3-2-1-4-06 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-4-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 30. märts 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

G Ltd. hagi G AS-i vastu kaubamärgiomaniku ainuõiguste

rikkumise lõpetamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 20. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas

nr 2-2/1061/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

G Ltd. kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja G Ltd. (registrinumber XX-xxxxx Bermuda äriühingute

registris), esindajad vandeadvokaadid Triin Toomemets ja Carri

Ginter ning kostja G AS (registrikood xxxxxxxx), esindaja

juhatuse liige Maarten Herman Van Gent.

Asja läbivaatamise kuupäev

30. jaanuar 2006. a

Istungil osalenud isikud

Hageja esindajad vandeadvokaadid Triin Toomemets ja Carri

Ginter, protokollis Ragne Rebane.

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 20. septembri 2005. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/1061/05 ja Tallinna Linnakohtu

5. aprilli 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2/276-4236/04 osas, milles

jäeti G Ltd. hagi rahuldamata ja mõisteti hagejalt välja

kohtukulud. Saata asi selles osas uueks arutamiseks Harju

Maakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Advokaadibüroo Sorainen Law Offices

OÜ-le G Ltd. eest 19. oktoobril 2005. a tasutud

kassatsioonikautsjon 200 (kakssada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. G Ltd. esitas 7. mail 2004. a Tallinna Linnakohtusse hagi G AS-i vastu, paludes kohustada kostjat

lõpetama hageja kui kaubamärkide "Gulf + kuju" (registreering nr 07499 Patendiametis) ja "Gulf +

kuju" (registreering nr xxxxx Patendiametis) omaniku ainuõiguste rikkumine kaubamärkide

kasutamisega. Hageja palus kohustada kostjat:

eemaldama hageja kaubamärkide kujutised kostja administratiivhoonelt, mille aadress on Piirimäe 2,

Tänassilma küla, Saku vald, selle ette heisatud lippudelt ja kostja kasutuses olevatelt

mootorsõidukitelt, samuti kostja veebilehelt aadressiga http://www.gulfoilestonia.com selle mis tahes

keeleversioonis;

eemaldama kostja veebilehelt aadressiga http://www.gulfoilestonia.com ja selle kõikidelt

alamlehtedelt reklaamlause "Your local global brand", samuti hageja kaubamärke kandva

võidusõiduauto kujutised, hageja kaubamärke kandva kostja administratiivhoone ja sõidukite

kujutised ning fotod, millel on kaubamärk "Gulf + kuju" (nr 07765) esitatud kostja reklaamiplakatitel

võistluselt The Favour Off Road Competition;

eemaldama kaubamärgi "Gulf + kuju" (nr 07765) kujutis kostja visiitkaartidelt;

muutma oma põhikirja ja ärinime selliselt, et ärinimi ei sisaldaks identset või eksitavalt sarnast

sõnalist tähist sõnaga "Gulf";

hoiduma edaspidi hageja kui kaubamärkide omaniku ainuõiguste rikkumisest mis tahes viisil.

Samuti palus hageja tühistada kostja nimele tippdomeeni ".ee" teise taseme alamdomeenina

registreeritud domeeninime "gulfoil.ee".

Hagiavalduse kohaselt on hagejal 29. septembril 1993. a Patendiametis registreeritud kaubamärgid

"Gulf + kuju" (nr 07499) ja "Gulf + kuju" (nr 07765) klassis 4 nafta ja naftaproduktide kohta. Hageja

on mõlemat kaubamärki kasutanud juba aastakümneid paljudes riikides üle kogu maailma. Hageja

kaubamärkidega tähistatud toodete ametlik edasimüüja Eestis on Aktsiaselts US-PARTS BALTI (AS

US-PARTS BALTI). Kostja kasutab hageja kaubamärki ülisuurte taustkujunditena veebilehtedel

http://www.gulfoil.ee ja http://www.gulfoilestonia.com, samuti oma administratiivhoonel, selle ette

heisatud lippudel ning enda kasutuses olevatel mootorsõidukitel. Kostja veebilehtedel on lause "Your

local global brand", mida kasutavad reklaamlausena ka Gulf-gruppi kuuluvad äriühingud. Lisaks on

kostja oma veebilehtedele paigutanud kujutised hageja kaubamärke kandvast võidusõiduautost. Gulf-

grupp on aastakümnete vältel toetanud autosporti, mistõttu kannavad mitmed võidusõiduautod ka

hageja kaubamärke. Kostja veebilehe http://www.gulfoilestonia.ee alamlehel "photos" esitatud

fotodelt on näha, et kostja toetas võistlust The Favour Off Road Competition ning fotodel on samuti

hageja kaubamärgi kujutised. Kostja kasutab oma äritegevuses ka visiitkaarte, millele on märgitud

hageja kaubamärk.

Viis, kuidas kostja kasutab oma majandustegevuses hageja kaubamärke, rikub hageja ainuõigusi

kaubamärgiseaduse (KaMS) § 14 lg 1 p 1 tähenduses. Vaatamata hageja kohtuvälisele nõudmisele ei

ole kostja hageja õiguste rikkumist lõpetanud. Kuigi kostja müüb oma majandustegevuses autentseid

Gulf-tooteid ja hageja ei nõua toodete müümise lõpetamist, müüb kostja tooteid viisil, mis tekitab

tarbijates ja äriringkondades mulje, nagu oleks kostja näol tegemist Gulf-toodete ametliku

edasimüüjaga või Gulf-gruppi kuuluva äriühinguga. Edasimüüjal on KaMS § 16 lg 3 kohaselt lubatud

kasutada kaubamärki kaubamärgiomaniku nõusolekuta, teavitamaks avalikkust sellest, et ta müüb

vastava kaubamärgiga tähistatud kaupu (nn paralleelimpordi reegel). Kui teine isik kasutab

kaubamärki äritegevuses kaubale või teenusele osutamiseks, peab ta KaMS § 16 lg 1 p 4 kohaselt aga

järgima häid äritavasid. Seega ei tohi teine isik äritegevuses kaitstud kaubamärki ebaausalt ära

kasutada või kahjustada kaubamärgile iseloomulikke tunnuseid või reputatsiooni, nt luua avalikkusele

ebaõiget ettekujutust edasimüüja ja kaubamärgiomaniku vahelistest suhetest või nende puudumisest.

Hagejale kuuluva kaubamärgi kasutamine kostja visiitkaardil rikub hageja kui kaubamärgiomaniku

ainuõigusi KaMS § 14 lg 1 p 1 ja § 14 lg 2 p 5 mõttes. Kostja soovib oma visiitkaartidel hageja

kaubamärki kasutades luua klientides ettekujutust, et kostja on Gulf-toodete ametlik edasimüüja või

kaubamärgiomaniku ametlik koostööpartner. Hageja viitas oma väidete kinnituseks ka Euroopa Liidu

direktiivile nr 89/104/EMÜ ja Euroopa Kohtu lahenditele (kohtuasjades C-63/97, C-337/95 ja C-

206/01). Eesti kohus saab kohustada kostjat kõrvaldama USA administraatori registreeritud

veebilehelt http://www.gulfoilestonia.com hageja õigusi rikkuv teave, kuna kostja tegevusel veebilehe

kaudu on äriline tagajärg Eestis KaMS § 14 lg 3 p-de 1 ja 2 tähenduses.

Ka ärinime G AS kasutamisega rikub kostja hageja õigusi KaMS § 14 lg 1 p 1 mõttes, samuti on see

vastuolus äriseadustiku (ÄS) § 12 lg-ga 3. Kaubamärgi kaitse ulatub ka kaubamärgi sõnalisele

tähisele. Kuna kaubamärgikaitse teatud toodete puhul ulatub ka samasuguseid tooteid puudutavatele

teenustele, tuleb kostjat pidada tegutsevaks tegevusalal, mille suhtes kaubamärk on kaitstud. Kostja

on oma ärinime valikul soovinud tekitada muljet, nagu kuuluks ta Gulf-gruppi, milliste äriühingute

nimed sisaldavad reeglina sõna "Gulf" ja asukohariigile osundavat tähistust.

Samuti rikub kostja registreeritud ja kasutusel olev domeeninimi "gulfoil.ee" hageja kui

kaubamärgiomaniku ainuõigusi KaMS § 14 lg 1 p 1 tähenduses. Kostja on sõnatähist "Gulf"

kasutanud domeeninimes hageja loata. Sellise domeeninime kasutamisega püüab kostja tekitada

tarbijates muljet, nagu oleks kostja kaubamärgiomaniku volitatud Gulf-toodete edasimüüja või muul

moel Gulf-grupiga seotud isik. Rahvusvahelise praktika kohaselt peetakse kaubamärgiga identse või

eksitavalt sarnase domeeninime registreerimist ja kasutamist kaubamärgiomaniku nõusolekuta

kaubamärgiomaniku ainuõiguste rikkumiseks. Seejuures viitas hageja Eesti Hariduse ja Teaduse

Andmesidevõrgu EENet alamdoomeni registreerimise reeglistikule, aga ka ICANN-i

domeeninimedega seotud vaidluste lahendamise juhendile ning WIPO Arbitraaþi- ja

Vahenduskeskuse lahenditele.

Kuna kostja muudab oma veebilehte http://www.gulfoilestonia.com, võib hageja olla olukorras, kus

ta võib olla sunnitud pärast hagi võimalikku rahuldamist esitama kostja vastu üha uusi nõudeid.

Seetõttu tuleb hagi rahuldamise korral kohustada kostjat ka edaspidi hoiduma hageja kui

kaubamärgiomaniku õiguste rikkumisest.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja arvates ei ole vaidlust, et kostja võib importida ja turustada Gulf-tooteid. Kostja on toiminud

kooskõlas KaMS § 16 lg-ga 3 ja direktiivi nr 89/104/EMÜ art 7 lg-ga 1. Kaubamärgiseaduse mõttest

ja Euroopa Kohtu tõlgendustest (kohtuasjad nr C-63/97, C-337/95 ja C-244/00) tulenevalt hõlmab

õigus kaubamärki ärieesmärgil kasutada ka õigust kaubamärgiga tähistatud tooteid reklaamida.

Kohaldada ei tule KaMS § 16 lg 1 p 4, kuna kostja ei tegele ise tootmisega ja sellest tulenevalt ei

kasuta kaubamärki enda toodetud kauba otstarbele osutamiseks. Samuti ei ole tegemist KaMS § 16

lg-s 3 sätestatud erandiga, kuna hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et kaubamärgiga tähistatud

kaupade omadused on muutunud pärast käibesse laskmist. Põhjendamatu on hageja tuginemine

Euroopa Kohtu otsustele direktiivi nr 89/104/EMÜ art 7 lg 2 tõlgendamise kohta, kuna selle sätte

sõnastus ei lange kokku KaMS § 16 lg-ga 3 ning direktiiv ei ole vahetult kohaldatav. Ka ei ole kostja

tegevuses asjaolusid, mis oleksid käsitatavad muu õigusliku põhjendusena direktiivi tähenduses.

Kostja veebilehe avalehelt selgub üheselt, et kostja on hulgimüüja, kes müüb ametlikke Gulf-tooteid.

Kostja ei ole kasutanud oma koduleheküljel sõnu, mis viitaksid otsesele seotusele hagejaga.

Paljasõnaline on hageja väide, et kostja kodulehe kujunduses kasutatud elemendid ja sõnastus,

administratiivhoonel kasutatud kujutised ning hoone ette heisatud lipud jätavad ostjatele ning

äriringkondadele mulje, nagu oleks kostja hagejaga seotud. Kuna õigus kaubamärgiga tähistatud

kaupu ärieesmärgil kasutada hõlmab õigust kaupu reklaamida, ei riku kostja tegevus hageja õigusi.

"Gulf + kuju" kaubamärke kasutavad naftatoodete tähistamiseks erinevates riikides erinevad

juriidilised isikud. Samuti ei riku hageja õigusi hageja kaubamärgi kasutamine kostja visiitkaartidel.

Visiitkaart on üks võimalikest viisidest teavitada potentsiaalseid kliente, et tegeletakse

kaubamärkidega tähistatud toodete turustamisega, ning säilitada tekkinud kontakte. Hageja ei ole

esitanud tõendeid selle kohta, et kostjat oleks peetud Gulf-gruppi kuuluvaks äriühinguks või

ametlikuks maaletoojaks.

Samuti ei riku kostja ärinimi hageja õigusi. Hageja nimele registreeritud kombineeritud kaubamärke

kaitstakse registrisse kantud reproduktsiooni kujul. Kohaldada ei tule KaMS § 14 lg 1 p 1 ega ÄS

§ 12 lg-t 3, kuna hageja kaubamärgid ei sisaldu õiguskaitse saanud kujul kostja ärinimes. Samuti ei

kattu kostja tegevusalad hageja kaubamärgiga kaetud tegevusaladega. Hageja kaubamärgid ei ole

kaitstud teistele isikutele osutatavate teenuste suhtes.

Domeeninime "gulfoil.ee" registreerimine ja kasutamine ei ole vastuolus KaMS § 14 lg 1 p-ga 1,

kuna domeeninimi "gulfoil.ee" ei ole identne hageja kaubamärkidega. Samuti ei ole domeeninimede

registreerimine Eestis õigusaktidega reguleeritud. Tippdomeeni ".ee" administraatorid ei ole

inkorporeerinud hageja viidatud domeeninimesid puudutavate vaidluste lahendamise juhendit

administraatori ja domeeninime taotleja sõlmitavasse lepingusse ning kohaldada ei saa ka hageja

viidatud lahendeid.

3. 16. märtsi 2005. a avalduses loobus hageja nõudest kohustada kostjat eemaldama veebilehelt

aadressiga http://www.gulfoilestonia.com ja selle kõikidelt alamlehtedelt reklaamlause "Your local

global brand", fotod, millel on kaubamärk "Gulf + kuju" (registreeringu nr 07765) esitatud kostja

reklaamiplakatitel võistlusel The Favour Off Road Competition, ja hageja kaubamärkide taustadena

kujutised.

4. Tallinna Linnakohus võttis 5. aprilli 2005. a otsusega vastu hageja loobumise nõuetest kohustada

kostjat kõrvaldama hageja kaubamärkide kujutised veebilehelt aadressiga

http://www.gulfoilestonia.com selle mis tahes keeleversioonis, kohustada kostjat kõrvaldama oma

veebilehelt aadressiga http://www.gulfoilestonia.com ja selle kõikidelt alamlehtedelt reklaamlause

"Your local global brand" ning kohustada kostjat kõrvaldama oma veebilehelt aadressiga

http://www.gulfoilestonia.com ja selle kõikidelt alamlehtedelt fotod, millel on kaubamärk "Gulf +

kuju" (nr 07765) esitatud kostja reklaamiplakatitel võistlusel The Favour Off Road Competition, ning

lõpetas nende nõuete osas menetluse. Muus osas jättis kohus hagi rahuldamata ja mõistis hagejalt

kostja kasuks kohtukuludena välja 30 500 krooni.

Otsuse järgi ei vaidle pooled selle üle, et kostja võib hageja kaubamärkidega tähistatud tooteid müüa

ja et õigus kaubamärgiga tähistatud kaupa ärieesmärgil kasutada hõlmab ka õigust teavitada

avalikkust sellest, et müüakse vastava kaubamärgiga tähistatud kaupa, ehk kaupa reklaamida. Ka

hageja kaubamärgi kasutamine kostja visiitkaardil kannab reklaamifunktsiooni. Tulenevalt KaMS

§ 16 lg-st 3 on kaubamärgiomanikul õigus keelata kaubamärgiga tähistatud kauba edasist

ärieesmärgil kasutamist ning seega ka reklaamimist juhul, kui kauba omadused on pärast käibesse

laskmist muutunud. Hageja ei tuginenud asjaolule, et kauba omadused oleksid pärast käibesse

laskmist muutunud. Kaubamärgiomanikul ei ole KaMS § 16 lg 1 p 4 kohaselt õigust keelata teistel

isikutel kasutada äritegevuses häid äritavasid järgides kaubamärki, kui see on vajalik kindla

otstarbega kaubale, nagu nt abimaterjalid ja varuosad, või teenusele osutamiseks. Kostja tegeleb

"Gulf + kuju" kaubamärkidega tähistatud toodete kaubandusliku vahendustegevusega, seega teenuse

osutamisega kaubamärgiseaduse mõttes. Hea äritava rikkumiseks võiks lugeda kauba edasimüüja

poolt avalikkusele mulje tekitamist, et ta on kaubamärgiga tähistatud toote volitatud edasimüüja, kui

ta seda tegelikult ei ole. Üldjuhul ametlik edasimüüja kasutab enda tutvustamisel sõnu "ametlik",

"volitatud" või muud sarnast. Kostja seda teinud ei ole. Veebilehe väljatrükist nähtuvalt on kostja

määratlenud ennast kui naftatoodete hulgimüüjat. Hageja ei ole tõendanud, et kostja poolt hageja

kaubamärkide kasutamine oma administratiivhoonel, selle esistel lippudel, sõidukitel ning

visiitkaartidel, samuti kostja veebilehel hageja kaubamärke kandva võidusõiduauto kujutised ning

hageja kaubamärke kandva kostja administratiivhoone ja sõidukite kujutised tekitaks ostjates,

äriringkondades või avalikkuses mulje pooltevahelisest erilisest partnerlussuhtest. Vaatamata

ametliku maaletooja AS-i US-PARTS BALTI ja kostja üheaegsele tegutsemisele turul mitme aasta

jooksul ei ole hagejal esitada ühtegi tõendit selle kohta, et kostjat on peetud hageja kaubamärkidega

tähistatud toodete ametlikuks maaletoojaks.

Kostja ei riku oma ärinime kasutamisega hageja õigusi. Kaubamärgi õiguskaitse ulatuse aluseks on

KaMS § 12 lg 1 p 2 kohaselt registrisse kantud kaubamärgi reproduktsioon. Hageja kaubamärgid on

kombineeritud kaubamärgid, mitte sõnamärgid ega sisaldu õiguskaitse saanud kujul kostja ärinimes.

Samuti on kaubamärgid kaitstud klassis nr 4 nafta ja naftaproduktide, k.a kütteõlide, bensiini,

petrooleumi, ligroiini, määrdeõlide, tehniliste õlide, naftast saadud vaha ning konsistentsete

määrdeainete suhtes, st kaubaklassis, mitte aga teenuste suhtes. Kostja tegevusaladeks on aga

kaubanduslik vahendustegevus, v.a litsentseeritavad tegevusalad, tööstuskaupade jae- ja

hulgikaubandus, eksport-import, v.a litsentseeritavad tegevusalad ning määrdeainete kaubanduslik

vahendamine. Seega ei tegutse kostja tegevusaladel, mille suhtes kaubamärk on kaitstud.

Domeeninimi "gulfoil.ee" ei ole identne hageja kaubamärkidega, mistõttu see ei riku hageja õigusi

KaMS § 14 lg 1 p 1 mõttes. Asjaolule, et kostja rikub domeeninime kasutades hageja kui

kaubamärgiomaniku ainuõigusi ka KaMS § 14 lg 1 p 2 tähenduses, kuna domeeninimi ja kaubamärk

on sarnased, on hageja tuginenud üksnes oma vastuses kostja vastusele ning kohtukõne teesides.

Seega ei saa nimetatud asjaolu hagi alusena käsitada.

Kuna ei tuvastatud, et kostja oleks hageja kui kaubamärgiomaniku ainuõigusi rikkunud, jättis kohus

rahuldamata ka hageja nõude kohustada kostjat edaspidi hoiduma kaubamärgiomaniku ainuõiguste

rikkumisest.

5. Hageja esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes linnakohtu otsuse täies ulatuses

tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada, samuti mõista kostjalt välja kohtukulud.

Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja linnakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 20. septembri 2005. a otsusega linnakohtu otsuse muutmata ja

mõistis hagejalt kostja kasuks kohtukuludena välja 5000 krooni.

Ringkonnakohus nõustus linnakohtu otsuse põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid korrata.

Linnakohus leidis põhjendatult, et hagejal oleks õigus keelata kostjal kaubamärgi kasutamine, kui

kaubamärgiga tähistatud kauba omadused on pärast käibesse laskmist muutunud või kui kaubamärgi

kasutamisel ei ole järgitud häid äritavasid. Linnakohus on õigesti leidnud, et hageja ei ole piisavalt

tõendanud oma väidet, et hageja kaubamärgi kasutamine administratiivhoonel, selle esistel lippudel,

sõidukitel ning visiitkaartidel tekitab ostjates, äriringkondades või avalikkuses mulje hageja ja kostja

vahelisest erilisest partnerlussuhtest. Ka ei ole mulje jätmine veel võrdsustatav hea äritava

rikkumisega. Hageja ei ole tõendanud, et kostja tegevus erineks teiste maaletoojate ja edasimüüjate

tegevusest, mis võiks kaudselt tõendada vale mulje tekitamise tõenäosust. Avalikkus ei ole

järeldanud, et kostja oleks hageja toodete ametlik maaletooja.

Ringkonnakohus nõustus linnakohtu tõlgendusega ÄS § 12 lg-le 3 ja KaMS § 12 lg 1 p-le 2.

Linnakohus on õigesti järeldanud, et kostja ei riku oma ärinime kasutamisega hageja õigusi. Samuti

on linnakohus õigesti leidnud, et domeeninimi "gulfoil.ee" ei ole identne hageja kaubamärgiga ja

hageja ei tuginenud hagiavalduses asjaolule, et kostja rikub oma domeeninimega hageja kui

kaubamärgiomaniku ainuõigusi KaMS § 14 lg 1 p 2 tähenduses domeeninime sarnasuse tõttu

kaubamärgiga. Seetõttu ei saanudki kohus seda asjaolu hagi alusena käsitada.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes otsuse tühistada ja teha

uue otsuse, millega hagi rahuldada ning mõista kostjalt hageja kasuks välja kohtukulud.

Kaebuse põhjenduste kohaselt kasutab kostja oma äritegevuses hageja kaubamärke viisil, mis rikub

hageja õigusi. Ringkonnakohus kohaldas vääralt KaMS § 14 lg 1 p 1, § 14 lg 2 p 5, § 16 lg 1 p 4 ja

§ 16 lg-t 3, kui leidis, et hageja kaubamärkide kasutamine kostja äritegevuses ei riku hageja õigusi.

Avalikkusele jääb mulje, et kostja on Gulf-toodete volitatud maaletooja, Gulf-gruppi kuuluv äriühing

või kaubamärgiomanik. Ringkonnakohus ei pidanud kaubamärgiomanikuga seotuse mulje jätmist hea

äritava rikkumiseks. See seisukoht on vastuolus kaubamärgiseaduse mõtte ja eesmärgiga ning

Euroopa Kohtu praktikaga Euroopa Liidu direktiivi nr 89/104/EMÜ kohta.

Kohtud on ebaõigesti kohaldanud KaMS § 3, § 12 lg 1 p 2 ja § 14 lg 1 p 2, kui leidsid, et hageja

kaubamärgid kui kombineeritud kaubamärgid ei saa sellisel kujul sisalduda kostja ärinimes ega

rikkuda hageja õigusi. Hageja kaubamärgid ja kostja ärinimi on äravahetamiseni sarnased KaMS § 14

lg 1 p 2 mõttes. Kohtud on ebaõigesti tõlgendanud ka ÄS § 12 lg-t 3. Samuti on kohtud vääralt

pidanud hageja kaubamärke kaitstuks üksnes oma kaubaklassis. Kaupade ja teenuste liigitamine

klassidesse ei oma õiguslikku tähendust kaupade ja teenuste sarnasuse hindamisel. Kostja tegutseb

samal tegevusalal, kus hageja kaubamärgid on kaitstud. Lisaks järgib kostja ärinimi teiste Gulf-gruppi

kuuluvate äriühingute ärinimede ülesehitust.

Kostja domeeninimi rikub hageja õigusi. Kohtud on ebaõigesti tõlgendanud KaMS § 14 lg 1 p 1 ja 2,

kui leidsid, et kombineeritud kaubamärk ei saa sisalduda domeeninimes. Ehkki hageja kaubamärgid

on kombineeritud märgid, laieneb neile samasugune kaitse nagu sõnamärkidele. Rahvusvahelise

praktika kohaselt rikutakse kaubamärgi sõnalise osa kasutamisel kolmanda isiku domeeninimes

kaubamärgiomaniku ainuõigusi.

Ringkonnakohus rikkus oluliselt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 330 lg-t 6, kui ei

põhjendanud, miks ta ei nõustu apellatsioonkaebuse väidetega. Samuti rikkus ringkonnakohus TsMS

§ 330 lg-t 4, kui ei võtnud seisukohta kõigi hagi aluseks olevate asjaolude ja sellest tulenevalt

domeeninime puudutava nõude kohta. Hageja tugines domeeninime osas tähiste sarnasusele juba

eelmenetluses. Lisaks pidanuks kohus vajadusel juhtima hageja tähelepanu asjaolule, et tal tulnuks

täiendada hagi alust kindlas protsessivormis.

8. Kostja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata, leides, et

otsus on seaduslik ja põhjendatud.

Vastuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et kostjal on õigus kasutada kaubamärgiga tähistatud

kaupa ärieesmärgil ja see hõlmab ka kostja õigust kasutada kaubamärki avalikkuse teavitamiseks

müüdavast kaubast. Hageja ei ole tõendanud, et kostja tegevusega kaasneks eksliku mulje tekkimise

oht või tõenäosus. Kostja ei tegutse tegevusaladel, millele laieneb hageja kaubamärkide kaitse.

Hageja ei ole registreerinud sõnalist kaubamärki. Samuti ei ole kostja domeeninimed identsed hageja

kaubamärkidega. Ringkonnakohus ei ole rikkunud protsessiõiguse norme.

9. Hageja esitas 11. jaanuaril 2006. a Riigikohtule taotluse peatada asjas menetlus ja küsida Euroopa

Ühenduse asutamislepingu art 234 lg 3 alusel Euroopa Kohtult eelotsust. Hageja leidis, et tsiviilasjas

on tekkinud küsimus Eesti siseriikliku õiguse tõlgendamisest kooskõlas Euroopa Ühenduse

õigusaktiga. Hageja tegi ettepaneku esitada Euroopa Kohtule järgnevad küsimused:

Kas direktiivi nr 89/104/EMÜ art-te 5-7 järgi on mitteametlikul edasimüüjal piiramatu õigus kasutada

kaubamärki oma domeeninimes, ärinimes, visiitkaartidel, mootorsõidukitel, administratiivhoonel,

hoone ees olevatel lippudel ja veebilehtedel? Kas see on lubatud ka siis, kui selline kaubamärgi

kasutamine loob valekujutelma, nagu oleks edasimüüja seotud kaubamärgi omanikuga?

Kas direktiivi art-te 5-7 järgi peab kohus tuvastama reaalsete äravahetamisjuhtude olemasolu või

peab hindama äravahetamise tõenäosust?

Kas direktiivi art-d 5-7 välistavad kombineeritud kaubamärgi õiguskaitse selle kaubamärgi osaks

oleva sõna kasutamise osas kolmanda isiku ärinimes, kui sõna ei ole eraldi sõnamärgina kaitstud?

Kas direktiivi art 6 järgi on kaubamärgi kasutamine vastuolus ausa tööstus- või kaubandustavaga, kui

mitteametlik edasimüüja kasutab kaubamärki viisil, mis jätab mulje seotusest kaubamärgiomanikuga?

Kas mitteametliku edasimüüja poolt kaubamärgi kasutamine tootega seotud teenuste

identifitseerimiseks kaubamärgiomaniku nõusolekuta on kaubamärgi kasutamine direktiivi art 5 (1)

(a) tähenduses?

10. Kohtuistungil jäid hageja esindajad kassatsioonkaebuses esitatud väidete juurde ning taotlesid

vaidluse lahendamiseks Euroopa Kohtult eelotsuse küsimist. Kostja esindaja istungil ei osalenud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu ja linnakohtu otsused tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 ja

§ 692 lg 5 teise lause alusel osaliselt tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja

kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata esimese astme

kohtule uueks läbivaatamiseks.

12. Kolleegium käsitleb esmalt hageja nõudeid, tuvastatud asjaolusid ja vaidlusaluseid küsimusi (I).

Seejärel selgitab kolleegium üldiselt kaubamärgi kaitset reguleerivaid õigusakte (II). Järgnevalt

hindab kolleegium hageja nõuete rahuldamise võimalusi (III), käsitledes eraldi nõudeid kostja

ärinime muutmiseks (IV) ja domeeninime tühistamiseks (V) ning edasise rikkumise keelamiseks

(VI). Lõpetuseks käsitleb kolleegium Euroopa Kohtu eelotsuse taotlemise vajalikkust (VII) ning

kassatsioonkaebuse ülejäänud väiteid menetlusnormide rikkumise kohta ja muid menetluslikke

küsimusi (VIII).

I. 13. Hageja vaidlustas kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses. Samuti vaidlustas ta

apellatsioonkaebuses täies ulatuses linnakohtu otsuse. Samas võttis linnakohus otsusega vastu muu

hulgas hageja loobumise osadest nõuetest (vt käesoleva otsuse p 4). Selle aluseks oli hageja

16. märtsi 2005. a avaldus osadest nõuetest loobumise kohta (tl-d 391-392). Ei kassatsioon- ega

apellatsioonkaebuse põhjendustest ei ilmne, et menetluse osaline lõpetamine oleks hageja arvates

ebaõige. Sellest järeldab kolleegium, et tegelikult hageja kohtuotsuseid menetluse lõpetamise osas ei

vaidlustanud.

14. Eeltoodust tulenevalt käsitleb kolleegium kassatsiooniastmes nõudeid, milles hageja palus

kohustada kostjat:

eemaldama hageja kaubamärkide kujutised kostja administratiivhoonelt, selle ette heisatud lippudelt

ja kostja kasutuses olevatelt mootorsõidukitelt;

eemaldama kostja veebilehelt aadressiga http://www.gulfoilestonia.com ja selle kõikidelt

alamlehtedelt hageja kaubamärke kandva võidusõiduauto, kostja administratiivhoone ja sõidukite

kujutised;

eemaldama kaubamärgi "Gulf + kuju" (nr 07765) kujutise kostja visiitkaartidelt;

muutma oma põhikirja ja ärinime selliselt, et ärinimi ei sisaldaks identset või eksitavalt sarnast

sõnalist tähist sõnaga "Gulf";

hoiduma edaspidi hageja kui kaubamärkide omaniku ainuõiguste rikkumisest mis tahes viisil.

Samuti tuleb lahendada nõue tühistada kostja nimele tippdomeeni ".ee" teise taseme alamdomeenina

registreeritud domeeninimi "gulfoil.ee".

15. Vaidluse lahendamiseks on alama astme kohtud tuvastanud järgnevad asjas tähtsust omavad

asjaolud:

hageja nimele on 1993. a registreeritud kaubamärgid "Gulf + kuju" (nr 07499) ja"Gulf + kuju"

(nr 07765) klassis 4 nafta ja naftaproduktide, k.a kütteõlide, bensiini, petrooleumi, ligroiini,

määrdeõlide, tehniliste õlide, naftast saadud vaha ja konsistentsete määrdeainete kohta;

kostja registreeritud tegevusaladeks on muu hulgas kaubanduslik vahendustegevus (v.a

litsentseeritavad tegevusalad), tööstuskaupade jae- ja hulgikaubandus, eksport-import (v.a

litsentseeritavad tegevusalad) ning määrdeainete kaubanduslik vahendamine;

kostja tarnib hageja kaubamärkidega tähistatud kaupu Eestisse ja müüb neid siin, olemata hageja või

hagejaga samasse gruppi kuuluvate äriühingutega seotud või nende poolt edasimüügiks käsundatud;

Gulf-toodete nn volitatud edasimüüjaks Eestis on AS US-PARTS BALTI;

kostja kasutab hageja kaubamärke oma administratiivhoonel, selle ette heisatud lippudel, tema

kasutuses olevatel sõidukitel, visiitkaartidel ja veebilehtedel hageja nõusolekuta;

kostja nimele on registreerinud domeeninimi "gulfoil.ee".

16. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja võib hageja kaubamärkidega tähistatud tooteid Eestisse

importida ja siin müüa kõrvuti nn volitatud maaletoojaga, st tegeleda paralleelimpordiga. Hageja ei

nõua kostjalt kaupade müügi lõpetamist. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on õigus hageja

nõusolekuta kasutada hageja nimele registreeritud kaubamärke tuvastatud viisil.

II. 17. Kolleegium peab vajalikuks käsitleda esmalt kaubamärgiomaniku õiguste kaitset puudutavaid

sätteid üldiselt.

18. Kaubamärgiomaniku kaitset reguleerivad normid tulenevad eelkõige kaubamärgiseadusest.

Kaubamärgiomaniku ainuõiguse sisu on avatud esmajoones KaMS §-s 14. Kaubamärgiomanik võib

selle sätte järgi keelata kolmandatel isikutel kasutada kaubamärki. Kaubamärgiomanik võib KaMS

§ 57 lg 1 p 1 järgi nõuda tema ainuõigust rikkunud isikult õigusrikkumise lõpetamist. Ainuõiguse

piirangud on sätestatud KaMS §-s 16. Muu hulgas ei ole kaubamärgiomanikul KaMS § 16 lg 3 järgi

õigust keelata tema poolt või tema loal kaubamärgiga tähistatud ja Eestis või Euroopa

Majanduspiirkonna lepingu liikmesriigis käibesse lastud kauba edasist ärieesmärgil kasutamist, välja

arvatud juhul, kui kauba omadused on pärast käibesse laskmist muutunud.

19. Kaubamärgi kasutamisele teise isiku poolt võivad tuleneda piirangud ka konkurentsiseadusest

(KonkS), mille § 50 lg 2 järgi on keelatud kõlvatu konkurents. Kõlvatuks konkurentsiks on KonkS

§ 50 lg 1 järgi mh eksitava teabe avaldamine (KonkS § 50 lg 1 p 1). Eksitav teave on KonkS § 51 lg 1

järgi ebatõesed andmed, mis võivad ostja tavalise tähelepanelikkuse juures tekitada pakkumisest

eksliku mulje või millega kahjustatakse või võidakse kahjustada teise ettevõtja mainet või tema

majandustegevust. Konkurentsiseaduse § 51 lg 2 järgi on keelatud mh eksitava teabe avaldamine

enda või kaubaturul osaleva teise ettevõtja, tema kauba või töövahendi kohta. Selliste andmete all

mõistetakse KonkS § 51 lg 3 järgi mh teavet pakutavate kaupade päritolu, omaduste, hankimisviisi

või -allikate ning ettevõtja eesõiguste, finantsseisundi ja muude omaduste kohta.

20. Reklaamina käsitatava eksitava, kõlvatu või halvustava teabe puhul rakendatakse KonkS § 50 lg 3

kohaselt reklaamiseaduse (RekS) sätteid. Reklaam on RekS § 2 lg 1 järgi mh teave, mis

avalikustatakse toodete või teenuste müügi suurendamise eesmärgil ning mida reklaami avalikustaja

tasu eest või mõnel muul vastaval kaalutlusel levitab. Reklaamiseaduse § 4 lg 1 järgi on keelatud

eksitav reklaam, st reklaam, mis ükskõik millisel viisil, kaasa arvatud esitlusviis, petab või

tõenäoliselt petab üldsust või mis toodud põhjustel kahjustab või võib kahjustada konkurenti.

Reklaami eksitavaks tunnistamisel võetakse arvesse kogu reklaam, mh tootja või teenuse osutaja isik,

tema tegevusala ja kvalifikatsioon, samuti tema toote või teenusega seotud intellektuaalse omandi

õigused (RekS § 4 lg 2 p 6).

21. Samuti on kaubamärgiomaniku ainuõigus kui omandiga sarnane õigus kaitstav võlaõigusseaduse

(VÕS) § 1045 lg 1 p 5 alusel ja kaubamärgiomanik saab nõuda oma ainuõiguse rikkumise korral mh

kestva kahju tekitava tegevuse keelamist VÕS § 1055 lg 1 alusel. 1. jaanuaril 2006. a jõustunud VÕS

§ 1055 lg 3 p-s 1 on lisaks täiendavalt selgitatud, et kui kahju õigusvastane tekitamine seisneb mh

tööstusomandiõiguse rikkumises, võib isik, kelle õigusi rikuti, nõuda rikkumisest hoidumist

tulevikus.

22. Kuna Eesti Vabariik on Euroopa Liidu liige, tuleb kaubamärgivaidluse lahendamisel ja

siseriikliku õiguse tõlgendamisel ning kohaldamisel arvestada ka Euroopa Liidu tööstusomandi

kaitset reguleerivate normidega.

Lähemalt reguleerib Euroopa Liidus kaubamärgiomaniku õigusi Euroopa Ühenduste Nõukogu

21. detsembri 1988. a direktiiv kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta

(direktiiv nr 89/104/EMÜ). Direktiivi art 5 sisustab kaubamärgiomaniku ainuõiguse. Ainuõiguse

piirangud tulenevad direktiivi art-test 6 ja 7. Direktiivi art 7 sätestab seejuures kaubamärgist

tulenevate õiguste ammendumise. Direktiivi art 7 lg 2 järgi ei kohaldata ammendumise põhimõtet,

kui kaubamärgiomanikul on õiguslik põhjus olla vastu kaupade täiendavale turustamisele, eriti kui

kaupade olukord on pärast turuleviimist muutunud või kahjustada saanud.

Lisaks direktiivile nr 89/104/EMÜ tuleneb kaubamärgiomaniku õiguste kaitse ka Euroopa

Parlamendi ja Nõukogu 29. aprilli 2004. a direktiivist nr 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste

jõustamise kohta. Direktiivi art 3 lg 1 järgi peavad liikmesriigid sätestama vajalikud meetmed,

menetlused ja õiguskaitsevahendid mh kaubamärgiomanike õiguste realiseerimise tagamiseks.

Eksitava reklaamiga seonduvat reguleerib Euroopa Ühenduse Nõukogu 10. septembri 1984. a

direktiiv nr 84/450/EMÜ liikmesriikide eksitava reklaami kohta käivate õigus- ja halduseeskirjade

ühtlustamiseks.

23. Lisaks on kaubamärgiõigusega seonduvat reguleeritud olulises ulatuses ka Eestile siduvates

välislepingutes, mida tuleb samuti arvestada nii Eesti seaduse tõlgendamisel kui rakendamisel. Eesti

Vabariik on ühinenud mitmete tööstusomandi õiguskaitset puudutavate rahvusvaheliste

kokkulepetega, eelkõige tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooniga, Ülemaailmse Intellektuaalse

Omandi Organisatsiooni (WIPO) asutamislepinguga ning Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO)

asutamislepingu (Marrakeði leping) ja selle lisadega, esmajoones 1994. a üldise tolli- ja

kaubanduskokkuleppega (GATT 1994), mille üheks osaks on 1947. a üldine tolli- ja

kaubanduskokkulepe (GATT 1947), samuti intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide

lepinguga (TRIPS). Mainida tuleb ka kaubamärgiõiguse lepingut ning märkide registreerimisel

kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkulepet.

Detailsemalt on tööstusomandi kaitse rahvusvahelised põhimõtted ette nähtud TRIPS-s. Nii on

TRIPS art 16 lg-s 1 reguleeritud nt kaubamärgi omanikul ainuõiguse ulatust. TRIPS art 41 lg 1

kohaselt tuleb aga intellektuaalomandi õiguste rikkumiste vastu tagada tõhus kaitse.

24. Kolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu 21. detsembri 2004. a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-

145-04 (RT III 2005, 3, 27), kus leiti, et olukorras, kus meil sätte rakenduspraktika puudub, kuid

mujal on see sarnase sätte puhul välja kujunenud, saab arvestada ka teiste riikide seadusi ja praktikat.

Eeskätt on see vajalik Euroopa Liidu õiguse ja selle alusel kehtestatud siseriiklike õigusnormide

tõlgendamisel ja rakendamisel. Kuna käesoleva vaidluse lahendamiseks tuleb tõlgendada ja

kohaldada esmajoones direktiivi nr 89/104/EMÜ rakendamiseks antud siseriiklikke norme, saab

nende normide tõlgendamisel lisaks Euroopa Kohtu praktikale arvestada ka Euroopa Liidu teiste

liikmesriikide kohtupraktikat.

25. Äri- ja domeeninimedega seonduvaid erisätteid käsitleb kolleegium lähemalt otsuse IV ja V osas.

III. 26. Järgnevalt käsitleb kolleegium hageja nõudeid kohustada kostjat eemaldama:

hageja kaubamärkide kujutised kostja administratiivhoonelt, selle ette heisatud lippudelt ja kostja

kasutuses olevatelt mootorsõidukitelt;

kostja veebilehelt aadressiga http://www.gulfoilestonia.com ja selle kõikidelt alamlehtedelt hageja

kaubamärke kandva võidusõiduauto, kostja administratiivhoone ja sõidukite kujutised;

kaubamärgi "Gulf + kuju" (nr 07765) kujutise kostja visiitkaartidelt.

27. Kohtute arvates on kostjal õigus hageja kaubamärke eelnimetatud viisil (vt käesoleva otsuse p 26)

kasutada esmajoones kauba reklaamimiseks, samuti ei ole kauba omadused pärast käibesse laskmist

muutunud. Lisaks osutab kostja kohtute arvates kaubandusliku vahendustegevuse näol toodete suhtes

teenust KaMS § 16 lg 1 p 4 tähenduses ega ole rikkunud head äritava. Tõendatud ei ole, et

kaubamärkide kasutamine eelnimetatud viisil tekitaks ostjates, äriringkondades või avalikkuses mulje

pooltevahelisest erilisest partnerlussuhtest.

Kolleegium ei nõustu kohtute seisukohtadega kaubamärgiseaduse kohaldamisel, samuti on kohtud

jätnud analüüsimata Eestis kehtivad teised õigusaktid, aga ka Euroopa Liidu asjakohase regulatsiooni,

ehkki pooled sellele tuginesid.

28. Kolleegiumi arvates on hageja nõude näol kõige üldisemas mõttes tegemist kahju tekitava

käitumise keelamise nõudega VÕS § 1055 lg 1 järgi, kusjuures kahju tekitavaks käitumiseks saab

selle sätte tähenduses lugeda kaubamärgiomaniku ainuõiguse rikkumist kostja poolt. Asja uuel

lahendamisel saab tulevikku suunatud nõude lahendamisel arvestada ka 1. jaanuaril 2006. a jõustunud

VÕS § 1055 lg 3 p-ga 1. Kohtud on jätnud hindamata, kas kostja käitumist saab käsitada eksitava

reklaamina nt RekS § 2 lg 1, § 4 lg 1 ja § 4 lg 2 p 6 järgi, arvestades seejuures ka asjakohast Euroopa

Liidu direktiivi nr 84/450/EMÜ. Kui kostja käitumist ei saa vaadelda eksitava reklaamina, saab

KonkS § 50 lg 3 järgi hinnata, kas kostja käitumises on olemas kõlvatu konkurentsi tunnused nt

KonkS § 50 lg 1 p 1 ja § 50 lg-te 2 ja 3 järgi.

29. Kohtud on põhimõtteliselt õigesti sisustanud KaMS § 16 lg 3. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja

müüdavad hageja kaubamärgiga tähistatud tooted oleks pärast käibesse laskmist muutunud. Rohkem

aluseid nn paralleelimporditud kauba ärieesmärgil kasutamise keelamiseks KaMS § 16 lg 3 aga ei

anna. Kohtud on aga vaatamata poolte sellekohastele väidetele jätnud tähelepanuta selle, et KaMS

§ 16 lg 3 ei ole kooskõlas direktiivi nr 89/104/EMÜ § 7 lg-ga 2, mille järgi võib kaubamärgi

omanikul olla kaubamärgiga tähistatud kauba ärieesmärgil kasutamise keelamiseks ka muu õiguslik

(s.o õigustav) põhjus. Euroopa Kohtu praktika järgi on selline muu põhjus kaubamärgi kasutamise

keelamiseks olemas nt juhul, kui edasimüüja poolt kaubamärgi kasutamine muidu lubatud kauba

tavapärasel reklaamimisel kahjustab oluliselt kaubamärgi omanikku (vt Euroopa Kohtu 4. novembri

1997. a otsust kohtuasjas C-337/95; Parfums Christian Dior SA ja Parfums Christian Dior BV vs.

Evora BV (EKL 1997, lk 6013)). Samuti on kaubamärgi kasutamise keelamist õigustavaks põhjuseks

loetud see, kui kaubamärki kasutatakse viisil, mis võib jätta mulje, et edasimüüja ja

kaubamärgiomaniku vahel on ärisidemed, st edasimüüja kuulub kaubamärgiomaniku turundusvõrku

või nende vahel on eriline side, kuna selline reklaam ei ole kaupade müügiks vajalik ja rikub

kaubamärgiomaniku õigustatud huve (vt Euroopa Kohtu 23. veebruari 1999. a otsust kohtuasjas C-

63/97; Bayerische Motorenwerke AG (BMW) ja BMW Nederland BV vs. Ronald Karel Deenik (EÜT

L 121, 1.5.1999, lk 2)). Kaubamärgiseaduse eelnõu seletuskirjas on märgitud, nagu oleks vaidlusalune

lõige kooskõlas direktiivi nr 89/104/EMÜ art-ga 7. Sellest võib järeldada, et seadusandjal ei olnud

teadlikku ega tahtlikku soovi kehtestada direktiivist erinevat regulatsiooni.

30. Euroopa Kohus on leidnud, et direktiivi nr 89/104/EMÜ art-d 5-7 sisaldavad kaubamärgist

tulenevate õiguste täielikku regulatsiooni (vt nt Euroopa Kohtu 16. juuli 1998. a otsust kohtuasjas C-

355/96; Silhouette International Schmied GmbH & Co. KG vs. Hartlauer Handelsgesellschaft mbH

(EÜT L 299, 26.09.1998, lk-d 9-10)). Seega peavad direktiivijärgsed kaubamärgiomaniku õigused

olema tagatud igas liikmesriigis. Lähtudes Euroopa Kohtu praktikast, tuleb direktiivi alusel

kehtestatud siseriikliku regulatsiooni tõlgendamisel võimalikult arvestada direktiivi põhimõtteid

vaatamata sellele, et õigusvaidluses ei saa tugineda kodanike suhtes ainuüksi direktiivile (vt nt

Euroopa Kohtu otsust viidatud kohtuasjas C-355/96).

31. Kolleegiumi arvates on võimalik tõlgendada Eesti seadust direktiivi põhimõtteid ja Euroopa

Kohtu praktikat arvestades.

Kohtud ei ole põhjendanud, miks nad loevad hageja kaubamärkide kasutamist eelnimetatud viisil (vt

käesoleva otsuse p 26) just kaupade ärieesmärgil kasutamiseks KaMS § 16 lg 3 tähenduses. Kuigi

sellisel viisil kaubamärgi kasutamist saab põhimõtteliselt käsitada kostja müüdava kauba

reklaamimisena RekS § 2 lg 1 tähenduses, ei ole kohtud piisavalt hinnanud, kas sellisel viisil

käitumine on vajalik kauba müügi edendamiseks ja kas selline käitumine ei riku hageja kui

kaubamärgiomaniku õigusi nt RekS § 4 lg 1 ja lg 2 p 6 või KonkS § 51 järgi. Direktiivi

nr 89/104/EMÜ preambula järgi ei välista direktiiv kaubamärgivaidlustes kõlvatut konkurentsi ja

tsiviilvastutust käsitlevate sätete kohaldamist. Kolleegiumi arvates on võimalik nimetatud sätteid

tõlgendada koostoimes selliselt, et kaubamärgi kasutamise keelamist õigustavaks põhjuseks saab

Eesti seaduse järgi olla ka see, kui kaubamärki kasutatakse viisil, mis võib jätta ebaõige mulje, et

edasimüüja ja kaubamärgiomaniku vahel on ärisidemed, st edasimüüja kuulub kaubamärgiomaniku

turundusvõrku või nende vahel on eriline side (vt käesoleva otsuse p 29). Asjaolu, et

kaubamärgiomanik kaotab õigused keelata kauba edasist ärieesmärgil kasutamist KaMS § 16 lg 3

järgi, ei tähenda iseenesest veel seda, et kaubamärgiomanik kaotaks ainuõiguse kaubamärgile.

32. Eelnevat kinnitab ka KaMS § 14 lg 1. Kohtute arvates pidanuks hageja tõendama, et

kaubamärkide kasutamine hageja väidetud viisil tekitab ostjates, äriringkondades või avalikkuses

mulje pooltevahelisest erilisest partnerlussuhtest. Kolleegium sellega ei nõustu.

Arvestades kaubamärgi omaniku ainuõiguse kaitse põhimõtet kui reeglit, millest KaMS § 16 näeb

ette erandid, tuleb KaMS § 14 lg-t 1 tõlgendada sellest lähtudes. Identse kaubamärgi kasutamisel on

kaubamärgi omaniku ainuõiguse kaitse KaMS § 14 lg 1 p 1 järgi absoluutne, st teistel isikutel on

keelatud kaubamärki kasutada, v.a KaMS §-s 16 nimetatud juhtudel (arvestades ka käesoleva otsuse

p-s 31 antud tõlgendust). Kaubamärgiseaduse § 14 lg 1 p-s 2 nimetatud juhul piisab kaubamärgi

äravahetamise tõenäosusest, s.t see ei pea olema reaalselt toimunud. Euroopa Kohus on leidnud, et

direktiivi nr 89/104/EMÜ art 5 lg 1 lit b (KaMS § 14 lg 1 p 2 analoog) järgi on olemas kaupade või

teenuste segiajamise oht, kui avalikkus võib uskuda, et kaubamärkidega tähistatud kaubad või

teenused pärinevad samast ettevõttest või majanduslikult seotud ettevõtete grupist, ning

segiajamisohu olemasolu tuleb hinnata igal üksikjuhul kõiki asjaolusid arvestades (vt Euroopa Kohtu

6. oktoobri 2005. a otsus kohtuasjas C-120/04; Medion AG vs. Thomson multimedia Sales Germany

& Austria GmbH (ELT C 296, 26.11.2005, lk 6)). Ka on Euroopa Kohus leidnud, et direktiivi

nr 89/104/EMÜ art 6 lg 1 lit c (KaMS § 16 lg 1 p 4 analoog) tähenduses vastab "ausate tavade"

väljend kohustusele mitte eksida kaubamärgi omaniku õigustatud huvide vastu ebaõiglasel viisil (vt

Euroopa Kohtu 17. märtsi 2005. a otsust kohtuasjas C-228/03; The Gillette Company ja Gillette

Group Finland Oy vs. LA-Laboratories Ltd Oy (EÜT L 132, 28.05.2005, lk-d 8-9) ). Samas otsuses on

leitud, et iseäranis ei vasta kaubamärgi kasutamine ausatele tööstus- või kaubandustavadele, kui see

toimub viisil, mis võimaldab arvata, et kolmanda isiku ja kaubamärgiomaniku vahel on ärisuhe, kuna

see kahjustab kaubamärki mh seeläbi, et kasutatakse ebaõiglaselt ära selle eristatavust või mainet.

Eelnevast järeldab kolleegium, et hageja ei pea tõendama mitte seda, et kostja käitumine on jätnud

mulje hageja ja kostja vahelisest ärisuhtest, vaid et tema käitumine võib sellise mulje jätta.

33. Asja uuel lahendamisel tuleb eelnimetatud seadusetõlgendustega arvestada. Kolleegiumi arvates

ei pruugi siiski ainuüksi hageja kaubamärkide kasutamine nt kostja ärihoonel või selle esistel lippudel

või sõidukitel, aga ka visiitkaartidel või veebilehel, eriti kõrvuti teiste kaubamärkidega, jätta muljet

erilisest ärisidemest kaubamärgiomanikuga. Sellise üldmulje hindamisel tuleb aga arvestada ka seda,

kas kostja võib jätkuvalt kasutada praegust ärinime, mis võib ekslikku muljet kõrvuti

kaubamärkidega suurendada. Samas peab paralleelimportijal olema õigus tema müüdavat kaupa ka

mõistlikult reklaamida, nagu tuleneb ka Euroopa Kohtu viidatud otsustest kohtuasjades nr C-337/95

ja C-63/97.

34. Lisaks märgib kolleegium, et kohus saab otsustada ka selle üle, kas veebilehel

http://www.gulfoilestonia.com avaldatud teave rikub kaubamärgiomaniku õigusi. Kaubamärgi

kasutamine Internetis loetakse KaMS § 14 lg 3 järgi kaubamärgi kasutamiseks Eestis siis, kui sellel

on Eestis äriline tagajärg. Praegusel juhul on kostja Eesti juriidiline isik, kes turustab kaupa Eestis.

IV. 35. Järgnevalt käsitleb kolleegium hageja nõuet kohustada kostjat muutma oma põhikirja ja ärinime

selliselt, et ärinimi ei sisaldaks identset või eksitavalt sarnast sõnalist tähist sõnaga "Gulf".

Kohtud on põhjendanud nõude rahuldamata jätmist sellega, et lähtudes ÄS § 12 lg-st 3 ei sisaldu

hageja nimele registreeritud kombineeritud kaubamärgid õiguskaitse saanud kujul kostja ärinimes,

samuti ei tegutse kostja tegevusaladel, mille suhtes kaubamärk on kaitstud. Kolleegium kohtute

seisukohaga ei nõustu.

36. Ainuüksi kaubamärgiseadusest ei tulene registreeritud kaubamärgi omanikule õiguskaitset

kaubamärgiga sarnase tähise kasutamise vastu kolmanda isiku ärinimes. Kaubamärgiomaniku

ainuõigus KaMS § 14 järgi ulatub üksnes juhtudele, kui kolmas isik kasutab kaubamärki või sellega

identseid või sarnaseid tähiseid majandustegevuses kaupade ja teenuste suhtes (sama tuleneb KaMS

§ 12 lg-st 2). Sarnane regulatsioon sisaldub ka direktiivi nr 89/104/EMÜ art-s 5. Euroopa Kohtu

praktikas on loetud kaubamärgi põhifunktsiooniks tarbijale või lõppostjale märgiga tähistatud kauba

või teenuse päritoluidentiteedi garanteerimist, et võimaldada eristada kaupa või teenust teistest

kaupadest või teenustest ilma, et tekiks äravahetamisoht (vt nt Euroopa Kohtu 6. mai 2003. a otsust

kohtuasjas C-104/01; Libertel Groep BV vs. Benelux-Merkenbureau (EÜT L 146, 21. 06. 2003, lk-d

6-7)). Samas ei mõjuta direktiiv selle art 5 lg 5 järgi liikmesriigis kehtivaid norme, mis reguleerivad

kaitset kaubamärgi kasutamise vastu muul otstarbel kui kaupade või teenuste eristamiseks, kui sellega

kasutataks ebaõiglaselt ära või kahjustataks kaubamärgi eristatavust või mainet. Ka direktiivi

preambula järgi ei välista direktiiv liikmesriikide muude õigusnormide, nt kõlvatut konkurentsi,

tsiviilvastutust või tarbijakaitset reguleerivate sätete kohaldamist kaubamärgivaidlustes. Euroopa

Kohus on ärinime kasutamist puudutavas vaidluses leidnud, et direktiivi art 5 lg 5 järgi võib

liikmesriik omal soovil ja enda määratud eeldustel kaitsta kaubamärki tähise kasutamise vastu muul

eesmärgil, kui kaupade või teenuste eristamine, kui selle tähise kasutamine kasutab ära või kitsendab

kaubamärgi eristatavust või mainet õigustava põhjuseta ebaõiglasel viisil (vt Euroopa Kohtu

21. novembri 2002. a otsust kohtuasjas C-23/01; Robelco NV vs. Robeco Groep NV (EÜT L 007,

11.01.2003, lk-d 4-5)).

37. Eriregulatsiooniks on Eesti õiguses esmajoones ÄS § 12 lg 3, mille järgi ei ole lubatud

äriregistrisse kanda sellise ärinimega ettevõtjaid, kelle ärinimi sisaldab kaubamärgina kaitstavat

tähist. Selle sättega on laiendatud kaubamärgiomanike õiguste kaitset võrreldes kaubamärgiseadusega

ja ühtlasi ka KaMS §-s 14 sätestatud kaubamärgiomaniku ainuõiguse sisu.

38. Kohtud on aga tähelepanuta jätnud, et ainuüksi ÄS § 12 lg-st 3 ei tulene kaubamärgiomanikule

nõuet kohustada kostjat keelama oma ärinime kasutamine ja muutma põhikirja. Kolleegiumi arvates

saaks sellise nõude aluseks olla esmajoones KaMS § 57 lg 1 p 1, aga ka VÕS § 1055 lg 1.

Kaubamärgiomaniku ainuõigus on VÕS § 1045 lg 1 p 5 alusel kaitstav õigus ja kaubamärgiomanik

saab nõuda oma ainuõiguse rikkumise korral rikkumise lõpetamist. Sarnaselt on Riigikohus

käsitlenud ka ettevõtja poolt teise ettevõtja ärinime kasutamise keelamise materiaalõiguslikke aluseid

ja eeldusi ettevõtja ainuõiguse suhtes oma ärinimele (vt Riigikohtu 2. veebruari 2006. a otsust

tsiviilasjas nr 3-2-1-157-05 (RT III 2006, 6, 53)). Asja uuel lahendamisel saab arvestada ka

1. jaanuaril 2006. a jõustunud VÕS § 1055 lg 3 p 1.

Kostja ärinime kasutamise õigusvastasus võib tuleneda ka VÕS § 1045 lg 1 p-st 7, kui kostja rikub

ÄS § 12 lg-t 3. Hageja esitatud asjaolude järgi võib kostja ärinimi olla eksitav ka seetõttu, et võib

tekkida väärarusaam, nagu kuuluks kostja hagejaga seotud nn Gulf-gruppi. See võib aga tähendada

ühtlasi vastuolu ÄS § 12 lg-ga 1, mille järgi ei või ärinimi olla eksitav ettevõtja õigusliku vormi,

tegevusala ega tegevuse ulatuse osas. Samuti võib see tähendada KonkS § 50 lg 1 p 1 ja lg 2 ning

§ 51 järgi keelatud kõlvatut konkurentsi eksitava teabe avaldamise näol.

39. 1. jaanuaril 2006. a jõustunud ÄS § 15 lg 1 teise lause kohaselt võib kohus hagita menetluse

korras keelata kasutada ärinime, mis ei vasta äriseadustiku 2. peatüki nõuetele või mille kasutamiseks

ei ole isikul õigust, ning keelu rikkumise korral rikkujat trahvida. Kolleegiumi arvates ei välista see

siiski käesoleva asja lahendamist hagimenetluses koos teiste nõuetega. Kui kohus tuvastab kostja

ärinime kasutamise õigusvastasuse, saab kohus keelata kostjal kasutada oma ärinimes sõna "Gulf".

40. Kuna ärinimi sisaldub kostja põhikirjas (ÄS § 244 lg 1 p 1), ei saa ärinime muuta põhikirja

muutmata. Põhikirja muutmine on kostja aktsionäride üldkoosoleku pädevuses (ÄS § 298 lg 1 p 1).

Põhikirja muutmise otsus jõustub vastava kande tegemisel äriregistrisse (ÄS § 300 lg 2). Eelneva

põhjal saab kohus kohustada kostjat muutma põhikirja ja esitama ärinime muutmise avalduse

äriregistri pidajale. Sellise otsuse näol ei ole aga tegemist tahteavaldusega, mille kohus saaks

otsusega asendada, s.t sisuliselt määrata kohtuotsusega uue ärinime 1. jaanuaril 2006. a jõustunud ÄS

§ 33 lg 11 (samuti varem kehtinud ÄS § 33 lg 1), tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 ja

täitemenetluse seadustiku (TMS) § 184 lg 1 järgi. Tegemist on TMS § 183 lg 1 järgse

täitedokumendiga, mille alusel saab toimingut teha üksnes võlgnik ise.

Paralleelselt on äriregistri pidajal võimalik ÄS § 59 lg 5 järgi määrata kostjale tähtaeg ärinime

muutmiseks, kui äriregistrisse kantud äriühingu põhikirja mõni säte on vastuolus seadusega. Kui

äriühing määratud tähtaja jooksul puudusi ei kõrvalda, võib registripidaja otsustada äriühingu

sundlõpetamise (vt ka nt Riigikohtu 19. veebruari 1998. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-3-1-98 (RT III

1998, 8, 83)). Samuti on ÄS § 71 lg 1 järgi võimalik kostjat ja tema juhatuse liikmeid trahvida.

Sundlõpetamise alus võib tuleneda ka TsÜS § 40 lg 1 p-st 3 või 4.

41. Kolleegiumi arvates ei võimalda KaMS § 57 lg 1 p 1 ega VÕS § 1055 lg 1 panna kostjale

abstraktset ja piiritlemata kohustust muuta oma põhikirja ja ärinime selliselt, et ärinimi ei sisaldaks

eksitavalt sarnast sõnalist tähist sõnaga "Gulf". Kohtuotsuse resolutsioon peab TsMS § 442 lg 5 teise

lause järgi olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Hagi rahuldades peab kohus

suutma piiritleda, milliseid tähiseid ei tohi kostja ärinimes kasutada. Vajadusel peab kohus andma

hagejale võimaluse oma nõuet täpsustada.

42. Kohtud on ebaõigesti sisustanud ÄS § 12 lg-t 3, leides, et sellest normist lähtudes ei sisaldu

hageja nimele registreeritud kombineeritud kaubamärgid õiguskaitse saanud kujul kostja ärinimes.

Riigikohus on 7. jaanuari 1999. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-1-99 (RT III 1999, 4, 48) asunud

seisukohale, et kandeotsus ei vasta ärinime osas seaduse nõuetele, kui selles sisaldub sõna, mis

kandeotsuse tegemise ajal on kombineeritud kaubamärgi kaitstav osa. Selle kasutamiseks peab

tulenevalt ÄS § 12 lg-st 3 olema kaubamärgi omaniku nõusolek. Kolleegium jääb selle seisukoha

juurde ja märgib, et kombineeritud kaubamärgi sõnalise osa kasutamine kolmanda isiku ärinimes

võib rikkuda kaubamärgiomaniku õigusi.

43. Põhimõtteliselt on õige kohtute seisukoht, et ÄS § 12 lg 3 annab kaubamärgiomanikule kaitse

kaubamärgis sisalduva tähise ärinimes kasutamise vastu üksnes sellise ettevõtja puhul, kes tegutseb

tegevusaladel, mille suhtes kaubamärk on kaitstud. Samas hõlmab ÄS § 12 lg 3 tähenduses mingis

kaubaklassis registreeritud kaubamärgi kaitse kolleegiumi arvates ka sellise kauba turustamist.

Samuti piisab ärinime kasutamise keelamiseks ÄS § 12 lg-le 3 tuginedes sellest, kui vaid üks

tegevusala on hõlmatud kaubamärgiga kaitstud kauba suhtes.

44. Juhul kui ärinimi jätab eksitava mulje (nt kostja seotusest Gulf-grupiga, sh hagejaga) saab ÄS

§ 12 lg 3 rikkumise kõrval kõne alla tulla ka ärinime kasutamise keelamine nt ÄS § 12 lg 1 või

KonkS § 50 ja 51 alusel, sõltumata kostja tegevusaladest. Seda hageja väidet kohtud analüüsinud ei

ole. Kaubamärgi õiguskaitse määramisel ei ole ainumäärav registrisse kantud kaupade ja teenuste

loetelu nn Nizza klassifikatsiooni järgi. See tuleneb nii KaMS § 12 lg-st 3, märkide registreerimisel

kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe art 2 lg-st 1 kui ka

kaubamärgiõiguse lepingu art 9 lg 2 lit-st b.

V. 45. Järgnevalt käsitleb kolleegium hageja nõuet tühistada kostja nimele tippdomeeni ".ee" teise

taseme alamdomeenina registreeritud domeeninimi "gulfoil.ee".

Kohtud jätsid nõude rahuldamata põhjusel, et domeeninimi ei ole identne hageja kaubamärkidega,

mistõttu ei riku see hageja õigusi KaMS § 14 lg 1 p 1 mõttes. Lisaks leidsid kohtud, et kostja ei ole

hagi alusena tuginenud asjaolule, et kostja rikub domeeninime kasutades hageja kui

kaubamärgiomaniku ainuõigusi KaMS § 14 lg 1 p 2 tähenduses. Kolleegium nende seisukohtadega ei

nõustu.

46. Ebaõige on kohtute seisukoht, et hageja pidi eraldi hagi alusena tuginema KaMS § 14 lg 1 p-le 2.

Enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 228 järgi otsustab kohus otsuse tegemisel, millist seadust

või seaduse alusel antud akti tuleb asjas kohaldada, ning ringkonnakohus on selle vastu eksinud.

Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et kohus rajab otsuse hageja esitatud asjaoludele,

andes asjas tuvastatud asjaoludele ise õigusliku hinnangu ega ole seotud kvalifikatsiooniga, mille

pool õigussuhtele annab (vt nt Riigikohtu 22. detsembri 2005. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-143-05

(RT III 2006, 3, 28)). Kohus kohaldab seadust ise, olles eelnevalt tuvastanud hagi aluseks olevad

asjaolud. Kvalifitseerimisel on kohus seotud nende hagi aluseks olevate asjaoludega, millele pool on

viidanud. Eelnev tuleneb ka kehtiva TsMS § 436 lg-st 7 ja § 438 lg-st 1.

Hageja tõi hagiavalduses välja, et kostja registreeritud domeeninimi rikub tema õigusi, ja palus

domeeninime tühistada. Kas hageja tugines KaMS § 14 lg 1 p-le 1 või 2 või mõlemale sättele, ei oma

seejuures tähtsust. Kolleegium peab vajalikuks lisaks märkida, et isegi kui hageja on kohtule esitanud

uusi asjaolusid kirjalikus seisukohas vastusena kostja vastuväidetele (tl 275), tuleb eeldada tema tahet

vastavalt muuta või täiendada ka hagi alust. Kui kohus selles kahtleb, tuleb võimaldada hagejale

selgitada, kas ta soovib selliselt hagi alust täiendada. Lubamatu on olukord, kus hageja saab alles

kohtulahendist teada, et kohus ei ole tema eelmenetluses esitatud asjaolusid hagi aluseks lugenud.

47. Eestis kehtivates õigusaktides ei ole domeeninimedega ega Internetiga seonduvaid eraõiguslikke

küsimusi lähemalt reguleeritud. Eesti õiguskirjanduse (vt nt M. Toomsoo "Kaubamärgiomanike

õiguste kaitse seoses domeeninimedega", Juridica 5/2000, lk-d 281-287) järgi on domeeninimi osa

Internetis kasutatavast aadressist, mis aitab leida soovitud dokumenti või saata e-kirja. Domeeninime

seob iga arvuti unikaalseks aadressiks oleva IP-numbriga (Internet Protocol Number)

rakendusprotokoll DNS (Domain Name Service), mille realiseerimiseks on Internetis nn DNS-

serverid. Domeeninimede puhul eristatakse hierarhiliselt tippdomeeni (top level domain) ja nt teise

taseme alamdomeeni (second level subdomain). Tippdomeenid jagunevad omakorda nn üldisteks

tippdomeenideks (gTLDs, generic top level domains) ja riigitunnusega tippdomeenideks (ccTLDs,

country code top level domains). Eesti riigitunnusega tippdomeeniks on ".ee". USA-s asuva IANA

(Internet Assigned Numbers Authority) juures on riigitunnuse ".ee" administraatorina registreeritud

Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituut (KBFI) (http://www.iana.org/root-whois/ee.htm). KBFI

on omakorda delegeerinud registreerimise Eesti Hariduse ja Teaduse Andmesidevõrgule (EENet).

EENet on Haridusministeeriumi valitsemisalasse kuuluv riigiasutus, mille tegevuse aluseks on

haridus- ja teadusministri 4. mai 2004. a määrusega nr 25 kinnitatud põhimäärus. Vastavalt

põhimääruse §-le 6 on EENet-i eesmärgiks mh Eesti maatunnusel baseeruva DNS-i tippdomeeni

".ee" korrektne haldamine. Põhimääruse § 7 p 13 järgi korraldab EENet ".ee"-domeeninimede

registreerimist ja haldamist vastavalt kokkulepetele ".ee"-domeeni administraatoriga.

48. Domeeninimede registreerimiseks on tüüptingimustena kehtestatud nn alamdomeeni

registreerimise reeglistik (3. aprilli 2001. a versioonis kättesaadav http://www.eenet.ee/

EENet/dom_reeglid.html). Nimetatud reeglistik esitati ka kohtule, kuid kohtud seda ei analüüsinud.

Reeglistiku p 1 kohaselt on selle kehtestanud IANA-s registreeritud ".ee" administraatorid.

Reeglistikust tuleneb kolleegiumi arvates, et domeeninime registreerimisega tekib eraõiguslik

lepinguline suhe registreerija ja domeeninime omaja vahel. Registreerimine toimub reeglistiku p 9.3

järgi ajalises järgnevuses ning registreerimisel ei kontrollita kaubamärgist tulenevaid ega muid

võimalikke kolmandate isikute õigusi registreeritavale nimele. Reeglistiku p 9.2 järgi ei anna

domeeninime registreerimine sellele iseenesest kaubamärgi staatust ega muid uusi õigusi

registreeritud nimele. Seega toimub registreerimine põhimõtteliselt õiguslikult neutraalselt ja

täiendava kontrollita kolmandate isikute õiguste suhtes. Samuti on registreerija reeglistikuga võtnud

kohustuse tunnustada kohtulahendeid registreerimise n.ö tühistamise kohta (reeglistiku p-d 9.5 ja

9.10.6).

49. Domeeninimi ei ole kolleegiumi arvates üksnes aadress, vaid see kannab lisaks tehnilisele

funktsioonile ka muid ülesandeid. Viidates domeeninime omajale, mõjutab domeeninimi nt Interneti

kasutajaid külastama just seda veebilehekülge. Seega sarnaneb domeeninimi oma funktsioonidelt

kaubamärgiga, kuna see hõlbustab eristamist ja meeldejätmist, annab teavet, näitab kuuluvust või

päritolu ning täidab reklaamifunktsiooni. Selliselt on domeeninimel ka varaline väärtus ning see võib

olla põhimõtteliselt intellektuaalse omandi objektiks ning seda vaatamata reeglistiku p-le 9.2.

50. Arvestades eelnevat, tuleneb kolleegiumi arvates kaubamärgiseadusest registreeritud kaubamärgi

omanikule õiguskaitse kaubamärgiga sarnase tähise kasutamise vastu domeeninimes KaMS § 14 lg 1

järgi. Seega on tegemist kaubamärgiomaniku ainuõigusega, nagu on õigesti lähtunud ka kohtud.

Kuna kohtud on aga ebaõigesti jätnud kontrollimata KaMS § 14 lg 1 p 2 või p 3 eelduste täitmise,

tuleb seda teha asja uuel läbivaatamisel.

Hageja nõude aluseks saaks kolleegiumi arvates olla esmajoones KaMS § 57 lg 1 p 1, aga ka VÕS

§ 1055 lg 1. Asja uuel lahendamisel saab arvestada ka VÕS § 1055 lg 3 p-ga 1. Kõne alla võib tulla

ka domeeninime kasutamise õigusvastasus VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi seadusest tulenevat kohustust

rikkuva käitumisena. Samuti võib see tähendada KonkS § 50 lg 1 p 1 ja lg 2 ning § 51 järgi keelatud

kõlvatut konkurentsi eksitava teabe avaldamise näol. Välistatud ei ole domeeninime kasutamise

lugemine reklaamiks RekS § 2 lg 1 tähenduses ja domeeninime kasutamise lugemine vastuolus

olevaks RekS § 4 lg-ga 1 ja lg 2 p-ga 6. Kolleegiumi arvates piisab vähemalt KaMS § 14 lg 1 p 2 või

3 tähenduses hageja nõude rahuldamiseks üldjuhul domeeninime registreerimisest, vajalik ei ole selle

tegelikkuses kasutamine, kuna juba registreerimisega on takistatud kaubamärgiomaniku võimalused

kaubamärgis sisalduvat tähist ise ärilisel eesmärgil kasutada.

51. Eestis on kohtupraktika domeeninimede kohta välja kujunemata. Kuna tegemist on vaieldamatult

rahvusvahelise puutumusega valdkonnaga, saab vaidluse lahendamisel ning kaubamärgiomaniku ja

domeeni omaja vaheliste õigussuhete hindamisel juhinduda ka vastavast rahvusvahelisest praktikast

niivõrd, kuivõrd see ei ole Eesti seadusega vastuolus.

Hageja esitas asja materjalide juurde domeeninimede üle peetavatele vaidlustele spetsialiseerunud

WIPO Arbitraaþi- ja Vahenduskeskuse (Arbitration and Mediation Center) lahendid vaidluste kohta

domeeninimede kehtivuse üle (http://arbiter.wipo.int/domains/). Selliste vaidluste lahendamisel

juhindutakse USA-s asuva ICANN-i (Internet Corporation for Assigned Names and Numbers), kes

mh haldab nn üldisi tippdomeene, 1999. a juhendist domeeninimesid puudutavate vaidluste

lahendamiseks (Uniform Domain Name Dispute Resolution Policy, UDRP;

http://www.icann.org/udrp/udrp.htm). UDRP art 4 lit-st a lähtuvalt saab registreeritud domeeninime

vaidlustada, kui see on identne või eksitavalt sarnane teise isiku kaubamärgiga, domeeninime

registreerijal ei ole õigust ega õigustatud huvi domeeninime suhtes ning domeeninimi registreeriti ja

seda kasutatakse halvas usus. WIPO ja UDRP tähendust on toonitatud ka Euroopa Liidu õigusaktides.

Nii juhindutakse Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 22. aprilli 2002. a määruse nr 733/2002

tippdomeeni ".eu" kehtestamise kohta art 4 lg 2 lit d järgi domeeninime puudutavates vaidlustes, mh

intellektuaalse omandi õiguste suhtes, WIPO soovitustest. Euroopa Komisjoni 28. aprilli 2004. a

määruse nr 874/2004 üldiste reeglite kohta tippdomeeni ".eu" rakendamise ja funktsioonide kohta ja

registreerimise üldiste põhireeglite kohta preambulas on vaidluste lahendamisel viidatud nii WIPO

soovitustele ja tunnustatud rahvusvahelisele praktikale kui ka otsesõnu UDRP-le, millest vaidluste

lahendamise reeglite puhul tuleks lähtuda. Sama määruse art 21 järgi tühistatakse domeeninimi, kui

see on identne või eksitavalt sarnane teise nimega, mille suhtes kehtivad rahvuslikul tasandil või

Ühenduses tunnustatud õigused (mh kaubamärgist tulenevad õigused) ja kui selle domeenime

registreeris omaja, kellel endal ei ole domeeninime suhtes mingit õigust ega õigustatud huvi, või see

registreeriti või seda kasutati pahatahtlikult. Kuigi eelnevad reeglid ei ole vaidluse lahendamisel

siduvad, saab neid kasutada võrdlusmaterjalina Eesti seaduse tõlgendamisel.

52. Kolleegiumi arvates ei ole menetluslikult siiski võimalik domeeninime n.ö tühistada. Seda saab

reeglistiku järgi teha vaid registreerija, kes käesolevas menetluses ei osale. Küll on kohtul võimalik

lugeda hageja nõue reeglistiku p-de 9.10.1 ja 9.10.6 koostoimes nõudeks kohustada kostjat esitama

registreerijale taotlus domeeninimest loobumiseks. Selle tahteavalduse saab kohus nõude rahuldamise

materiaalõiguslike eelduste olemasolul asendada kohtuotsusega TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1

järgi.

VI. 53. Hageja esitas ka nõude kohustada kostjat hoiduma edaspidi hageja kui kaubamärkide omaniku

ainuõiguste rikkumisest mis tahes viisil. Kohtud jätsid selle rahuldamata, kuna ei tuvastanud, et

kostja rikkus hageja kui kaubamärgiomaniku ainuõigusi.

54. Kui kohus asja uuel lahendamisel tuvastab hageja õiguste rikkumise, peab ta sellest lähtuvalt

lahendama ka rikkumisest hoidumise nõude. Kohtuotsuse resolutsioon peab TsMS § 442 lg 5 teise

lause järgi olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Hagi rahuldades peab kohus

suutma piiritleda, millistest rikkumistest peaks kostja edaspidi hoiduma. Kolleegiumi arvates ei oleks

lubatav kohtulahend, mille resolutsioon keelaks abstraktselt igasuguse kaubamärgiomaniku õiguste

rikkumise, kuna selline otsus ei oleks täitmiseks piisavalt määratletav ning selline lahend ei oleks

põhjendatud ei KaMS § 57 lg 1 p 1 ega VÕS § 1055 lg 1 järgi (vt ka käesoleva otsuse p 41 ja

Riigikohtu 2. märtsi 2005. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-167-04 (RT III 2005, 9, 86)). Vajadusel peab

kohus andma hagejale võimaluse oma nõuet vastavalt täpsustada. Kindlasti saab kohus ka tulevikus

keelata nt samasuguse kostja tegevuse, mis on juba õigusvastaseks tunnistatud.

VII. 55. Hageja esitas Riigikohtule 11. jaanuaril 2006. a taotluse peatada asjas menetlus ja küsida Euroopa

Ühenduse asutamislepingu art 234 lg 3 alusel Euroopa Kohtult eelotsust. Hageja leidis, et tsiviilasjas

on tekkinud küsimus Eesti siseriikliku õiguse tõlgendamisest kooskõlas Euroopa Liidu õigusaktiga

(konkreetselt vt otsuse p 9).

56. Euroopa Ühenduse asutamislepingu art 234 lg 2 järgi saab liikmesriigi kohus Euroopa Kohtult

küsida eelotsustust mh Ühenduse institutsioonide õigusaktide kehtivuse ja tõlgendamise kohta. Sama

sätte 3. lõike järgi on eelotsuse küsimiseks kohustatud liikmesriigi kohus, kelle otsuseid ei saa

siseriiklikult enam vaidlustada.

Eelotsuse küsimise ainuõigus on kohtul ning menetlusosalise taotlust eelotsuse küsimiseks ei saa

pidada menetluslikuks taotluseks TsMS § 328 jj tähenduses. Sisuliselt on tegemist taotlusega õiguse

tõlgendamiseks ja kohaldamiseks, millega kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 järgi seotud. Lisaks märgib

kolleegium, et hageja esitas taotluse pärast kassatsioonitähtaja möödumist. Tsiviilkohtumenetluse

seadustiku § 674 lg 2 järgi saab aga ka hiljem esitada väiteid õiguse tõlgendamise kohta ja

vastuväiteid vastustaja poolt kassatsioonimenetluses esitatule.

57. Kolleegium peab siiski vajalikuks märkida, et käesolevas asjas ei ole põhjust Euroopa Kohtu

poole pöörduda. Kolleegium tegi kindlaks, et vaidlusalune KaMS § 16 lg 3 on ilmses vastuolus

direktiivi nr 89/104/EMÜ art 7 lg-ga 2. Selles osas on tegemist nn acte éclairé'i olukorraga, kus

Euroopa Kohus on direktiivi sätet juba selgitanud (vt käesoleva otsuse p 29). Samas on kolleegiumi

arvates võimalik vastuolu ületada teiste seaduse sätete tõlgendamise teel (vt käesoleva otsuse p-e 30-

32).

58. Lähtudes Euroopa Kohtu praktikast, ei saa ainuüksi direktiiviga panna kohustusi kodanikele,

mistõttu ei saa nende suhtes ka seaduse ja direktiivi vastuolu korral tugineda ainuüksi direktiivile (vt

nt otsust viidatud kohtuasjas C-355/96), mis oleks küll võimalik riigi suhtes (vt nt Euroopa Kohtu

26. veebruari 1986. a otsust kohtuasjas C-152/84; M. H. Marshall vs. Southampton And South West

Hampshire Area Health Authority (Teaching)(EKL 1986, lk 723)). Sellisel juhtumil saab aga kõne alla

tulla riigi vastutus direktiivi rakendamata jätmise eest (vt nt Euroopa Kohtu 19. novembri 1991. a

otsust ühendatud kohtuasjades C-6/90 ja C-9/90; Andrea Francovich, Danila Bonifaci jt vs. Itaalia

Vabariik (EKL 1991, lk 5357)ning 14. juuli 1994. a otsust kohtuasjas C-91/92; Paola Faccini Dori

vs. REKLeb Srl (EKL 1994, lk 3325)).

59. Hageja püstitatud küsimused ei ole kolleegiumi arvates asja lahendamisel olulised või on Euroopa

Kohus neile juba vastanud. Ükski hageja tõstatatud küsimustest ei tekita kolleegiumi arvates selles

menetlusstaadiumis vajadust pöörduda Euroopa Kohtu poole täiendavalt direktiivi nr 89/104/EMÜ

tõlgendamiseks. Kolleegium ei välista aga, et selline vajadus võib tekkida alama astme kohtul asja

uuel läbivaatamisel.

VIII. 60. Eelneva põhjal tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada hagi rahuldamata jätmise ja hagejalt

kohtukulude väljamõistmise osas. Lähtudes TsMS § 692 lg 5 teisest lausest, tuleb selles osas

tühistada ka linnakohtu otsus ja asi saata uueks arutamiseks Harju Maakohtule. Kolleegiumi arvates

on ilmne, et ringkonnakohus ei saaks tõenäoliselt ise asja lahendada, kuna hagejal tuleb võimaldada

oma nõudeid täpsustada.

61. Kuna ringkonnakohtu otsus tuleb ülalnimetatud põhjustel tühistada, ei pea kolleegium vajalikuks

vastata hageja kassatsioonkaebuse väidetele ringkonnakohtu poolt hageja apellatsioonkaebusele

vastamata jätmise ja otsuse põhjendamatuse kohta.

62. Kolleegium juhib kohtute tähelepanu ka KaMS § 60 lg-le 3, mille järgi saadab kohus

Patendiametile teadmiseks kaubamärgivaidluses tehtud lahendi.

63. Lähtudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st

3, lahendatakse poolte kohtukulude hüvitamise taotlused asja uuel läbivaatamisel.

Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa