3-3-1-63-05 · Riigikohus

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number 3-3-1-63-05 Otsuse kuupäev

19. detsember 2005 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister, Julia Laffranque, Jüri Põld ja Harri Salmann Kohtuasi Kaebus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 19. augusti 2002. a otsuse nr 12421 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 8. juuli 2005. a otsus haldusasjas nr 2-3/24/05 Menetluse alus Riigikohtus Beate Bodemanni ja Thomas Bodemanni kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Anda asi läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 22. novembri 1993. a otsuse nr 1272 p-ga 1 loeti omandireformi objektiks Tallinnas Viedemanni (Wiedemanni) 11, endisel kinnistul nr 4182 asuvad hooned, p-ga 2 loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal Julie Hamburgile, p-ga 3 tunnistati vara osas omandireformi õigustatud subjektiks J. Hamburgi poeg Ulrich Hamburg ning p-ga 5 jäeti rahuldamata taotlus kinnistul asuva krundi tagastamiseks, kuna J. Hamburg kasutas maad obrokiõiguse alusel. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 28. veebruari 1994. a otsusega nr 1272/186 tühistati 22. novembri 1993. a otsuse p 5 ja täiendati otsust punktiga 1-a, millega loeti Riigivolikogu

23. juuli 1940. a deklaratsiooniga natsionaliseeritud Wiedemanni 11 krunt suurusega 994,85 m2 omandireformi objektiks. Tallinna Linnavalitsuse 31. märtsi 1994. a korraldusega nr 478-k tagastati Wiedemanni 11 asuv elamu

U. Hamburgile. 24. mail 1994 anti talle hoone üle. Ulrich Hamburg suri 25. detsembril 2001. Tema pärijateks pärimisõiguse tunnistuse kohaselt on Beate Bodemann ja Thomas Bodemann.

2. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 19. augusti 2002. a otsuse nr 12421 p-ga 1 loeti omandireformi objektiks Tallinnas Wiedemanni 11, endisel kinnistul nr 4182 asunud ehitised, mis natsionaliseeriti Majade Natsionaliseerimise Komisjoni 7. aprilli 1941. a otsusega, ja maa suurusega 994,85 m2, mis natsionaliseeriti Riigivolikogu 23. juuli 1940. a deklaratsiooniga. Otsuse p-ga 2 loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal Julie (Julie-Anete) Hamburgile, kes vastab Omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 7 lg 3 nõuetele, ning p-ga 3 jäeti U. Hamburgi taotlus rahuldamata. Otsuse p-ga 4 tühistati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 22. novembri 1993. a ja

28. veebruari 1994. a otsused ja p-ga 5 jäeti otsuses olevad andmed endiste omanike ja vara registrisse kandmata. Otsuses leiti, et on tõendatud, et vara endine omanik Julie-Anete Hamburg lahkus Eestist 10. jaanuaril 1941. a Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel. ORAS § 7 lg 3 kohaselt lahendatakse Saksa Riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused riikidevahelise kokkuleppega.

3. B. Bodemann ja T. Bodemann esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused, milles palusid tühistada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 19. augusti 2002. a otsus nr 12421. Kaebuses väideti järgmist: 1) otsuse p 3 on seadusega vastuolus, kuna põhineb ORAS § 7 lg-l 3, mille Riigikohtu üldkogu tunnistas 28. oktoobri 2002. a otsusega nr 3-4-1-5-02 Põhiseadusega vastuolus olevaks. Riigikohus leidis, et kuni ORAS ei ole viidud kooskõlla õigusselguse põhimõttega, ei saa otsustada ümberasunutele kuulunud vara tagastamist või kompenseerimist ega erastada vara. Riigikohtu selline seisukoht kehtestab sisuliselt kõigile selle sätte alusel tehtavatele toimingutele moratooriumi, öeldes, et kuni küsimus ei ole seadusega lahendatud, tuleb säilitada endine olukord. Seega puudub komisjonil õigus võtta vastu otsuseid Wiedemanni 11 asuva vara tagastamise kohta; 2) vaidlustatud otsusest nähtuvalt teadis komisjon J. Hamburgi lahkumisest 1941. a Saksamaale hiljemalt 26. juunil 1998. Sellegipoolest ei asunud komisjon varasemaid otsuseid muutma, tekitades sellega vara omanikus usalduse haldusakti kehtima jäämise suhtes. Otsuse p-d 1 ja 2 on sarnased otsuse nr 1272 p-dega 1 ja 2 ning otsusega nr 1272/186. Ometi tunnistati varasemad haldusaktid täielikult kehtetuks. Vaidlustatud otsus on vastuolus ka Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 64 lgtega 2 ja 3, kuna puuduvad põhjendused, miks ei vastanud tühistatud haldusakti p-d 1 ja 2 seadusele. Tallinna Linnavalitsus taotles kohtumenetluse peatamist. Kuni seadusandja ei ole ebamäärase olukorra ületamiseks kehtestanud õiguslikku regulatsiooni ja viinud ORAS § 7 lg-t 3 kooskõlla Põhiseadusega, pole teada, kas kohalikul komisjonil on õigus ümberasujatele kuulunud vara tagastamise taotluste lahendamisel tunnistada see vara omandireformi objektiks ja määratleda selle vara osas omandireformi õigustatud subjektid.

4. Tallinna Halduskohus rahuldas 30. mai 2003. a otsusega kaebused osaliselt ning tühistas ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 19. augusti 2002. a otsuse nr 12421 p-d 1, 2 ja 3. Otsust põhjendati järgmiselt:

1) vaidlustatud otsus on kooskõlas kehtivate seaduste ja Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohtadega. Vaidlustatud otsusega tühistatud haldusaktide andmise ajal ORAS § 7 lg 3 ei kehtinud, vaid ORAS § 7 lg 2 suhtes kehtis erisättena hilisema ORAS § 7 lg-ga 3 samasisuline Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a otsuse ""Omandireformi aluste seaduse" rakendamise kohta" p 5. Mõlemast sättest tuleneb, et Saksamaale ümberasujate õigusvastaselt võõrandatud vara taotluste lahendamisel on kohalik komisjon kohustatud avalduse läbi vaatama ja nendes sätetes märgitud asjaolude tuvastamise korral võtma vastu otsuse taotluse rahuldamata jätmise kohta. Seega olid ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsused 22. novembrist 1993 nr 1272 ja 28. veebruarist 1994 nr 1272/186 nende vastuvõtmise ajal vastuolus Ülemnõukogu otsuse p-ga 5. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 3 p-dest 3, 5 ja § 6 lg 4 p-st 1 tulenevalt on kohalikul omavalitsusel õigus ja kohustus tühistada oma õigusvastased haldusaktid. Otsus on piisavalt motiveeritud ega ole vastuolus HMS § 64 lg-tega 2 ja 3;

2) Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsuses asjas nr 3-4-1-5-02 tõlgendati ORAS § 7 lg-t 3 nii, et ümberasunutele ja nende pärijatele ei tagastata vara ORAS-iga sätestatud tingimustel ja korras, kuid see säte annab neile endiselt lootust vara tagastamiseks või kompenseerimiseks. Kaebajad on Riigikohtu üldkogu lahendist ekslikult järeldanud, et see kohustab kohalikke omavalitsusi kuni küsimuse lahendamiseni mitte tühistama varasemaid õigusvastaseid otsuseid. Sellisel juhul võiksid vara tagasi saanud ümberasunud ja nende pärijad võõrandada selle kolmandatele isikutele ning kui hilisema õigusmuudatuse tagajärjel selguks, et ümberasunutele siiski vara ei tagastata, pole kohalikul omavalitsusel ega riigil enam võimalik seda vara tagasi saada.

Kui vaidlustatud otsus jääb kehtima, on Wiedemanni tn 11 endise kinnistu nr 4182 krundi ja hoonete tagastamise küsimus otsustatud - vara on jäetud tagastamata - ja ORAS § 18 alusel võib riik või Tallinna linn seda võõrandada, mis teeks võimatuks vara tagastamise kaebajatele, kui Riigikogu peaks otsustama, et ümberasunutele vara siiski tagastatakse. Sellises õiguslikult ebamäärases olukorras on ainsaks mõistlikuks väljapääsuks taastada olukord, kus U. Hamburgi avalduse vara tagastamiseks on Tallinna Linnavalitsus vastu võtnud, kuid mingeid otsuseid selle lahendamiseks pole veel tehtud.

Selleks tuleb tühistada vaidlustatud otsuse punktid l, 2 ja 3. Nõnda ei rikuta kaebajate huve, ei eirata Riigikohtu halduskolleegiumi 22. märtsi 1999. a määruses nr 3-3-1-6-99 väljendatud seisukohta, et Saksamaale ümberasujate õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotluste lahendamisel on kohalik komisjon kohustatud avalduse läbi vaatama ja võtma vastu otsuse taotluse rahuldamata jätmise kohta, ega Riigikohtu üldkogu otsuse seisukohta, et enne seadusandja poolt ORAS § 7 lg 3 õigusselguse põhimõttega kooskõlla viimist ei saa otsustada ümberasunutele kuulunud vara tagastamist, kompenseerimist või erastamist.

5. B. Bodemann ja T. Bodemann palusid apellatsioonkaebustes tühistada halduskohtu otsus ning saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Apellandid väitsid järgmist: 1) kohus jättis alusetult menetluse peatamata. Käesolev olukord on äärmiselt erandlik, mida Halduskohtumenetluse seadustiku vastuvõtmisel ette ei kujutatud. HKMS § 22 mõtte kohaselt peatatakse menetlus, kui ilmnevad asjaolud, mis takistavad menetlust, nende asjaolude äralangemiseni. Riigikohtu üldkogu ei leidnud, et kehtiv seadus võimaldaks küsimusi lahendada ning seda tuleks uue regulatsiooni kehtestamiseni kohaldada; 2) kohtuotsus pole rajatud seadusele, vaid "mõistlikkusele". Kohus on sellega vastuolus Riigikohtu üldkogu eelviidatud otsuse seisukohtadega võtnud endale seadusandja rolli; 3) Riigikohtu 22. märtsi 1999. a määruses, millele halduskohus viitas, on juhindutud ORAS § 7 lgst 3, mille põhiseadusevastasuse on Riigikohus hiljem tuvastanud. Seega kohaldas kohus põhiseadusevastast ORAS § 7 lg-t 3, mis tõi kaasa ebaõige kohtulahendi; 4) kohus on tühistanud kohaliku komisjoni 19. augusti 2002. a otsuse nr 12421 p-d 1, 2 ja 3, kuid jätnud jõusse otsuse p 4, mille tulemusel on tekkinud olukord, kus on olemas üksnes avaldus vara tagastamiseks, samas aga ei ole Wiedemanni 11 ehitised omandireformi objektiks, ei ole tuvastatud nende ehitiste õigusvastase võõrandamise aegne omanik ning ehitiste tagastamise küsimus ei ole lahendatud. Samas on Wiedemanni 11 ehitised antud üle kaebajate omandisse. Halduskohtu otsusest tulenevalt võib linn need tagasi nõuda. Olukorras, kus ei ole selge, kuidas toimida ümberasujate varaga, ei ole selline tagasinõue põhjendatud ja sellega rikutakse kaebajate õigustatud ootust, et nende omand on kaitstud. Kui selgub, et vastavalt tulevasele seadusele tuleb vara tagastada, tuleks menetlus uuesti algusest peale läbida, mis oleks äärmiselt ebamõistlik.

6. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon palus jätta apellatsioonkaebused rahuldamata. Kuigi halduskohus ei peatanud haldusasja menetlust, rahuldas komisjoni kohtuotsusega saavutatud olukord, kus vara tagastamise taotluse lahendamiseks pole vastu võetud kehtivaid haldusakte.

7. Kolmandad isikud T. Nairimäe, N. Mereväli, M. Puusepp, P. Nõmm, M. Saare, L. Tõnisson,

P. Martverk, A. Kalinitšenko, H. Matto, M. Rootalu, R. Rajamägi nõustusid halduskohtuga ja märkisid, et arvestada tuleb ka nende huve, sest nad võivad loota üürilepingute alusel nende kasutuses olevate Wiedemanni 11 eluruumide erastamise võimalusele, kuni pole teada, kas vara tagastatakse. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Tallinna Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse osas, milles halduskohus tühistas ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 19. augusti 2002. a otsuse nr 12421 punktid 1, 2 ja 3, ning tegi selles osas uue otsuse, millega jättis B. Bodemanni ja T. Bodemanni kaebused ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni

19. augusti 2002. a otsuse nr 12421 tühistamise nõudes rahuldamata ka selle otsuse eeltoodud punktide osas. Veel muutis ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt ringkonnakohtu otsuse põhjendustele. B. Bodemanni ja T. Bodemanni apellatsioonkaebused rahuldati osaliselt. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 19. augusti 2002. a otsuse nr 12421 jõusse jätmist selle kooskõla tõttu ORAS § 7 lg-ga 3 põhjendas ringkonnakohus järgmiselt: 1) vaidlust ei ole selle üle, et J.-A. Hamburg lahkus Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel 1941. aastal; 2) vaidlustatud otsusega tühistatud haldusaktide andmise ajal kehtis ORAS § 7 lg 2 suhtes erisättena Ülemnõukogu otsuse p 5. Vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtis Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse §-ga 2 kehtestatud ORAS § 7 lg 3. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1- 6-99 leidnud, et ORAS § 7 lg 3 ja Ülemnõukogu otsuse p 5 vahel pole sisulist erinevust;

3) kuna Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega, siis ei saa ÕVVTK kohalik komisjon tunnistada neid isikuid omandireformi õigustatud subjektideks. Seega, kui ÕVVTK kohalik komisjon tuvastab, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotluse esitas Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isik või tema pärija, siis peab kohalik komisjon oma otsusega sellise taotluse ORAS § 7 lg 3 alusel rahuldamata jätma (Riigikohtu määrus haldusasjas nr 3-3-1-6-99); 4) Riigikohtu üldkogu tunnistas 28. oktoobri 2002. a otsusega põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-5-02 ORAS § 7 lg 3 vastuolus olevaks PS § 13 lg-ga 2 ja §-ga 14 nende koostoimes, kuna vaidlusalune säte ei vasta õigusselguse põhimõttele ja rikub isikute põhiõigust korraldusele ja menetlusele. Üldkogu jõudis veendumusele, et vaidlusalune säte on PS-ga vastuolus seetõttu, et seadusandja jättis täitmata oma kohustuse sõnastada piisavalt arusaadavalt ümberasujate ning neile kuulunud vara kasutajate õigused. PS §-s 14 sätestatud üldine korraldusja menetlusõigus kohustab täidesaatvat ja seadusandlikku võimu saavutama poliitiline kokkulepe ja andma nii ümberasujatele, kelle vara õigusvastaselt võõrandati, ja nende pärijatele kui ka vara kasutavatele üürnikele selge sõnumi vara tagastamise või tagastamata jätmise kohta; 5) üldkogu tõlgendus ORAS § 7 lg-le 3 ei erinenud halduskolleegiumi 22. märtsi 1999. a määruse seisukohtadest selles, et ORAS § 7 lg 3 kohaselt peab ÕVVTK kohalik komisjon ümberasuja ja tema pärija taotluse jätma rahuldamata. Üldkogu leidis, et halduskolleegiumi eelviidatud määruses ei antud tõlgendust, et ümberasujatel või nende pärijatel pole õigust vara tagastamisele või kompenseerimisele. ORAS § 7 lg 3 sõnastus annab võimaluse tõlgenduseks, et neile isikuile ei tagastata vara ORAS-iga sätestatud tingimustel ja korras, kuid annab neile endiselt lootust vara tagastamiseks või kompenseerimiseks. Üldkogu kohustas seadusandjat viima sätte kooskõlla õigusselguse põhimõttega ja sedastas, et kuni seda pole tehtud, ei saa otsustada ümberasunutele kuulunud vara tagastamist või kompenseerimist ega erastada vara; 6) ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 28. veebruari 1994. a otsusega nr 1272/186 muudetud komisjoni

22. novembri 1993. a otsus nr 1272 oli järelikult õigusvastane selles, et U. Hamburg tunnistati õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 19. augusti 2002. a otsus nr 12421 on kooskõlas selle otsuse vastuvõtmise ajal kehtinud ORAS § 7 lg-ga 3. Et seda sätet ei ole tunnistatud kehtetuks, ei saa seda sätet vaidlustatud otsuse õiguspärasuse hindamisel kõrvale jätta. Kohtumenetluse peatamise taotluse kohta leidis ringkonnakohus, et kuna kohus peab vaidlustatud otsuse õiguspärasuse hindamisel lähtuma otsuse vastuvõtmise ajal kehtinud õigusest, siis pole asja lahendamiseks vaja peatada menetlust kuni ORAS § 7 lg-s 3 sätestatud õigusliku regulatsiooni muutumiseni. Menetluse selliseks peatamiseks puudub ka menetlusseadusest tulenev alus. ÕVVTK kohalikul komisjonil on aga õigus oma äranägemisel arvestada ORAS § 7 lg-ga 3 vastuolus olevate subjektiotsuste ümbervaatamise kavandamisel kehtiva õigusliku regulatsiooni muutmise prognoose.

B. Bodemanni ja T. Bodemanni õiguspärase ootuse kohta leidis ringkonnakohus järgmist:

1) soodustava haldusakti õigusvastasus ei pruugi viia akti kehtetuks tunnistamiseni, kuna sellise akti kehtetuks tunnistamine peab toimuma kaalutlusõiguse kohaselt, mispuhul arvestatakse lisaks haldusakti õigusvastasusele HMS § 64 lg-s 3 ja §-s 67 sätestatud asjaolusid. Vaidlustatud otsuses on ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 1993. a otsuse nr 1272 ja 1994. a otsuse nr 1272/186 kehtetuks tunnistamise põhjuseks märgitud üksnes asjaolu, et vara endine omanik lahkus Eestist 10. jaanuaril 1941 Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel. Muid põhjendusi, sealhulgas seda, miks ei kaalu adressaatide usaldus rohkem kui 8 aastat tagasi antud soodustavate haldusaktide kehtima jäämise suhtes üles haldusaktide kehtetuks tunnistamise vajadust, vaidlustatud otsus ei sisalda; 2) kuna ÕVVTK kohaliku komisjoni tuvastatud asjaoludest ja tema tehtud otsustest tuleb omandireformi menetluse järgnevates staadiumides kinni pidada, võib õigustatud subjektiks tunnistatud isik põhjendatult eeldada, et need küsimused on komisjon lahendanud lõplikult ja et ilma mõjuva põhjuseta neid küsimusi ümber vaatama ei hakata (vt Riigikohtu halduskolleegiumi

7. detsembri 2001. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-51-01, p 4); 3) pole tõenäoline, et komisjon küsimuse uuel arutamisel teeks asjaolusid õigesti kaaludes teistsuguse otsuse. Vaidlustatud otsuse kehtima jäämisel kaotavad kaebuse esitajad tagastamise nõudeõiguse otsuses märgitud krundile, kuid Wiedemanni tn 11 endise kinnistu nr 4182 krundi ja hoonete tagastamise küsimus ei ole otsustatud ja riik või Tallinna linn ei saa seda vara võõrandada. Küll annab vaidlustatud otsuse kehtima jäämine aluse ka tagastamiskorralduse ümbervaatamiseks. Ka sel juhul ei ole küsimus ehitise ja maa tagastamisest kaebuse esitajate kahjuks otsustatud lõplikult, sest nagu on tõlgendatud Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsuses asjas nr 3-4-1-5-02 ORAS § 7 lg-t 3, annab see säte ümberasunutele ja nende pärijatele endiselt lootust vara tagastamiseks või kompenseerimiseks. Seetõttu tuleb tagada vara tagastamise võimaluse säilimine; 4) kui ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 22. novembri 1993. a otsust nr 1272 kehtetuks ei tunnistata, on linnavalitsus kohustatud õigustatud subjekti õigusjärglastele tagastama ka otsuse objektiks oleva maa, mis võtaks võimaluse lahendada otsuses märgitud vara tagastamise küsimust vastavalt tulevikus kehtestatavale seadusele. Sellega kaotaksid ka kolmandad isikud lootuse elamus üürilepingu alusel kasutatavaid kortereid erastada; 5) peale usalduse ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 22. novembri 1993. a otsuse nr 1272 kehtimajäämise suhtes ei ole kaebajad esile toonud muid asjaolusid, mis räägiksid vastu selle otsuse kehtetuks tunnistamisele, sealhulgas ka HMS § 67 lg-s 2 sätestatud asjaolusid, mil haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistamiseks peab isiku huvile haldusakti kehtima jäämiseks vastanduma kaalukas avalik huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. Ainuüksi isiku usaldus õigusvastase soodustava haldusakti kehtima jäämise suhtes ei välista selle haldusakti kehtetuks tunnistamist. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

9. B. Bodemann ja T. Bodemann paluvad kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassaatorid väidavad järgmist: 1) üldkogu tunnistas ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastaseks, kuid jättis selle tühistamata. Samas ei tähenda sätte formaalne olemasolu seaduses veel seda, et säte on ka tegelikult kehtiv. Põhiseaduse § 3 järgi teostatakse riigivõimu üksnes Põhiseaduse või sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Seetõttu pole hoolimata ORAS § 7 lg 3 formaalsest kehtivusest selle kohaldamine võimalik. Selles olukorras pole ka võimalik viidata Riigikohtu halduskolleegiumi määrusele haldusasjas nr 3-3-1-6-

99. Kuna olukord on õiguslikult lahendamata, siis on varasemate otsuste muutmine lubamatu ja tehtud otsuste osas tuleks säilitada status quo. Vastasel korral tekib olukord, kus avalik võim on andnud õigused, siis võetakse need õigused ära ja lõpptulemusena võidakse need õigused hiljem taastada. Selles olukorras pole varasemate otsuste tühistamine mõistlik. Lisaks rikub see õiguskindlust; 2) ringkonnakohus on sisuliselt jätnud tähelepanuta soodustava haldusakti tühistamise tagajärjed. Ringkonnakohus on ise möönnud, et suure tõenäosusega toob subjektiotsuse tühistamine kaasa tagastatud omandi äravõtmise. Ringkonnakohus on leidnud, et B. Bodemann ja T. Bodemann pole esitanud mingeid asjaolusid, mis räägiksid vastu otsuse kehtetuks tunnistamisele, sh HMS § 67 lg-s 2 sätestatud asjaolusid. Kassaator arvab, et omandi kaitse seisukohalt on õiguslikule ootusele ja õiguskindlusele viitamine piisav. Ringkonnnakohus pole nende väidete ebakohasust põhjendanud. Õiguslik vaakum ei saa kaasa tuua olemasolevate suhete nii olulist muutmist ja omandi äravõtmist; 3) kohus jättis alusetult menetluse peatamata, viidates HKMS §-le 22, mis ei näe sellist menetluse peatamise alust ette. Iseenesest on õige ringkonnakohtu seisukoht, et kohus lähtub kehtivast õigusest, kuid käesoleval juhul on ebaselge, milline on kehtiv õigus. Põhiseadusevastaseks tunnistamise tõttu on ORAS § 7 lg 3 kohaldamine äärmiselt küsitav ja ainuvõimalik oleks ära oodata õigusliku selguse saabumine. Halduskohtumenetluse seadustik ei näe tõepoolest sellist otsest menetluse peatamise alust ette. Kuid seaduse vastuvõtmisel polnud võimalik sellist olukorda ette näha. Arvestades menetluse peatamise instituudi olemust, olnuks menetluse peatamine siiski võimalik, sest on olemas asjaolud, mis takistavad asja objektiivset ja õiget lahendamist. Menetluse peatamine olnuks ainuõige ja seda tulnuks teha õigusliku selguse saabumiseni. Menetluse peatamisel ei saa käesoleval juhul lähtuda sellest, et asjaolude selgumise aeg pole selge. On ebanormaalne, et seadusandja pole Riigikohtu üldkogu otsusest möödunud kolme aasta jooksul astunud mingeid samme. Siin tekib küsimus uue Põhiseadusega vastuolus oleva olukorra tekkimises. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT I

10. Kõigepealt kirjeldab kolleegium käesolevaks ajaks kujunenud olukorda.

11. J. Hamburg, kellele kuulusid vaidlusalused hooned, asus Saksamaa ja NSVL vahel sõlmitud lepingu alusel jaanuaris 1941 Saksamaale ümber. Vaidlusalused hooned natsionaliseeriti aprillis 1941.

12. Omandireformi käigus taotles J. Hamburgi poeg U. Hamburg emale kuulunud vara tagastamist ja ta tunnistati 1993. a novembris vaidlusaluste hoonete osas omandireformi õigustatud subjektiks. 1994. a märtsis tagastati vaidlusalune elamu U. Hamburgile. Käesoleval ajal on vara omanikeks

U. Hamburgi pärijad B. Bodemann ja T. Bodemann. Majas elavad üürnikud on käesolevasse kohtuasja kaasatud kolmandate isikutena.

13. ÕVVTK Tallina linnakomisjon tühistas 2002. a augustis otsuse, millega tunnistati J. Hamburg vaidlusaluste hoonete osas omandireformi õigustatud subjektiks, sest komisjon sai andmeid selle kohta, et J. Hamburg kuulus ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud isikute hulka, s.o oli õigusvastaselt võõrandatud vara omanik, kes asus Eestist Saksamaale ümber Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel.

14. ORAS § 7 lg 3 sätestab: "Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega." Ajal, mil U. Hamburg tunnistati vaidlusaluste hoonete osas omandireformi õigustatud subjektiks, kehtis ORAS § 7 lg 3 asemel Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a otsuse ""Omandireformi aluste seaduse" rakendamise kohta" punkt 5, mis sätestas: "Omandireformi õigustatud subjektidele, kes lahkusid Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel, õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise küsimused lahendatakse riikidevaheliste lepingutega määratud korras." Sisulist erinevust ORAS § 7 lg 3 ja Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a otsuse punkti 5 vahel pole.

15. Riigikohtu üldkogu tunnistas 28. oktoobri 2002. a otsusega asjas nr 3-4-1-5-02 ORAS § 7 lg 3 vastuolus olevaks Põhiseaduse § 13 lg-ga 2 ja §-ga 14 nende koostoimes, mitte aga kehtetuks. Üldkogu möönis, et ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastasuse konstateering tähendab ebamäärase olukorra jätkumist. Seadusandja peab selle ületamiseks andma asjakohase õigusliku regulatsiooni. Üldkogu märkis, et kuni seadust ei viida kooskõlla õigusselguse põhimõttega, ei saa otsustada ümberasunutele kuulunud vara tagastamist või kompenseerimist ega seda vara erastada.

16. Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a otsuses ja ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud lepingut pole käesolevaks ajaks sõlmitud. Samuti pole Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsust käesolevaks ajaks täidetud.

17. Kolleegium märgib, et linnakomisjoni vaidlustatud otsus tehti augustis 2002, seega enne seda, kui üldkogu tunnistas ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastaseks.

18. Kassaatorid väidavad, et subjektiotsuse tühistamine põhiseadusevastase ORAS § 7 lg 3 alusel on ise vastuolus Põhiseaduse §-ga 3 ning kahjustab lisaks sellele õiguskindlust. Veel väidavad kassaatorid, et kohtumenetlus tulnuks peatada õigusliku selguse saabumiseni hoolimata sellest, et menetlusseadus vastavat menetluse peatamise alust ei sätesta. II

19. Kohtumenetluse peatamise taotluse osas leiab kolleegium, et halduskohtus esitas menetluse peatamise taotluse ÕVVTK linnakomisjon, mitte aga B. Bodemann ja T. Bodemann. B. Bodemann ja

T. Bodemann üksnes toetasid komisjoni taotlust. Halduskohus jättis kohtumenetluse peatamata ja linnakomisjon aktsepteeris apellatsioonkaebusele esitatud vastuses oma taotluse rahuldamata jätmist (vt käesoleva otsuse punktid 3, 4 ja 6). Halduskohtumenetluse seadustik ei anna poolele õigust vaidlustada teise poole taotluse rahuldamata jätmist.

III

20. Kolleegium on seisukohal, et 1993. a tehtud subjektiotsuse jõusse jätmise nõuet ei saa põhjendada ainuüksi pikka aega kestnud usaldusega nimetatud otsuse ja õigusvasatselt võõrandatud vara tagastamise korralduse kehtivuse suhtes.

21. Vaidlusalused hooned tagastati märtsis 1994 antud korraldusega. Vara tagastamise korraldusest kuni käesolevas asjas vaidlustatud otsuse tegemiseni on tõepoolest kulunud umbes kaheksa aastat. Kuid linnakomisjon ei olnud vara tagastamisest kuni 1993. aasta otsuse tühistamiseni tegevusetu. Wiedemanni tn 11 asuvate hoonete tagastamise toimikust nähtub, et komisjon sai 1999. a jaanuaris üürnike teate selle kohta, et J. Hamburg oli ümberasuja Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel. Seepeale asus komisjon arhiividest hankima asjakohaseid tõendeid ja pöördus, tõsi küll, alles oktoobris 2000 järelepärimisega ka U. Hamburgi poole. Viimane tõend selle kohta, et J. Hamburg asus 1941. a Saksamaale Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel, on antud Venamaa Välisministeeriumi poolt märtsis 2002. Aprillis 2002 informeeris Tallinna Maa-amet U. Hamburgi esindajat sellest teatest, andes võimaluse esitada omapoolne arvamus ühe kuu jooksul kirja saamisest. Käesolevas asjas vaidlustatud korralduse andis linnakomisjon augustis 2002. IV

22. Subjektiotsuse kehtetuks tunnistamine toob väga suure tõenäosusega kaasa ka vara tagastamise korralduse kehtetuks tunnistamise. Vara tagastamise korralduse kehtetuks tunnistamisega kaasneks mitte ainult omandiõiguse kaotus, vaid ka langemine üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsusega kirjeldatud põhiseadusevastasesse õigusselgusetuse seisundisse. Isik satuks olukorda, kus tal on ebamäärane lootus vara tagastamisele. Kolleegium on seisukohal, et omandiõiguse kaitseks ja nimetatud olukorda langemise vältimiseks on kõige tõhusam õiguskaitsevahend just linnakomisjoni 2002. a otsuse vaidlustamine, millega tühistati 1993. a otsus omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise kohta. Kolleegium on seisukohal, et isik ei pea kaebeõiguse tekkeks ära ootama õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korralduse tühistamist ja ebamäärase lootuse seisundisse langemist.

23. Üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsusest, millega tunnistati ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastaseks, on möödunud rohkem kui kolm aastat. Üldkogu möönis, et piirdumine ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastasuse konstateeringuga tähendab ebamäärase olukorra jätkumist. Üldkogu asus seisukohale, et "Seadusandja peab selle ületamiseks andma asjakohase õigusliku regulatsiooni." Põhiseadusevastase olukorra ületamiseks ei ole seadust muudetud. Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et kujunenud olukorras tuleb B. Bodemanni ja T. Bodemanni kohtuasi HKMS § 70 lg 11 alusel anda läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule. Kolleegium soovib, et üldkogu annaks hinnangu seadusandja tegevusetuse põhiseaduspärasusele ja ORAS § 7 lg 3 kehtivusele.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque, Jüri Põld, Harri Salmann