3-2-1-24-06 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-24-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 19. aprill 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Ants Kull ja Villu Kõve

Kohtuasi

E OÜ hagi C AS-i (endine ärinimi Aktsiaselts E) vastu

tehingu tühisuse tunnustamiseks, renditud vara tagastamiseks

ja 273 644 krooni saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 27. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas

nr 2-2/1486/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

C AS-i kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja E OÜ (registrikood xxxxxxxx) ja tema esindajad

vandeadvokaadid Tõnis Tamme ja Risto Käbi. Kostja C AS

(registrikood xxxxxxxx) ja tema esindaja vandeadvokaat Aivar

Raudsik.

Asja läbivaatamise kuupäev

20. märts 2006. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 27. oktoobri 2005. a

otsus osas, millega rahuldati E OÜ nõue C AS-i vastu

renditud vara ja 273 644 krooni saamiseks, ning kohtukulude

väljamõistmise osas.

2. Saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

3. Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

4. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Tagastada OÜ-le Advokaadibüroo Alas & Raudsik

24. novembril 2005. a C AS-i kassatsioonkaebuselt tasutud

kautsjon 9399 (üheksa tuhat kolmsada üheksakümmend

üheksa) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. E OÜ esitas Tallinna Linnakohtule hagi kostja õiguseellase aktsiaseltsi E (aktsiaseltsiga E

ühendatud äriühing) vastu, milles palus viimaselt välja mõista pooltevahelise rendilepingu alusel

kasutatava vara ja kahjuhüvitise 273 644 krooni 34 senti renditud vara tagastamata jätmise eest.

Samuti palus hageja tuvastada poolte vahel rendilepinguga samal ajal sõlmitud renditud vara

ostuõigust käsitleva kokkuleppe tühisus.

Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt kasutas kostja õiguseellane 25. septembril 2002. a sõlmitud

rendilepingu alusel hagejale kuuluvat telkladu PLETTAC-RÖDER (edaspidi telk). Renditud vara

maksumus on lepingu järgi 687 043 krooni. Rendilepingu tähtaeg lõppes 25. veebruaril 2004. a ja

lepingu kohaselt tuleb kostjal renditud vara tagastada. Kostjal ei ole õigust renditud vara hagejalt

välja osta. Rendilepingu üldtingimuste p 2.4 kohaselt oli rentnikul õigus telk välja osta juhul, kui ta

on tähtaegselt tasunud rendimaksed ja kui ta hiljemalt kolm kuud enne rendilepingu tähtaja lõppu

teatab väljaostusoovist kirjalikult. Rentnik hilines korduvalt rendimaksete tasumisega ega teatanud

hiljemalt kolm kuud enne lepingutähtaja lõppu vara väljaostu soovist. Seetõttu teatas hageja kostjale,

et ta loeb väljaostuõiguse kehtetuks. Rendilepinguga samal kuupäeval sõlmisid pooled ka kirjaliku

kokkuleppe, millega hageja kohustus pärast rendilepingu lõppemist müüma rentnikule telgi

maksumusega 15 284 krooni 45 senti (millele lisandub käibemaks) tingimusel, et kõik rendilepingule

lisatud maksegraafiku järgsed rendimaksed on tähtaegselt laekunud hageja arvele. Viidatud tehingut

ei saa käsitada aga müügikokkuleppena. Kui ka pidada viidatud tehingut müügilepinguks, on see

heade kommete vastane ja tühine. Tehingus kokkulepitud müügihind on ebamõistlik ja vastuolus hea

usu põhimõttega.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Hagejal ei ole õigust renditud vara välja nõuda, sest jõustunud on

poolte 25. septembril 2002. a sõlmitud kokkulepe, mis on käsitatav müügilepinguna. Selle

kokkuleppega võttis kostja endale kohustuse vara osta, hageja kohustus aga vara müüma

kokkulepitud hinnaga. Telgi ostusoovi väljendas kostja rendilepingu üldtingimuste p 2.4 kohaselt,

sõlmides kõnealuse müügilepingu. Kostja täitis tähtaegselt ka rendimaksete tasumise kohustuse.

Kostja ei hilinenud rendimaksete tegemisega, sest hageja esitas ise rendiarved, kus maksetähtajad

erinesid kokkulepitud maksegraafikust. Selliselt väljendas hageja tahet muuta rendilepingu

maksetingimusi ja kostja nõustus sellega. Seetõttu ei ole hagejal õigust tugineda graafikujärgsete

maksete tähtaja järgimata jätmisele. Eeltoodu alusel tuleb müügileping lugeda jõustunuks ning

hagejal on kohustus müüa renditud vara kostjale. Müügilepingus kokkulepitud telgi hind on selle

turuväärtust ja amortisatsiooni arvestades mõistlik. Kostja on täitnud hagejaga sõlmitud kokkulepped

ja see ei ole hea usu põhimõtte vastane.

3. Tallinna Linnakohus jättis 20. juuni 2005. a otsusega hagi rahuldamata.

Linnakohus tuvastas, et poolte 25. septembril 2002. a sõlmitud kokkuleppe p 1 järgi kohustus hageja

müüma kostjale telgi pärast rendilepingu lõppemist maksumusega 15 248 krooni 45 senti (millele

lisandub käibemaks) tingimusel, et kõik rendilepingule lisatud maksegraafiku järgsed rendimaksed on

tähtaegselt laekunud hageja arvele. Kostja teavitas hagejat telgi väljaostmise soovist rendilepingu

sõlmimise päeval. Seega oli hageja alates rendilepingu sõlmimisest teadlik kostja soovist telk välja

osta ning kostja ei ole oma tahet muutnud. Kostja on tasunud kõik rendimaksed ja selle üle pooled ei

vaidle. Kostja viivitas küll rendimaksete tasumisega maksegraafiku järgi, kuid hageja esitatud

rendiarvete kuupäevad ja maksetähtpäevad erinesid oluliselt maksegraafikust ning hageja ei saa

kostjale ette heita lepingu rikkumist, mille põhjustas tema enda käitumine. Vaidlusaluse telgi

ostueesõigust käsitleva kokkuleppe kohaselt on kostjal telgi väljaostmise õigus ning hagejal oli

kohustus see talle müüa. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 111 lg 3 kohaselt ei või kohustuse täitmisest

keelduda, kui teine lepingupool on oma kohustuse suuremas osas või oluliste puudusteta täitnud.

Tõenditest nähtuvalt on kostja maksnud hagejale rendiperioodi jooksul renti 324 642 krooni, millele

lisandub müügilepingus märgitud summa 18 035 krooni 65 senti. Kostja on kokku tasunud 342 677

krooni. Seega on kostja tasunud hagejale kõik kokkulepitud summad ning tal on õigus keelduda

tagastamast renditud vara hagejale. Vaidlusalune telgi ostueesõigust käsitlev kokkulepe ei ole

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 järgi tühine ega vastuolus heade kommete või

avaliku korraga. Hinnakokkulepe oli sõlmitud poolte vabal tahtel ja renditud vara amortisatsiooni

arvestades on tegemist mõistliku hinnaga.

4. Hageja esitas Tallinna Linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus linnakohtu otsuse

täies ulatuses tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Ringkonnakohus tühistas 27. oktoobri 2005. a otsusega linnakohtu otsuse osas, millega jäeti

rahuldamata hageja nõue kostja vastu renditud vara ja 273 644 krooni suuruse kahjuhüvitise

väljamõistmiseks. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega mõistis kostjalt hageja kasuks välja

renditud vara ja kahjuhüvitise 273 644 krooni. Ülejäänud osas jäeti linnakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohus nõustus linnakohtuga, et hageja nõue pooltevahelise 25. septembri 2002. a

kokkuleppe tühisuse tunnustamiseks tuleb jätta rahuldamata ja ei korranud tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 330 lg-st 5 lähtudes selles osas esimese astme kohtu põhjendusi.

Vaidlusalune 25. septembri 2002. a kokkulepe on ringkonnakohtu seisukoha kohaselt käsitatav

tingimusliku eellepinguna VÕS § 33 lg 1 tähenduses, sest sellega võttis hageja endale kohustuse

sõlmida rendilepingu lõppemisel kokkulepitud müügihinnaga müügileping, kui kostja on täitnud

teatud tingimused. Tähendatud kokkuleppes ei sisaldu hagejapoolset tahteavaldust telgi omandi

üleandmiseks, kui kostja on seatud tingimused täitnud, vaid lubadus sõlmida sellisel juhul

kokkulepitud hinnaga müügileping. Sama tingimus oli sätestatud ka rendilepingu üldtingimustes (p

2.4), erinevusega, et tüüptingimustes ei olnud määratletud vara väljaostu hinda. Võlaõigusseaduse

§ 208 lg 1 kohaselt kohustub müüja müügilepinguga andma ostjale asja üle ja tegema võimalikuks

omandi ülemineku ostjale. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 6 lg 3 järgi antakse õigused ja

kohustused üle üleandmistehinguga (käsutustehinguga). Asjaõigusseadus § 92 lg 2 sätestab, et kui

vallasasi on juba omandaja valduses, piisab omandi tekkimiseks võõrandaja ja omandaja vahelisest

kokkuleppest omandi ülemineku kohta (käsutustehing). Pooltel aga sellist kokkulepet ei ole. Seega,

isegi juhul kui kostja oli kokkulepitud tingimused täitnud, jäi telgi omand hagejale ja kuna kostja

valduse õiguslik alus oli rendilepingu lõppemisega ära langenud, oli hagejal õigus renditud vara

kostjalt välja nõuda. Kostjal ei ole VÕS § 111 lg 4 alusel renditud vara kinnipidamisõigust, sest

müügilepingut ei ole sõlmitud ja (vastu)hagi eellepingu täitmiseks ei ole ta esitanud. Seega vaidlus

tema poolt rendilepingu kohase täitmise üle ja linnakohtu otsuse sellekohased põhjendused ei ole

asjakohased. Ringkonnakohus möönis, et vaidlusalust eellepingut võib käsitada kui hagejale siduvat

(eel)lepingut, milles tulevikus sõlmitava müügilepingu tingimused on piisavalt täpselt määratletud,

mistõttu kostja oleks saanud esitada täitmisnõude. Eellepingut võib tõlgendada kohustustehinguna,

mis võimaldab asendada käsutustehingu tegemiseks vajaliku tahteavalduse kohtuotsusega. Kuid

sellist nõuet ei ole kostja esitanud.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega mõisteti kostjalt

hageja kasuks välja renditud vara ja kahjuhüvitis 273 644 krooni ning kohtukulud. Kostja palub teha

uue otsuse, millega jätta linnakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et kostjal ei olnud renditud vara kinnipidamise õigust, sest

25. septembri 2002. a kokkulepet ei saa käsitada müügilepinguna ning (vastu)hagi eellepingu

täitmiseks ei ole esitatud. Pooltevaheline kokkulepe vastab müügilepingu tunnustele ning seadus ei

nõua võlausaldajapoolse soorituse kinnipidamise õiguse rakendamiseks vastuhagi esitamist. Kostja

on kogu kohtumenetluse vältel esitanud vastuväited, mis tuginevad 25. septembri 2002. a

müügikokkuleppest tulenevale õigusele nõuda renditud vara omandiõiguse üleandmist.

Ringkonnakohus jättis ebaõigesti asjas kohaldamata VÕS § 110 lg 1 ja § 111 lg 4, mille kohaselt on

kostjal õigus keelduda rendilepingust tuleneva kohustuse täitmisest (telgi tagastamisest), sest hageja

on kinnitanud, et ta kavatseb müügilepingust tuleneva kohustuse täitmisest hoiduda. Ringkonnakohus

jättis arvestamata, et hageja selline käitumine ei olnud kooskõlas hea usu põhimõttega.

Ringkonnakohtu otsus ei vasta ka TsMS § 330 lg 4 nõuetele, sest see on vastuoluline. Nimelt asus

kohus esmalt seisukohale, et müügilepingut (võlaõiguslikku kohustustehingut) ei ole, ning märkis

seejärel, et pooltevahelist (eel)lepingut võib tõlgendada kohustustehinguna, mis võimaldab esitada

täitmisnõude.

Ringkonnakohus mõistis ebaõigesti kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 273 644 krooni, mis

sisaldab käibemaksu summas 41 742 krooni. Hageja on käibemaksukohuslane ning seega ei ole

käibemaks talle kuluks. Kostja esitas sellekohase kirjaliku vastuväite ka linnakohtu menetluses.

Samuti sisaldas ringkonnakohtu poolt kostjalt hageja kasuks väljamõistetud õigusabikulude summa

käibemaksu, mis ei ole hagejale käsitatav kuluna. Ringkonnakohtu poolt väljamõistetud

õigusabikulude summa 52 000 krooni ei vasta hageja kohtukulude nimekirjas märgitud summale 51

153 krooni. Seega on kohus vastuolus TsMS § 60 lg-ga 1 nõudnud välja õigusabikulu suuremas

ulatuses, kui pool on taotlenud.

Kostja palub hagejalt välja mõista tasutud kassatsioonikautsjoni summas 9399 krooni ning

kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulu summas 9000 krooni.

7. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles hageja sellele vastu ja leidis, et ringkonnakohtu otsus on

seaduslik ja põhjendatud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel osaliselt

tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

9. Asja lahendamiseks on kohtud tuvastanud järgmised asjaolud: 1) pooled on 25. septembril 2002. a

sõlminud rendilepingu, mille alusel andis hageja kostjale rendile telgi maksumusega 687 000 krooni

tähtajaga kuni 25. veebruar 2004. a; 2) samal kuupäeval sõlmisid pooled kokkuleppe, millega hageja

võttis endale kohustuse müüa telk kostjale. Rendilepingu p-s 2.4 leppisid pooled kokku, et lepingus

toodud tingimuste kohase ja tähtaegse täitmise korral ning rendimaksete täielikul tasumisel on

rentnikul pärast lepingu tähtaja lõppemist vara väljaostu eesõigus ning soovist kasutada vara

väljaostu eesõigust on rentnik kohustatud informeerima kirjalikult rendileandjat hiljemalt kolm kuud

enne lepingu tähtaja lõppemist. Samal kuupäeval sõlmitud kokkuleppe järgi kohustub rendileandja

müüma rentnikule telgi pärast rendilepingu lõppemist maksumusega 15 284 krooni 45 senti (millele

lisandub käibemaks) tingimusel, et rendilepingule lisatud maksegraafiku järgsed rendimaksed on kõik

rendileandja arvele tähtaegselt laekunud.

Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt pooltevahelise tehingu tühisuse tunnustamist, renditud

vara tagastamist ja kahjuhüvitist summas 273 644 krooni. Vaidluse all ei ole enam hageja nõue

tuvastada pooltevahelise tehingu tühisus. See nõue jäeti linnakohtu otsusega rahuldamata ning

ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse selles osas muutmata. Kassatsioonkaebust selles osas esitatud

ei ole. Pooled vaidlevad kassatsioonimenetluses selle üle, kuidas tõlgendada 25. septembri 2002. a

kokkulepet ning kas sellest tuleneb kostjale õigust keelduda hagejale rendilepingu eseme

väljaandmisest.

10. Kohtud on tõlgendanud 25. septembri 2002. a kokkulepet erinevalt. Linnakohus jättis hageja

nõuded rahuldamata, leides, et kokkuleppe kohaselt on kostjal telgi väljaostmise õigus ning hagejal

kohustus see talle müüa ning kuivõrd kokkuleppest tulenevad tingimused on täidetud, ei ole hagejal

õigust kostjalt telki välja nõuda. Ringkonnakohus asus linnakohtust vastupidisele seisukohale ja

rahuldas hagi, lähtudes järeldusest, et vaidlusalune kokkulepe on käsitatav tingimusliku eellepinguna.

Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt on kostjal eellepingust tulenevalt õigus nõuda müügilepingu

sõlmimist (kohustustehingu tegemist) ja seejärel omandiõiguse üleandmist (käsutustehingu tegemist),

kuid pooltel viimati nimetatud kokkulepet ei ole. Ringkonnakohus märgib ka, et isegi siis, kui kostja

täitis kokkulepitud tingimused, jäi telgi omand hagejale, kes on õigustatud seda kostjalt välja

nõudma. Kolleegium apellatsioonikohtu eeltoodud seisukohaga ei nõustu.

Vaidlusaluse kokkuleppe õigusliku iseloomu määratlemine (kas tegemist on eellepingu või

põhilepinguga) eeldab selle tõlgendamist kooskõlas VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamisreeglitega.

Selle sätte lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui

see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine

tahe. Viidatud sätte lg-s 6 märgitakse, et lepingutingimust tuleb tõlgendada koos teiste

lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja

eesmärgist.

Ringkonnakohtu põhjendustest ei selgu, miks tuleb pooltevahelist tehingut tõlgendada kokkuleppena,

mille alusel on hagejal kohustus sõlmida müügileping, ja mitte müügilepinguna (kohustustehinguna).

Vaidlusaluse kokkuleppe järgi kohustub hageja müüma telgi kostjale ning kokkuleppest nähtub

üheselt ka kostja soov telk osta. Kokkuleppele hinnangu andmisel on oluline hinnata, kas pooled on

vaidlusaluses tehingus kokku leppinud olulistes tingimustes, mille puhul saab lugeda müügilepingu

sõlmituks. Müügilepingu puhul on sellisteks olulisteks tingimusteks eelkõige kokkulepe

müügilepingu esemes ja selle hinnas. Vaidlusalune tehing sisaldab eeltoodud kokkuleppeid.

Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väidetega selles, et kokkuleppes sisalduv tingimus

(rendimaksete tähtaegne tasumine) ei muuda seda veel eellepinguks.

Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel lepingu tõlgendamisreegleid (VÕS § 29) silmas

pidades poolte väidete ja vastuväidete alusel hinnata, milline on vaidlusaluse kokkuleppe õiguslik

iseloom. Juhul, kui kokkulepe on käsitatav (tingimusliku) müügilepinguna (kohustustehinguna), tuleb

ringkonnakohtul analüüsida, kas kostja on müügilepingus kokkulepitud tingimused täitnud.

11. Ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata, viidates ühtlasi asjaolule, et kostja ei ole esitanud

pooltevahelise lepingu täitmisnõuet. Ringkonnakohtu seisukohad on siinkohal vastuolulised. Nimelt

leiab ringkonnakohus, et müügilepingut (kohustustehingut) poolte vahel ei ole, kuid märgib

järgnevalt, et vaidlusalust (eel)lepingut võib tõlgendada kohustustehinguna, mis võimaldab esitada

täitmisnõude. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et selliselt ei vasta ringkonnakohtu

otsuse põhjendav osa enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 330 lg 4 nõuetele.

Juhul kui pooltevaheline kokkulepe on käsitatav müügilepinguna, tuleb silmas pidada, et

müügilepingu kui kohustustehinguga ei läinud telgi omand veel kostjale üle. Omandi üleminekuks

kostjale (müügilepingu täitmiseks) tuleb sõlmida eraldi käsutusleping. Nimelt sätestab TsÜS § 6 lg 3,

et õigused ja kohustused antakse üle üleandmise tehinguga (käsutustehinguga). Omandi tekkimist

vallasasjadele reguleerib AÕS § 92. Selle sätte 1. lõike järgi tekib vallasomand vallasasja

üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand

läheb üle omandajale. Kui vallasasi on juba omandaja valduses, piisab omandi tekkimiseks

võõrandaja ja omandaja kokkuleppest omandi ülemineku kohta. Seega on kostjale kui telgi valdajale

selle omandi üleminekuks nõutav, et pooled on sõlminud kokkuleppe omandi üleminekuks.

Kolleegium leiab, et kui pooltevaheline kokkulepe on käsitatav tingimusliku müügilepinguna ja

kostja on selles märgitud tingimused täitnud, ei oma hagi lahendamise seisukohalt tähtsust, kas kostja

kui telgi valdaja on esitanud müügilepingu täitmisnõude (telgi omandi üleandmise nõude) või mitte.

Nõustuda ei saa ringkonnakohtuga, et kostjal on võimalik vaidlusalusest kokkuleppest tulenevaid

õigusi maksma panna vaid juhul, kui ta on esitanud sellekohase (vastu)hagi. Kostja on esitanud

vastuväited, mille kohaselt hagejal ei olnud õigust telki kostjalt välja nõuda. Kostja vastuväidete

õiguslikuks aluseks saavad olla AÕS § 83 lg 1, samuti kohustuse täitmisest keeldumist reguleerivad

VÕS §-d 110 või 111. Asjaõigusseaduse § 83 lg 1 järgi võib valdaja asja väljanõudmisest keelduda,

kui tal on omaniku suhtes õigus asja vallata. Viidatud säte ei esita valdajale nõuet esitada sellekohane

vastuhagi. Kui pooltevaheline kokkulepe on käsitatav müügilepinguna, tuleneb kostja õigus asja

vallata viidatud müügikokkuleppest. Samuti ei nõua nimetatud võlaõigusseaduse sätted

võlausaldajapoolse soorituse kinnipidamise õiguse rakendamiseks vastuhagi esitamist.

Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel kostja vastuväidete alusel hinnata, kas tal on õigus

telgi väljaandmisest keelduda, ning otsustada hageja nõude rahuldamise või rahuldamata jätmise üle.

12. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, mille kohaselt kostjalt hageja kasuks

väljamõistetud kahjuhüvitis sisaldab ebaõigesti käibemaksu, mis ei ole hagejale kui

käibemaksukohuslasele kuluks. Hagiavalduse kohaselt palus hageja kostjalt muu hulgas VÕS § 335

alusel välja nõuda kasutustasu renditud vara tagastamisega viivitamise eest. Viidatud sätte järgi võib

üürileandja juhul, kui üürnik ei anna asja pärast lepingu lõppemist tagasi, nõuda viivitatud aja eest

kahjuhüvitisena üürilepingus kokkulepitud üüri. Pooltevahelise lepingu lisa 1 nägi ette rendimakse

tasumise koos käibemaksuga. Seega tuli ringkonnakohtul hageja nõude rahuldamisel arvestada

väljamõistetava summa hulka ka käibemaks. Jõustunud kohtuotsuse alusel on kostjal õigus nõuda

hagejalt arve esitamist, milles on kajastatud ka käibemaks.

Kolleegium ei nõustu ka kassatsioonkaebuse väitega, et hagejale kui käibemaksukohuslasele ei saa

kostjalt välja mõista kantud õigusabikuludes sisalduvat käibemaksu. Enne 1. jaanuari 2006. a

kehtinud TsMS § 61 lg 1 sätestas, et poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt

välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest. Kehtinud seadusest

ei tulenenud, et õigusabikulust tulnuks välja arvestada käibemaks.

Kolleegium peab vajalikuks märkida, et 1. jaanuarist 2006. a kehtiva TsMS § 174 lg 3 teise lause

kohaselt piisab käibemaksusumma tõendamiseks avaldaja kinnitusest, et ta ei saa tekkinud kuludelt

käibemaksu tagasi arvestada. Seega saab 1. jaanuarist 2006. a menetluskuluna käibemaksu välja

mõista vaid siis, kui avaldaja ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada ja ta kinnitab seda

kohtule.

13. Nõustuda tuleb kostja kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus on kostjalt hageja kasuks

välja nõudnud õigusabikulu suuremas summas, kui hageja taotles. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel

läbivaatamisel otsustada poolte kohtukulude hüvitamine silmas pidades, et hageja on taotlenud

kostjalt õigusabikulude väljamõistmist kogusummas 51 153 krooni (tlk 115-119). Kolleegium märgib

ühtlasi, et kohtuotsuses esineva ilmse ebatäpsuse korral oli protsessiosalisel õigus enne 1. jaanuari

2006. a kehtinud TsMS § 237 alusel taotleda kohtuotsuse parandamist. Vead parandab kohus

määrusega. Kassatsioonkaebuses esitatud taotlus mõista hagejalt välja kostja tasutud

kassatsioonkautsjon ei põhine seadusel. Enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 56 lg 3 sätestas, et

kaebuse osalise või täieliku rahuldamise korral kautsjon tagastatakse, kaebuse rahuldamata jätmise

korral aga arvatakse kautsjon riigituludesse.

Lea Laarmaa, Ants Kull, Villu Kõve