3-3-1-12-06 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-12-06

Otsuse kuupäev

18. aprill 2006

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

F. P. ja N. P. kaebus Eesti Vabariigi vastu kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 9. detsembri

2005. a otsus haldusasjas nr 2-3/444/05

Menetluse alus Riigikohtus

Politseiameti kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

16. märts 2006

Kohtuistungil osalenud isikud

F. P.

F. P. ja N. P. esindaja vandeadvokaadi vanemabi Valli Murde

RESOLUTSIOON

Rahuldada Politseiameti kassatsioonkaebus osaliselt.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 9. detsembri 2005. a otsus haldusasjas nr 2-3/444/05 ja

Tallinna Halduskohtu 23. novembri 2004. a otsus haldusasjas nr 3-106/04 ning teha asjas uus

otsus, millega mõista Eesti Vabariigilt välja F. P. kasuks 65 000 krooni ja N. P. kasuks 65 000

krooni.

Mõista Eesti Vabariigilt F. P. kasuks välja kohtukulud summas 6386 krooni.

Mõista OÜ Karl Saavo Advokaadibüroo kasuks riigieelarvest välja vandeadvokaadi vanemabi

Valli Murde poolt F. P.-le ja N. P.-le osutatud riigi õigusabi eest 3026,70 krooni.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 12. juulil 1997. a tekitas politseiametnik J. R. üliraske kehavigastuse L. P.-le. Tallinna

Linnakohtu 19. jaanuari 1998. a otsusega kriminaalasjas nr 1/2-1897/97 mõisteti J. R. KrK § 111 järgi

süüdi üliraske kehavigastuse tekitamises ettevaatamatuse tõttu. Tallinna Linnakohtu 26. juuni 2000. a

otsusega kriminaalasjas nr 1/2-887/2000 mõisteti J. R. KrK § 1611 järgi süüdi võimuliialduses.

Tallinna Linnakohtu 8. veebruari 2002. a otsusega tsiviilasjas nr 2/5/31-5659/98 rahuldati L. P. hagi

Eesti Vabariigi vastu varalise kahju nõudes osaliselt ning moraalse kahju nõudes täies ulatuses.

2. L. P. vanemad F. P. ja N. P. esitasid Tallinna Halduskohtusse kaebuse Eesti Vabariigi vastu L. P.

ravimise tõttu kantud kahju hüvitamiseks summas 264 546,60 krooni. Valdava osa kulutustest

moodustasid operatsioonid ja uuringud Sankt-Peterburgis, uuringud ja konsultatsioon Armeenias,

uuringud ja operatsioon Ufaas ning konsultatsioon Hollandis. Ravi ja uuringute Eestist väljaspool

läbiviimise vajadus oli kaebuse põhjenduste kohaselt tingitud siinsete kolju- ja ajutrauma

spetsialistide vähesusest ning antud juhtumi jaoks ebapiisavast erialasest tasemest. Viimasest andis

kaebajate väitel tunnistust ka kohe pärast traumat Mustamäe haiglas tehtud ebakvaliteetne

operatsioon. Lisaks on kaebuse esitajad teinud kulutusi meditsiinilisele erihooldusele ning ravimitele.

3. Tallinna Halduskohtu 23. novembri 2004. a otsusega asjas nr 3-106/04 jäeti kaebus

rahuldamata.

Kohus leidis, et kaebuse esitajad on jätnud määratlemata, millises ulatuses kumbki neist kahju on

kandnud. Kohtu määratud tervishoiuteenuse osutamise kvaliteedi hindamise ekspertiisi läbi viinud

Arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni hinnangu kohaselt vastas L. P.-le Eestis läbi viidud ravi

kehtestatud nõuetele, arstiteaduse üldisele tasemele, headele arstlikele tavadele ning eetikanormidele.

Välismaal läbi viidud ravi oleks saanud osutada ka Eestis. Seetõttu ei ole tõendatud, et ravi välismaal

oli vältimatult vajalik. Kaebuse esitajatel oli küll õigus teha valik ravi kasuks välismaal, kuid kantud

kulutuste riigilt väljamõistmiseks puudub alus. Ravi läbiviimise puhul Eestis oleks teenuste eest

maksnud Eesti Haigekassa. Seega puudub põhjuslik seos õigusvastase teo ja kantud kulutuste vahel.

Kuna väljaspool Eestit läbi viidud ravi ja konsultatsioonide vajalikkus on tõendamata, on

põhjendamatud ka nendega seotud reisikulude nõuded.

Ostetud ravimite seose L. P. vigastustega ning meditsiinilise erihoolduse vajaduse leidis kohus olevat

tõendamata. Samade kulutuste hüvitamist nõudis ka L. P. Tallinna Linnakohtus, kuid nõue jäeti

tõendamatuse tõttu rahuldamata. L. P. vastava nõude rahuldamata jätmine ei muutnud nimetatud

kulutusi tema vanemate kulutusteks.

4. F. P. ja N. P. esitasid kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtusse.

Kaebuse põhjenduste kohaselt on väär Arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni arvamus, millele kohus

on oma otsuses tuginenud. Komisjon töötab Sotsiaalministeeriumi juures ja koosneb

riigiteenistujatest, seetõttu ei saa see olla riigi vastu esitatud nõude suhtes objektiivne. Kohtu järeldus

põhjusliku seose puudumise kohta on paljasõnaline, kõik kantud kulutused olid seotud L. P.

traumaga. Kui Haigekassa ka oleks ravikulud Eestis hüvitanud, oleks riik pidanud need

lõppkokkuvõttes Haigekassale hüvitama. Kulutused ravimitele on tõendatud. Kahju tekkis kaebuse

esitajatele ühiselt, kulutused kanti abikaasade ühisvara arvelt.

Vastustaja oli seisukohal, et apellatsioonkaebus on põhjendamatu ega kuulu rahuldamisele. Puudub

põhjuslik seos õigusvastase teo ja kantud kulutuste vahel, kuna vastavad raviteenused olid

kättesaadavad ka Eestis. Kaebuse esitajate seletused sellest, kes tegelikult kulutusi kandis, on

vastuolulised. Kohtul polnud võimalik teha järeldust kulutuste kandmisest ühisvara arvelt.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 9. detsembri 2005. a otsusega tühistati halduskohtu otsus ning

mõisteti Eesti Vabariigilt F. P. kasuks välja 123 533,60 krooni ja N. P. kasuks 123 533,60 krooni.

Lisaks mõistis ringkonnakohus Eesti Vabariigilt F. P. kasuks välja kohtukulud summas 12 137,60

krooni.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt pole vaidlust selle üle, et kehavigastus tekitati L. P.-le

politseiametniku õigusvastase teoga ning et see tegu rikkus kaebajate õigusi. Asjas kogutud tõendid

näitavad üheselt, et ravikulutused on seotud L. P.-le tekitatud kehavigastustega ning kolmanda isiku

õigusvastase käitumiseta ei oleks kulutusi olnud vaja teha.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et F. ja N. P. poolt L. P. ravimiseks väljaspool Eestit tehtud

kulutused on põhjendatud. Kohus leidis, et välismaal kantud ravikulude põhjendatuse hindamisel ei

saa lähtuda vaid asjaolust, et samasugune raviteenus oleks ka Eestis võimalik olnud, samuti ei oma

tähtsust ravi objektiivne kvaliteet. Oluline on vaid see, et kaebajate usaldus siinsete arstide vastu oli

kadunud, kuna ravi tulemuslikkus sõltub muuhulgas ka usaldussuhtest patsiendi ja arsti vahel. Samuti

ei pruugi patsiendi raviarst pidada konkreetset ravivõtet vajalikuks vaatamata sellele, et see Eestis

võimalik on. Kui kannatanu pole raviteenuse saamise asukoha valikul käitunud ebamõistlikult ega ole

ravikulude suurenemist põhjustanud pelgalt kapriisist, pole põhjust tegelikult kantud ravikulude

hüvitamise nõuet vähendada. Ka juhul, kui Eesti Haigekassa oleks võtnud kindlustatud isikult üle

kohustuse Eestis tekkinud ravikulude hüvitamiseks raviteenuse osutajale, oleks vastustajal tulnud

omakorda hüvitada need kulud Eesti Haigekassale.

Ringkonnakohus jättis hüvitamata kulud konsultatsioonile Hollandis, kuna sealt saadud teabe oleks

saanud välja selgitada ka sidevahendite abil.

Ringkonnakohus leidis, et hüvitamisele kuuluvad ka kulud meditsiinilisele erihooldusele. Kaebajate

tütar oli läbinud kaks rasket operatsiooni, seetõttu oli ringkonnakohtu hinnangul ilmne, et

paranemiseks vajas ta nii massaaži kui ravikehakultuuri. Usaldusväärselt on tõendatud ka ravimitele

tehtud kulutuste seos laskevigastusega.

Ringkonnakohtu hinnangul ei põhjustanud kaebuse esitajad oma tütart välismaal ravides

ülemääraseid kulutusi. Arvestada tuli ka kahju tekitamise asjaoludega, mis seisnesid politseiametniku

poolt relva täiesti põhjendamatus ja õigusvastases kasutamises.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

6. Politseiameti kassatsioonkaebuses taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning esimese

astme kohtu otsuse jõusse jätmist.

Kassatsioonkaebuse motiivide kohaselt ei lükka ringkonnakohtu põhjendused ümber halduskohtu

seisukohta välismaal kantud kulutuste mittevajalikkusest. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu ka see,

kuidas on jõutud järeldusele, et Eesti Vabariik oleks pidanud Eestis tekkinud ravikulud hüvitama

Eesti Haigekassale. Kaebajad ei ole järginud kahjude minimeerimise põhimõtet, kahju tekkimist

oleks saanud vältida Eesti Haigekassa poolt hüvitatavate teenuste kasutamisega. Vastustaja poolt

ringkonnakohtule esitatud tõendi kohaselt oleksid analoogsed raviteenused läinud Eestis

maksma 64 170 krooni. Ostes raviteenuseid välismaalt, põhjustasid kaebajad ülemääraseid kulutusi,

mille hulka kuuluvad ka kulud transpordile, kindlustusele ja majutusele.

7. F. P. ja N. P. paluvad kirjalikus vastuses ringkonnakohtu otsuse jõusse jätta. Vastuses leitakse, et

lahknevused ravikuludes Eestis ja välismaal pole märkimisväärsed. Kassaatori vastupidised väited

põhinevad ekslikel andmetel ning arvudega manipuleerimisel. Valik ravi kasuks välismaal oli tingitud

Eestis osutatavate raviteenuste ebakvaliteetsusest ja arstide ebakompetentsusest ning koostööd

välistavast suhtumisest. Tänu välismaal läbi viidud ravile paranes L. P. tervis oluliselt.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Käesolevas asjas ei ole vaidlust riigile omistatava õigusvastase teo olemasolu ning kaebajatele

kahju tekkimise üle. Vaidlus käib selle üle, kas kaebajate poolt kantud kulutuste ning riigi

õigusvastase käitumise vahel on põhjuslik seos. Lahendada tuleb küsimus, kas F. ja N. P. poolt L. P.

ravimiseks väljaspool Eestit kantud kulutused on põhjendatud ning põhjuslikus seoses L. P.-le

tervisekahjustuse tekitamisega.

9. Tallinna Halduskohtu määratud Arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni tervishoiuteenuse osutamise

kvaliteedi hindamise ekspertiisi kohaselt vastasid L. P.-le Eestis osutatud raviteenused kehtestatud

nõuetele, arstiteaduse üldisele tasemele, headele arstlikele tavadele ning eetikanormidele. Samuti

kinnitas ekspertkomisjon välismaal osutatud teenuste kättesaadavust Eestis. Neile hinnangutele

tuginedes asus halduskohus seisukohale, et põhjendust L. P. välismaale ravile viimiseks ei olnud.

Kaebajad ei pidanud tegema kulutusi ravile väljaspool Eestit, vaid nad soovisid ja võisid seda teha.

Selliste kulutuste ja õigusvastase teo vahel pole põhjuslikku seost. Ringkonnakohus ei lükanud oma

otsuses ümber halduskohtu järeldust Eestis osutatud raviteenuste kvaliteedi kohta, kuid leidis, et valik

ravi kasuks välismaal oli põhjendatud patsiendi usalduse kaotusega arstide vastu.

10. Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et isikul, kellele on tekitatud tervisekahjustus, on

üldjuhul õigus valida endale sobiv raviasutus. Kahjuhüvitise vähendamiseks ei anna reeglina alust

ainuüksi asjaolu, et kannatanul oleks olnud võimalik kasutada mõne muu raviasutuse odavamaid

teenuseid. Käesoleval juhul on kaebajad aga teinud valiku ravi kasuks väljaspool Eestit. Sellisel juhul

lisanduvad raviteenuste maksumusele täiendavad kulud, näiteks transpordile, majutusele ning

kindlustusele. Valides raviteenuse osutaja välismaalt, võib kannatanu seega põhjustada kulutuste

olulisel määral suurenemise. Seetõttu peab raviteenuste hankimine väljastpoolt Eestit olema

põhjendatud kaalukate argumentidega. Analoogia korras saab siinkohal lähtuda Ravikindlustuse

seaduse § 27 lõikest 3, mille kohaselt haigekassa võib sõlmida lepingu kindlustatud isikule välisriigis

tervishoiuteenuse hüvitise võimaldamiseks, kui:

taotletavat tervishoiuteenust ja sellele tervishoiuteenusele alternatiivseid tervishoiuteenuseid Eestis ei

osutata;

taotletava tervishoiuteenuse osutamine on kindlustatud isikule näidustatud;

taotletaval tervishoiuteenusel on tõendatud meditsiiniline efektiivsus ning

taotletava tervishoiuteenuse eesmärgi saavutamise keskmine tõenäosus on vähemalt 50 protsenti.

Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et L. P.-le vajalikud raviteenused olid Eestis kättesaadavad.

Olukorras, kus Eestis osutatud raviteenuste nõuetele vastavus on kinnitust leidnud, pole vajadust

käsitleda patsiendi võimalikku usalduse kaotust arstide ja ravi korralduse suhtes.

11. Väljastpoolt Eestit raviteenuste hankimise põhjendamatus ei tähenda aga põhjusliku seose

puudumist kantud kulutuste ning õigusvastase teo vahel. See annab vaid aluse väljamõistetava

kahjuhüvitise vähendamiseks. Halduskolleegium peab põhjendatuks riigilt väljamõistetavate

kulutuste vähendamist summani, mis oleks kulunud L. P. ravimisele Eestis. Tähendust ei oma

halduskohtu otsuses välja toodud asjaolu, et raviteenuste eest Eestis oleks tasunud Eesti Haigekassa.

Ravikindlustuse seaduse § 26 lõike 2 kohaselt on haigekassal tagasinõudeõigus kindlustatud isikule

avaliku võimu kandja poolt tervise kahjustamise või kehavigastusega tekitatud kahju puhul

haigekassa poolt tasutud ravikindlustushüvitise ulatuses Riigivastutuse seaduses sätestatud korras.

Seega ei oleks riik kahju hüvitamise kohustusest vabanenud ka juhul, kui L. P. ravimine oleks

toimunud Eestis.

12. Kulutused L. P. ravimiseks tegid kaebajad aastatel 1997-2002. Täpset summat, mis oleks võinud

kuluda L. P. ravimiseks samal perioodil Eestis, pole Riigikohtu halduskolleegiumi hinnangul enam

võimalik kindlaks määrata. Kui väljamõistetava kahjuhüvitise täpne määratlemine on võimatu või

ebamõistlik, tuleb hüvitis määrata kohtu kaalutlusõiguse alusel.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt oleksid L. P.-le välismaal osutatud raviteenustele

analoogsed teenused aastatel 1997-2002 läinud Eestis maksma 64 170 krooni. Kassaator tugineb

selles väites Eesti Haigekassa vastusele järelepärimisele raviteenuste hindade kohta (tl 41-44).

Toimiku materjalidest aga nähtub, et saadud summa on oluliselt väiksem välismaal osutatud

raviteenuste tegelikust kogumaksumusest Eestis, kuna kõik osutatud teenused pole dokumentide järgi

tuvastatavad või puudub Eesti haiglate hinnakirjas neile täpne vaste. Ka kassaator on möönnud, et

saadud summa pole täpne. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et nimetatud summa moodustab

tegelikult Eestis kuluda võinud summast ligikaudu 60%. Väljamõistetavale hüvitisele tuleb lisada ka

Tartu Ringkonnakohtu otsusega kaebajate kasuks välja mõistetud kulutused meditsiinilisele

erihooldusele (15 120 krooni) ja ravimitele (8400 krooni), kuna nimetatud kulutuste väljamõistmisele

pole kassatsioonkaebuses sisulisi vastuväiteid esitatud. Eeltoodust tulenevalt leiab Riigikohtu

halduskolleegium, et põhjendatud kahjuhüvitiseks on 130 000.

13. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse, tuleb ümber jaotada ka ringkonnakohtu poolt välja

mõistetud kohtukulud. Ringkonnakohus mõistis F. P. kasuks välja kohtukulud täies ulatuses summas

12 137 krooni. Riigikohtu halduskolleegium vähendab väljamõistetavaid kohtukulusid HKMS § 93

lõikele 3 tuginedes proportsionaalselt kaebuse rahuldatud osaga. F. P. kasuks tuleb välja mõista

kohtukulud summas 6386 krooni.

Kassaator on halduskohtus palunud kohtukulude väljamõistmist summas 27 300 krooni. Halduskohus

on jätnud kohtukulud välja mõistmata põhjendusel, et kantud kulud on põhjendamatud ning avaliku

võimu kasuks selliste kulutuste väljamõistmine oleks ebaõiglane ning ilmselgelt ebaproportsionaalne.

Riigikohtu halduskolleegium nõustub halduskohtu selle seisukohaga. Apellatsiooni- ja

kassatsioonimenetluses pole kassaator kohtukulude väljamõistmist taotlenud.

14. Riigikohtu halduskolleegiumi määrusega on käesolevas asjas rahuldatud F. P. taotlus riigi

õigusabi saamiseks. Riigi õigusabi on määratud kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi

õigusabi kulud. Riigi õigusabi tasu ja kulude väljamaksmist õigusabi osutanud advokaadibüroole

korraldab RÕS § 24 lg 1 kohaselt Eesti Advokatuur.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann