3-3-1-63-05 · Riigikohus

Riigikohtunik Eerik Kergandbergi eriarvamus, millega on ühinenud riigikohtunikud Jüri

Ilvest ja Henn Jõks

Jäin Riigikohtu üldkogu poolt 12. aprillil 2006. a kohtuasjas nr 3-3-1-63-05 (edasiselt kohtuasi

"ORAS 2") tehtud kohtuotsuse tegemisel eriarvamusele, mida põhjendan järgmiselt.

Käesolev kohtuasi anti Riigikohtu üldkogule läbivaatamiseks Riigikohtu halduskolleegiumi

19. detsembri 2005. a määrusega. Määruse viimases punktis nenditakse, et üldkogu 28. oktoobri

2002. a otsusest (otsus kohtuasjas "ORAS I"), millega tunnistati ORAS § 7 lg 3

põhiseadusevastaseks, on möödunud rohkem kui kolm aastat ilma et seadusandja oleks astunud

samme põhiseadusvastase olukorra ületamiseks. Seetõttu "kolleegium soovib, et üldkogu annaks

hinnangu seadusandja tegevusetuse põhiseaduspärasusele ja ORAS § 7 lg 3 kehtivusele."

Tuvastamaks, milles siis tegelikult seisnes seadusandja tegevusetus, tuleks vältimatult

tähelepanelikult uurida ja tõlgendada kohtuasjas ORAS 1 tehtud kohtuotsuses märgitut - selles

kohtuotsuses märgitut, millega kohustati seadusandjat tegutsema.

Riigikohtu üldkogu tunnistas tõepoolest 28. oktoobril 2002. a kohtuasjas nr 3-4-1-5-02 tehtud

kohtuotsusega ORAS § 7 lg 3 vastuolus olevaks põhiseaduse § 13 lõikega 2 ja §-ga 14 nende

koostoimes. Nii nagu on põhimõtteliselt täiesti õigesti märgitud kohtuasjas "ORAS I" tehtud

kohtuotsusele lisatud eriarvamuses, oleks sel ajal kehtinud põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetluses seaduse § 19 lg-s 1 sätestatud volitusnormi kohaselt pidanud põhiseadusevastaseks

tunnistamisega automaatselt kaasnema ka põhiseadusevastase sätte kehtetuks tunnistamine.

Kummatigi ei tunnistanud Riigikohtu üldkogu 28. oktoobril 2002. a ORAS § 7 lg-t 3 kehtetuks.

Selliseks - formaalselt võttes kahtlemata menetlusõigust rikkuva lahendi tegemiseks pidi

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtul olema ja oligi väga kaalukas põhjus. Selle põhjuseni jõudmise

mõttekäik on selgesti jälgitav kohtuasjas "ORAS I" tehtud kohtuotsuse põhistuste analüüsi pinnalt ja

seda põhjust ennast on kokkuvõtvalt selgitatud kohtuotsuse viimases - kolmekümne seitsmendas

punktis järgmiste sõnadega: "kehtetuks tunnistamise tagajärjeks on, et osadele 1941. aastal

ümberasunutele tuleks nende õigusvastaselt võõrandatud vara tagastada või kompenseerida ORAS-ga

sätestatud korras. See oleks aga poliitiline otsus, mida kohus ei ole pädev vastu võtma."

Võib väita, et kohtuasjas "ORAS I" tehtud kohtuotsuses jõudis üldkogu ORAS § 7 lg 3 ajaloolise,

süstemaatilise ja teleoloogilise (vt näiteks kohtuasjas "ORAS I" tehtud kohtuotsuse p-s 26 esitatud

justiitsministri seisukohta ja p-s 25 nimetatud halduskolleegiumi seisukohta) tõlgendamise pinnalt

kindlale veendumusele, et ORAS § 7 lg 3 loogilises struktuuris sisalduvad tegelikult kaks järgmist

teineteisest suhteliselt sõltumatut õigusnormi:

kategooriline, olevikuline ja täiesti õigusselge norm, mille kohaselt alates 2. märtsist 1997. aastast ei

ole 1941. aastal NSVL ja Saksa Riigi vahel sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümberasunud

isikud enam omandireformi õigustatud subjektid;

ebalev, tulevikuline ja täiesti õigusselgusetu norm, mille kohaselt 1941. aastal NSVL ja Saksa Riigi

vahel sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümberasunud isikutele võidakse ümberasumisega seotud

kahjusid asuda heastama siis, kui riikidevaheliste lepingute alusel tekivad selleks materiaalsed

võimalused.

Ainuvõimalik järeldus eelnevast oleks minu arvates tagantjärele öeldes pidanud olema see, et

kohtuasjas "ORAS I" tehtud kohtuotsuses oleks tulnud ORAS § 7 lg 3 tunnistada

põhiseadusevastaseks vaid osas, milles 1941. aastal NSVL ja Saksa Riigi vahel sõlmitud lepingute

alusel Saksamaale ümberasunud isikutele ümberasumisega seotud kahjude heastamise kord ja

tingimused olid jäetud õigusselgusetuks. Pean kahjuks veelkord vaid tagantjärele ütlema, et

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtul ei saa ju olla mingit õigustust tunnistada resolutsioonis

põhiseadusevastaseks sellist õigusnormi, mille põhiseadusepärasust on otsuse põhistustes

aktsepteeritud. Meenutagem, et kohtuasjas "ORAS I" tehtud kohtuotsuse punktis 36 on väga üheselt

ja selgelt märgitud, et üldkogu arvates ei ole 1941. aastal NSVL ja Saksa Riigi vahel sõlmitud

lepingute alusel Saksamaale ümberasunud isikute väljajätmine omandireformi õigustatud subjektide

hulgast vastuolus PS §-s 32 sätestatuga ega ka põhiseaduse muude sätetega.

Arvestades eelmärgitut olen veendunud, et kuigi kohtuasjas "ORAS I" tehtud kohtuotsuse

resolutsioonis tunnistati tegelikult põhiseadusega vastuolus olevaks ORAS § 7 lg 3 tervikuna, ei oleks

käesolevas põhiseaduslikkuse järelevalve asjas otsuse tegemisel tohtinud hälbida kohtuasjas "ORAS

I" tehtud kohtuotsuses esitatud ORAS § 7 lg 3 tõlgendusest - arusaamast, et tegelikult on

põhiseadusevastane vaid kõnealuse sätte loogilisse struktuuri kuuluv teine norm ja seetõttu oleks

tulnud kaaluda vaid ORAS § 7 lg 3 osalist kehtetuks tunnistamist. Kahjuks on üldkogu käesolevas

kohtuasjas ORAS § 7 lg 3 varasemast tõlgendusest siiski hälbinud, teinud ise poliitilise otsuse ja

rikkunud nii ise kohtuasjas "ORAS I" tehtud kohtuotsuse punktis 37 endale kehtestatud keeldu.

Pärast seda, kui Riigikohtu üldkogu oleks käesolevas kohtuasjas tunnistanud ORAS § 7 lg 3

kehtetuks vaid osas, mida on eelnevalt käsitletud punktis 3.2., oleks seadusandja täiesti loomulikult

võinud teha kannapöörde ja tuua 1941. aastal NSVL ja Saksa Riigi vahel sõlmitud lepingute alusel

Saksamaale ümberasunud isikud tagasi omandireformi õigustatud subjektide hulka. Möönan, et

omandireformi üldise ideoloogia kontekstist lähtuvalt võiks selline samm olla igati aktsepteeritav.

Kuid siis oleks seadusandja pidanud vähemalt poliitilise vastutuse tasandil ka tõendama, miks on

selline samm astutud pärast nii pikka aega väldanud tegevusetust ja kuivõrd on see samm kooskõlas

näiteks õiguspärase ootuse põhimõttega. Nüüd lasub aga omandireformi vallas väga tõsise poliitilise

"kannapöörde" õigsuse ja põhjendatuse tõendamise koormis Riigikohtul ja minu arvates ei kuulu see

kergete koormiste hulka.

Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Henn Jõks