3-2-1-18-06 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-18-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 4. aprill 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja L. Laarmaa, liikmed V. Kõve ja J. Luik

Kohtuasi

C.A.C hagi K.C (L) vastu abielu lahutamiseks ja ühisvara

jagamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 3. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas

nr 2-2/1334/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

C.A.C kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja C.A.C (isikukood xxxxxxxxxxx)

Kostja K.C (L) (isikukood xxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Uno Feldschmidt.

Asja läbivaatamise kuupäev

6. märts 2006. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 3. novembri 2005. a

otsus ja saata asi samale kohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada C.A.C kassatsioonkaebuselt 2., 14. ja

20. detsembril 2005. a tasutud kautsjon 8880 (kaheksa tuhat

kaheksasada kaheksakümmend) krooni..

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 13. augustil 2004. a esitas C.A.C Tallinna Linnakohtule hagi K.C (L) vastu, milles palus lahutada

poolte vahel 7. mail 1996. a Kanadas sõlmitud abielu ja jagada poolte ühisvara.

2. Hagiavalduse kohaselt kuulus ühisvara hulka kinnistu Harjumaal Viimsi vallas hinnaga 1 445 000

krooni, Mustamäel asuva elamuühistu osamaksu tagasinõudeõigus summas 600 000 krooni, kaubik

Volkswagen hinnaga 20 000 krooni ja Kanadas võetud õppelaen 600 000 Eesti krooni väärtuses.

Hageja palus jätta kostja omandisse Tallinnas Mustamäel asuva elamuühistu osamaksu

tagasinõudeõiguse summas 600 000 krooni. Enda omandisse palus hageja jätta kinnistu Xxxxxxxxxx

xxx Xxxxxx vallas Harjumaal väärtusega 1 445 000 krooni, Kanadas võetud pangalaenust 491 532

krooni ja kaubiku Volkswagen väärtusega 20 000 krooni, kokku vara väärtusega 973 468 krooni.

Kuna kostja on pärast abielusuhete lõppemist saanud kätte 57 595 krooni, palus hageja selle arvestada

tema poolt kostjale makstavast rahast maha. Hageja palus kõrvale kalduda poolte võrdsuse

põhimõttest perekonnaseaduse (PKS) § 19 lg 2 p 2 järgi tema kasuks 129 139 krooni võrra,

arvestades, et tema panus elamu ümberehitamisel on olnud märkimisväärne. Tallinnas Mustamäel

tegutseva elamuühistu osamaksu tagasinõudeõigus kuulub abikaasade ühisvara hulka, mis on

tõendatud kostja ema kirjaga tütrele, milles ta kinnitab, et abikaasad on selle koos vastu võtnud.

Osamaksu kuuluvust kostja lahusvara hulka saab tõendada üksnes notariaalse kinkelepinguga, kuid

sellist lepingut ei ole. Ka kuulub osamaksu tagasinõudeõigus igamise teel poolte ühisvarasse.

Kinnistu Xxxxxxxxxx teel Tallinnas on poolte ühisvara, mis tekkis erastamise tulemusena,

ümberehitused selles on teinud hageja. Hageja võetud õppelaenu on kasutanud pooled ühiselt, laenu

taotlemisel kinnitas kostja kui taotleja abikaasa, et ta on töötu ja tal puudub sissetulek. Hageja tasus

abielusuhete lõppemise järel kostja kulutusi Kanadas summas 57 595 krooni. Dokumentaalselt on

tõestatud, et hageja töötasu laekus kostja pangaarvele.

Poolte abielulised suhted lõppesid hagiavalduse kohaselt 15. detsembril 2003. a, mil kostja lahkus

Kanadasse elama.

3. Kostja tunnistas hagi abielu lahutamise osas, kuid palus jätta avalduse ühisvara jagamiseks

osaliselt rahuldamata. Kostja palus lugeda tõendatuks, et hageja lahusvaraks on Kanadas võetud

õppelaen, kostja lahusvaraks on aga Xxxxxxxxxx xx Xxxxx külas Xxxxxx vallas asuv kinnistu.

Tallinnas Mustamäel asuva elamuühistu osamaksu tagasinõudeõigus kuulub kostja emale. Kostja

palus ühisvara jagada järgmiselt: jätta hageja omandisse kaubik Volkswagen väärtusega 20 000

krooni; kui kohus leiab, et kinnistu Xxxxxxxxxx xxxx on poolte ühisvara, jätta see kostja omandisse,

kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest PKS § 19 lg 2 p 3 järgi ja jagada see osadeks, millest

hagejale jätta 1/10 osa ning kostjale 9/10 osa ning mõista kostjalt hageja kasuks välja 144 500 krooni.

Kostja palus välja mõista hagejalt kohtukuluna tasu õigusabi eest ja kostja sõidukulu Kanadast

Eestisse 16 730 krooni.

4. Tallinna Linnakohus lahutas 3. juuni 2005. a otsusega poolte abielu ning andis kostjale tagasi

perekonnanime L. Kohtuotsuse kohaselt ei kuulu Tallinnas Mustamäel asuva elamuühistu osamaksu

tagasinõudeõigus hagejale ega kostjale. Hageja lahusvaraks on Kanadas võetud õppelaen, poolte

ühisvaraks kinnistu ja sellel asuv ehitis Xxxxxxxxxx xxx Xxxxxx külas Xxxxxx vallas Harjumaal,

kaubik Volkswagen Transporter väärtusega 20 000 krooni.

Jagades kinnistu 1/10 mõttelises osas hagejale ja 9/10 mõttelises osas kostjale, jättis kohus kinnistu

kostja omandisse ja mõistis temalt välja kompensatsiooni 144 500 krooni hageja kasuks. Kaubiku

jättis kohus hageja omandisse.

Kohus mõistis välja kostjalt hageja kasuks 300 krooni abielu lahutamise nõude esitamise eest tasutud

riigilõivu ja ühisvara jagamise nõude eest tasutud riigilõivust 1300 krooni ning hagejalt kostja kasuks

kostja sõidukulu Kanadast Eestisse 16 730 krooni. Poolte õigusabikulud jättis kohus nende endi

kanda.

5. Apellatsioonkaebuse esitas hageja, kes palus linnakohtu otsuse tühistada ühisvara jagamise ning

kohtukulude väljamõistmise osas ning teha selles osas uue otsuse, millega jagada ühisvara vastavalt

hageja ettepanekule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus muutis 3. novembri 2005. a otsusega linnakohtu otsuse põhjendusi ja

täpsustas otsuse resolutsiooni. Samuti tühistas ringkonnakohus linnakohtu otsuse kostja sõidukulude

väljamõistmise osas.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt sõlmiti poolte abielu Kanadas. Pooled soovisid, et ühisvara

jagatakse Eesti seaduse alusel. Rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 58 lg 1 sätestab, et abikaasade

varalistele õigustele kohaldatakse abikaasade valitud õigust. Rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 58

lg 2 kohaselt peab kohaldatava õiguse valik olema notariaalselt kinnitatud. Kuna pooled on

kokkulepet ühisvara jagamisel kohaldatava õiguse kohta kohtu ees kinnitanud, siis tuleb sellest

lähtuvalt kohaldada Eesti õigust. Kuna mõlemad pooled on kohtumenetlusest isiklikult osa võtnud,

kinnitades õiguse valiku kokkulepet, ei olnud vaja eraldi vastavat notariaalset kokkulepet sõlmida.

Notariaalse kokkuleppe esitamine kohtule oleks vajalik olnud juhul, kui üks abikaasa ei võta

isiklikult kohtumenetlusest osa.

Ühisvara jagamise nõude üle otsustamiseks peab kohus tuvastama ühisvara koosseisu. Tulenevalt

PKS § 14 lg-st 1 kuulub ühisvara hulka vara, mis on abielu vältel omandatud ja § 15 lg 1 kohaselt on

abikaasa lahusvaraks tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille

abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist.

Pooled ei vaidle selle üle, et kaubik väärtusega 20 000 krooni on ühisvara. Pooled ei ole

apellatsioonimenetluses vaidlustanud ka Xxxxxx külas Xxxxxxxxxx teel asuva kinnistu väärtusega

1 445 000 krooni kuulumist ühisvarasse.

Hageja väitel kuulub poolte ühisvara hulka elamuühistu osamaksu tagasinõudeõigus väärtusega

600 000 krooni. Kuigi õige on linnakohtu järeldus, et osamaksu tagasinõudeõigus ei ole poolte

ühisvara, tuleb muuta selle otsuse aluseks olevaid põhjendusi. Mustamäe teel asuv elamu kuulus

elamukooperatiivile Kodukolle. Elamukooperatiivi liikmeks oli kostja ema, kes 17. juunil 1996. a on

esitanud avalduse tema väljaarvamiseks kooperatiivi liikmete hulgast ja teatanud soovist anda korter

üle oma tütrele. Kostja on samal kuupäeval esitanud avalduse kooperatiivi liikmeks astumise kohta.

3. juuli 1996. a elamukooperatiivi üldkoosolek võttis kostja oma liikmeks. 31. mai 2004. a

elamuühistu juhatuse koosoleku otsusega loeti kostja elamuühistu liikmeskonnast lahkunuks ja võeti

uueks liikmeks kostja ema. Seega ei kuulu elamuühistu osamaks kostjale.

Pooled ei vaidle selle üle, kas elamuühistu osamaksu tagasinõudeõigus oli selle võõrandamiseni

poolte ühisvara. Kostja väidab, et sai vaidlusaluse vara emalt kingituseks, hageja väitel tehti kink

mõlemale abikaasale. Elamuühistu liikme õigus võõrandada talle kuuluv osamaks tulenes

1996. aastal kehtinud elamuseaduse (ES) § 21 lg-test 1 ja 2. Osamaksu võõrandanud liikme õigused,

kohustused ja varaline vastutus elamuühistu ees läksid osamaksu omandajale üle alates elamuühistu

liikmeks vastuvõtmise kohta otsuse tegemisest. Osamaks anti kostjale üle tasuta. Seega oli tegemist

kinkega. Õige on hageja väide, et tulenevalt ENSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 260 lg-st 1 pidi

1996. aastal sõlmitud kinkeleping summas üle 50 krooni olema notariaalselt tõestatud. Hageja on

hinnanud osamaksu väärtuseks 600 000 krooni ja kostja sellele vastuväiteid esitanud ei ole. Seega

oleks pidanud võlaõiguslik kinkeleping olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. Vaidlust ei ole

selles, et kostjale osamaksu kinkimise leping ei olnud notariaalselt tõestatud. Tehingu tegemise ajal

kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 93 lg 1 kohaselt tõi seaduses sätestatud allkirja

notariaalse tõestamise nõude järgimata jätmine kaasa tehingu tühisuse. Kuna notariaalse vormi

nõudeid ei olnud järgitud, siis oli võlaõiguslik kinkeleping tühine. Võlaõigusliku kinkelepingu

tühisus ei too kaasa käsutustehingu tühisust. Osamaksu kui vallasasja käsutustehingule ei olnud

kehtestatud kohustuslikke vorminõudeid. Seega võis osamaksu omandi üle anda poolte valitud

vormis, ka suulise kokkuleppega.

Järgnevalt tuleb tuvastada, kas osamaksu omand anti üle ainult kostjale või mõlemale abikaasale. See,

et kostja ema andis talle kuuluva elamukooperatiivi osamaksu omandi ja korteri kasutusõiguse üle

kostjale, tuleneb tema 17. juuni 1996. a avaldusest elamukooperatiivile Kodukolle (I kd, tl 70) ja

ütlustest kohtuistungil (II kd, tl 218). Asjaolu, et ta oleks soovinud üle anda osamaksu ja korteri

valdust nii hagejale kui ka kostjale, ei tulene tema poolt oma päevikusse kirjutatust (II kd, tl-d 184-

185). Kirjutatu kohaselt on ta soovinud elu jooksul omandatu jätta tütrele ja ta paneb tütrele süüks

just seda, et viimane laseb ennast abikaasal mõjutada. Poolte seletustest ei tulene, et osamaksu alusel

kasutatava korteri valdus oleks antud üle mõlemale abikaasale. Hageja on elamiseks kasutanud

Viimsi vallas asuvat pooleliolevat ehitist. Ebaõige on väide, et võlaõigusliku kinkelepingu kehtetuse

korral omandati osamaks tol ajal kehtinud asjaõigusseaduse (AÕS) § 110 alusel abikaasade

ühisvarana igamisega, kuna omand sai tekkida igamisega ainult sel juhul, kui igaja valdas asja.

Korteriühistu osamaksu kui varalist õigust ei ole võimalik vallata ja seega omandada igamisega. Ka

ei ole hageja korterit oma valdusse saanud. Seega ei olnud elamuühistu osamaks poolte ühisvara.

Õige on linnakohtu järeldus, et poolte ühisvara hulka ei kuulunud hageja võetud õppelaen. Õppelaenu

eesmärgiks on hariduse omandamine ja õppija enda elamiskulude katmine ajal, kui ta õpib. Kohus on

hinnanud nimetatut tulenevalt Kanada jurist Nicholas J. Stootsinoffi arvamusest. Arvamus on

koostatud Kanada õigusest lähtudes. Ka Eesti õigusest ei tulene, et ühe abikaasa õppelaenu

tagasimaksmise kohustust peaks juhul, kui õppelaenu saaja on üks abikaasa, kandma teine abikaasa.

Õppelaen on sihtotstarbeline laen, mis on saadud hariduse omandamiseks. Seega ei ole õppelaen

perekonna huvides võetud varaline kohustus, vaid see on hageja varaline kohustus, mille täitmise eest

vastutab hageja PKS § 20 lg 1 kohaselt oma lahusvaraga ja ühisvara selle osaga, mis jääb talle

ühisvara jagamisel. Juhul kui hageja pole kasutanud õppelaenu sihipäraselt, ei tähenda see, et laenu

tagasimaksmise eest peaks vastutama ka kostja. Asjaolu, et kostja oli õppelaenu taotlusel ära

näidanud oma sissetulekute puudumise õppelaenu taotlemise ajal, ei tekita kostjale laenu

tagasimaksmise kohustust.

Seega kuulus poolte ühisvara hulka kaubik väärtusega 20 000 krooni ja kinnistu väärtusega 1 445 000

krooni. Kokku oli vara 1 465 000 krooni väärtuses. PKS § 19 lg 1 kohaselt loetakse abikaasade osad

ühisvara jagamisel üldreeglina võrdseks. Poolte võrdsusest kõrvalekaldumiseks annab alused PKS

§ 19 lg 2. PKS § 19 lg 2 p 3 kohaselt võib kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest juhul, kui

ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Vaidlust ei ole selles, et enne abiellumist võeti

kostja 28. märtsil 1995. a AÜ Männi liikmeks ja talle anti üle krundil nr 15 asuvate hoonete

kasutusõigus. Seega kuulus aiandusühistu osamaks kostjale ja selle alusel anti krundil paiknenud

ehitised üle kostja omandisse. Poolte abielu ajal moodustati hoonete juurde eraldatud maast kinnistu

ning see kanti 27. märtsil 2000. a kinnistusraamatusse. Vastavalt MTÜ AÜ Pringi Männi õiendile (II

kd, tl 146) olid ajal, kui kostja ehitised omandas, suvilakrundil maja Sigma ja saun. Tõendatud on, et

suvilakrundil paiknesid soojustatud maja ja abihoone. Aiamaja ja kõrvalhoonete väärtus ei sõltunud

mitte ainult nende kui ehitiste omadustest, vaid ka sellest, et ehitiste juurde oli õigus erastada maad

Tallinna lähedal asuvas piirkonnas. Üldreeglina vallasasjadena käibes olevate ehitiste väärtus ei erine

oluliselt nende teenindamiseks eraldatud maa kinnistamisel tekkinud kinnistu väärtusest. Lisaks

erastati maa küll abielu ajal, kuid EVP-de eest, mille kostja oli omandanud enne abiellumist. Seega

oli kinnisasi omandatud kostja lahusvara arvel.

Tõendatud on, et majas ehitati ümber teenindus- ja eluruume ning vahetati uksi ja aknaid, maja

soojustati ning vahetati torustik. Ümberehitusega suurenes eluruumide pind. Ringkonnakohtu arvates

ei tõsta oluliselt kinnistu hinda poolte abielu vältel juurdeehitatu, kuna ehitus on lõpetamata, ilma

nõutavate projektide ja lubadeta ning madala kvaliteediga (eksperdiarvamus I kd tl 94- 103).

Tunnistajate ütluste kohaselt tegutsesid ehitusel mõlemad abikaasad. Esitatud tõenditest ei nähtu, et

ümberehitus oleks tehtud hageja vahendite arvel, kuna mõlemal abikaasal oli sissetulek ja mõlemad

on seda kulutanud ehitusel. Seega on ebaõige hageja väide, et ümberehitus tehti enamuses tema

vahenditest. Järelikult on õige linnakohtu järeldus, et ühisvara hulka kuuluv kinnistu oli olulises osas

soetatud kostja lahusvara arvel, mis on aluseks, et kalduda kõrvale ühisvara jagamisel poolte

võrdsusest. Perekonnaseaduse § 19 lg 2 ei välista võimalust kõrvale kalduda abikaasade võrdsusest

ka ühe ühisvarasse kuuluva asja osas. Õige on linnakohtu otsustus, millega jagati kinnistu viisil, kus

1/9 osa loeti hageja ja 9/10 kostja osaks. Arvestades seda, et kostja osa elamust oli suurem, oli

põhjendatud selle jätmine talle. Samuti on kostja selgitanud, et ta soovib alaliselt elada Eestis, kuid

see on osutunud elukoha puudumise tõttu võimatuks. Kuna kinnistu jäi kostjale, tuli kostjalt hageja

kasuks PKS § 19 lg 4 alusel välja mõista hüvitis 144 500 krooni.

Hageja palus hagiavalduses arvestada, et ta kattis pärast abielu lõppemist kostja kulusid Kanadas

summas 57 595 krooni, ja lugeda see saaduks ühisvara eest. Seega palus hageja arvestada tasa tema

kohustus tasuda kostjale enamsaadud ühisvara eest kostja kohustusega hüvitada talle pärast abielu

lõppemist kostjale tehtud kulutused ja tagastada hageja arvelt võetud raha. Kuna ühisvara jagamisel

ei jäänud hagejale kohustust tasuda enamsaadud ühisvara eest kostjale, ei ole võimalik ka hageja

kohustust kostja väidetava kohustusega tasaarvestada. Seega puudusid võlaõigusseaduse (VÕS) § 197

lg-s 1 sätestatud eeldused tasaarvestuseks. Eraldi nõuet 57 595 krooni saamiseks kostjalt hageja

esitanud ei ole. Seega ei olnud linnakohtul vaja hinnata seda, kas hagejal oli õiguslik alus nõuda

kostjalt 57 595 krooni ja kas nõue oli tõendatud. Selles osas tuleb linnakohtu otsuse põhjendusi

muuta.

Hageja väitis kaebuses, et linnakohus suhtles kostjaga menetluseväliselt elektronposti teel ja kohus ei

rahuldanud hageja taotlust selle kirjavahetuse väljanõudmiseks. Hageja ei ole täpsustanud, millal ja

millistes küsimustes väidetav kirjavahetus toimus. Toimiku materjalide hulgas on kostja poolt kohtule

saadetud elektronkirju. Arvestades sellega, et kostja viibimiskoht oli Kanadas, siis oli selline

suhtlemine põhjendatud. Hageja väidetest ei tulene, et sellega oleks pooli ebavõrdselt koheldud või

olulisi taotlusi hageja eest varjatud.

Hageja on vaidlustanud kaebuses temalt kostja lennukipiletite maksumuse summas 16 730 krooni

väljamõistmise. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poolele,

kelle kasuks kohtuotsus tehti, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kuna hageja

nõue abielu lahutamiseks rahuldati ja nõue ühisvara jagamiseks rahuldati osaliselt, ei olnud alust

TsMS § 52 p-s 7 sätestatud kostja kulu väljamõistmiseks hagejalt. Selles osas tuleb linnakohtu otsus

tühistada ja jätta kostja enda kanda tema sõidukulu asja arutamisele linnakohtus.

Kuna kohtule ei ole esitatud nõudeid hageja õppelaenu lugemiseks lahusvaraks, Mustamäe tee 193

asuva korteri kuuluvuse kohta ning kinnistu ja kaubiku tunnistamiseks ühisvaraks, siis kohus ei

saanud kohtuotsuse resolutsioonis võtta seisukohta nende nõuete kohta. Asjaolud, kas õppelaen,

elamuühistu osak, kinnistu ja kaubik on ühisvara või mitte, olid nõude lahendamiseks olulised

tuvastada ja need tuli TsMS § 231 lg 4 kohaselt märkida otsuse põhjendavas osas. Seega tuleb

linnakohtu otsuse resolutsiooni muuta ja sellest jätta välja osa, millega tuvastati, et õppelaen on

hageja lahusvara ja Tallinnas Mustamäe tee 193 asuva korteri osamaks ei kuulu pooltele, ning

tunnistati poolte ühisvaraks kinnistu ja sellel asuv ehitis asukohaga Xxxxxxxxxx xxxx Xxxxx külas

Xxxxxx vallas Harjumaal ja kaubik.

Samuti on vastuoluline linnakohtu otsuse resolutsioon osas, millega algselt jagati kinnistu

mõttelisteks osadeks ja järgmise punktiga jäeti kostja omandisse. Hageja nõue oli suunatud ühisvara

jagamisele ja ühisvara saab jagada kas asjadena või kaasomandi osadena. Ühte asja pole võimalik

jagada samaaegselt nii kaasomandi osana kui ka jätta see tervikuna ühele poolele. Kuna kinnistu jäeti

kostjale, tuleb kohtuotsuse resolutsioonist välja jätta osa, millega kinnistu jagati mõttelisteks osadeks.

Hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 60 lg-te 1 ja 8 ning § 61 lg 1 p 2

kohaselt hagejalt kostja kasuks välja mõista vajalik ja põhjendatud kulu õigusabile summas 9912

krooni ja sõidukulud Kanadast Eestisse summas 19 613 krooni. Kostja viibimine kohtuistungil oli

vajalik, kuna kaebus oli esitatud asjaolude tuvastamiseks, mille kohta kostja sai anda seletuse. Igal

isikul on põhiseadusest tulenev õigus viibida oma kohtuasja arutamise juures ja see, kui isik saabub

kohtuistungile väljastpoolt Eestit, ei ole aluseks kohtukulude väljamõistmata jätmisele. Seega tuleb

hagejalt kostja kasuks välja mõista apellatsioonimenetluses kantud kohtukulu 29 525 krooni.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kassatsioonkaebuses palub hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse ühisvara jagamise osas täies

ulatuses ning kohtukulude väljamõistmises sõidukulude osas ja saata asi uueks läbivaatamiseks

samale ringkonnakohtule.

8. Kassatsioonkaebuse kohaselt ei ole kohtud tuvastanud osamaksu kinkelepingu olemasolu, seega oli

osamaks abikaasade ühisvara. TsK §-ga 260 on vastuolus ringkonnakohtu järeldus, et kinkelepingut

võis asendada ka igasugune suuline kokkulepe. Uus, meelevaldne ning tõenditele mittetuginev on

ringkonnakohtu põhjendus, et korter Mustamäe teel ei ole kunagi läinud hageja valdusesse.

Ühisvara - kinnistu Xxxxxxxxxx xxxx - oleks tulnud jagada vähemalt võrdselt. Kostja erastas maa

26 450 EVP eest, mis tollase kursi kohaselt oli alla 7000 krooni. Hageja on kinnistu korrastamisesse

ja elamu ehitamisesse panustanud u 500 000 krooni, osaledes ka isikliku tööga.

Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ta jättis kinnistu Xxxxxxxxxx xxxx kostja omandisse.

Kinnistul asuv elamu on tänaseni hageja elukohaks, samas taotleb kostja Kanada kodakondsust ja on

kinnitanud, et ei kavatse alaliselt Eestis elada.

Hageja kanda on ebaõigesti jäetud perekonna huvides võetud kohustused 800 000 krooni ulatuses.

Tõendite uurimine (tunnistajate ärakuulamine) eelistungil tähendab vahetu kohtuliku uurimise

põhimõtte (TsMS § 172) rikkumist. Samuti rikuti põhimõtet, mille kohaselt tuleks hagiavaldus

lahendada katkestamata ühel istungil.

Ringkonnakohus on TsMS § 332 rikkudes andnud tunnistaja M. L ütlustele erineva hinnangu kui

linnakohus, seda tunnistajat üle kuulamata.

Ringkonnakohus on kostja kasuks välja mõistnud kostja sõidukulud Kanadast ringkonnakohtu

istungile. Samas on kostja enda elukohaks näidanud Mustamäe teel asuva korteri ning puudub alus

arvata sõidukulusid kohtukulude hulka.

9. Kostja leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohtu lahend on seaduslik ja põhjendatud.

21. veebruaril 2006. a Riigikohtule esitatud taotluses palub kostja kassaatorilt välja mõista 8496

krooni kassatsiooniastme õigusabikulu.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada

menetlusõiguse normi rikkumise tõttu ning asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks.

11. Kassaator on kaebuses esmalt vaidlustanud ringkonnakohtu seisukohad elamuühistu osamaksu

tagasinõudeõiguse kinkelepingu hindamisel.

TsMS § 688 lg-tes 4 ja 5 sätestatud asjaolude tuvastamise ning tõendite kogumise ja uurimise

lubamatuse tõttu Riigikohtu menetluses ei saa kolleegium hinnata ringkonnakohtu otsust osas, milles

on tuvastatud kostja ema tahe anda eluruumi osamaksu tagasinõudeõigus kinke korras üle ainult

kostja omandisse. Selle asjaoluga seonduvat saab Riigikohus hinnata üksnes menetlusnormide

võimaliku rikkumise alusel. Selle kohta võtab kolleegium seisukoha allpool, vt otsuse p 17.

12. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et TsK § 260 rikkudes sõlmitud võlaõigusliku

kinkelepingu tühisus ei toonud kaasa käsutustehingu tühisust. Riigikohus on mitmes oma lahendis (nt

tsiviilasjades nr 3-2-3-6-05, RT III 2005, 16, 168 ja 3-2-1-80-05, RT III 2005, 29, 300) leidnud, et

tulenevalt asjaõiguses tunnustatud abstraktsiooni põhimõttest ei olene käsutustehingu

(asjaõiguslepingu) kehtivus õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest. Samuti

on õige ringkonnakohtu järeldus, et osamaksu tagasinõudeõiguse käsutustehingule ei olnud

kehtestatud kohustuslikke vorminõudeid. Seda järeldust ei mõjuta asjaolu, et ringkonnakohus on

ebaõigesti käsitanud osamaksu tagasinõudeõigust vallasasjana. Seega võis osamaksu

tagasinõudeõiguse üle anda poolte valitud vormis, ka suulise kokkuleppega.

Seega on kohtud tuvastanud kehtiva käsutustehingu, mille alusel anti osamaksu tagasinõudeõigus üle

üksnes kostjale. Teistsugust järeldust hageja viidatud asjaõigusliku igamispõhimõtte järgi ei

võimaldaks teha ka see, kui oleks tuvastatud, et hageja oleks vallanud osamaksu tagasinõudeõiguse

alusel kasutatavat eluruumi. Igamisega saab omandada üksnes vallasasja, mitte aga osamaksu

tagasinõudeõigust.

13. Järgnevalt analüüsib kolleegium kassatsioonkaebuse väiteid kinnistu jagamise ja kostja

omandisse jätmise ebaõigsuse kohta.

Kassatsioonkaebuse väite, et kinnistu jagamisel pidanuks kohus lähtuma osade võrdsusest,

hindamiseks kolleegiumil TsMS § 688 lg-tes 4 ja 5 sätestatu tõttu pädevus puudub: Riigikohus ei

tuvasta faktilisi asjaolusid ega uuri tõendeid.

14. Ebaõige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ta jättis

kinnistu kostja omandisse. Ringkonnakohus on seda põhjendanud, tuginedes kahele argumendile.

Esiteks on ringkonnakohus viidanud sellele, et kostja osa kinnistust oli suurem, ning teiseks kostja

selgitusele, et ta soovib alaliselt Eestis elada, kuid see on osutunud puuduva elukoha tõttu võimatuks.

Siiski peab kolleegium selles küsimuses vajalikuks märkida järgmist. Riigikohus on oma lahendis

tsiviilasjas nr 3-2-1-61-05 (RT III 2005, 23, 241) leidnud, et ühisvara jagades tuleb korteri jätmisel

ühele või teisele poolele arvestada ka seda, kelle elukohaks vaidlusalune korter on. Viidatud

tsiviilasjas oli ühisvarana jagatav korter ka abikaasade ühiste laste elukoht. Kolleegiumi arvates tuleb

seda asjaolu ühisvara jagamisel kaaluda ka sel juhul, kui eluruum on elukohaks vaid ühele

abikaasadest, sõltumata tema mõttelise osa suurusest. Ringkonnakohus ei ole seda asjaolu kinnistu

jagamisel arvestanud. Samuti ei ole ringkonnakohus enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 227

lg-t 1 rikkudes otsuses põhjendanud, miks ta on arvestanud kostja väitega, et viimane soovib Eestis

elada, kuid jätnud arvestamata hageja, ka apellatsioonkaebuses esitatud väite, et ta soovib elada tema

elukohaks olevas elamus edasi. Enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 113 lg 1 kohaselt pidi

kohus poole seletusi temale teadaolevate asja lahendamiseks tähtsate asjaolude kohta hindama koos

teiste asjas kogutud tõenditega. Alates 1. jaanuarist 2006. a kehtiva TsMS § 229 lg 2 kohaselt on

tõendiks menetlusosalise vande all antud seletus.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul täiendavalt põhjendada, kas ja kuidas mõjutab

kinnistu hageja või kostja omandisse jätmist asjaolu, et kinnistul asuvas elamus elab hageja (juhul kui

on tuvastatud, et hageja ainukeseks elukohaks on kinnistul asuv elamu). Samuti tuleb kohtul

põhjendada, miks ta arvestab või ei arvesta kostja ütlustega soovi kohta Eestis elada ning kas sellise

soovi realiseerimine on sõltuvuses ainult sellest kinnistust.

15. Kolleegium peab kassatsioonkaebuses esitatud väite alusel, et kohtud on jätnud ebaõigesti üksnes

hageja kanda perekonna huvides võetud kohustused 800 000 krooni, vajalikuks käsitleda ka abielu

vältel võetud õppelaenu problemaatikat.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et õppelaen on sihtotstarbeline laen, mis antakse

hariduse omandamiseks, ning laenu eest omandatud haridus ei ole hüve, mis kuuluks ühisvara hulka.

Seega ei ole õppelaenu korral eeldatavasti tegemist perekonna huvides võetud varalise kohustusega

PKS § 20 lg 2 mõttes. Perekonnaseaduse § 20 lg 2 peamine eesmärk on kaitsta selle abikaasa varalisi

õigusi, keda ei saa seostada teise abikaasa võetud kohustustega. Kui teine abikaasa ei ole õppelaenu

saamisel laenu kaastaotleja, ei ole selline seostamine õppelaenu olemust arvestades üldjuhul õige.

Kolleegium peab aga vajalikuks osutada asjaolule, et perekonnaseaduse sätted ühisvara

moodustumise ja koosseisu kohta võivad teatud juhtudel kaasa tuua ebaõiglase ühisvara jagamise.

Nimelt on PKS § 14 lg 1 kohaselt abielu kestel abikaasade omandatud vara reeglina (erand PKS § 15

lg-d 1 ja 2) abikaasade ühisvara. Seega arvatakse vara nn positiivne juurdekasv (rahaliselt hinnatavad

õigused TsÜS § 66 kohaselt) ühisvara hulka ning ühisvara jagamisel on mõlemal abikaasal

eelduslikult õigus võrdsele osale ühisvarast (PKS § 19 lg 1). Samas sätestab PKS § 20 lg 1 reegli, et

abikaasa varalised kohustused (rahaliselt hinnatavad kohustused TsÜS § 66 kohaselt) ei muutu

automaatselt ühisvaral lasuvateks kohustusteks. Ühisvarale laienevad üksnes need kohustused, mis on

võetud perekonna huvides (PKS § 20 lg 2). Sellisele järeldusele on Riigikohus jõudnud ka oma

lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-82-05 (RT III 2005, 28, 292). Seega võib nt tekkida olukord, mil üks

abikaasa ostab saadud õppelaenu eest nt perekonnale elamiseks mõeldud korteri, korter kuulub PKS

§ 14 lg 1 alusel ühisvara hulka, kuid õppelaenu tagasimaksmise eest vastutab PKS § 20 lg-te 1 ja 2

järgi ainult õppelaenu saanud abikaasa.

Seega juhul, kui kohus tuvastab, et ühe abikaasa võetud rahaliselt hinnatava kohustise arvel on

toimunud ühisvara juurdekasv, tuleb kolleegiumi arvates kohtutel vastava poole taotluse alusel

kaaluda ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumist PKS § 19 lg 2 p 3 alusel.

Selline kõrvalekaldumine aga eeldab, et vastava väite esitanud pool tõendab õppelaenu vms mitte

perekonna huvides võetud kohustuse arvel ühisvara tekkimise, nt mingisuguse asja ostmise. Selline

tõendamiskoormis tuleneb kolleegiumi arvates muuhulgas just PKS § 20 lg-test 1 ja 2, mis eeldavad

varalise kohustuse mittekuulumist ühisvara hulka.

Kuivõrd kolleegiumi eeltoodud seisukoht toob käesolevas asjas esmakordselt esile perekonnaseaduse

ühisvarareþiimi regulatsioonist tuleneva näidatud problemaatika, tuleb ringkonnakohtul asja uuel

läbivaatamisel kontrollida, kas kolleegiumi õiguslik järeldus PKS § 19 lg 2 p 3 kohaldamise kohta

mõjutab ühisvara jagamist käesolevas asjas. Hinnata tuleb, milleks saadud õppelaenu kasutati, kas

perekonna huvides või muudel eesmärkidel. Vajaduse korral tuleb mõlemale poolele anda võimalus

tõendite esitamiseks ja oma seisukohtade põhjendamiseks.

16. Järgmisena käsitleb kolleegium kassaatori väidet kostja sõidukulude ebaõige väljamõistmise

kohta. Enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 52 p 7 kohaselt olid asja läbivaatamise kulud ka

poole sõidukulud. TsMS § 60 lg 1 esimese lause kohaselt mõistis kohus poole taotlusel, kelle kasuks

on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Seega

tuli kohtuotsuses alati analüüsida, kas konkreetsed kohtukulud olid vajalikud ja põhjendatud.

Ringkonnakohus on kulude vajalikkuse ja põhjendatuse osas viidanud isiku põhiseaduslikule õigusele

olla asja arutamise juures ning sellele, et kostja sai anda seletusi asjaolude tuvastamise kohta.

Kolleegium märgib, et põhiõiguste kasutamisel tuleb alati silmas pidada ka seda, et nende õiguste

kasutamine ei koormaks või ei kahjustaks liigselt kohustatud isikut. Ringkonnakohus ei ole sellega

arvestanud ega otsust sõidukulude väljamõistmise osas piisavalt põhjendanud.

17. Ebaõige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 332.

Ringkonnakohus on nõustunud linnakohtu tuvastatuga, et osamaksu tagasinõudeõigus kingiti

kostjale, ega ole tõendeid ümber hinnanud. Ringkonnakohus on selles osas üksnes täiendavalt

viidanud kostja ema päevikus kirjutatule, kuid kostja ema ütlusi ümber hinnatud ei ole.

Ringkonnakohus on muutnud linnakohtu otsuse põhjendusi kinkelepingu seadusele mittevastava

vormi tagajärgede osas, kuid see on õiguslik küsimus ning sellele hinnangu andmine oli

ringkonnakohtu kohustus TsMS § 228 järgi.

Vastuseks kassatsioonkaebuse ülejäänud väidetele protsessiõiguste rikkumise kohta leiab kolleegium,

et tunnistajate ärakuulamine eelistungil ei ole iseenesest kaasa toonud ebaõiget kohtulahendit. Samuti

ei ole kassaator selgelt põhjendanud, miks tõi tema arvates ebaõige kohtulahendi kaasa asjaolu, et

avaldust ei lahendatud katkestamatult ühel istungil. Osaliselt ebaõige lahendi võis praegusel juhul

kaasa tuua käesoleva otsuse p-des 14- 16 viidatu.

18. Vastustaja taotlus kassaatorilt kassatsiooniastme kohtukulude väljamõistmiseks lahendatakse asja

uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja lahendamise tulemustest.

L. Laarmaa, V. Kõve, J. Luik