3-1-1-1-06 · Riigikohus

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-1-06

Määruse tegemise koht ja kuupäev

Tartus, 3. aprillil 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg,

Lea Kivi ja Peeter Vaher

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. novembri 2005. a määrus nr 2-1/883/05, millega

jäeti rahuldamata M. T. esindaja kaebus Riigiprokuratuuri 14. oktoobri 2005. a

määrusele

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. T. esindaja vandeadvokaat Paul Järve määruskaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

1. märts 2006. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

Jätta M. T. esindaja vandeadvokaat Paul Järve määruskaebus läbi vaatamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M. T. esitas Lääne Ringkonnaprokuratuuri Pärnu osakonda kuriteokaebuse, milles taotles KarS § 422 tunnustel

kriminaalmenetluse alustamist 5. mail 2005. a Pärnus toimunud liiklusõnnetuse uurimiseks. Selles liiklusõnnetuses sai ta

raskeid tervisekahjustusi. Lääne Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi 5. septembri 2005. a teatise kohaselt jäeti

kriminaalmenetlus liiklusõnnetuse põhjustaja A. J.-i suhtes alustamata, sest teda oli sama teo kui väärteo eest juba karistatud.

Selle peale esitas M. T.-i esindaja vandeadvokaat Paul Järve kaebuse Riigiprokuratuuri.

2. Riigiprokuratuuri 14. oktoobri 2005. a määrusega jäeti kaebus rahuldamata. Määruse põhjenduste kohaselt oli

liiklusõnnetuse uurimiseks kriminaalmenetluse alustamata jätmine põhjendatud, sest A. J.-it on selle teo eest juba karistatud.

Väärteomenetluse käigus antud ütlustes ei ole M. T. mingilgi määral viidanud temale tekkinud võimalikele

tervisekahjustustele, kuigi õnnetuse ja tema tunnistajana ülekuulamise vahel oli enam kui kahenädalane ajavahemik.

3. M. T.-i esindaja vandeadvokaat P. Järve esitas Riigiprokuratuuri määruse peale Tallinna Ringkonnakohtule kaebuse, milles

taotles määruse tühistamist ja Riigiprokuratuuri kohustamist kriminaalmenetluse alustamiseks, samuti taotleti M. T.-i suhtes

kohtuarstlikku ekspertiisi, tuvastamaks tervisekahjustuse iseloomu ja raskusastet.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 29. novembri 2005. a määrusega jäeti kaebus rahuldamata. Ringkonnakohus märkis, et

kriminaalmenetluse alustamise eelduseks on uurimisasutusele või prokuratuurile esitatud kuriteoteate põhjal kuriteotunnuste

olemasolu sedastamine. See on vajalik kuriteoteates viidatud isiku õiguste ja vabaduste põhjendamatu riive vältimiseks.

Ringkonnakohus rõhutas, et karistusõigus ei domineeri õigussuhete reguleerimisel teiste õigusharude üle, vaid kuulub

kohaldamisele üksnes rangelt karistusseadustikus karistatavana kirjeldatud teo tunnuste kindlakstegemise järel. Kuna A. J.-it

oli käesoleval juhul liiklusõnnetuse põhjustamise eest juba väärteomenetluses karistatud, siis oli ringkonnakohtu hinnangul PS

§ 23 lg-st 3 tulenevalt välistatud tema suhtes selle teo osas kriminaalmenetluse alustamine.

5. M. T.-i esindaja vandeadvokaat P. Järve esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles taotleb Tallinna Ringkonnakohtu

29. novembri 2005. a määruse tühistamist ja seisukoha võtmist M. T.-i põhiseaduslike õiguste kaitsmise võimalikest viisidest.

Kaebuses leitakse, et PS § 12 kohaselt on kõik isikud seaduse ees võrdsed ning PS § 13 kohaselt on igaühel õigus riigi ja

seaduse kaitsele. PS §-le 146 vastavalt mõistab õigust üksnes kohus. Käesoleval juhul on kaebaja hinnangul nimetatud

põhimõtteid rikutud, sest andmata M. T.-le võimalust vaidlustada talle liiklusõnnetusega kahju tekitanud isiku kohtuvälise

menetleja poolt kiirmenetluse otsusega väärteo korras karistamist, on riik asunud süüdlasekesksele positsioonile ega näita

mingit võimalust, kuidas riik kaitseb kuriteo läbi kannatada saanud isiku õigusi. Kaebuses juhitakse tähelepanu, et kannatanul

puudub väärteomenetluses igasugune võimalus oma õiguste kaitseks, sest talle ei nähta menetluses ette mingit rolli. Samas ei

tee ka riik kannatanu õiguste kaitseks reaalselt mitte midagi. Kaebuse esitaja juhib tähelepanu sellele, et käesoleval juhul pole

riigiprokuratuur ega ringkonnakohus võtnud seisukohta, miks on õigustatav M. T.-i põhiseaduslike õiguste rikkumine ja PS

§ 14 vastaselt tema õiguste tagamisest distantseerunud. Eelnimetatud põhjustel seatakse kaebuses kahtluse alla

Väärteomenetluse seadustiku ja Karistusseadustiku kooskõla Põhiseadusega osas, milles need jätavad kõrvale kannatanu

põhiseaduslike õiguste kaitse väärteomenetluses.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib esmalt, et KrMS § 208 alusel tehtud ringkonnakohtu määrus ei ole KrMS § 385 p 8

kohaselt enam vaidlustatav ja seetõttu tuleb M. T.-i esindaja kaebus jätta läbi vaatamata. Obiter dictum korras märgib

kriminaalkolleegium aga järgmist.

7. Kõigepealt vajab lahendamist küsimus, kas A. J.-i karistamine tervisekahjustusega lõppenud liiklusõnnetuse põhjustamise

eest väärteona välistab tema karistamise sama liiklusõnnetusega raske tervisekahjustuse tekitamise eest. Küsimus on selles, kas

mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumisega inimesele ettevaatamatusest tervisekahjustuse tekitamine (LS §-s 7417

ettenähtud väärteokoosseis) ja mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumisega inimesele ettevaatamatusest raske

tervisekahjustuse tekitamine või isiku surma põhjustamine (KarS § 422 lg-s 1 ettenähtud kuriteokoosseis) on lahutatavad

erinevateks käitumisaktideks või tuleb teoühtsuse põhimõttest lähtuvalt neid käsitada ühe teona. Ühe teoga teoühtsuse mõttes

on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu

üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona.

Teisiti väljendatuna tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud

osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-4-04, RT III 2004, 10, 117, p 8.3).

8. Käesoleval juhul põhjustas A. J. liiklusnõuete rikkumisega liiklusõnnetuse, mille käigus said M. T. jt isikud erineva

raskusega tervisekahjustusi. Selline olukord on aga karistusõiguslikult selgelt hinnatav ühe teona. A. J.-i karistamise aluseks

olnud väärteokoosseis ja tema poolt toimepandule tegelikult vastav kuriteokoosseis pole omavahel ideaalkonkurentsis, vaid

kuriteokoosseis neelab väärteokoosseisu (spetsiaalsuspõhimõte). Liiklusnõuete rikkumisega raske tervisekahjustuse tekitamise

eest tulnuks A. J.-it karistada üksnes raskema - KarS § 422 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisu alusel, mis hõlmab ka LS §-s

7417 sätestatud ebaõiguse. Võimaluse, et isikut, kes kirjeldatud olukorras tunnistati ekslikult süüdi kergema süüteo

toimepanemises, karistataks järgnevalt ka raskema koosseisu alusel, välistab aga PS § 23 lg-st 3 tulenev põhimõte, et jõustunud

süüdimõistva või õigeksmõistva otsuse puhul isikut sama teo eest enam kohtu alla anda ega karistada ei või. Tegemist on

absoluutse menetlusliku takistusega (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. septembri 2002. a otsust kriminaalasjas nr 3-1-

1-88-02, RT III 2002, 23, 263, p 7.4) ja sellises olukorras tuleb möönda, et osa isiku põhjustatud ebaõigusest jääbki

karistusõigusliku hinnanguta.

Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutab, et objektiivses mõttes võib A. J.-i süüditunnistamine käesoleval juhul olla toimunud

materiaalõigust ebaõigesti kohaldades, kuid vaatamata sellele pole eeltoodust tulenevalt enam võimalik tema

süüditunnistamine tegelikult realiseeritud kuriteokoosseisu alusel.

9. M. T.-i esindaja märgib määruskaebuses, et rikutud on M. T.-i põhiseaduslikke õigusi. Esindaja väidab, et rikutud on

võrdsusõigust ja isiku õigust riigi ning seaduse kaitsele. Samas ei nähtu kaebusest, milles tegelikult seisneb M. T.-i õiguste

rikkumine. Kui võrdsusõiguse rikkumiseks peetakse seda, et süüteo läbi kannatanud isikul on õigus nõuda süüteo toimepanija

karistamist, siis niisugust lähenemist Eesti kriminaalõigusdogmaatika ei toeta. Riigi karistusvolitus on iseenesest sekundaarne

ning tuleneb ühiskonnaliikmetelt. See ei tähenda aga, et ühiskonnaliikmetel endil oleks säilinud õigus konkreetsel juhtumil

vahetult karistamist nõuda (erasüüdistusmenetlus). Seetõttu ei saa isik võrdsusõiguse põhimõttele tuginedes nõuda kellegi

süüteo arutamist (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi samasisulist seisukohta 15. märtsi 2006. a otsusest kriminaalasjas

nr 3-1-1-18-06).

10. Õigus on M. T.-i esindajal, väites, et iga süüteo toimepannud isik peab saama oma teole vastava karistuse ning et riik peab

olenemata süüteo toimepanija isikust võrdsetel alustel menetlema iga süütegu. Kuid isegi juhul, kui riik on süüteo toimepanija

suhtes langetanud lõpliku otsuse ebaõigesti, mille tagajärjel ta mõistetakse õigeks või süüdi kergemas süüteos, ei ole ühelgi

isikul õigust nõuda süüteo toimepanija käitumise ümberkvalifitseerimist. Süüteo teistkordne menetlemine on välistatud

teistkordse kohtu alla andmise ja karistamise keelu põhimõttest ja õiguskindluse printsiibist tulenevalt. Kui eelkirjeldatud

käitumisega rikutakse kellegi subjektiivseid õigusi, siis võib kõne alla tulla riigivastutuse kohaldamine.

11. Kaebuse esitaja väite kohaselt rikuti A. J.-i väärteoasjas PS §-st 146 tulenevat põhimõtet, et õigust mõistab üksnes kohus,

sest A. J.-it karistati väärteo toimepanemise eest kohtuvälise menetleja otsusega. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu

seisukohaga, nagu oleks väärteoasja lahendamine kohtuvälise menetleja poolt põhiseaduse vastane. PS § 146 mõte ei seisne

mitte selles, et eranditult iga õigusliku vaidluse peab lahendama kohtus, vaid koostoimes PS §-ga 15 peab see tagama, et isikul

oleks võimalik oma subjektiivsete õiguste kaitseks kohtusse pöörduda.

Kriminaalkolleegium märgib, et kuigi väärteomenetluse seadustik ei näe kannatanule ette mingit iseseisvat menetlusliku rolli,

saab VTMS § 7 kohaselt isik, kellele on väärteoga kahju tekitatud, nõuda selle hüvitamist tsiviilkorras. Kannatanu

menetluspositsioonist ilmajätmine ei ole just hagemisvõimalusest tulenevalt tema põhiseaduslikke õigusi kahjustav, sest oma

esmase huvi - tekitatud kahju hüvitamise, saab ta igal juhul realiseerida.

12. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 350 lg 2 p-st 2 ja § 388 lg-st 4 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium M. T.-i

esindaja vandeadvokaat Paul Järve määruskaebuse läbi vaatamata.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar

Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Peeter Vaher