3-1-1-7-06 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-7-06

Otsuse kuupäev

10. aprill 2006

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Väärteoasi X AS-i karistamises Loteriiseaduse § 183 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Linnakohtu 31. oktoobri 2005. a otsus väärteoasjas nr 4-1662/2005

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Rahandusministeerium, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

8. märts 2006

Istungil osalenud isikud

Rahandusministeeriumi esindajad Aet Sallaste ja Tiit Rebane, X AS-i kaitsja

vandeadvokaat Villu Otsmann

Resolutsioon

Jätta Tallinna Linnakohtu 31. oktoobri 2005. aasta otsus muutmata ja kassatsioon rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 14. juunil 2005. a koostas Rahandusministeerium kohtuvälise menetlejana väärteoprotokolli X AS-i suhtes.

Väärteoprotokoll koostati selle kohta, et X AS korraldas kampaania, mille tulemusena loositi välja peaauhind maastikuauto

Volkswagen Touareg ja viis ekspressomasinat Saeco Magic Deluxe. Kampaanias sai osaleda iga isik, kes omas või omandas

kampaania ajal (17. jaanuari 2005. a seisuga) vähemalt kolmekuulise "X" tellimuse või kellel oli sõlmitud otsekorraldusleping.

Kampaania läbiviimise kulusid ajalehe hinnale ei lisatud.

2. Rahandusministeeriumi 6. juuli 2005. a otsusega karistati X AS-i eelmises punktis kirjeldatud teo eest Loteriiseaduse (LotS)

§ 183 lg 2 järgi rahatrahviga 6000 krooni.

2.1 Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et X AS-i korraldatud kampaania on käsitatav loteriina, mille korraldamiseks

olnuks LotS § 8 lg 1 kohaselt vajalik korraldusluba. Otsuses leiti, et Loteriiseaduses ja Hasartmänguseaduses sätestatud loterii,

õnnemängu ja hasartmängu mõisteid koos analüüsides järeldub, et loterii on mäng, mille tulemus sõltub täielikult juhusest,

kusjuures mängija riskib kaotada mängus osalemise eest tehtud panuse. Kuna X AS-i korraldatud kampaania võitjad selgitati

loosimise teel, esines juhuslikkusel põhinev tegevus kui loterii esimene kvalifitseeriv tunnus. Ajalehe tellimisega sai

kampaanias osaleja kaks hüve - nõudeõiguse ajalehele ja võimaluse osaleda auhindade loosimisel. Seega kätkes

ajalehetellimuse eest tasutud hind mõlema omandatud hüve hinda. Tarbija jaoks on loteriis osalemise võimalust pakkuv kaup

ahvatlevam kui kaup, mille ostmisega sellist võimalust ei kaasne. Mida kallim on auhind, seda tõenäolisem on teenuse ostmine

just loosimises osalemise võimaluse pärast. X AS-i korraldatud tarbijamängus oli selgelt olemas panus kui teine oluline loteriid

kvalifitseeriv tunnus. Omandamaks võimalust osaleda auhindade loosimises, tuli sõlmida leping ajalehe tellimiseks, s.t võtta

rahaline kohustus.

2.2 Samuti asuti kohtuvälise menetleja otsuses seisukohale, et loterii korraldas X AS ja see toimus X AS-i huvides ajalehe

läbimüügi suurendamise eesmärgil. Loterii läbiviimisele suunatud toimingud tegid oma tööülesandeid täites X AS-i töötajad.

Juhatus oli teadlik reklaamikampaania üldistest põhimõtetest (sh selle läbiviimisest loterii vormis), kuid ei takistanud

kampaania korraldamist.

3. Menetlusalune

isik

esitas

kohtuvälise

menetleja

otsuse

peale

kaebuse

Tallinna

Linnakohtule,

taotledes

Rahandusministeeriumi otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist. Kaebuses sisalduvad põhilised argumendid olid

järgmised.

3.1 Rahandusministeeriumi 6. juuli 2005. a otsus väärteoasjas tuleb tühistada, kuna selle on teinud ebaseaduslik menetleja.

1. juulil 2005. a jõustunud LotS § 184 lg 3 redaktsiooniga anti sama seaduse §-s 183 sätestatud väärteo menetlemise pädevus

Rahandusministeeriumilt üle Maksu- ja Tolliametile ning politseiprefektuuridele.

3.2 X AS-i korraldatud kampaania ei ole käsitatav loteriina. Lehetellijad, kelle vahel X AS tegi auhindade jagamisel valiku, ei

teinud mingit täiendavat panust, mida nad riskinuksid kaotada. Isikud said vastavalt sõlmitud tellimusele ajalehe. Ajalehe

tellimishind oli enne ja pärast kampaania algust täpselt ühesugune. Kampaania käigus jagatud auhindade näol oli tegemist X

AS-i poolt oma lepingupartneritele tehtud kingitustega, millelt menetlusalune isik tasus Tulumaksuseaduse § 49 lg 1 alusel

tulumaksu 24/74 kingituste väärtusest. Juhul, kui tegemist olnuks loteriiga, polnuks vajadust tulumaksu tasuda ning

korraldusloa saamise järel kuulunuks tasumisele vaid hasartmängumaks 18%. Korraldatud kampaania käsitamine loteriina

olnuks X AS-ile rahaliselt soodsam.

3.3 Kohtuvälise menetleja tõlgendus loterii mõistele on vastuolus PS § 13 lg-s 2 sätestatud õiguskindluse põhimõttega, kuna

Loteriiseaduse kehtivusperioodi jooksul ei käsitanud riigivõim X AS-i korraldatud kampaaniaga analoogseid kampaaniaid

korraldusluba nõudva loteriina. On üldteada fakt, et selliste kampaaniate korraldamine on Eestis tavaline ja avalik praktika,

mida kõik järelevalveorganid on 10 aasta vältel aktsepteerinud kui seaduslikke. Halduspraktika muutmisel tuleb sellest

avalikult teatada ning anda kõigile isikutele võimalus muudatusega arvestada.

4. Tallinna Linnakohtu 31. oktoobri 2005. a otsusega kohtuvälise menetleja otsus tühistati ning väärteomenetlus lõpetati

Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 1 alusel. Linnakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

4.1 Kuna Rahandusministeerium alustas väärteomenetlust ja koostas väärteoprotokolli ajal, mil ta oli LotS §-s 183 sätestatud

väärteo kohtuväline menetleja, oli ministeerium ka pädev tegema asjas otsuse. Selline seisukoht tugineb üldtunnustatud

menetluspraktikale ja lähtub menetluse heast tavast. Maksu- ja Tolliamet tegutseb Rahandusministeeriumi haldusalas.

4.2 Lähtudes Karistusseadustiku (KarS) § 14 lg-st 1 ja KarS § 2 lg-st 2 tuleb juriidilise isiku vastutus avada tema organi

liikmete või juhtivtöötaja tegevuse kaudu. Käesoleval juhul ei ole kohtuväline menetleja üheseltmõistetavalt kindlaks teinud X

AS-i organit või juhtivtöötajat, kes korraldas väärteoprotokollis ja kohtuvälise menetleja otsuses kirjeldatud kampaania.

4.3 Väärteoasja materjalides ei leidu kõige olulisemat tõendit - trükiväljaannet või veebilehe väljatrükki, mis sisaldaks

kampaania sõnastust ja tingimusi.

Väärteoasja materjalides on valguskoopiatena esitatud "Auhindade loosimise läbiviimise kord" ja "Auhindade loosimise

läbiviimise protokoll", kuid neil puudub märge koopia õigsuse kohta, samuti ei nähtu, kust need materjalid pärinevad ja kelle

poolt ning kelle nõudmisel need on esitatud. Eeltoodud põhjustel on kõnealuste materjalide kasutamine tõendina kaheldav,

kuna need pole nõuetekohaselt vormistatud.

4.4 Isegi kui "X-s" oli välja kuulutatud väärteoprotokollis ja kohtuvälise menetleja otsuses kirjeldatud kampaania, ei olnud

nimetatud kampaania käsitatav loteriina ja selle korraldamine ei ole kvalifitseeritav LotS § 183 lg 2 järgi.

Kampaanias osalemise õigus kuulus kõigile isikutele, kes juba olid tellinud või kes kampaania ajal tellisid endale "X" vähemalt

kolmeks kuuks. Need isikud, kes olid ajalehe tellijad juba enne kampaania väljakuulutamist, ei riskinud millegi kaotamisega.

Vaevalt olid nad ajalehe tellinud eesmärgiga osaleda samaaegselt kampaaniates. Olemasolev ajalehetellimus ei saanud

kampaania kaudu omandada loterii tähendust. Samuti puudub teave, kas need isikud, kes tellisid ajalehe pärast kampaania

väljakuulutamist, tegid seda selleks, et ajalehte lugeda ja nautida, ainult loosimisest osavõtu pärast või pidasid silmas mõlemat

hüve. Nimetatud asjaolu tuvastamiseks tulnuks läbi viia tellijaküsitlus, mida kohtuväline menetleja teinud ei ole. Tuleb asuda

seisukohale, et vähemalt kolmekuuline ajalehetellimus on olulisem hüve kui kampaanias osalemise võimalus. Käesoleval juhul

oli loosimisest osavõtt ajalehetellijate jaoks tasuta, kuna ajalehe tellimishind jäi samaks.

Loteriis tehtud panuse puhul on olemas risk see panus kaotada. Ajalehte tellides ja kampaanias osaledes ei kaotanud tellijad

aga midagi, kuna nad said endale ajalehe.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas kohtuvälise menetlejana kassatsiooni Rahandusministeerium (kassatsioonis

nimetatud Eesti Vabariik Rahandusministeeriumi kaudu), kes taotleb linnakohtu otsuse tühistamist ja kohtuvälise menetleja

otsuse jõustamist. Oma taotlust põhistab kassaator järgmiselt.

5.1 Arusaamatu on linnakohtu lähenemine, mille kohaselt jäetakse kohtuotsuses lahtiseks, kas väärteoasja materjalides

sisalduvad valguskoopiad "Auhindade loosimise läbiviimise korrast" ja "Auhindade loosimise läbiviimise protokollist" on

tõenditena arvestatavad või mitte. Kassaatori hinnangul on nimetatud tõendid kogutud kooskõlas VTMS § 31 lg-ga 2 - need

esitas kohtuvälisele menetlejale menetlusalune isik koos juhatuse liikmete kirjaga vastuseks kohtuvälise menetleja

järelepärimisele.

Muu hulgas nähtub kõnealustest dokumentidest juriidilise isiku juhtorgani selgesõnaline korraldus loosimiskampaania

läbiviimiseks. Seega on väärteomenetluses ka kindlaks tehtud juriidilise isiku organ ja juhtivtöötaja, kelle otsuse alusel

kampaania korraldati.

Kui linnakohtul tekkis kahtlus konkreetsete valguskoopiate õigsuses, olnuks tal võimalus seda ise kontrollida. Kohtuotsuses on

jäetud lahtiseks, kas väärteoasjas leiduvate valguskoopiate näol on tegemist tõenditega või mitte.

5.2 Linnakohus on alusetult seadnud kahtluse alla X AS-i poolt reklaamikampaania korraldamise fakti. Esiteks tuleb arvestada,

et menetlusalune isik ei ole kampaania korraldamist kunagi eitanud, vaid vaidlustanud üksnes kampaania käsitamist loteriina.

Teiseks tulnuks kampaania toimumine "X" leviulatust silmas pidades tunnistada vastavalt Kriminaalmenetluse seadustiku § 60

lg-le 3 üldtuntud asjaoluks.

5.3 Kohtuotsuses lähtutakse panuse mõiste sisustamisel ekslikult loosimises osalejate huvidest. Loteriiseaduse §-s 183

sätestatud väärteokoosseisuga kaitstavaks hüveks on eelkõige legaalne majandustegevus. Seetõttu on loteriiga tegemist

sõltumata sellest, kas loterii korraldaja otsustab, et loteriis osalejad peavad kaupa või teenust ostes maksma täiendavalt

kindlaksmääratud summa, või arvestatakse loterii korralduskulud korraldaja majanduskuludesse. Käesoleval juhul tuli selleks,

et omandada võimalus osaleda auhindade loosimises, sõlmida ajalehe tellimiseks leping, s.o võtta rahaline kohustus.

Ajalehetellimuse eest makstud summa kätkes endas tasu nii ajalehe kui ka loosimisel osalemise võimaluse eest.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetasid Rahandusministeeriumi esindajad kassatsiooni ja palusid selle rahuldada.

Menetlusaluse isiku kaitsja leidis, et kassatsioon tuleb jätta rahuldamata ja linnakohtu otsus muutmata.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kriminaalkolleegium täpsustab, et tulenevalt VTMS § 9 p-st 1 ei saa kohtuvälise menetlejana käsitada mitte riiki kui avalik-

õiguslikku juriidilist isikut, kes esineb mõne riigiasutuse kaudu, vaid konkreetset täidesaatva riigivõimu volitustega asutust.

Seega on kassatsioonis ekslikult märgitud selle esitajaks Eesti Vabariik Rahandusministeeriumi kaudu. Kõnealune ebatäpsus ei

takista aga kassatsiooni läbivaatamist.

8. Esmalt peab kolleegium vajalikuks anda hinnangu linnakohtu seisukohale, mille kohaselt oli Rahandusministeerium

käesolevas asjas pädev tegema kohtuvälise menetleja otsust.

8.1 Väärteomenetlust X AS-i suhtes alustati ja ka väärteoprotokoll koostati ajal, kui oli jõus LotS § 184 lg 3 redaktsioon, mis

nägi ette, et LotS §-s 183 sätestatud väärtegude menetlejad on Rahandusministeerium ja politseiprefektuur. Otsuse X AS-i LotS

§ 183 lg 2 järgi karistamise kohta tegi Rahandusministeerium aga 6. juulil 2005. a, s.o pärast Hasartmänguseaduse,

julgeolekuasutuste seaduse ja loteriiseaduse muutmise seaduse (RT I 2005, 32, 236) jõustumist 1. juulil 2005. a. Nimetatud

seaduse § 3 p-ga 1 kehtestati LotS § 184 lg 3 redaktsioon, mis annab LotS §-s 183 sätestatud väärtegude kohtuvälise menetleja

õigused lisaks politseiprefektuurile Maksu- ja Tolliametile, mitte aga enam Rahandusministeeriumile. Seejuures ei sisalda

Hasartmänguseaduse, julgeolekuasutuste seaduse ja loteriiseaduse muutmise seadus üleminekusätet, mis reguleeriks edasist

menetlust nendes LotS § 183 tunnustel alustatud väärteoasjades, mis olid 30. juuni 2005. a seisuga Rahandusministeeriumi

menetluses. (Selline üleminekunorm oli ette nähtud näiteks Halduskohtumenetluse seadustiku rakendamise seaduse (RT

I 2000, 51, 321) § 6 lg-s 3, mis sätestas, et 2000. aasta 31. detsembril halduskohtu, ringkonnakohtu või Riigikohtu

halduskolleegiumi menetluses olevad haldusõiguserikkumise asjad lahendatakse samas kohtus või kolleegiumis.)

Seega puudus Rahandusministeeriumil alates 1. juulist 2005 menetlemispädevus LotS §-s 183 sätestatud väärtegude

lahendamiseks. Rahandusministeeriumi pädevust teha X AS-i suhtes kohtuvälise menetleja otsus ei saa tuletada ka

Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 9 lg 3 esimesest lausest, mis sätestab, et haldusorgani pädevuse muutumisel peab asja

menetlusse võtnud haldusorgan viima menetluse lõpule. Haldusmenetluse seaduse § 9 lg 3 ls-st 1 ei saa käesoleval juhul

lähtuda seetõttu, et vastavalt HMS § 2 lg-le 2 ei ole väärteomenetlus haldusmenetlus Haldusmenetluse seaduse tähenduses.

8.2 Põhiseaduse § 3 lg 1 esimese lause kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate

seaduste alusel. Kohtuvälise menetleja otsuse tegemine väärteomenetluses on käsitatav isiku põhiõigusi piirava riigivõimu

teostamisena, milleks peab menetlejal olema muu hulgas ka protsessuaalne pädevus. Kuna alates 1. juulist 2005 polnud

Rahandusministeeriumil seadusest tulenevat volitust LotS § 183 tunnustele vastavaid väärtegusid menetleda, pidanuks

ministeerium saatma väärteomaterjalid pooleliolevates menetlustes politseiprefektuuridele või Maksu- ja Tolliametile.

Mõistetavalt ei mõjutanud 1. juulil 2005. a jõustunud seadusemuudatus Rahandusministeeriumi poolt enne 1. juulit 2005

tehtud väärteomenetluse toimingute seaduslikkust.

8.3 Eeltoodust tulenevalt ei nõustu Riigikohtu kriminaalkolleegium linnakohtu seisukohaga, et lähtudes üldiselt tunnustatud

menetluspraktikast ja menetluse heast tavast oli Rahandusministeeriumil õigus määrata kuni 1. juulini 2005 alustatud

menetlustes LotS § 183 järgi väärteokaristusi ka 1. juulil 2005. a ja pärast seda. Samuti ei ole tähtsust kohtu osutatud asjaolul,

et Maksu- ja Tolliamet kuulub Rahandusministeeriumi valitsemisalasse. Väärteomenetluse seaduse

§ 9 p 1 mõttes on tegemist kahe eraldiseisva täidesaatva riigivõimu volitustega asutusega.

8.4 Seega tegi X AS-i suhtes kohtuvälise menetleja otsuse ebaseaduslik menetleja. Väärteomenetluse seadustiku § 150 lg 1 p 2

kohaselt on nimetatu näol tegemist väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega, samuti ei ole seda rikkumist võimalik

kohtumenetluse käigus kõrvaldada.

9. Ehkki käesoleva otsuse punktis 8 toodu välistab Rahandusministeeriumi kassatsiooni rahuldamise, käsitleb Riigikohtu

kriminaalkolleegium seaduse ühetaolise kohaldamise tagamiseks ka küsimust, kas X AS-ile etteheidetav kampaania on

vaadeldav korraldusluba nõudva loteriina.

9.1 Loteriiseaduse § 2 lg 1 kohaselt on loterii vastavalt selle korraldaja poolt ettenähtud reeglitele toimuv õnnemäng, millest

osavõtu õiguse omandanud isiku (loteriimängija) võit sõltub arvudest, sümbolitest või pildist, mis määratakse loosimise või

muu juhuslikkusel põhineva tegevusega.

Õnnemängud on Hasartmänguseaduse (HasMS) § 4 lg 1 p 1 kohaselt hasartmängud, mille tulemus määratakse täielikult

juhuslikkusel põhineva tegevusega, kusjuures ühtlaselt jaotuvaid juhuslikke arve, millest mängu tulemus sõltub, saadakse

kaardipaki, ruletiketta, täringu, elektroonilise või mehhaanilise mänguautomaadiga või muul viisil.

Hasartmäng on aga mäng, milles osalemine võimaldab omandada raha, muud vara või varalisi õigusi ning mille tulemus

määratakse täielikult või osaliselt juhuslikkusel põhineva tegevusega, kusjuures hasartmängus osaleja (mängija) riskib kaotada

mängus osalemise õiguse eest tehtud panuse (HasMS § 3 lg 1). Seda, et loterii on käsitatav hasartmängu alaliigina - millele

küll ei laiene Hasartmänguseaduses hasartmängu korraldamiseks ette nähtud õiguslikud alused - kinnitab ka HasMS § 1 lg 1.

Tsiteeritud sätetest tulenevalt on loterii mäng, milles osalemine võimaldab omandada raha või muud vara ning millest osavõtu

õiguse omandanud isiku võit sõltub arvudest, sümbolitest või pildist, mis määratakse loosimise või muu täielikult juhuslikkusel

põhineva tegevusega, kusjuures loteriis osaleja riskib kaotada mängus osalemise õiguse eest tehtud panuse.

9.2 Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et X AS määras auhinna võitjad lehetellijate hulgast loosimise kui täielikult

juhuslikkusel põhineva tegevusega. Küll ei ole aga kohtuvälise menetleja ja menetlusaluse isiku vahel üksmeelt küsimuses, kas

loosimises osalenud isikute poolt ajalehetellimuse eest tasutud summa on käsitatav panusena HasMS § 3 lg 1 mõttes ning kas

auhinna mittevõitnud lehetellijate puhul saab rääkida panuse kaotamisest HasMS § 3 lg 1 tähenduses.

9.3 Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et panus HasMS § 3 lg 1 mõttes on varaline väärtus, mille hasartmängus (sh loteriis)

osaleja annab mängus osalemise õiguse eest ja mille ta juhuslikkusel põhineva tegevuse teel väljaselgitatava võidu

mittesaamisel kaotab. Kolleegiumi hinnangul vastab panuse tunnustele üksnes selline varaline sooritus, mille tegemine toob

kaasa riski, et võidu väljaselgitamiseks toimuva juhuslikkusel põhineva tegevuse tagajärjel väheneb panuse tegija vara.

Loosimises osalemise õiguse eest tasutud summa ei ole käsitatav HasMS § 3 lg 1 mõttes panusena, kui loosimise tagajärjel ei

saa isiku vara võrreldes loosimises osalemise õiguse omandamisele eelnenud olukorraga väheneda.

9.4 Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 66 kohaselt on vara isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste

kogum, kui seadusest ei tulene teisiti. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65 sätestab, et eseme väärtuseks loetakse selle harilik

väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind

(turuhind). Sama seaduse § 48 kohaselt on esemeks asjad, õigused ja muud hüved, mis võivad olla õiguse objektiks. Järelikult

ei tähenda rahasumma tasumine vara vähenemist, kui seeläbi omandatakse makstud summaga samaväärne asi või õigus või

vabanetakse kohustusest.

9.5 Olukorras, kus isik tasub teatud rahasumma (või annab üle muu vara) eesmärgiga omandada selle eest samaaegselt nii

mingi kaup või teenus kui ka õigus osaleda varalise väärtuse (auhinna) loosimises, saab tasutud summat lugeda HasMS § 3

lg 1 mõttes panuseks üksnes tingimusel, et see ületab lisaks loosimises osalemise õigusele omandatud kauba või teenuse

turuhinda. Seda põhjusel, et kui omandatud kauba või teenuse väärtus on loosimises osalemise õiguse väärtust arvestamata

vähemalt võrdne kauba või teenuse eest tasutud summaga, ei kaasne loosimises osalemise õiguse omandamisega riski, et

loosimise tagajärjel võib isiku vara võrreldes tehingueelse olukorraga väheneda.

Saades enda soorituse eest objektiivses mõttes varaliselt samaväärse kauba või teenuse, puudub alus rääkida soorituse tegija

vara vähenemise riskist ja seega ka soorituse panuselisest iseloomust isegi siis, kui kauba või teenuse omandaja subjektiivses

otsuses tehingu tegemiseks mängis määravat rolli soov omandada lisaks kaubale või teenusele ka õigus osaleda auhinna

loosimises.

9.6 Käesolevas asjas ei ole tuvastatud, et summa, mille eest oli väärteoprotokollis kirjeldatud kampaania käigus võimalik

samaaegselt omandada nii "X" tellimus kui ka õigus osaleda maastikuauto ja ekspressomasinate loosimises, oleks ületanud

omandatud toote, s.t üleriigilise päevalehe tellimuse turuhinda. Väärteoprotokollis on otsesõnu märgitud, et kampaania

läbiviimise kulusid ajalehe hinnale ei lisatud.

Järelikult ei olnud kampaania käigus "X" tellimuse eest makstav summa vaadeldav panusena HasMS § 3 lg 1 tähenduses, kuna

tasutud hinna eest sai kampaanias osaleja X AS-ilt rahaliselt samaväärse vastusoorituse, mistõttu ei kaasnenud loosimises

osalemise õiguse omandamisega riski, et loosimise tagajärjel võib kampaanias osaleja vara võrreldes ajalehe tellimisele

eelnenud olukorraga väheneda.

9.7 Kuna väärteoprotokollis kirjeldatud kampaania käigus "X" tellimuse eest tasutud summad ei ole käsitatavad panustena

HasMS § 3 lg 1 mõttes, ei vasta kõnealune kampaania LotS § 2 lg-st 1 ja HasMS § 3 lg-st 1 ning § 4 lg 1 p-st 1 tulenevale

loterii mõistele ja selle korraldamiseks polnud nõutav LotS § 8 lg-s 1 ette nähtud loa olemasolu. Järelikult ei saa käesoleval

juhul rääkida ka LotS §-s 183 sätestatud väärteo objektiivsele koosseisule vastava teo toimepanemisest.

10. Sõltumata eeltoodust on X AS-i karistamine välistatud ka põhjusel, et kohtuväline menetleja pole nõuetekohaselt välja

selgitanud, milline X AS-i organi liige või juhtivtöötaja väärteoprotokollis kirjeldatud teo aktsiaseltsi huvides toime pani.

Selles osas nõustub kriminaalkolleegium linnakohtu otsuses märgituga. Täiendavalt meenutab kolleegium oma varasemat

seisukohta, et asjaolu, milline juhtivtöötaja või organ on pannud juriidilise isiku huvides toime koosseisupärase, õigusvastase

ja süülise teo, peab olema ära toodud juba väärteoprotokollis, kiirmenetluse puhul aga kiirmenetluse otsuses. Seejuures kehtib

taoline nõue nii tegevus- kui tegevusetusdeliktide puhul. Viimaste puhul tuleb ära näidata, millest tulenevalt menetleja leidis, et

tegutsemiskohustus oli just konkreetsel füüsilisel isikul ja milline oli nõutav tegu, mille ta tegemata jättis, samuti see, millises

vormis oli täidetud subjektiivne koosseis. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. märtsi 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-4-06,

p 5; 23. märtsi 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-9-05 - RT III 2005, 12, 118, p-d 8 ja 10). Käesolevas asjas ei ole väärteoprotokollis

juriidilise isiku karistamise eelduseks olevaid asjaolusid ära näidatud.

11. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga selles, et tõendite hindamist ja väärteoprotokollis kirjeldatud kampaania

asetleidmise tuvastamist puudutavas osas on linnakohtu põhistused vastuolulised.

Kolleegium märgib, et hinnates ühe või teise potentsiaalse tõendusteabe allika lubatavust või usaldusväärsust tõendina, ei saa

kohus asuda seisukohale, et selle kasutamine tõendina on "kaheldav". Tulenevalt VTMS § 134 lg-st 1 ja § 110 p-dest 1 ja 2

peab kohtuotsusest üheselt selguma, millised tõendid on kohus lugenud lubatavateks ja usaldusväärseteks ning millised mitte.

Samuti ei ole linnakohus põhistanud, miks ta seab kahtluse alla väärteoprotokollis kirjeldatud kampaania toimumise fakti

olukorras, kus menetlusalune isik ei ole seda menetluse kestel kordagi vaidlustanud.

Kuna aga käesoleva otsuse punktides 8-10 toodud põhjustel on X AS-i LotS § 183 lg 2 järgi karistamine välistatud sõltumata

sellest, kas kampaania leidis aset või mitte, ei anna linnakohtu eksimused menetlusõiguse kohaldamisel alust kohtuotsuse

tühistamiseks.

12. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes VTMS § 174 p-st 3, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna

Linnakohtu 31. oktoobri 2005. a otsuse sisuliselt muutmata, kuid asendab linnakohtu seisukoha Rahandusministeeriumi

pädevuse kohta teha käesolevas asjas kohtuvälise menetleja otsus käesoleva otsuse punktis 8 toodud põhistustega.

Rahandusministeeriumi kassatsioon tuleb jätta rahuldamata.

Hannes Kiris

Jüri Ilvest

Eerik Kergandberg