3-2-1-17-06 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-17-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 5. aprill 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Ants Kull ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Aktsiaseltsi W hagi S Aktsiaseltsi vastu 609 211 krooni

suuruse kindlustushüvitise saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 11. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas

nr 2-2/1262/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi W kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Aktsiaselts W (registrikood xxxxxxxx), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Tarmo Pilv.

Kostja S Aktsiaselts (registrikood xxxxxxxx), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Vesse Võhma.

Asja läbivaatamise kuupäev

6. märts 2006. a

Istungil osalenud isikud

Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarmo Pilv ja kostja

lepinguline esindaja vandeadvokaat Vesse Võhma. Kohtuistungit

protokollis Ragne Rebane.

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 11. oktoobri 2005. a

otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Aktsiaseltsile W kassatsioonkaebuselt 25. oktoobril

2005. a tasutud kautsjon 6093 (kuus tuhat üheksakümmend

kolm) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts (AS) W (edaspidi hageja) esitas Tallinna Linnakohtule hagi S Aktsiaseltsi (edaspidi

kostja) vastu, milles palus pooltevahelisest kindlustuslepingust tulenevalt kostjalt välja mõista 609

211 krooni suuruse kindlustushüvitise. Hageja palus alternatiivse nõudena juhul, kui kohtu arvates on

kostjal lepingust tulenev alus osa kindlustushüvitise maksmisest keelduda, mõista kostjalt hüvitis

välja vastavalt määratud osale.

Hagiavaldusest nähtuvalt sõlmisid pooled kindlustuslepingu, mille kinnituseks väljastas kostja

hagejale 7. mail 2003. a kindlustuspoliisi (kindlustusperiood 3. maist 2003. a kuni 10. maini 2004. a),

mille kohaselt kindlustas hageja Tallinnas Pärnu mnt 139e asuvas ehitusmaterjalide laos paikneva

kauba muu hulgas murdvarguse ja röövimise riski vastu. Kostja kui kindlustusandja vastutus oli

piiratud 4 000 000 krooni suuruse kindlustussummaga ja hageja kui kindlustusvõtja omavastutusega

10 000 krooni. Ajavahemikul 3. oktoobrist kuni 6. oktoobrini 2003. a tungisid seni tuvastamata isikud

kõnealusesse lattu sisse ja varastasid hageja vara 609 211 krooni väärtuses. Juhtumi kohta algatati

kriminaalmenetlus, mis on peatatud kuni kriminaalvastutusele võetavate isikute kindlakstegemiseni.

Kostja ei ole tõendanud, et hageja oleks rikkunud kindlustuspoliisi ja/või üldiste lepingutingimuste

1/2002 (edaspidi ÜL) nõudeid. Kindlustatud objektil on ja oli valvekeskusesse ühendatud valvestatud

murdvarguse häiresüsteem, mis oli kahju tekitamise hetkel töökorras. Ei ole tuvastatud, et hageja

oleks häiresüsteemi tahtlikult rikkunud või selle töökindlust mõjutanud. Hageja ei ole keeldunud

kostjale vajaliku informatsiooni avaldamisest.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Ta väitis, et hageja ei täitnud kindlustuslepingu poliisi nõuet 106, mille

kohaselt pidi kindlustuskohal olema kahjuhetkel valvekeskusesse ühendatud valvestatud töökorras

murdvarguse häiresüsteem. Kui sündmuskohal oli sellele nõudele vastav häiresüsteem, pidi

valvekeskus saama sündmuskohalt häire ja sellele reageerima. Sissemurdmine toimus ajavahemikul

3. oktoober 2003. a kell 17.25 kuni 6. oktoober 2003. a kell 08.50. Turvafirma sai teate

sissemurdmise kohta 6. oktoobril 2003. a kell 11.00. Seega on tõendatud, et häiresüsteem ei vastanud

eeltoodud nõuetele. Samuti ei esitanud hageja andmeid, mis võimaldaksid kostjal kindlaks määrata

kahjujuhtumi toimumise aega ja ohutusnõuete täitmist. Murdvarguse- ja röövikindlustuse üldiste

kindlustustingimuste ES 02 (edaspidi ES 02) p 5 järgi peab kindlustusvõtja täitma kindlustuspoliisil

või kindlustustingimustes antud ohutuseeskirju. Hüvitise maksmisest keeldumise aluseks on ÜL p-

d 7.2.1 ja 7.2.2. Kostja viitas ka ÜL p-le 8.1.3, mille kohaselt võib kindlustusandja pärast

kindlustusjuhtumi toimumist nõuda kindlustusvõtjalt lepingu täitmise kohustuse kindlakstegemiseks

vajalikku teavet.

3. Tallinna Linnakohus rahuldas 24. mai 2005. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

hüvitise 609 211 krooni.

Linnakohtu otsuse kohaselt tõendas hageja, et kindlustatud objektil oli kahju tekitamise hetkel

valvekeskusesse ühendatud valvestatud töökorras murdvarguse häiresüsteem. Tunnistajate E.N ja

M.A ütlustega on tõendatud, et laohoone pandi 3. oktoobril 2003. a pärast tööpäeva lõppu

signalisatsiooni alla. Ka AS-i Falck Eesti poolt pärast varguse toimumist, s.o 6. oktoobril 2003. a

tehtud häiresüsteemi kontroll ei tuvastanud rikkeid. Seega oli häiresüsteem korras ka vahetult enne

süsteemi kontrolli ajavahemikul 3. oktoobrist kuni 6. oktoobrini 2003. a, kui pandi toime vargus.

Vastupidist ei ole tõendatud. Samuti ei ole varguse faktis toimunud kriminaalasja eeluurimine

tõendanud, et hageja rikkus ohutusnõudeid. Kostja väidab, et kui sündmuskohal oli nõuetele vastav

häiresüsteem, pidi valvekeskus saama sündmuskohalt häire ja sellele reageerima. Turvafirmasse aga

varguse ajal häiret ei saabunud. Samas ei ole turvafirma AS Falck Eesti tuvastanud häiresüsteemi

mittetoimimise põhjust. Seda ei ole tuvastatud ka varguse faktis toimunud kriminaalasja eeluurimisel.

See, et hageja vahetas hiljem häiresüsteemi uuema vastu välja, ei tõenda veel, et hagejal olid kahju

hetkel täitmata kindlustuslepingus kokkulepitud kindlustuskaitse kehtimise tingimused. Seega on

hageja täitnud kindlustuslepinguga endale võetud kohustused ja ta pole rikkunud poliisil märgitud

nõuet 106, mille kohaselt pidi kindlustuskohal olema kahjuhetkel valvekeskusesse ühendatud

valvestatud töökorras murdvarguse häiresüsteem. Hageja ei rikkunud ka ühtegi ES 02 p-s 5 sätestatud

ohutusnõuet. Seda, et hageja oleks rikkunud viidatud ohutusnõuet, ei ole tõendanud ka kriminaalasja

eeluurimine. Vargusega põhjustatud kahju ei ole tekkinud hageja hooletuse ega muu süülise tegevuse

või tegevusetuse tagajärjel. Hagejale tekitati varaline kahju kuriteoga. Seega ei ole kostjal alust

keelduda hagejale võlaõigusseaduse (VÕS) § 452 kohaselt kindlustushüvitise väljamaksmisest.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus linnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 11. oktoobri 2005. a otsusega linnakohtu otsuse ja tegi uue

otsuse, millega jättis hagi rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kohaldas linnakohus ebaõigesti materiaalõiguse normi

ja hindas ebaõigesti tõendeid. Linnakohus tugines hagi rahuldamisel ebaõigesti üksnes hageja

töötajate E. N ja M. A ütlustele ja jättis tähelepanuta muud asjas tähtsust omavad asjaolud.

Tunnistajad kinnitasid valvesignalisatsiooni sisselülitamist 3. oktoobri 2003. a õhtul pärast tööd.

Tunnistajate ütlused aga ei tõenda, et valvesignalisatsioon oleks olnud sisse lülitatud varguse hetkel

või et kindlustatud objekt oleks olnud valve all 6. oktoobri 2003. a hommikul, kui E. N tööle tuli.

Laohoone uks oli suletud hoopis teise tabalukuga, mis oli olnud tunnistaja kabinetis.

Valvesignalisatsioon ei edastanud sissemurdmise hetkest signaali valvekeskusesse ega olnud sisse

lülitatud ka 6. oktoobri 2003. a hommikul. Kindlustuspoliisi nõude 106 täitmise tuvastamiseks ei ole

seetõttu piisav tugineda vaid tunnistajate ütlustele. Linnakohus, tuginedes AS-i Falck Eesti

spetsialistide 21. oktoobri 2003. a arvamusele, tuvastas asjas ebaõigesti, et valvesignalisatsioon oli

varguse ajal töökorras. Nimetatud tõendist nähtub, et häiresüsteem oli küll töökorras, kuid ei nähtu,

miks häiresüsteem ei käivitunud varguse ajal. Samuti ei kinnita see tõend, et varguse toimepanemise

ajal oleks häiresüsteem olnud sisse lülitatud. Kuivõrd varguse toimumise hetkel häiresignaali

valvekeskusesse ei saabunud ja see ei olnud sisse lülitatud ka 6. oktoobri 2003. a hommikul varguse

avastamisel ning väidetavalt oli häiresüsteem töökorras, pidanuks hageja enne 1. jaanuari 2006. a

kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 91 lg 1 alusel tõendama, millal vargus täpselt

toimus ja et sel hetkel oli häiresüsteem sisse lülitatud. Muid tõendeid asjas esitatud ei ole. Seega

järeldub eelnimetatud tõenditest, et hageja ei taganud kindlustuspoliisi nõude 106 täitmist, mille

kohaselt pidi kindlustuskohal olema kahjuhetkel valvekeskusesse ühendatud valvestatud töökorras

murdvarguse häiresüsteem. Hageja paigaldatud süsteem ei olnud varguse hetkel kas sisse lülitatud või

ei olnud see töökorras.

ES 02 p-s 5 sätestatakse ohutuseeskirjad, mida kindlustusvõtja peab järgima. Sellest punktist nähtub,

et kindlustusvõtja peab täitma ka kindlustuspoliisil märgitud ohutuseeskirju. Ka kindlustuspoliisi

nõudes 106 sätestatu kuulub üldiste ohutuseeskirjade hulka. ÜL p 7.2.1 kohaselt on kindlustusvõtja ja

isikud, kelle eest kindlustusvõtja vastutab, kohustatud järgima ohutusnõudeid.

ÜL p 7.2.2 sätestab, et kui kindlustusvõtja või isikud, kelle eest ta vastutab, rikuvad süüliselt p-s 7.2.1

sätestatud kohustust, vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest osaliselt või täielikult.

Tulenevalt VÕS § 448 lg-st 2 on kindlustusvõtja kohustatud kindlustusjuhtumi toimumisel tõendama,

et ta on kindlustuslepingut nõuetekohaselt täitnud. Lepingus sätestatud nõue ei ole formaalne.

Häiresüsteemi käivitumine varguse toimumise hetkel ja turvafirma kiire reageering sellele aitavad

tuvastada kindlustusjuhtumi toimumise täpse aja, tõkestada kahju tekitamist kindlustusvõtjale ning

võimaldab sissemurdja kiiret kinnipidamist. Seega ei ole kindlustusvõtja teinud kõike temalt

mõistlikult eeldatavat oma vara kaitseks ega ole tõendanud, et häiresüsteem ei rakendunud asjaolu

tõttu, mille eest tema ei vastuta. Hageja ei ole kindlustusvõtjana oma hoolsuskohustust

nõuetekohaselt täitnud. Eeltoodud asjaoludel võib kostja kindlustusandjana tugineda ka VÕS § 452

lg 2 p 2 alusel kindlustuslepingu lisaks olevale ÜL p-le 7.2.2 ja keelduda hagejale kahju hüvitamast.

See, et kostja aktsepteeris hageja paigaldatud häiresüsteemi, ei vabasta hagejat kohustusest tõendada,

et objektil oli häiresüsteem sisse lülitatud varguse toimepanemise hetkel ja et see oli töökorras.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses tühistada.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 95 lõiget 1, sest ta ei analüüsinud kõiki asjas olulisi tõendeid. Samuti

on ringkonnakohtu otsus sisuliselt motiveerimata ja vastuolus TsMS § 330 lõikega 4.

Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et linnakohus tugines hagi rahuldamisel vaid tunnistajate E. N ja

M. A ütlustele ning jättis muud asjas tähtsust omavad asjaolud tähelepanuta. Linnakohus analüüsis

tõendeid nõuetekohaselt. Tunnistajate ütlused kinnitavad, et häiresüsteem oli varguse toimepanemise

hetkel sisse lülitatud. Seda asjaolu saabki tõendada vaid tunnistajate ütlustega, sest hageja

häiresüsteem ei võimaldanud hiljem tuvastada selle pealepaneku või mahavõtmise aega. Selle

tuvastamine pole tagantjärele võimalik ka AS-i Falck Eesti valvekeskusest. Kostja aktsepteeris hageja

häiresüsteemi. Seega pidi kostja aktsepteerima ka seda, et häiresüsteemi valvestatust on tagantjärele

võimalik tuvastada vaid tunnistajate ütlustega.

Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et hageja valveseade vastas kõikidele kindlustuslepingu

nõuetele. Seda, et kahju tekitamise hetkel oli kindlustusobjektil töökorras häiresüsteem, kinnitab ka

AS-i Falck Eesti spetsialistide arvamus. Hageja arvates on ta tõendanud, et häiresüsteem oli varguse

hetkel sisse lülitatud ja vastupidise tõendamise kohustus lasub kostjal. Hageja täitis omapoolsed

kindlustuslepingust tulenevad kohustused. Ta ei rikkunud ÜL p-s 7.2.1 sätestatut, ega

kindlustuspoliisi nõuet 106. Seega ei saa kostja VÕS § 452 lg 2 p-le 2 tuginedes vabaneda oma

kohustuste täitmisest.

7. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles kostja sellele vastu ja leidis, et ringkonnakohtu otsus on

seaduslik ja põhjendatud. Riigikohtu istungil jäi hageja lepinguline esindaja kassatsioonkaebuses

esitatud väidete ja kostja lepinguline esindaja oma vastuväidete juurde.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb alates 1. jaanuarist 2006. a kehtiva

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära

kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

9. Kohtud tuvastasid, et kindlustuslepingu kohaselt kindlustas hageja Tallinnas Pärnu mnt 139e

asuvas ehitusmaterjalide laos paiknevad hagejale kuuluvad kaubad muu hulgas murdvarguse ja

röövimise riski vastu ning et ajavahemikus 3. oktoobrist 2003. a kuni 6. oktoobrini 2003. a sisenesid

seni kindlaks tegemata isikud lattu ning varastasid hagejale kuuluvaid kaupu 609 211 krooni

väärtuses.

Pooled ei vaidle kindlustusjuhtumi toimumise fakti ja tekitatud kahju suuruse üle. Nad vaidlevad

selle üle, kas hageja rikkus kindlustuslepingust ja seadusest tulenevaid kohustusi ja kas kostjal on

sellest tulenevalt õigus keelduda hagejale kindlustushüvitise väljamaksmisest.

10. Poolte õigused ja kohustused on reguleeritud kindlustuslepinguga, selle lahutamatuks osaks

olevate üldiste lepingutingimustega (ÜL) ja murdvarguse ja röövkindlustuse üldiste

kindlustustingimustega (ES 02). ÜL p 7.2.1 sätestab, et kindlustusvõtja ja isikud, kelle eest ta

vastutab, on kohustatud järgima ohutusnõudeid. ES 02 p 5 kohaselt peab kindlustusvõtja täitma

kindlustuspoliisil või kindlustustingimustes antud ohutuseeskirju (ÜL p 7.2). Kindlustuspoliisil

märgitud nõude 106 järgi peab murdvargusekindlustuse kindlustuskaitse kehtimiseks objektil olema

kahju tekitamise hetkel valvekeskusesse ühendatud valve alla pandud töökorras murdvarguse

häiresüsteem. ÜL p 7.2.2 sätestab, et kui kindlustusvõtja või isikud, kelle eest ta vastutab, rikuvad

süüliselt ÜL p-s 7.2.1 märgitud kohustust, vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest osaliselt või

täielikult. Kostjal oli ÜL p 8.1.3 kohaselt õigus pärast kindlustusjuhtumi toimumist nõuda hagejalt

lepingulise kohustuste täitmiseks vajalikku teavet.

VÕS § 452 lõike 2 p 2 kohaselt ei või kindlustusandja tugineda kokkuleppele, mille kohaselt ta

vabaneb kindlustusjuhtumi toimumise puhul täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuse

rikkumise tõttu, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja suhtes

eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja rikkumisel ei olnud mõju

kindlustusjuhtumi toimumisele ega kindlustusandja täitmise kohustusele. Vastavalt VÕS § 427

lõikele 1 on VÕS §-s 452 sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe tühine. Seega peab ka käesoleval juhul

hageja väidetav kindlustuslepingu rikkumine olema mõjunud kindlustusjuhtumi toimumisele ja/või

kindlustusandja täitmise kohustusele.

11. Ringkonnakohus tõlgendas ebaõigesti VÕS § 448 lõiget 2, leides, et hagejal kui kindlustusvõtjal

oli kohustus kindlustusjuhtumi toimumisel tõendada, et ta täitis kindlustuslepingut nõuetekohaselt,

ning et hageja ei suutnud tõendada, et häiresüsteem ei rakendunud tööle asjaolu tõttu, mille eest tema

ei vastuta.

VÕS § 448 lg 2 ei reguleeri asjaolude tõendamise koormuse jagamist. Selles sättes öeldakse, et

kindlustusandja võib pärast kindlustusjuhtumi toimumist nõuda kindlustusvõtjalt lepingu täitmise

kohustuse kindlakstegemiseks vajalikku teavet ning et tõendite esitamist võib kindlustusandja nõuda

niivõrd, kuivõrd kindlustusvõtjalt võib mõistlikult oodata nende esitamist. Ka ÜL p-d 7.2.2 ja 8.1.3 ei

reguleeri kindlustusjuhtumisse puutuvate asjaolude tõendamise koormust. Üldise tõendamiskoormise

reegli kohaselt (TsMS § 91 lg 1) pidi kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millel põhinevad tema

nõuded ja väited. Seega pidi hageja tõendama kindlustushüvitise saamiseks kindlustusjuhtumi

saabumise ja kahju suuruse ning kostja hüvitise väljamaksmisest keeldumise õigustamiseks

tõendama, et hageja rikkus kindlustuslepingut (sh ohutusnõudeid).

Hea usu põhimõttest tulenevalt võib asjaolude tõendamise koormuse poole kahjuks ümber pöörata,

kui ta rikub seadusest või lepingust tulenevat asjaolude tuvastamisele kaasaaitamise kohustust.

Kohtud ei ole tuvastanud, et hageja oleks keeldunud kostjale kindlustuslepingu täitmise kohustuse

kindlakstegemiseks temale teadaoleva informatsiooni andmisest.

12. Ringkonnakohus ei nõustunud linnakohtu hinnanguga, et asjas esitatud tõenditest nähtuvalt ei

rikkunud hageja lepingulist kohustust tagada häiresüsteemi korrasolek ja sisselülitatus.

Ringkonnakohus järeldas, et kuivõrd varguse toimumise hetkel häiresignaal valvekeskusesse ei

saabunud ja häiresüsteem ei olnud sisse lülitatud ka 6. oktoobri 2003. a hommikul varguse avastamise

hetkel, saab esitatud tõendeid hinnates asuda vaid seisukohale, et hageja ei taganud häiresüsteemi

rakendumist varguse toimepanemise hetkel. Ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ei anna kolleegiumi

arvates siiski alust ÜL p 7.2.2 kohaldamiseks, sest tõendite hindamisel on jäetud välistamata nt

võimalus, et varguse toimepanijad lülitasid häiresüsteemi välja. Sellisel juhul ei saa hagejale ette

heita kindlustuspoliisi nõude 106, ÜL p 7.2.1 ja ES 02 p 5 rikkumist.

Kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt ei võimaldanud kindlustatud objekti valveseadme tehniline

lahendus hiljem kindlaks määrata häiresüsteemi pealepaneku ja mahavõtmise aega. Kohtud ei

tuvastanud, et kostja oleks esitanud häiresüsteemi tehniliste tingimuste suhtes hagejale pretensioone.

Seetõttu pole hea usu põhimõttest tulenevalt põhjendatud kostja etteheide hagejale, et viimane ei

esitanud talle kindlustusjuhtumi asjaolude, sh häiresüsteemi sisselülitatuse ja korrasoleku kohta muid

tõendeid peale tunnistajate ütluste ja AS-i Falck Eesti spetsialistide arvamuse.

13. Ringkonnakohus hindas tunnistaja E. N ütlusi, samuti viimase poolt kriminaalasja eeluurimise

käigus tunnistajana ülekuulamise protokolli kantud ütlusi, mille kohaselt laohoone uks oli varguse

avastamise hetkel 6. oktoobri 2003. a hommikul suletud hoopis teise tabalukuga, mis oli olnud tema

kabinetis. Sellega seoses peab kolleegium vajalikuks märkida, et tunnistaja ütlustena said kohtud

arvestada üksnes tunnistaja poolt tsiviilasjas peetud kohtuistungil vande all antud, protokollitud ja

allkirjastatud ütlusi (vt TsMS § 37 lg 2, § 101 ja § 107). Kriminaalasja eeluurimisel koostatud

tunnistajana ülekuulamise protokolle võis hinnata üksnes kui dokumentaalseid tõendeid.

Eelnimetatud asjaolu kohta ei ole E. N linnakohtu istungil ütlusi andnud.

Samas ei ole ringkonnakohtu otsusest võimalik aru saada, missugust tähtust kõnealune asjaolu (et

laouksel oli teine tabalukk) ringkonnakohtu arvates omab hageja väidetava lepingurikkumise

seisukohalt. Ringkonnakohus ei ole E. N ise tunnistajana üle kuulanud.

TsMS § 332 sätestas, et kui apellatsioonkaebuses vaidlustatakse esimese astme kohtu otsust mõne

tunnistaja ütlusel, eksperdiarvamusel või poole vande all antud seletusel põhineva asjaolu osas, ei ole

ringkonnakohtul õigust kohtuotsust selles osas muuta, märkimata põhjusi, miks neid tõendeid tuleb

teisiti hinnata, või tunnistajat, eksperti või poolt vande all vahetult üle kuulamata. Kolleegium leiab,

et esimese astme kohtus tunnistaja poolt antud ütlustes esinevaid lünki ei ole võimalik täita teisti kui

tunnistajat ringkonnakohtu istungil üle kuulates.

14. Tulenevalt ÜL p-st 7.2.2 võib kostja keelduda hagejale hüvitise maksmisest üksnes siis, kui

hageja rikkus ohutusnõudeid süüliselt. Kolleegiumi arvates tuleneb ÜL p-st 7.2.2, et kostjal pole

näiteks õigust keelduda hüvitise maksmisest juhul, kui häiresüsteem oli varguse toimepanemise ajal

küll välja lülitatud või polnud töökorras (s.t et hageja rikkus kindlustuspoliisi nõuet 106, ÜL p 7.2.1

ja ES 02 p 5), kuid seda ei põhjustanud hageja tahtlus või hooletus.

Linnakohus leidis, et hageja ei rikkunud nõuetele vastava häiresüsteemi tagamise kohustust.

Ringkonnakohus leidis aga, et hageja rikkus ohutusnõudeid ja ei täitnud oma hoolsuskohustust. Kuid

ringkonnakohtu otsusest ei selgu, milliste tõendite alusel asus ringkonnakohus seisukohale, et

valvesignalisatsioon ei hakanud varguse toimepanemise ajal tööle just hageja süü tõttu.

Lisaks jättis ringkonnakohus põhjendamata, miks ta leidis, et hageja kohustuseks oli tõendada, et

häiresüsteem ei rakendunud asjaolu tõttu, mille eest hageja ei vastuta. Tulenevalt üldise

tõendamiskoormuse reeglist (vt käesoleva otsuse p 11) peaks nimetatud asjaolu tõendamise koormus

lasuma hoopis kostjal, kui seadusest või lepingust ei tulene teisti.

Kuna käesolevas asjas ei otsustata hageja tsiviilvastutusest vabastamise küsimust, siis pole

kohaldatav VÕS § 103 lg 1 teine lause, mille järgi eeldatakse, et rikkumine pole vabandatav. Seega

võib (sõltuvalt kindlustuslepingus kokku lepitust) lisaks ohutuseeskirjade rikkumise tõendamise

koormusele (vt käesoleva otsuse p 11) kostjal ÜL p 7.2.2 alusel hüvitise maksmisest keeldumiseks

lasuda ka hageja süü tõendamise koormus.

15. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et hagiavalduse kohaselt taotles hageja alternatiivse nõudena

- juhul kui kohtu arvates on kostjal lepingust tulenev alus osa kindlustushüvitise maksmisest keelduda

- mõista kostjalt hüvitis välja vastavalt määratud osale. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks

tuleb hagejale jätta kindlustushüvitis välja maksmata täies ulatuses. Kostja kui kindlustusandja pidi

põhjendama, miks ei olnud hagejal õigus osalisele hüvitisele. Kolleegium on oma 4. märtsi 2004. a

otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-25-04 (RT III 2004, 8, 91) asunud seisukohale, et hüvitise vähendamise,

aga ka hüvitisest keeldumise otsustamise korral tuleb kaaluda muu hulgas ka seda, kuivõrd

kindlustusvõtja tegevus või tegevusetus suurendas kindlustusjuhtumi saabumise riski.

Villu Kõve, Ants Kull, Tambet Tampuu