastamisnõude saab ta suhtes liisinguvõtjaga esitada müüja vastu

üksnes osas, milles liisinguvõtja ei ole täinud § 367 järgset hüvituskohustust. Muus osas kuulub

taganemisest tulenev tagasitäitmisnõue liisinguandja ja liisinguvõtja vahelises suhtes liisinguvõtjale.

Seega saab hageja müügilepingust taganemise kehtivuse korral nõuda müüjalt tagastamata osas

müügihinna (ja VÕS § 189 lg 1 kolmanda lause järgi ka intressi) tagastamist VÕS § 189 lg 1 alusel,

arvestades nõudest maha auto kasutamisest saadud kasutuseelised (nt autoga sõidetud kilometraaþ)

(VÕS § 189 lg 2 p 1). Tavalisest kasutamisest tingitud väärtuse vähenemist VÕS § 189 lg 4 järgi

tagasitäitmisel ei arvestata. Kui müüja on tasunud kostjale rohkem, kui kostjal oleks õigus saada koos

tasutud liisingumaksetega liisingulepingu ülesütlemise järgselt § 367 alusel (s.t rohkem kui

tagastusnõudest saadu tagatisena katab kostja nõuet hageja vastu), on hagejal õigus nõuda kostjalt

enamsaadu väljaandmist nt VÕS § 75 lg 1 järgi. Sama kinnitab liisingulepingu p 12.2.2.

28. Eelneva põhjal tuleb asja uuel läbivaatamisel, kui lepingu saab lugeda lõppenuks, selgeks teha,

milline on kostja võimalik õigus saada liisinguvõtjalt kulutuste hüvitamist VÕS § 367 järgi,

arvestades seda, et ta on mh saanud vaidlustamata asjaolude järgi liisingumaksetena hagejalt 97 051

krooni 50 senti ja müüjalt taganemise tõttu 465 000 krooni, kokku seega 562 051 krooni 50 senti.

Auto hinnaks oli 520 000 krooni, st kostja on saanud ostuhinnast rohkem 42 051 krooni 50 senti.

Kolleegiumi arvates on kostja tõendada, et tal on õigus ka see raha § 367 järgi endale jätta. Kui kostja

seda tõendada ei suuda, tuleb see raha kui enamsaadu temalt välja mõista. Liisinguandja ei või

liisingulepingu ülesütlemise abil rikastuda. Lisaks saab hageja esitada auto puudusest tingitud

võimaliku nõude müüja vastu esmajoones üleantu tagastamiseks, aga ka kahju hüvitamiseks, mh

liisingulepingu ennetähtaegsest lõpetamisest tingitud täiendavate kulude hüvitamiseks. Kostja vastu

saab hageja esitada kahju hüvitamise nõude aga nt juhul, kui kostja tegevuse tulemusena on hagejal

muutunud võimatuks müügilepingujärgsete nõuete esitamine müüja vastu. Omavahelises suhtes

müüjaga peab liisinguandja toimima liisinguvõtja huve silmas pidades.

29. Kuna ringkonnakohtu otsused tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse normide ebaõige

tõlgendamise ja kohaldamise tõttu, ei pea kolleegium vajalikuks vastata hageja kassatsioonkaebuse

väidetele menetlusõiguse normide rikkumise kohta ringkonnakohtu poolt.

30. Lisaks märgib kolleegium, et arusaamatuks jääb AS-i S kaasamine menetlusse kolmanda isikuna,

kuna esitatud asjaolude järgi ei saa olla tema vastu nõudeid ei hagejal ega kostjal. Asjaolu, et vaidlus

võib mõjutada tema suhteid müüjaga, ei saa olla kaasamise aluseks, st kolmandat isikut ei saa kaasata

menetlusse sisuliselt menetlusse kaasatud teise kolmanda isiku poolel. Asja uuel läbivaatamisel tuleb

kaaluda AS-i S menetlusest eemaldamist TsMS § 216 lg 5 alusel.

31. Poolte kohtukulude jaotus ja võimalik hüvitamine lahendatakse asja uuel läbivaatamisel.

Ants Kull, Villu Kõve, Jaak Luik