3-2-2-1-06 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-2-1-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 18. aprill 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks ja Ants Kull

Kohtuasi

R.J avaldus S.T teovõime piiramiseks ja talle eestkostja

määramiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Linnakohtu 20. mai 2004. a otsus tsiviilasjas nr 2/243-

2053/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

S.T teistmisavaldus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja S.T (isikukood xxxxxxxxxxx), huvitatud isikud R.J

(isikukood xxxxxxxxxxx) ja Tallinna linn.

Avaldaja S.T esindaja kassatsioonimenetluses on vandeadvokaat

Natalia Lausmaa.

Asja läbivaatamise kuupäev

27. märts 2006. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Linnakohtu 20. mai 2004. a otsus ja saata

asi samale kohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Teistmisavaldus rahuldada.

3. Tagastada Advokaadibüroole Natalia Lausmaa 3. jaanuaril

2006. a S.T teistmisavalduselt tasutud kautsjon, 400 (nelisada)

krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. R.J esitas Tallinna Linnakohtule avalduse oma ema S.T tunnistamiseks piiratud teovõimega isikuks

ja talle eestkostja määramiseks. Avalduse kohaselt ilmnesid emal 20-25 aastat tagasi psüühikahäired,

mille tundemärkideks olid üleliigne kahtlustamine ja usaldamatus kaasinimeste suhtes. Haiguse

tunnused on süvenenud. Psühhiaater määras emale ravi. Viimasel ajal muutus ema eriti agressiivseks

ja kõrvalinimestele ohtlikuks. Arst leidis S. T skisofreenia tunnused ja ta paigutati

psühhiaatriahaiglasse. Ema käitus haiglas väga agressiivselt, mistõttu paigutati ta eraldi palatisse. S. T

vajab eestkostet, sest ta ei suuda aru saada oma tegude tähendusest ja neid juhtida.

2. Linnakohus kutsus kohtuistungile asjast huvitatud isikuna Tallinna linna (Mustamäe Linnaosa

Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna kaudu). Asjast huvitatud isiku esindaja arvamuse kohaselt

vajab S. T eestkostet ja R. J sobib ema eestkostjaks.

3. Tallinna Linnakohus rahuldas 20. mai 2004. a otsusega avalduse ning määras S. T eestkostjaks

tema tütre R. J. Linnakohus tunnistas S. T valimisõiguse osas teovõimetuks ja jättis talle õiguse

sooritada pisitehinguid.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt seatakse alates 1. juulist 2002. a kehtiva perekonnaseaduse (PKS)

§ 92 lg 4 kohaselt eestkoste täisealise piiratud teovõimega isiku varaliste ja isiklike õiguste ning

huvide kaitseks. Alates 1. juulist 2002. a kehtiva tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 8 lg 3

sätestab, et kui isikule, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu ei suuda

kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, on määratud kohtu poolt eestkostja, siis eeldatakse,

et isik on piiratud teovõimega. Viidatud sättest tuleneb, et kohus ei pea isiku teovõimet piirama, vaid

määrama talle eestkostja, kui selleks on olemas TsÜS § 8 lg-s 3 sätestatud tingimused. Eestkostja

määramine kohtu poolt tähendab, et isik on piiratud teovõimega. Kohtule esitatud saatekirjadega on

tõendatud, et S. T on kaasinimestele ohtlik. Ambulatoorse kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktist nähtub,

et S. T põeb involutsiooni paranoidi, mis on kestnud ja süvenenud aastaid ning kujundanud välja

pöördumatu haigusliku isiksusemuutuse ja sügava paranoilise sümptomaatika. Seetõttu ei ole S. T

suuteline kestvalt oma tegude tähendusest aru saama ja neid juhtima. Tema seisund ei luba tal osa

võtta kohtuistungist ega otsustada eestkostja kandidatuuri üle. Eksperdi hinnangust nähtub ka, et S. T

on võimeline iseseisvalt sooritama ainult pisitehinguid. S. T tuleb jätta õigus pisitehinguteks ning

ühtlasi tuleb ta tunnistada teovõimetuks valimisõiguse osas.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

4. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas teistmisavalduse S. T, paludes linnakohtu otsuse tühistada

ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule teises koosseisus.

Avalduse kohaselt ei kaasatud avaldajat oma teovõime üle otsustamise protsessi. Linnakohus ei

määranud talle ka esindajat. Kuigi eksperdiarvamuse kohaselt ei olnud avaldaja võimeline

kohtuistungil osalema, ei ole see küllaldaseks aluseks, mis annaks kohtule õiguse arutada isiku

teovõime piiramise küsimust ilma tema enda või tema esindaja osavõtuta. Praegusel ajal elab

avaldaja iseseisvalt omaette korteris Tapal ning tuleb toime kõigi elukondlike probleemidega. Tema

eestkostjaks määratud R. J elab Tallinnas ning eestkosteülesandeid tegelikult ei täida.

5. Vastuses teistmisavaldusele vaidles Tallinna linn sellele vastu ja palus jätta avalduse rahuldamata.

Vastuse kohaselt ei ole avaldajal tsiviilkohtumenetlusteovõimet. Avaldaja eestkostjaks määratud R. J

vastuse kohaselt tuleks jätta linnakohtu otsus muutmata. R. J leiab, et ta täidab oma

eestkosteülesandeid nõuetekohaselt.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kolleegium leiab, et teistmisavaldus on põhjendatud ja tuleb alates 1. jaanuarist 2006. a kehtiva

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 702 lg 2 p 2 ja § 705 alusel rahuldada. Tallinna linnakohtu

otsus tuleb tühistada ja asi saata samale kohtule uueks läbivaatamiseks S. T eestkostja määramise

otsustamiseks.

7. Enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 249 lg 1 kohaselt vaatas kohus hagita asju läbi

hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Sama

paragrahvi 2. lõike kohaselt vaatas kohus avalduse hagita asjas läbi kohtuistungil avaldaja ja

huvitatud isiku osavõtul. Kohus peab kaasama kõik asjast huvitatud isikud ka juhul, kui avaldaja ei

ole nende kaasamist taotlenud.

8. Kolleegium on oma eelnevates lahendites eestkostja määramise asjades korduvalt märkinud, et

isik, kellele taotletakse eestkostja määramist, on asjast huvitatud isik ning ta tuleb kaasata asja

läbivaatamisse ning kutsuda võimalusel kohtuistungile (vt nt 19. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-3-14-05 (RT III 2006, 2, 17), 26. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-3-10-05 (RT III

2005, 29, 301), 12. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-3-11-05 (RT III 2005, 26, 277), 8. juuni

2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-3-8-05 (RT III 2005, 22, 227), 6. aprilli 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-3-3-05 (RT III 2005, 12, 126) jt). Samas on selgitatud ka enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS §-

s 259 sätestatud kohustuse eesmärki ja tähendust. Kolleegium ei pea vajalikuks eeltoodud seisukohta

muuta.

9. Vaidlusaluses asjas nähtub, et kohus on enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 258 lg 1 alusel

määranud ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi. Eksperdiarvamuse kohaselt (tlk-d 20-21) ei ole

isik, kelle suhtes eestkostja määramist taotletakse, oma psüühilise seisundi poolest võimeline

kohtuistungist osa võtma ega otsustama eestkostja kandidatuuri üle. Eksperdiarvamusest nähtub, et

selline järeldus põhineb eksperdile esitatud dokumentidel ja tütrelt, kelle eestkostjaks määramist

taotleti, saadud andmetel. Seega isiklikult ekspert uuritavaga ei kohtunud. Lähtuvalt

eksperdiarvamusest on kohus määranud avaldajale TsMS § 83 lg 3 järgi esindaja riigi kulul. Asja

materjalide kohaselt oli esindaja kutsutud 13. mai 2004. a kohtuistungile (tlk 29). Kohtistungil

esindaja avaldas, et ta ei ole esindatavaga kohtunud (tlk 48). Seega ei ole isikuga, kellele eestkostja

määramist taotletakse, vahetult kokku puutunud ega suhelnud ei tema esindaja, ekspert ega ka kohus.

10. Menetlus, mille juriidiliseks tagajärjeks on isikuõiguste piiramine, seab kohtule nõudmise teha

kõik võimalikud toimingud, et saavutada isiku istungile kutsumise või kutsumata jätmise osas

veendumuse maksimaalne aste. Esiletoodud asjaoludest järeldab kolleegium, et linnakohus ei ole

seda kohustust nõuetekohaselt täitnud. Sellega rikkus linnakohus enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud

TsMS § 249 lg-t 3 ja § 259. Kolleegium on seisukohal, et menetluses, millega piiratakse isiku

teovõimet, peab ekspert oma arvamuse andmiseks kõne- ja kontaktivõimelist isikut isiklikult uurima.

Kohtul oli võimalus määrata TsMS § 136 alusel kordusekspertiis, selleks et ekspert saaks vahetult

suheldes kujundada oma veendumuse, kas isik on võimeline kohtuistungil osalema või mitte. Ka võib

kohus võimaluse korral isiku võime kohtuistungil osaleda välja selgitada, kohtudes temaga eksperdi

juuresolekul.

11. Vastuseks teistmisavaldusele esitatud Tallinna linna vastuväitele, et avaldajal pole

tsiviilkohtumenetlusteovõimet ja ta saab tsiviilkohtumenetluses oma õigusi kaitsta vaid seadusliku

esindaja kaudu, märgib kolleegium, et avaldajal on alates 1. jaanuarist 2006. a kehtiva TsMS § 202

lg 4 järgi õigus kaitsta oma õigusi tsiviilkohtumenetluses isiklikult. Viidatud sätte kohaselt on

täisealisele isikule piiratud teovõime tõttu eestkoste seadmise menetluses eestkostetaval

tsiviilkohtumenetlusteovõime. Tsiviilkohtumenetlusteovõime on isikul ka teistmisavalduse

esitamiseks kohtuotsusele, millega talle määrati eestkostja.

Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull