3-2-1-19-06 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-19-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 23. märts 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Ants Kull ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

A.R hagi Ü.K vastu 61 824 krooni saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 6. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas

nr 2-2/921/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ü.K kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Kassaator Ü.K (isikukood xxxxxxxxxxx)

Vastustaja A.R (isikukood xxxxxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

13. märts 2006. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 6. oktoobri 2005. a otsus

ja saata asi samale kohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada K.K Ü.K kassatsioonkaebuselt 4. novembril 2005. a

tasutud kautsjon 620 (kuussada kakskümmend) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 31. oktoobril 2003. a esitas A.R hagi Ü.K vastu, paludes kostjalt pooltevahelise lepingu p 6.2

alusel välja mõista leppetrahvi 61 824 krooni.

Hagiavalduse kohaselt kuulub hagejale korteriomand Xxxxxxxxx Xxxxx xxx xx (Tallinna

Linnakohtu Kinnistusosakonna Tallinna kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriosa nr xxxx).

Hageja omandas selle 13. novembri 2002. a müügilepingu järgi. Samas sõlmiti ka korteriomandi

hüpoteegiga koormamise ja asjaõiguslepingud. Lepingu järgi müüsid hagejale korteriomandi Ü. K ja

A.K. Müügihinnaks oli 960 000 krooni. Lepingu p 6.1 kohaselt pidi korteri valdaja (lepingu järgi

K.K) andma lepingu esemeks oleva korteri otsese valduse hagejale üle hiljemalt 13. detsembriks

2002. a. Lepingu p 6.2 järgi on valdaja kohustatud 13. detsembriks 2002. a andma lepingu eseme

otsese valduse ja kõik lepingu esemele juurdepääsu võimaldavad võtmed hagejale üle ning hageja on

kohustatud otsese valduse vastu võtma. Otsese valduse üleandmise kohustuse täitmisega viivitamisel

on hagejal õigus nõuda müüjalt leppetrahvi 0,02% müügihinnast iga viivitatud päeva eest.

Hageja ei saanud K. K tähtajaliselt valdust. K. K ei andnud hagejale korterivõtmeid ega otsest

valdust. Müüja Ü. K ja valdaja K. K keeldusid vormistamast valduse üleandmise-vastuvõtmise akti,

millega rikuti lepingu p 6.5. Hageja ei saa korteriomandit vallata, sest korteris elab õigusliku aluseta

kostja ema L.T. Sellest sai hageja teada, kui asus ise valdust üle võtma ja püüdis korterisse siseneda.

Hageja pole korteri valdust saanud ning on seetõttu kandnud märkimisväärset kahju, sest ta tasub

igakuiselt liisingumakseid ja intressimakseid ostetud vara eest, mida ta pole saanud ise kasutada.

Hageja ostis korteriomandi, sest vajas seda endale elamispinnaks. Korteris elab aga sees isik, kes

kasutab hageja vara tasuta, millele lisanduvad igakuised hooldus- ja kommunaalkulud. Hageja palus

kaasata kostja poolel kolmanda isikuna protsessi K. K.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja võttis kinnistu osa (sh korteri nr x) valduse üle 13. detsembril

2002. a, mil kostja ja tema abikaasa A. K andsid hagejale üle kõik hoone ja korteri võtmed ning

võimaldasid talle ligipääsu korterile. Hageja viibis sellel päeval ka korteris nr x. Hageja kaotas otsese

valduse korterile pärast eelnimetatud kuupäeva kolmandate isikute (L.T ja G.T) süül. L. T ja G. T

takistasid hagejat korteri valduse teostamisel. Kui kohus peaks siiski leidma, et hagejale ei läinud

otsene valdus üle, tuleb hagi jätta VÕS § 159 lg 2 alusel rahuldamata, sest hageja ei ole pärast

kohustuse rikkumise avastamist kostjale viivitamatult teatanud, et ta nõuab leppetrahvi.

3. Kolmas isik K. K hagi ei tunnistanud.

4. Tallinna Linnakohus jättis hagi rahuldamata ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja kohtukulude

katteks 27 091 krooni. Pooled sõlmisid 13. novembril 2002. a lepingu, millega hageja omandas

korteriomandi aadressil Xxxxxxx, Xxxxx xxx xx-x. Lepingu p 6.1 järgi leppisid pooled kokku, et

lepingu eseme otsene valdus antakse ostjale üle hiljemalt 13. detsembril 2002. a. Otsese valduse

üleandmise kohustuse täitmisega viivitamisel on lepingu kohaselt hagejal õigus nõuda müüjalt

leppetrahvi 0,02% müügihinnast iga viivitatud päeva eest. Lepingu p 6.5 kohaselt allkirjastavad

müüja, valdaja ja ostja lihtkirjaliku üleandmise-vastuvõtmise akti lepingu eseme otsese valduse

üleandmisel. Hageja oli teadlik, et ta ostab korteri, kus elavad sees inimesed, ja soovis korteri otsese

valduse üleminekut sellest hoolimata. 13. detsembril 2002. a kohtusid pooled vaidlusaluses korteris,

kus elasid kostja ema ja vend. Viimased elavad seal kuni praeguse ajani. Kostja andis hagejale korteri

valduse üle 13. detsembril 2002. a. Hageja kaotas otsese valduse pärast 13. detsembrit 2002. a

korteris elavate isikute tegude tõttu ning nimetatud isikud ei lasknud pärast seda hagejal otsest

valdust teostada.

Tõendamata on, et hageja oleks suuliselt või kirjalikult viivitamatult pärast 13. detsembrit 2002. a

kostjat teavitanud leppetrahvi nõudest. VÕS § 159 lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse

nõuda leppetrahvi, kui ta viivitamata pärast kohustuse rikkumise avastamist ei teata teisele poolele, et

ta leppetrahvi nõuab. Paljasõnaline on hageja väide, et kostja keeldus korteri üleandmise-

vastuvõtmise akti koostamisest. Esitatud tõendite kohaselt pidasid pooled otsese valduse üleandmise

toimunuks võtmete ja väravapuldi üleandmisega ning poolte kinnitusega, et otsene valdus on hagejale

üle läinud.

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, paludes linnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega

hagi rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole asjas esitatud tõendite ja kohtuistungil

kindlakstehtud asjaolude põhjal võimalik asuda seisukohale, et hageja sai 13. detsembril 2002. a

kostjalt otsese valduse ja tegeliku võimu korteri üle. Linnakohus on vääralt hinnanud tunnistajate

ütlusi ja kirjalikke tõendeid, mistõttu on andnud tuvastatud asjaoludele väära õigusliku hinnangu ja

kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi. Tuvastatud ei ole, kuidas, kellelt ja mil moel sai hageja

otsese valduse ja võimu asja üle. Korteris elasid valduse väidetava üleandmise hetkel sees kaks isikut

ning Ü. ja A. K kinnitasid seda hagejale enne korterisse sisenemist. Hageja ei kaotanud valdust pärast

13. detsembrit 2002. a, sest ta polnud valdust saanudki, mida kinnitasid ka G. T ja S. K.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse põhjusel, et linnakohus rikkus asja arutamisel

oluliselt protsessiõiguse norme, jättes eelmenetluses välja selgitamata, milliseid tõendeid on pooltel

esitada asjas tähtsust omavate asjaolude tuvastamiseks. Kuna Riigikohus asjaolusid tuvastada ei saa,

tuleb asi saata linnakohtule uueks läbivaatamiseks, et tagada protsessiosalistele edasikaebeõigus

kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude vaidlustamiseks.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt vaidlevad pooled eelkõige selle üle, kas kostja täitis lepingu p-st 6.1

tuleneva kohustuse nõuetekohaselt. Et tuvastada kohustuse rikkumine, tuleb tuvastada, milline oli

kostja kohustus. Vaieldakse lepingu p 6.1 tõlgendamise üle. Hageja väidab, et kostja pidi korteri üle

andma tühjana. Kostja väidab, et hageja ise pidi lahendama suhted G. T ja L. T, kes elasid ja elavad

lepingu objektiks olevas korteris. Seega pidi kohus lepingut tõlgendades tuvastama, kas kostja oli

kohustatud andma hagejale korteri tühjana või mitte. Toimiku materjalidest ei nähtu, et pooltel oli

võimalus esile tuua asjaolusid, mis on olulised lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 järgi, seetõttu tuleb

pooltele anda võimalus tõendada seda, et lepingut tuleb tõlgendada nii, nagu nemad väidavad. Alles

pärast seda, kui on tuvastatud, milline oli kostja lepinguline kohustus, saab tuvastada, kas kostja on

oma kohustust rikkunud või mitte.

Samuti ei ole pooltele antud võimalust esitada tõendeid selle kohta, kas hageja on kostjale VÕS § 159

lg-s 2 nimetatud teate kätte toimetanud. Tahteavalduse tegemise ja kättetoimetamise tõendamise

koormis lasub hagejal. Toimiku materjalidest ei nähtu, et kohus on teinud hagejale ettepaneku

vastavate tõendite esitamiseks. Eelmenetluses ei ole kohus küsinud, millised tõendid on hagejal selle

asjaolu kohta esitada. Ringkonnakohtu istungil selgitas hageja esindaja, et nimetatud asjaolud on

tõendatud hageja seletusega, tunnistaja S. K ütlustega ja elektronpostiga saadetud kirja ärakirjaga,

mis esitati Tallinna Ringkonnakohtule. Samas ei nähtu kohtuistungi protokollist, et kohus oleks

andnud hagejale võimaluse nimetatud asjaolu kohta seletusi anda või tunnistaja S. K oleks selle

asjaolu kohta küsimusi esitatud. Vastavalt TsMS § 171 lg-le 1 peab kohus tagama protsessiosalistele

asjas tähtsate asjaolude väljaselgitamise võimaluse.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse protsessiõiguse normide olulise

rikkumise tõttu tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta linnakohtu otsus muutmata.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei rikkunud linnakohus protsessiõiguse norme, sest selgitas

eelmenetluses välja kõik hageja nõuded ja kostja vastuväited ning tõendid. Linnakohus andis

18. märtsi 2004. a eelistungi protokolli kohaselt hagejale aega täiendavate tõendite esitamiseks.

Eelistungiaegne periood kestis üle ühe aasta. Hageja esindajaks oli vandeadvokaat.

Ringkonnakohus rikkus ise TsMS § 228 ja § 330 lg-t 4, sest ei põhjendanud, miks linnakohtu poolt

usaldusväärseks ja piisavaks loetud tõendid seda ei ole. Ringkonnakohtu otsus on vastuolus TsMS §-

st 3 tuleneva põhimõttega asi õigesti ja võimalikult kiiresti läbi vaadata. Linnakohus selgitas

eelmenetluses välja asjas tähtsust omavad asjaolud ja pooled esitasid menetluses kõik võimalikud

tõendid. Seega pidi ringkonnakohus TsMS § 333 lg 3 mõtte kohaselt asja sisuliselt lahendama ilma

seda linnakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata, kuna hagi on VÕS § 159 lg 2 alusel perspektiivitu.

Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et pooltel polnud võimalust tuua esile VÕS §-s 29 sätestatud

lepingu tõlgendamisel tähtsust omavaid asjaolusid. Linnakohus tuvastas esitatud tõendite alusel

poolte ühise tahte, leides, et esitatud tõendite kohaselt pidasid pooled otsese valduse üleandmise

toimunuks võtmete ja väravapuldi üleandmisega ning poolte kinnitusega, et otsene valdus on hagejale

üle läinud. Õige pole ringkonnakohtu seisukoht, et pooltele ei antud võimalust esitada tõendeid selle

kohta, kas hageja on VÕS § 159 lg-s 2 sätestatud teate kostjale kätte toimetanud. Hageja esitas

linnakohtule 2 teatist, mille ta väidetavalt kostjale saatis. Kostja esitas neile oma vastuväited. Kui

hageja on kohtule juba tõendeid esitanud, et pea kohus tegema hagejale ettepanekut uute tõendite

esitamiseks.

8. Hageja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata, sest

ringkonnakohus ei ole rikkunud protsessiõiguse norme.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu

TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada ja asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

10. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga selles, et linnakohus rikkus asja arutamisel oluliselt

menetlusõiguse norme ja jättis eelmenetluses välja selgitamata, milliseid tõendeid on pooltel asjas

tähtsust omavate asjaolude tuvastamiseks esitada.

11. Ringkonnakohus leidis õigesti, et vaidluse lahendamiseks tuleb esmalt tuvastada, milline oli

kostja lepingu p-st 6.1 tulenev kohustus lepingu eseme valdus üle anda, s.t kas kostja oli kohustatud

andma hagejale korteri üle elanikega või ilma, ja seejärel, kas kostja rikkus nimetatud kohustust.

Saates asja lepingu tõlgendamiseks linnakohtule uueks läbivaatamiseks, on aga ringkonnakohus

rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme.

Ringkonnakohtu otsuse tegemise ajal kehtinud TsMS § 3 järgi oli tsiviilkohtumenetluse ülesandeks

tsiviilasi õigesti ja võimalikult kiiresti läbi vaadata ning lahendada (sama põhimõte on sätestatud ka

praegu kehtiva TsMS §-s 2). Ringkonnakohtul oli TsMS § 333 lg 2 kohaselt õigus protsessiosalise

kaebuse põhjendustest olenemata tühistada esimese astme kohtu lahend ja saata asi uueks

läbivaatamiseks esimese astme kohtule protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu, kui seda

rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohus on põhjendanud asja

linnakohtule uueks läbivaatamiseks saatmist vajadusega tagada protsessiosalistele edasikaebeõigus

kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude vaidlustamiseks, sest Riigikohus asjaolusid tuvastada ei saa.

Linnakohtu otsusest nähtub, et linnakohus on hinnanud poolte esitatud tõendeid ja asunud tõendeid

hinnates seisukohale, et pooled lugesid lepingu p 6.1 mõttes otsese valduse üleandmise toimunuks

võtmete ja väravapuldi üleandmisega ning poolte kinnitusega, et otsene valdus on hagejale üle läinud.

Hageja apellatsioonkaebuse kohaselt hindas kohus tõendeid ebaõigesti, mistõttu ei ole otsus seaduslik

ega põhjendatud. Juhul kui ringkonnakohus leidis, et esimese astme kohus on tõendeid ebaõigesti

hinnanud, pidi ta ise tõendeid hindama. Vastavalt otsuse tegemise ajal kehtinud TsMS § 330 lg-le 4

võis ringkonnakohus ise tuvastada hagi aluseks olevaid asjaolusid ja teha nendest järeldusi ning

hinnata tõendeid. Lepingu tõlgendamiseks vajalikke asjaolusid ja tõendeid nende kohta on võimalik

esitada ka apellatsioonimenetluses, kui ringkonnakohus leiab, et esimese astme kohus on rikkunud

TsMS § 171 lg-t 1. Seega ei vasta ringkonnakohtu otsus TsMS §-s 3, § 330 lg-s 4 ega § 333 lg-s 2

sätestatule.

Samasugusele seisukohale on kolleegium asunud korduvalt ka oma varasemates otsustes, sh

30. novembri 2005. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-131-05 (RT III 2005, 43, 425), 2. oktoobri 2002. a

otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-95-02 (RT III 2002, 24, 279) ja 15. mai 2002. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-

1-49-02 (RT III 2002, 15, 184).

12. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga ka selles, et linnakohus ei ole andnud eelmenetluses

hagejale võimalust tõendada asjaolu, et ta teatas leppetrahvi nõudmisest mõistliku aja jooksul

vastavalt VÕS § 159 lg-le 2. Toimiku materjalidest nähtuvalt esitas hageja koos hagiavaldusega

kostjale 14. aprillil 2003. a ja 14. oktoobril 2003. a saadetud kirjad, milles palus kanda enda

arveldusarvele üle leppetrahvi (tl-d 7-8). Lisaks esitas hageja ringkonnakohtule 14. oktoobril 2003. a

A. K saadetud e-kirja väljatrüki (tl 177), milles hageja teatab leppetrahvi nõude saatmisest. Hageja ei

ole apellatsioonkaebuses väitnud, et linnakohus ei ole andnud talle võimalust vaidlusalust asjaolu

tõendada.

Kolleegium leiab, et ringkonnakohus, heites linnakohtule ette oluliste asjaolude väljaselgitamata

jätmist ja TsMS § 171 lg 1 rikkumist, on ise rikkunud TsMS § 171 lg-t 1, kuna käesoleva otsuse p-

s 11 toodud põhjendustel pidi ta ise tõendeid hindama ja asjas tähtsust omavad asjaolud tuvastama.

13. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus VÕS § 29 ja TsÜS § 75 sätteid arvestades

tõlgendama lepingu p 6.1, 6.2 ja 6.5 ning selgitama välja, kas pooled leppisid kokku korteri

üleandmises elanikega või ilma. Muu hulgas tuleb arvestada ka VÕS § 29 lg-ga 2, mille järgi ei või

lepingu tõlgendamisel aluseks olla ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid

eksimuse tõttu. Samuti tuleb asjas esitatud tõendite alusel tuvastada, kas hageja teatas kostjale

leppetrahvi nõudmisest mõistliku aja jooksul.

Henn Jõks, Ants Kull, Lea Laarmaa