3-1-1-12-06 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-12-06

Otsuse kuupäev

10. aprill 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Ott Järvesaar ja Lea

Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Ivar Meiterni süüdistuses KarS § 141 lg 2 p 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 11. novembri 2005. a otsus

kriminaalasjas nr 2-1/223

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ivar Meiterni kaitsja vandeadvokaat Merike Borunova,

kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

15. märts 2006. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Saare Maakohtu 14. jaanuari 2005. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 11. novembri

2005. a otsus Ivar Meiterni süüditunnistamises ja karistamises KarS § 141 lg 2 p 1 järgi ning

sundraha 6725.- (kuus tuhat seitsesada kakskümmend viis) krooni väljamõistmise osas.

2. Süüdi tunnistada Ivar Meitern KarS § 145 järgi ja mõista talle karistuseks üks aasta kuus

kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada karistust ühe kolmandiku võrra ning

lõplikuks karistuseks KarS § 145 järgi mõista Ivar Meiternile üks aasta vangistust. KarS § 65

lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust Saare Maakohtu 30. septembri 2002. a otsusega

mõistetud karistuse ärakandmata osa - kaks aastat kuus kuud vangistust - võrra, ja lõplikuks

karistuseks mõista Ivar Meiternile kolm aastat kuus kuud vangistust.

3. Karistuse kandmise aja algust lugeda Saare Maakohtu otsuse resolutsiooni kuulutamisest, so

14. jaanuarist 2005. a.

4. Välja mõista Ivar Meiternilt sundraha 4035.- (neli tuhat kolmkümmend viis) krooni.

5. Menetluskulude väljamõistmise osas jätta maa-ja ringkonnakohtu otsused muutmata.

6. Kaitsja kassatsioon rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Saare Maakohtu 14. jaanuari 2005. a otsusega tunnistati Ivar Meitern süüdi KarS § 141 lg 2 p 1

järgi ja talle mõisteti karistuseks kuus aastat vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe

kolmandiku võrra, so nelja aastani. Karistusele liideti KarS § 65 lg 2 alusel varasema kohtuotsusega

mõistetud karistuse ärakandmata osa kaks aastat kuus kuud vangistust ja lõplikuks karistuseks

mõisteti kohtualusele kuus aastat kuus kuud vangistust.

I. Meitern tunnistati süüdi vägistamises, mille ta pani toime kasutades ära kannatanu abitusseisundit.

Kannatanu ei olnud võimeline vastupanu osutama ja toimunust aru saama.

Tuvastamist leidis, et 24. märtsil 2004. a sai I. Meitern kokku 13-aastase kannatanuga, kellele ta ostis

alkoholi. Kannatanu jõi pudeli veini ja natuke õlut, millest jäi tugevasse joobesse. Sellises seisundis

kannatanu viis kohtualune garaažis asunud sõiduautosse, kus astus temaga suguühendusse.

Vahekorra toimumise kohta andsid kohtualune ja kannatanu põhiosas kattuvaid ütlusi. Autos olid nad

esmalt suudelnud, pärast mida küsis I. Meitern kannatanult, kas viimane tahab temaga seksida.

Kannatanu ütluste kohaselt oli ta vastanud, et "ta ei tea", kohtualuse ütlustest tulenevalt oli kannatanu

vastuseks kehitanud ainult õlgu. Hilisemalt kinnitas kannatanu, et ta ei olnud vahekorraga nõus, kuid

otseselt ta seda ei väljendanud, kuna oli lihtsalt jõuetu. I. Meitern väitis, et ta käsitas kannatanult

saadud vastust kui nõusolekut, võttis temalt ära riided ja astus temaga vahekorda. Vahekorra ajal

teatas kannatanu, et tal on valus, pärast mida jättis I. Meitern ta rahule. Kui kohtualune püüdis mõne

aja möödudes uuesti vahekorda astuda, vastas kannatanu sellele juba keelduvalt ning I. Meitern

aktsepteeris seda.

Otsuses tugineti ekspertide arvamusele, mille kohaselt ei olnud kannatanu teo toimepanemise hetkel

isiksuse psüühilisest eripärast (hirm, isiksuse tüübi eripära, poistega suhtlemise kogemused)

tulenevalt võimeline osutama aktiivset suulist vastupanu, füüsilisest seisundist (alkohoolne joove,

kehakaalu erinevus) tulenevalt ei olnud ta võimeline ka aktiivseks füüsiliseks vastupanuks.

Tulenevalt joobest ja individuaalsest eripärast sai ta aru küll olukorra välisest küljest, kuid ei olnud

võimeline seda analüüsima ja nägema ette toimunu tagajärgi. Tema analüüsi- ja sünteesivõime oli

alanenud ning see tekitas raskusi ümbritseva adekvaatsel mõistmisel; saades küll aru, et tegemist on

suguaktiga, ei osanud ta selle toimumise tõenäosust eelnevalt hinnata.

Kohus märkis, et I. Meitern on seksuaalelu kogemust omav täiskasvanu. Noorema kui

neljateistkümneaastase isiku võime suguelu mõista on aga piiratud, mistõttu temalt nõusoleku

saamine (väljameelitamine) sisaldab juba eelduslikult alati ärakasutamist. Kohus asus seisukohale, et

I. Meiternil puudus alus tema poolt eelnevalt ostetud alkoholist tugevalt purju jäänud lapseealise

vaikimise käsitlemiseks nõusolekuna vahekorraks. Seega oli tegemist tahtevastase vahekorraga, kus

kasutati ära kannatanu seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru

saama. Seetõttu kvalifitseeris kohus I. Meiterni käitumise lõpuleviidud vägistamisena KarS § 141 lg 2

p 1 järgi.

2. Maakohtu otsuse peale esitas I. Meiterni kaitsja vandeadvokaat M. Borunova apellatsiooni, milles

palus otsuse tühistada ja kvalifitseerida kohtualuse käitumine KarS § 145 järgi, so suguühendusena

lapseealisega.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 11. novembri 2005. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja

apellatsioon rahuldamata.

Kohus ei soostunud kaitsja väitega, et kannatanu tahtevastasus vahekorraks ei olnud kohtualusele

arusaadav. Tuvastamist leidis, et kannatanu oli alles kolmeteistkümneaastaseks saanud laps, kellel

puudusid igasugused varasemad seksuaalvahekorra kogemused ja üldised elukogemused

meesterahvastega suhtlemisel, kes oli tugevas alkoholijoobes, kontaktivõimetu ega olnud võimeline

iseseisvalt liikuma. Kohus soostus maakohtu järeldusega, et kannatanu viibis seisundis, milles ta ei

olnud võimeline osutama vastupanu ega adekvaatselt mõtestama seksuaalkäitumist. Asjaolu, et ta

sellises seisundis ei keeldunud garaaži ja autosse minekust, ei anna alus väita, et ta oli nõus

suguühendusse astumisega. Kohtualune nägi kannatanu seisundit ja tal ei olnud seega alust mõista

kannatanu vaikimist nõusolekuna seksuaalvahekorraks. Asjaolu, et suguühenduse ajal I. Meitern allus

kannatanu soovile tegevuse katkestamiseks ja pärast suguühet suhtus kannatanusse hästi, ei anna alust

tuvastada et suguühendusse astumine oli kannatanu tahe.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni I. Meiterni kaitsja vandeadvokaat M. Borunova,

kes palub maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistada ning kvalifitseerida kohtualuse käitumine ümber

KarS § 145 järgi, so suguühendusena lapseealisega.

5. Kassaator leiab esmalt, et ei ole tõendatud vägistamise objektiivne koosseis. Vägistamine eeldab

käesolevas kriminaalasjas kannatanu võimetust osutada vastupanu või toimunust aru saada.

Vastupanu osutamise all tuleb mõista adekvaatseid meetmeid, mis oleks peatanud I. Meiterni

suguühendusse astumast. Kassatsioonis mööndakse, et võib-olla poleks kannatanu suutnud osutada

füüsilist vastupanu, kuid kriminaalasja tehioludest tulenevalt puudus selleks igasugune vajadus.

Kannatanu ja kohtualuse ütlustega on tuvastatud, et I. Meitern katkestas suguühenduse kohe, kui

kannatanu seda soovis. Seega ei ole õige väita, et joove ja alaealisus takistasid kannatanul vajalike

ning piisavate kaitsemeetmete kasutamist. Ta ei olnud abitus seisundis, kuna oli võimeline osutama

sõnalist vastupanu, mis osutus ka piisavaks.

Kaitsja ei soostu ka teise objektiivse koosseisu elemendi - arusaamisvõimetuse - esinemisega. Ei ole

tõendatud, et kannatanu ei saanud aru seksuaalvahekorra olemusest. Kannatanu püüdis end näidata

tegelikkusest kogenenumana, mistõttu ta esialgselt vahekorraga ka soostus. Ta keeldus vahekorra

jätkamisest alles siis, kui see põhjustas talle valu. Lisaks on selle koosseisutunnuse tuvastamisel

kohtud lubamatult lähtunud mitte vahetult pärast sündmust antud kannatanu ütlustest, vaid tema

hilisematest seisukohavõttudest ekspertiisi käigus. Ekspertiisiaktis on seejuures märgitud, et uuritav

on hakanud kasutama kaitsemehhanisme, mistõttu osa informatsioonist on blokeeritud.

6. Kohtud ei ole kassaatori arvates tuvastanud ka süüteokoosseisu subjektiivset külge. See nõuaks

tuvastamist, et I. Meitern sai aru, et kannatanu ei soovi temaga vahekorda astuda ning ta teadvalt

soovis toimida kannatanu tahte vastaselt. Aga nagu nähtub kannatanu ja kohtualuse kokkulangevatest

ütlustest, soovis I. Meitern omapoolse küsimusega ("kas sa tahad minuga seksida?") välja selgitada

kannatanu tegeliku tahte. I. Meitern on kogu aeg andnud ütlusi, et tema tunnetuse järgi oli kannatanu

toimuvaga nõus ja kohtud ei ole viidanud ühelegi tõendile, mis kinnitaks vastupidist. Kannatanu ei

vihjanud millegagi, et toimuv olnuks talle vastumeelne ning ei ole tuvastatud, millist

kannatanupoolset eitavat vihjet oleks kohtualune eiranud.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kassatsiooni ja kriminaalasja materjalidega, leiab, et

maa- ja ringkonnakohtu otsused tuleb I. Meiterni süüditunnistamise ja karistamise osas KarS § 141

lg 2 p 1 järgi tühistada.

8. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole käesolevas kriminaalasjas I. Meiterni käitumises

tõsikindlalt tuvastatud tahtlus panna toime vägistamine, so vägistamise subjektiivne koosseis.

Soostudes kassaatori poolt esitatud argumentidega (vt p 6), märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium

täiendavalt järgmist.

9. Süüteo subjektiivne koosseis peab katma kõik objektiivse koosseisu asjaolud. Käesolevas

kriminaalasjas tähendaks see tuvastamist, et I. Meitern sai kannatanuga vahekorda astudes aru, et

viimane ei ole vahekorraga nõus või ta ei saa toimunust aru, kuid vaatamata sellele arusaamale ja

seda olukorda ära kasutades astus siiski kannatanuga sugulisse vahekorda.

Esmalt märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et maakohus on kannatanu tahtevastasuse

tuvastamisel vääralt tõlgendanud materiaalõigust. Vaagides, kas esines kannatanu nõusolek

vahekorraks, sedastab kohus, et "nooremalt kui neljateistkümne aastaselt isikult nõusoleku saamine

(väljameelitamine) sisaldab juba eelduslikult alati ärakasutamist" (tlk 97). Karistusseadustiku § 147

kohaselt loetakse arusaamisvõimetuks aga isik, kes on noorem kui kümneaastane. Ei ole välistatud, et

arusaamisvõimetus esineb ka vanemas eas kannatanul, kuid sellisel juhul tuleb see igakordselt eraldi

tuvastada, st arusaamisvõimetust ei saa eeldada. Situatsioonis, kus iga vahekord noorema kui

neljateistkümne aastase isikuga loetaks toimepanduks arusaamisvõimetust (ja õiguslikult

mitteaktsepteeritavat nõusolekut) ära kasutades ning see kvalifitseeritakse vägistamisena KarS § 141

järgi, oleks võimatu realiseerida KarS § 145 koosseisu, mis sätestab iseseisvalt vastutuse vahekorda

astumise eest noorema kui neljateistaastase isikuga.

10. Käesolevas kriminaalasjas on tehiolude kohta andnud kannatanu ja kohtualune sarnaseid ütlusi.

Kannatanult küsiti nõusolekut vahekorraks, millele ta vastas "ei tea" või siis õlakehitusega.

Vahekorraga ta nõus ei olnud, kuid otseselt ta seda ei väljendanud. Kui kannatanu vahekorra ajal

teatas, et tal on valus, katkestas kohtualune vahekorra, hilisemalt vastas kannatanu vahekorda

astumise katsele juba eitavat ning I. Meitern katkestas enda tegevuse.

Toodud asjaoludel on kriminaalasja menetlenud kohtud olnud ebakindlad juba küsimuses, kas

vahekorraks oli kannatanu nõusolek või mitte. Esimese astme kohus on seda eitanud muuhulgas

asjaoluga, et kannatanu oli lapseealine (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangut sellele

argumendile p-s 9). Ringkonnakohus on selle küsimuse lahendamisel sedastanud, et "asjaolu, et

I. Meitern allus kannatanu soovile tegevuse katkestamiseks ja pärast suguühet suhtus kannatanusse

hästi, ei anna alust tuvastada, et suguühendusse astumine oli kannatanu tahe" (tlk 170). Nimetatud

asjaolude käsitlemisel ei ole kriminaalõigusliku etteheite tegemisel vaetud aga süüdistatava, vaid

kannatanu tahet vahekorraks. Heitmaks kohtualusele ette vägistamist, peab olema tuvastatud just

tema arusaam objektiivselt eksisteerinud tahtevastasusest ning sellele arusaamale tuginev teadlik

käitumine.

Kohtud on seejuures leidnud, et I. Meiternil ei olnud alust mõista kannatanu vaikimist nõusolekuna

vahekorraks. Millegagi ei ole aga tuvastatud, et kohtualune kannatanu ütlust "ei tea" ja vaikimist (või

õlakehitust) kogu eelnevat sündmustikku silmas pidades (nt vahekorrale eelnenud suudlemine autos)

seda sellisena siiski ei mõistnud. Kriminaalasjas nr 3-1-1-142-05 on Riigikohtu kriminaalkolleegium

märkinud, et "vaieldamatult saab isiku teoeelne ja -järgne käitumine anda teavet lisaks objektiivsetele

tehioludele ka süüteokoosseisu subjektiivse külje kohta". Seejuures tuleb arvestada sündmuste käiku

tervikuna ning anda neile üldhinnang. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb seejuures

vaieldamatult tähelepanu pöörata sellistele tuvastatud asjaoludele nagu eelneva nõusoleku küsimine,

vahekorra katkestamine kannatanu nõudmise peale ning ka hilisemalt seksuaalset laadi käitumise

katkestamine. Ei ole ümber lükatud kohtualuse järjekindlad ütlused, et kannatanu vaikimist käsitas ta

nõusolekuna seksuaalvahekorraks. Asjaolu, et tegelikkuses nõusolekut vahekorraks ei olnud, kuid

kohtualune ekslikult sellest siiski lähtus, on hinnatav süüteokoosseisule vastava asjaolu

mitteteadmisena KarS § 17 mõttes. Sellisel juhul vastutab isik seaduses sätestatud juhtudel

ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest (KarS 17 lg 1 ls 2). Seadus ei näe aga ette vastutust

ettevaatamatusega toimepandud vägistamise eest.

11. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab seaduse ühesuguse kohaldamise tagamiseks vajalikuks

lisada veel järgmist.

Karistusseadustiku § 141 lg 1 esimene alternatiiv on nn liitkoosseis ehk kaheaktiline süütegu - lisaks

tahtevastasele vahekorrale tuleb tuvastada ka selle läbiviimiseks (kannatanu tahtevastasuse

murdmiseks) rakendatud vägivald.

Vägistamise süüteokoosseisu teine alternatiiv - abitusseisundi ärakasutamine - vägivallategu aga ei

eelda. Sund ammendub sellisel juhul teadvalt sellise kannatanuga suguühenduses olemises, kes ei

olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama. Seega erinevalt KarS § 141 esimesest

alternatiivist on teine alternatiiv üheaktiline delikt, mis nõuab ainult abitusseisundi ärakasutamist.

Abitusseisund tähendab, et kannatanu on objektiivselt olukorras, kus ta ei ole võimeline osutama

vastupanu või toimunust aru saama. Mõistmaks isikut süüdi vägistamises ei piisa aga pelgalt selle

objektiivse abitusseisundi konstateerimisest, selle objektiivse olukorra peab teo toimepanija teadlikult

enda tegevuse eesmärgil ära kasutama. Sellele viitab kasvõi KarS § 141 lg 1 dispositsioonis kasutatud

sõnastus "...ära kasutades tema seisundit...". Sarnaselt vägivalla rakendamisele (KarS § 141 lg 1 alt 1)

peab ka sellisel juhul esinema nn finalistlik seos abitusseisundi ja vahekorda astumise vahel, olukord

peab takistama kannatanul vastupanu osutamist ning soodustama või üldse võimaldama teo

toimepanijal plaani (vägistamise) elluviimist. Ehk teisisõnu, teo toimepanija peab tahtlikult ära

kasutama tegu võimaldava või lihtsustava kannatanu seisundi, et selle abil ületada kannatanu

tahtevastasus vahekorraks. Järelikult tuleb tuvastada tahtlus ka nende objektiivsete koosseisuliste

tunnuste suhtes.

Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et isegi kui soostuda kohtute seisukohaga, et objektiivselt

abitusseisund eksisteeris, on täielikult analüüsimata I. Meiterni tegevuses tahtlus selle objektiivse

asjaolu kohta. Pole tuvastatud, et I. Meitern, saades aru kannatanu abitusseisundist (joobeseisund,

hirm tema ees), otsustas olukorda ära kasutada ning seega kannatanu tahte vastaselt temaga

vahekorda astuda. Maa- ja ringkonnakohtu otsused tuleb seetõttu tühistada ka süüteokoosseisu

ebapiisava analüüsi põhjendusel.

12. I. Meitern on kogu kriminaalmenetluse käigus kinnitanud, et ta teadis, et kannatanu oli kolmteist

aastat vana, st lapseealine. Seetõttu soostub Riigikohtu kriminaalkolleegium kassaatori seisukohaga,

et I. Meiterni käitumine tuleb ümber kvalifitseerida KarS § 145 järgi suguühendusena lapseealisega ja

mõista talle uus karistus.

Karistamise aluseks on KarS § 56 lg 1 kohaselt isiku süü, arvestades seejuures kergendavaid ja

raskendavaid asjaolusid ning karistuse üld- ja eripreventiivseid eesmärke. Riigikohtu

kriminaalkolleegium soostub maakohtu motiveeringuga, et kuigi I. Meitern ei ole kunagi tunnistanud

kannatanu vägistamist, on ta sündmuse kohta algusest peale andnud tõepäraseid ütlusi ning avaldanud

juhtunu üle kahetsust, mida tuleb arvestada karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes.

Karistuse mõistmisel on maakohus ühe asjaoluna arvestanud ka kannatanu enda osa toimunus. Seega

on karistuse mõistmisse õigustatult kaasatud ka süüteo toimepanemise tehiolud, mis moodustavad

ühe osa KarS § 56 lg-s 1 kasutatavast süü laiast tähendusest. Nimetatud argumentide alusel on

I. Meiternile mõistetud karistus KarS § 141 lg 2 p 1 sanktsiooni alammääras.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, vaagides nimetatud asjaolusid, leiab, et I. Meiternile tuleb mõista

vabadusekaotuslik karistus sanktsiooni keskmises määras, so üks aasta kuus kuud vangistust.

Arvestades seda, et käesolevat kriminaalasja menetleti eelnevalt lühimenetluse korras, tuleb KrMS

§ 238 lg 2 alusel mõistetud karistust vähendada ühe kolmandiku võrra ning lõplikuks karistuseks

KarS § 145 järgi mõista I. Meiternile üks aasta vangistust. Karistusseadustiku § 65 lg 2 alusel tuleb

mõistetud karistust suurendada Saare Maakohtu 30. septembri 2002. a otsusega mõistetud karistuse

ärakandmata osa - kaks aastat kuus kuud vangistust - võrra, ja lõplikuks karistuseks tuleb

I. Meiternile mõista kolm aastat kuus kuud vangistust. Välja mõista I. Meiternilt riigituludesse

sundraha 4035.- krooni. Menetluskulude väljamõistmise osas jätta maa- ja ringkonnakohtu otsused

muutmata.

13. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ja § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium maa-ja ringkonnakohtu otsused I. Meiterni süüditunnistamises ja karistamises

KarS § 141 lg 2 p 1 järgi, tunnistades kohtualuse süüdi KarS § 145 järgi ja mõistes talle uue karistuse.

Samuti tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium kohtuotsused sundraha 6725.- krooni väljamõistmise

osas, sest erinevalt KarS §-st 141 on KarS § 145 teise astme kuritegu.

Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar, Lea Kivi