3-3-1-63-05 · Riigikohus

RIIGIKOHTUNIK JAAK LUIGE ERIARVAMUS

Ma ei nõustu üldkogu otsusega ORAS § 7 lg 3 tervikuna kehtetuks tunnistamise kohta. Eriarvamusele

jäämist põhjendan järgmiselt.

1. Riigikohtu halduskolleegiumi 19. detsembri 2005. a määrusega üldkogule läbivaatamiseks antud

asjas soovis kolleegium, et üldkogu annaks hinnangu seadusandja tegevusetusele pärast ORAS § 7

lg 3 põhiseadusvastaseks tunnistamist Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsusega ja selle sätte

kehtivusele.

2. Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsusega tunnistati ORAS § 7 lg 3 vastuolus olevaks

põhiseaduse § 13 lg-ga 2 ja §-ga 14 nende koostoimes ja kohustati seadusandjat viima sätte kooskõlla

õigusselguse põhimõttega. Sama otsuse põhjendustest tulenevalt on ORAS § 7 lg 3 õigusselgusetus

tingitud seadusandja kohustuse − sõnastada piisavalt arusaadavalt ümberasujate ning neile kuulunud

vara kasutajate õigused − põhiseadusevastasest täitmata jätmisest. Otsuses leiti, et ORAS § 7 lg-t 3 ei

saa kehtetuks tunnistada, kuna selle tagajärjel tuleks osale 1941. aastal ümberasunutest nendelt

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastada või kompenseerida ORAS-iga sätestatud korras. Üldkogu

asus seisukohale, et poliitilise otsuse, kas ja millistel tingimustel neile isikutele vara tagastatakse või

kompenseeritakse, saab vastu võtta vaid seadusandja seadusega ette nähtud protseduurireegleid

järgides: kohus ei ole pädev sellist otsust vastu võtma.

Ühinen E. Kergandbergi eriarvamuses väljendatud seisukohaga, et lähtuvalt eelnevast on alust väita,

et 28. oktoobri 2002. a otsuses jõudis üldkogu ORAS § 7 lg 3 ajaloolise, süstemaatilise ja

teleoloogilise tõlgendamise tulemusena veendumusele, et sisuliselt on ORAS § 7 lg 3 loogilises

struktuuris kaks teineteisest suhteliselt iseseisvat sätet:

2.1 kategooriline, olevikuline ja täiesti õigusselge säte, mille kohaselt Saksa riigiga sõlmitud

lepingute alusel Saksamaale ümberasunud isikud ei ole õigustatud nõudma vara tagastamist või

kompenseerimist ORAS-iga sätestatud tingimustel ja korras;

2.2 ebalev, tulevikuline ja õigusselgusetu säte, mille kohaselt Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel

Saksamaale ümberasunud isikute vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse

riikidevahelise kokkuleppega.

3. Kuigi Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsuse resolutsioonis tunnistati põhiseadusega

vastuolus olevaks ORAS § 7 lg 3 tervikuna, ei ole üldkogu selles otsuses leidnud, et käsitletav säte

erinormina on põhiseadusega vastuolus seetõttu, et ei võimalda ümberasujatel nõuda vara tagastamist

või kompenseerimist ORAS-iga sätestatud tingimustel ja korras. Põhiseadusevastase olukorra

ületamiseks olnuks seega piisav vaidlusaluse sätte kehtetuks tunnistamine osas, mis sätestab

ümberasujatele vara tagastamise riikidevahelise kokkuleppe alusel. Leian, et selline poliitiline

otsustus olnuks vähemalt õigustatud sisuliste asjaoludega.

3.1. Vabariigi Valitsuse 1999. aasta jaanuaris Riigikogule esitatud ORAS § 7 lõike 3 muutmise eelnõu

seletuskirja kohaselt nähakse eelnõus ette loobuda omandireformi aluste seaduse § 7 lõikes 3

riikidevahelisele kokkuleppele viitamisest ning jääda senisele seisukohale, mille kohaselt nimetatud

vara ei saa omandireformi aluste seaduse põhjal selle kunagistele omanikele või nende

õigusjärglastele tagastada ega kompenseerida (Riigikohtu 28. oktoobri 2002. a otsuse p 24).

3.2. 28. oktoobri 2002. a otsuse kohaselt kujutab ORAS § 7 lg 3, mis seab ümberasujate vara

tagastamise sõltuvusse riikidevahelise lepingu sõlmimisest, põhiõiguse korraldusele ja menetlusele

riivet, sest enam kui kümne aasta jooksul pole sõlmitud riikidevahelist kokkulepet ja puudub

väljavaade kokkuleppe sõlmimiseks tulevikus ning samuti pole säte õigusselge, sest annab

ümberasunutele ja nende pärijatele endiselt lootust vara tagastamiseks või kompenseerimiseks

(viidatud otsuse p-d 30-32). Selle vara kasutajatel aga puudub selgus kodu loomise ja perekonnaelu

korraldamise võimalustes (viidatud otsuse p 34).

3.3. 28. oktoobri 2002. a otsuse p-st 36 tulenevalt on ORAS § 7 lg-st 3 lähtuv ümberasujate erinev

kohtlemine vara tagastamise või kompenseerimise taotluste lahendamisel õigustatud ning see säte ei

ole vastuolus PS §-s 32 sätestatuga.

3.4. Käesoleva otsuse p 25 kohaselt ei ole ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud lepingut sõlmitud ja seda sätet

pole 28. oktoobri 2002. a kohtuotsusest möödunud rohkem kui kolme aasta jooksul muudetud.

3.5. Kuigi põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse 25. juulil 2004 jõustunud § 15 lg 1

p 21 annab Riigikohtule õiguse tunnistada õigustloova akti andmata jätmine põhiseadusega vastuolus

olevaks, ei pidanud üldkogu vajalikuks hinnata seadusandja tegevuse põhiseadusepärasust ORAS § 7

lg 3 õigusselguse põhimõttega vastavusse viimisel.

4. Kokkuvõtvalt märgin, et Riigikohtu otsuse jõustumisel osas, millega ORAS § 7 lg 3 tunnistatakse

kehtetuks, tuleb ümberasujatele või nende pärijatele vara tagastada või kompenseerida ORAS-i

üldnormides sätestatud tingimustel ja korras. Sel juhul on Riigikohus revideerinud omandireformis

enam kui neliteist aastat kehtinud põhimõtet, et Saksamaale ümberasunud isikud ei ole õigustatud

nõudma vara tagastamist või kompenseerimist ORAS-iga sätestatud tingimustel ja korras. Kui

Riigikohus tunnistanuks aga selle sätte kehtetuks osas, mis sätestab ümberasunud isikute vara

tagastamise või kompenseerimise taotluste lahendamise riikidevahelise kokkuleppega, kandnuks

ORAS § 7 lg 3 tervikuna kehtetuks tunnistamisel poliitilist vastutust seadusandja.

Jaak Luik