3-2-1-164-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-164-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 11. aprill 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks, Villu Kõve, Lea

Laarmaa, Jaak Luik, Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

M.T hagi H.T ja M.T vastu lepingute tühisuse

tunnustamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 1. juuli 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-

2/959/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M.T kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

13. märts 2006. a, kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja M.T (isikukood xxxxxxxxxxx), tema lepinguline esindaja

vandeadvokaat Imbi Seimar ning kostjad H.T (isikukood

xxxxxxxxxxx) ja M.T (isikukood xxxxxxxxxxx)

Resolutsioon

Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna

Ringkonnakohtu 1. juuli 2005. a otsuse resolutsioon

muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M. T esitas 26. veebruaril 2003. a Tallinna Linnakohtule hagi H. T ja M. T vastu, milles palus

tunnistada tühiseks kostjate 14. jaanuaril 2003. a sõlmitud Tallinnas Xxxxxx xxx xx-xx asuva

korteriomandi kinkelepingu ja asjaõiguslepingu, sest need on vastuolus seadusest tuleneva keeluga.

Hagiavalduse kohaselt omandasid M. T ja H. T abielu jooksul Tallinnas Xxxxxx xxx xx-xx asuva

korteri. 28. mail 2002. a kanti korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse H. T, kuigi

korteriomand oli hageja ja H. T ühisomand. 14. jaanuaril 2003. a kinkis H. T korteriomandi M. T.

Kuna H. T puudus hageja nõusolek abikaasade ühisvara hulka kuuluva korteriomandi

võõrandamiseks, on kinkeleping ja asjaõigusleping tühised.

2. Kostja H. T vaidles hagile vastu. Kuna H. T oli omandanud korteri pärimise teel oma isalt E. P, siis

ei kuulunud korteriomand abikaasade ühisvara hulka. Seega võis kostja korteriomandit kui lahusvara

vallata, kasutada ja käsutada ilma hageja nõusolekuta.

Kostja M. T vaidles samuti hagile vastu. Ta omandas korteriomandi heausksena. H. T oli omandanud

korteri vallasasjana pärimise teel. Seega oli tegemist H. T lahusvaraga. Pärast korteriomandi seadmist

sai vallasasjast kinnisasi. Korteriomand ei saa olla hageja ja H. T ühisvaraks, sest poolte abielusuhted

olid korteriomandi seadmise hetkeks lõppenud. Kuna hageja ei nõudnud enda tunnistamist

korteriomandi ühisomanikuks ja kinnistusraamatu kande muutmist, puudub vaidlus korteriomandi

omandiõiguse üle.

3. Tallinna Linnakohus jättis 9. märtsi 2005. a otsusega hagi rahuldamata.

Linnakohtu otsuse kohaselt on perekonnaseaduse (PKS) § 15 lg 1 kohaselt abikaasa lahusvara tema

omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel

omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. 4. juunil

1999. a anti H. T välja testamendijärgse pärimisõiguse tunnistus. Selle pärimisõiguse tunnistusega

tõendas notar, et vastavalt 5. jaanuaril 1999. a surnud E. P testamendile läheb pärand üle tema tütrele

H. T. Pärandvara hulka kuulus Tallinnas Xxxxxx xxx xx-xx asuv ühetoaline korter (kasuliku pinnaga

33,7 m2), mis moodustab 0,84% elamu korterite üldpinnast. Pärandvara kuulub H. T kui pärijale

vastavalt 18. märtsi 1999. a Tallinna Hooneregistri õiendile nr 17795/6369. H. T päris E. P

vaidlusaluse korteri vallasasjana. 27. veebruari 2002. a kinnistamisavalduse alusel on H. T kantud

kinnistusraamatusse korteriomandi ainuomanikuna alates 28. maist 2002. a.

Korteriomand on H. T lahusvara PKS § 15 lg 1 mõistes ning tal oli täielik õigus korteriomandi üle.

14. jaanuaril 2003. a sõlmitud notariaalse kinkelepingu ja asjaõiguslepinguga kasutas H. T

asjaõigusseaduse (AÕS) § 68 lõikest 1 tulenevat õigust. 16. mail 2003. a on korteriomanikuna

kinnistusraamatusse kantud M. T.

4. Hageja M. T esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus linnakohtu otsuse

tühistada ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

Kostjad H. T ja M. T palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ning linnakohtu otsuse muutmata.

Linnakohus ei rikkunud protsessiõiguse norme, kui vaatas asja läbi ilma hageja esindaja osavõtuta.

Hageja esindaja I. Seimar oli teatanud linnakohtule 18. veebruari 2005. a faksiga, et ei saa ilmuda

samal päeval kell 15.00 toimuvale kohtuistungile, kuna viibib õppepäeval. Linnakohus leidis õigesti,

et see asjaolu ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 199 lg 3 järgi seaduslikuks

takistuseks, mis tingiks asja arutamise edasilükkamise. Õppepäeva toimumisest informeeris hageja

esindaja linnakohut alles kohtuistungi toimumise päeval.

Vastuväited abielusuhete lõppemise kohta esitasid kostjad eelmenetluses. Jõustunud kohtuotsust, kus

oleks tuvastatud abielusuhete lõppemise aeg, hageja ei esitanud ega osanud nimetada, millises

tsiviilasjas see tehtud on. Kostja H. T esindaja eitas sellise kohtuotsuse olemasolu.

PKS § 17 lg 4 kohaselt ei või võõrandada abikaasade ühisomandis olevat registrisse kantavat

vallasasja teise abikaasa kirjaliku nõusolekuta, sõltumata sellest, kumma abikaasa nimel on vallasasi

registrisse kantud. Nimetatud säte ei keela kinnisasja võõrandada ilma abikaasa kirjaliku nõusolekuta,

mistõttu ei ole vaidlusalune kinkeleping vastuolus seadusega. Hageja ei esitanud hagi PKS § 17 lg 5

alusel.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja M. T esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu

otsuse tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

TsMS § 177 lg 5 kohaselt on kohus kohustatud asja edasi lükkama, kui pool on esitanud kohtus uue

olulise vastuväite, mida viimane arvestab otsuse tegemisel. Kostja H. T esitas linnakohtus uusi, hagi

lahendamisel olulisi asjaolusid. Tema esitatud asjaolu poolte abielusuhete lõppemise kohta

1998. aasta lõpus ei olnud hagejale teada. See väide on vastuolus H. T seisukohaga Tallinna

Linnakohtu menetluses olevas tsiviilasjas nr 2/285-8159/04, milles menetletakse H. T 2003. a

jaanuaris esitatud hagi abielu lahutamiseks ja ühisvara jagamiseks. Ühisvara koosseisus on ka

äriühingud, mis on asutatud alles 2000. aastal.

Vastavalt PKS § 14 lõikele 1 on abikaasade ühisvaraks abikaasade abielu kestel omandatud vara.

Vaidlusalune korteriomand on omandatud 27. veebruaril 2002. a, seega abielu kestel sõlmitud

asjaõiguslepinguga. Ringkonnakohus viitas asjaolule, et seaduse kohaselt puudub keeld abikaasa

kirjaliku nõusolekuta kinnisvara võõrandada. Kuid ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et PKS § 17

kohaselt on abikaasadel küll võrdne õigus ühisvara käsutada, kuid nad teevad seda kokkuleppel.

Vastustajad M. T ja H. T leidsid vastuses M. T kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohus ei rikkunud

protsessiõiguse norme ega kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb alates 1. jaanuarist 2006. a kehtiva TsMS § 691 lg 1

p 1 alusel jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata. Kolleegium muudab

1. jaanuarist 2006. a kehtiva TsMS § 692 lg 2 alusel ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

8. Iseenesest on õige linnakohtu seisukoht, et vastavalt PKS § 15 lõikele 1 on abikaasa lahusvaraks

päritud vara ning vara, mille abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. PKS § 14 lg 1

sätestab, et abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara. PKS § 18 lg 2 teise

lause kohaselt, kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara kindlaks

abielusuhete lõppemise aja seisuga.

Esmapilgul võib nõustuda kassatsioonkaebuse seisukohaga, et kui vallasasjaks oleva korteri baasil

tekib korteriomand abielusuhete ajal, tuleb korteriomand lugeda PKS § 14 lõikest 1 tulenevalt alati

abikaasade ühisvaraks. Selline seisukoht oleks aga vastuolus eluruumide erastamise seaduse (EES) §-

ga 211, mis sätestab, et korteriomandi omanikuks on õigus saada eluruumi vallasasjana omaval isikul.

Viimatinimetatud sättele tuginedes on kolleegium 21. märtsi 2005. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-16-

05 (RT III 2005, 11, 110) leidnud, et vallasasjaks olnud korteri kinnistamisel kantakse

kinnistusraamatusse korteriomandi omanikuna isik, kes on vallasasjast korteri omanik. Samuti on

viidatud otsuses leitud, et kui kinnistusraamatusse kantakse esmakinnistamisel korteriomanikuna isik,

kes tegelikult vallasasjast korteri omanik ei olnud, on kinnistusraamatu kanne ebaõige.

Kuivõrd vaidlustamata asjaolude kohaselt omandas kostja H. T kõnealuse korteri vallasasjana

pärimise teel, siis PKS § 15 lõikest 1 tulenevalt oli ta korteri kui vallasasja ainuomanik. EES §-st 211

tulenevalt sai ta korteriomandi ainuomanikuks. Järelikult oli kinnistusraamatu kanne tema kui

korteriomandi ainuomaniku kohta õige, ta oli ta õigustatud korteriomandit ilma hageja nõusolekuta

käsutama ning ei saa tõusetuda hagis vaidlustatud kinkelepingu ja asjaõigusliku lepingu tühisust selle

tõttu, et rikuti hageja kui ühisomaniku õigusi.

Kuna korteriomand ei kuulunud ühisvara hulka, siis oli asjakohatu vaielda, millal H. T ja hageja

abielusuhted lõppesid, ning kassatsioonkaebuse väited tuleb selles osas jätta tähelepanuta.

Kolleegium peab vajalikuks rõhutada, et maa ostueesõigusega erastamise korral abielussuhte ajal

tekib erastatud maa osas abikaasade ühisomand ka siis, kui hooned, mille juurde maa erastati,

kuulusid ühe abikaasa lahusvara hulka (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17. veebruari 2004. a otsus

kohtuasjas nr 3-2-1-14-04 (RT III 2004, 7, 77)).

9. Ühtse kohtupraktika kujundamise eesmärki silmas pidades selgitab kolleegium alljärgnevalt

mõningaid kohtute poolt käesolevas asjas esitatud seisukohti seaduse tõlgendamisel.

10. Ringkonnakohus täiendas linnakohtu otsust ja hagi rahuldamata jätmist sellega, et hageja ei

esitanud hagi PKS § 17 lg 5 alusel. Kolleegium leiab aga, et hagejal ei oleks olnud selleks, et

saavutada hagis püstitatud eesmärki - tuvastada kinkelepingu ja asjaõigusliku lepingu tühisus -

vajadust esitada hagi PKS § 17 lg 5 alusel.

PKS § 17 lg 5 sätestab, et kui kinnisasja võib lugeda abikaasade ühisvaraks ja selle omanikuna on

kinnistusraamatusse kantud üks abikaasa, kantakse teine abikaasa ühisomanikuna

kinnistusraamatusse abikaasade ühise notariaalselt tõestatud avalduse alusel ning kui

kinnistusraamatusse omanikuna kantud abikaasa keeldub ühise avalduse esitamisest, võib teine

abikaasa kohtu korras nõuda enda ühisomanikuks tunnistamist ja kinnistusraamatu kande muutmist.

Abikaasade ühis- ja lahusvara määratakse abieluvaralepingu puudumisel kindlaks PKS §-de 14 ja 15

alusel (vt käesoleva otsuse p 8). Selleks, et lugeda kinnistu abikaasade ühisvara hulka ja seda

abielusuhete lõppemisel jagada, ei pea kinnistu ühisomanikuna kinnistusraamatusse kandmata jäetud

abikaasa esitama eraldi hagi enda ühisomanikuks tunnistamiseks (vt näiteks Riigikohtu 17. veebruari

2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-04 (RT III 2004, 7, 77)). Järelikult ei ole kinnisasja abikaasade

ühisvara hulka kuulumise eelduseks mõlema abikaasa kandmine kinnistusraamatusse kinnisasja

ühiste omanikena. Abikaasa saab ühisvara kaitseks esitada hagi sõltumata sellest, kas ta on eelnevalt

kantud kinnistusraamatusse ühisvara hulka kuuluva kinnisasja omanikuna. Samas peab märkima, et

kinnistusraamatusse omanikuna sissekandmata jäänud abikaasal võiks olla huvi kinnistusraamatu

kande parandamiseks PKS § 17 lg 5 alusel selleks, et välistada abikaasade ühisvara hulka kuuluva

kinnistu heauskne omandamine AÕS § 561 alusel (vt käesoleva otsuse p 11).

11. Iseenesest on õige ringkonnakohtu seisukoht, et PKS § 17 lg 4 ei keela kinnisasja võõrandada

ilma abikaasa kirjaliku nõusolekuta. PKS § 17 lg 4 sätestab, et abikaasade ühisomandis olevat

registrisse kantavat vallasasja ei või võõrandada ega pantida teise abikaasa kirjaliku nõusolekuta,

sõltumata sellest, kumma abikaasa nimel on vallasasi registrisse kantud. Arvestada tuleb aga ka PKS

§ 17 lg 2 esimest lauset, mille kohaselt abikaasad valdavad, kasutavad ja käsutavad ühisvara

kokkuleppel. Seega on abikaasal keelatud abikaasade ühisvara hulka kuuluvaid registrisse

mittekantavaid vallasasju ja kinnisasju käsutada ilma teise abikaasa nõusolekuta. Tulenevalt AÕS

§ 120 lõikest 1 peab abikaasa nõusolek abikaasade ühisvara hulka kuuluva kinnisasja, s.o

korteriomandi võõrandamiseks olema notariaalselt tõestatud.

Kuid PKS § 17 lg 2 esimeses lauses sätestatu rikkumine ei too kolleegiumi arvates iseenesest kaasa

abikaasade ühisvara hulka kuuluva kinnisasja kohta tehtud käsutustehingu tühisust. Vastavalt

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-le 87 on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing

tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui

seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. PKS § 17 lg 2 esimeses lauses ei ole

öeldud, et seda sätet rikkuv tehing on tühine. Otsustamaks, kas PKS § 17 lg 2 esimeses lauses

sätestatu mõtteks on tuua kaasa ühe abikaasa nõusolekuta ühisvaraga tehtud tehingu tühisus, tuleb

arvestada ka TsÜS §-ga 114 ja AÕS §-ga 561.

TsÜS § 114 lg 1 sätestab, et kui õigustamata isik on eset käsutanud, on käsutus kehtiv, kui selleks oli

õigustatud isiku eelnev nõusolek, ning sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et kui õigustamata isikul ei

olnud eseme käsutamiseks õigustatud isiku eelnevat nõusolekut, muutub tema käsutus kehtivaks, kui

õigustatud isik kiidab selle käsutuse heaks. AÕS § 561 sätestab, et kui isik omandab tehinguga

kinnisomandi või piiratud asjaõiguse kinnistusraamatusse kantud andmetele tuginedes, loetakse

kinnistusraamatusse kantud andmed tema suhtes õigeks, välja arvatud juhul, kui kinnistusraamatusse

kantud andmete õigsuse vastu on kinnistusraamatusse kantud vastuväide või kui omandaja teadis või

pidi teadma, et kinnistusraamatusse kantud andmed on ebaõiged.

Riigikohus leidis tsiviilasjas nr 3-2-1-90-04 (RT III, 2004, 23, 251) 1. septembril 2004. a tehtud

otsuse p-s 18 , et kinnisasja omandi ülekandmise asjaõigusleping võib küll kehtida, kuid kui seda ei

ole sõlminud käsutamiseks õigustatud isik, ei ole sellel kehtiva käsutuse tagajärgi ja asjaõiguslepingu

alusel tehtud kanne on ikkagi ebaõige. Samas leiti veel, et kinnistusraamatu kanne ei ole ebaõige ja

omandaja saab ka siis, kui asjaõiguslepingu sõlmis käsutamiseks õigustamata isik, kinnisomandi või

muu asjaõiguse omanikuks, kui ta omandab selle kinnistusraamatu kandele tuginedes heauskselt.

Seega eristati asjaõiguslepingu (käsutustehingu) kehtivust käsutuse kehtivusest. Kinnisasja suhtes

tehtud käsutuse kehtivuse (mitte käsutustehingu kehtivuse) eeldused ongi sätestatud TsÜS §-s 114 ja

AÕS §-s 561. TsÜS § 114 lg 2 mõtte kohaselt saab õigustatud isik heaks kiita üksnes kehtiva

käsutustehingu alusel tehtud käsutust ning AÕS § 561 kohaselt saab heauskselt omandada kinnisasja,

mille omandamiseks oli sõlmitud kehtiv käsutustehing. Seejuures tuleb arvestada kolleegiumi poolt

tsiviilasjas nr 3-2-1-128-03 (RT III, 2003, 35, 368) 20. novembril 2003. a tehtud otsuse p-s 21

esitatud seisukohaga, et kinnisasja ei saa heauskselt omandada tasuta tehinguga, mis sõlmitakse

esimese ja teise järjekorra seadusjärgsete pärijatega.

Eelöeldu kehtib ka PKS § 17 lg 2 rikkumise korral. Ühe abikaasa nõusolekuta ühisvara hulka kuuluva

kinnisasja käsutamise tehing ei ole iseenesest tühine selle tõttu, et ühel abikaasal puudus teise

abikaasa nõusolek käsutuse tegemiseks (õigustamata isiku poolt käsutustehingu sõlmimine).

Kinnisasja heauskse omandamise korral (AÕS § 561) kehtib käsutus vaatamata sellele, et käsutuse

tegi õigustamata isik. Seega on õigustamata isiku poolt kinnisasja suhtes tehtud käsutust võimalik

TsÜS § 114 lg 2 järgi heaks kiita siis, kui käsutus ei kehtinud omandaja pahausksuse tõttu.

12. Kolleegium jääb oma 4. mai 2005. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-3-6-05 (RT III 2005, 16, 168)

esitatud seisukoha juurde, et tulenevalt asjaõiguses tunnustatud abstraktsiooni põhimõttest ei olene

käsutustehingu kehtivus õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu (kausaaltehingu)

kehtivusest. Seega ei tooks ka kõnealusel juhul kausaaltehingu (kinkelepingu) kehtetus iseenesest

kaasa korteriomandi käsutustehingu (asjaõigusliku lepingu) tühisust ning vastupidi - käsutustehingu

tühisus ei tooks ilmtingimata kaasa kausaaltehingu tühisust.

Vastavalt 1. jaanuarist 2006. a kehtiva TsMS § 368 lõikele 1 võib hageja esitada hagi õigussuhte

olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Juhul kui

hageja ei ole kausaaltehingu subjektiks (kas lepingu pooleks või lepinguga soodustatud või kaitstud

isikuks vastavalt võlaõigusseaduse §-dele 80 või 81), ei saa tal olla õigustatud huvi kausaaltehingu

kehtivuse vastu, sest see tehing ei tekita, lõpeta ega muuda tema õigusi lepingu poolte ega teiste

isikute suhtes. Kohus võib õigusliku huvita esitatud tuvastushagi menetlemisest keelduda alates

1. jaanuarist 2006. a kehtiva TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel, jätta sellise hagi läbi vaatamata 1. jaanuarist

2006. a kehtiva TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel või teha hagi rahuldamata jätva otsuse.

Ants Kull, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu