3-3-1-2-06 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-2-06

Otsuse kuupäev

22. märts 2006

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

V. L. kaebus Tartu Vangla tekitatud kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 10. novembri 2005. a otsus haldusasjas

nr 2-3-280/05

Menetluse alus Riigikohtus

V. L. kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 10. novembri 2005. a otsus haldusasjas nr 2-3-280/05 ja jätta

jõusse Tartu Halduskohtu 19. mai 2005. a otsus haldusasjas nr 3-637/04, asendades selle

motiivid hingelise valu tekitamisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas

käesoleva otsuse motiividega.

Mõista Tartu Vanglalt V. L. kasuks välja kohtukulud 10 krooni.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla direktori 19. märtsi 2004. a käskkirjaga nr 1-4/511 karistati kinnipeetav V. L.

distsiplinaarkorras Vangistusseaduse § 64 lg 1 p 4 alusel 20 ööpäevaks kartserisse paigutamisega.

Nimetatud käskkirjale esitas V. L. vaide. Justiitsministeeriumi asekantsleri 6. mai 2004. a

vaideotsusega nr 4-1-08/5631 tunnistati eelnimetatud käskkiri kehtetuks ning Tartu Vangla direktorile

tehti ettekirjutus distsiplinaarkaristuse uueks määramiseks.

Tartu Vangla direktori 18. mai 2004. a käskkirjaga nr 1-4/687 karistati kinnipeetav V. L. sama

distsiplinaarsüüteo eest distsiplinaarkorras Vangistusseaduse § 64 lg 1 p 4 alusel kahekümneks

ööpaevaks kartserisse paigutamisega. Justiitsministeeriumi asekantsleri 4. juuni 2004. a

vaideotsusega nr 4-1-08/5631 jäeti V. L. vaie rahuldamata.

V. L. kandis talle määratud distsiplinaarkaristuse kartseris ära ajavahemikul 23. märtsist kuni

12. aprillini 2004.

2. Tartu Halduskohtu 19. novembri 2004. a kohtuotsusega haldusasjas nr 3-381/04 tühistati V. L.

kaebuse alusel Tartu Vangla direktori 18. mai 2004. a käskkiri nr 1-4/687.

3. 17. detsembril 2004 esitas V. L. Tartu Halduskohtusse kaebuse Tartu Vangla tekitatud kahju

hüvitamise nõudes. Kaebuse kohaselt tekitati V. L. kahju tema ebaseadusliku paigutamisega

kartserisse ning seal kinnipidamisega ajavahemikul 23. märtsist kuni 12. aprillini 2004. Kaebajale

tekitati tervisekahjustusi ning alandati teda, kartserisse paigutamise tõttu kaotas ta töökoha vanglas.

Kaebaja leidis, et temalt on alusetult võetud vabadus ning tekitatud sügav hingeline depressioon,

mille eest ta soovib saada moraalse kahju hüvitamist. Kaebaja arvates on talle tervise halvenemisega

tekitatud kahjule vastav hüvitis 250 000 krooni ning moraalsele kahjule vastav hüvitis 50 000 krooni.

4. Tartu Halduskohtu 19. mai 2005. a kohtuotsusega haldusasjas nr 3-637/04 rahuldati V. L. kaebus

osaliselt ning mõisteti Tartu Vanglalt V. L. kasuks välja hüvitis mittevaralise kahju tekitamise eest

10 000 krooni. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole piisavalt tõendatud V. L. tervise kahjustamine

kartserisse paigutamise ja seal viibimise tõttu. Kohus leidis, et põhjendatud on hüvitise nõue seoses

hingelise valu põhjustamisega, mis oli tingitud väärikuse alandamisest. Kohtu veendumuse kohaselt

oli õiglane ja põhjendatud määrata rahaline hüvitis summas 10 000 krooni.

Halduskohus märkis, et kinnipeetava õigused ja vabadused ei ole samastatavad vabaduses viibiva

isiku õiguste ja vabadustega. Kuid Põhiseaduse § 18 kohaselt ei tohi kedagi väärikust alandavalt

kohelda. Kohus luges V. L. kinnipidamisel kartseris valitsenud olukorda kaebuse esitaja väärikust

alandavaks. Kohus leidis, et Tartu Vangla on kaebuse esitajale mittevaralise kahju tekitamises süüdi

ja mõistis Tartu Vanglalt välja 3% kaebaja poolt kantud kohtukuludest, s.o 87 krooni.

5. Tartu Halduskohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused Tartu Vangla ja V. L.

Tartu Vangla taotles Tartu Halduskohtu 19. mai 2005. a kohtuotsuse nr 3-637/04 tühistamist osas,

milles kaebus rahuldati. Tartu Vangla põhjendas apellatsioonkaebust järgmiselt:

1) kaebajal esines juba enne kartserisse paigutamist meeleolu langus, mistõttu on alust arvata, et ta

nägi kõike ümbritsevat halvas valguses; ei ole tõendatud, milles seisnes kartseri põranda mustus; laua

ja tooli puudumise fakt ei tõenda väärikust alandavat kohtlemist; tõendamata on asjaolu, et kaebaja

taotles koristamisvahendeid ning uurimist vajab ka asjaolu, kas koristamisvahendite puudumist saab

pidada inimväärikust alandavaks; vangla ei näe ventilatsiooni väljalülitamise võimaluse loomiseks

mingit vajadust, tõendatud ei ole, et ventilatsioonirest oli suletud; kambris võis olla ebameeldiv hais,

kuna kartseris WC ette ust projekteeritud ei ole, kuid hais oli kaebaja enda tekitatud; ei ole tõendatud,

et kaebaja küsis ravimeid ning neid talle süüliselt ei antud; ei ole tõendatud, et kartseris keevitati;

2) väärikuse süüline alandamine on tõendamata, kohtuotsus rajaneb tõepärastena tunduvatel oletustel,

mitte aga tõenditel; mittevaralise kahju tekitamise tõendamise komplitseeritus ei vabasta vastustajat

kohaste tõendite esitamisest;

3) kinnipeetava moraali ei saa hinnata samas valguses, kui see on hinnatav õiguskuuleka isiku puhul;

4) õigusvastasest kartserisse paigutamisest ei tulene iseendast järeldus, et isikule on tekitatud

moraalset kahju; ka isiku õiguste rikkumisest ei tulene automaatselt, et tekkinud on mittevaraline

kahju;

5) vaidlustatud lahendi jõusse jäämisel võimaldaks see kinnipeetavatel kergekäeliselt ja paljasõnaliste

ütluste alusel saada mittevaralise kahju hüvitisi;

6) avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel kohaldatakse lisaks RVS-le ka eraõiguse

kahju hüvitamise sätteid. VÕS § 128 lg 5 alusel hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud

isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Võlaõigusseaduse § 127 lg 4 alusel peab isik kahju

hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises

seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg.

V. L. taotles apellatsioonkaebuses Tartu Halduskohtu 19. mai 2005. a kohtuotsuse tühistamist osas,

millega jäeti Tartu Vanglalt V. L. kasuks välja mõistmata 290 000 krooni, ning uue otsuse tegemist,

millega nimetatud summa Tartu Vanglalt V. L. kasuks täiendavalt välja mõista. Apellatsioonkaebuse

põhjenduste kohaselt sai V. L. tervis kartseris viibimise tõttu kannatada, väljamõistetud summa ei

taga moraalse kahju hüvitamise eesmärke ning on liiga väike.

Tartu Vangla vastuses V. L. apellatsioonkaebusele leiti, et apellatsioonkaebus tuleb jätta

rahuldamata. Vastuses väideti, et ainuüksi vangla õigusvastase teoga ei saa lugeda moraalset kahju

tekkinuks. Isikuõiguste rikkumisest ei tulene automaatselt, et tekkinud on mittevaraline kahju.

Rahalise hüvitise väljamõistmine ei aseta kinnipeetavat olukorda, mis on võimalikult lähedane

olukorrale, kus ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks

esinenud. Seega ei täida vangistuse tingimustes rahaline hüvitis oma eesmärki. Tartu Vangla on

seisukohal, et apellandi väited tema tervise kahjustamise kohta on tõendamata. Kartseris viibimist ei

saa iseendast käsitada isikule füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi tekitavana. Kartseris viibimise

ajal on inimlike esmavajaduste rahuldamine ikkagi tagatud. Kartseris viibimine kujutab endast

vangistuse kandmist täiendavate piirangute tingimustes. Vabadus on kinnipeetavalt juba võetud

seoses vangistuse kandmisega, kuid kartseris piiratakse täiendavalt liikumisvabadust võrreldes nn

tavarežiimiga.

6. Tartu Ringkonnakohtu 10. novembri 2005. a otsusega haldusasjas nr 2-3-280/05 rahuldati Tartu

Vangla apellatsioonkaebus ja jäeti rahuldamata V. L. apellatsioonkaebus. Ringkonnakohus tühistas

Tartu Halduskohtu otsuse osas, millega rahuldati V. L. kaebus osaliselt ja mõisteti Tartu Vanglalt

V. L. kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja 10 000 krooni. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas

uue otsuse, millega jättis V. L. kaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt:

1) halduskohus on ebaõigesti tõlgendanud materiaalõiguse norme ning hinnanud ebaõigesti

olemasolevaid tõendeid;

2) ei ole tõendatud kahju hüvitamise alus - väärikuse alandamine süüliselt ja õigusvastase akti või

teoga; kartserit kui sellist ja selles valitsenud tingimusi ei saa kuidagi käsitada õigusvastase

haldusakti või teona, millega alandatakse sinna paigutatud isiku väärikust ja rikutakse tema õigusi;

halduskohus ei ole välja selgitanud, kuidas saab kartseris valitsenud tingimusi lugeda Tartu Vangla

süüliseks käitumiseks ning asja materjalidest ei nähtu ega ole ka tõendatud, millist kahju kartser kui

selline V. L. põhjustas. Kui halduskohus leidis, et V. L. väärikust alandati kartseris valitsenud

tingimustega, siis oleks tulnud seda üksikasjalikult põhjendada;

3) ainuüksi isiku kartserisse paigutamiseks välja antud haldusakti tühistamine ei tekita kartserisse

paigutatud isikul nõudeõigust mittevaralise kahju hüvitamiseks. Isiku õiguste rikkumisena ja kahju

tekkimise alusena ei saa automaatselt käsitada näiteks seda, et kartseris ei saa isik päeval istuda naril,

samuti ka seda, et kartseris võivad puududa laud ja toolid, ventilatsioon on väidetavalt halb jne;

4) V. L. ei ole millegagi tõendanud, et kartseris valitsenud olustiku tõttu on talle tekitatud kahju ega

ka seda, milles väidetav mittevaraline kahju reaalselt seisnes;

5) kartserisse paigutamise eesmärgiks pole lihtsalt piirata kinnipeetava vabadust, vaid tegemist on

distsiplinaarkaristusega, mille olemus ja eesmärk ei muutu olenemata sellest, kas karistuse määramise

käskkiri on jõus või on see tühistatud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

7. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse V. L. Kassaator taotleb

ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega mõistetaks välja tervise

kahjustamise ning ebameeldivuste põhjustamisega tekitatud moraalne kahju 300 000 krooni.

Kassatsioonkaebuse kohaselt rajaneb kohtuotsus üksnes Tartu Vangla seletustele ja väidetele, kaebaja

seisukohad on aga jäetud tähelepanuta. Kassaator rõhutab, et teda paigutati ebaseaduslikult

kartserisse oludes, kus ta oli haige. Sellega põhjustati talle enam valu, mis väljendus füüsilistes

ebameeldivustes, hingelises stressis, ärrituses, alanduses ja mures. Tulemusena tervis halvenes järsult

ning ta sai järgnevalt aasta jooksul depressiooniravi. Kinnipeetaval ei ole võimalust asjas midagi

otseselt tõendada ning seepärast viitabki vastustaja kohtule, et kaebajal ei ole tõendeid.

8. Tartu Vangla kirjalikus vastuses leitakse, et V. L. kassatsioonkaebus on ilmselt põhjendamatu ja

tuleks jätta rahuldamata.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Käesolevas kohtuasjas puudub vaidlus selle üle, et V. L. distsiplinaarkorras karistamise käskkirjad

on tunnistatud kehtetuks, s.t puudus alus kinnipeetava suhtes kõige rangema distsiplinaarkaristuse

kohaldamiseks - tema paigutamiseks kartserisse.

Kohtuasja lahendamiseks tuleb vastata küsimusele, kas kinnipeetava õigusliku aluseta kartserisse

paigutamine saab rikkuda tema põhiõigusi ja inimväärikust. Kaebuse kohaselt ei vastanud tingimused

kartseris inimväärika kohtlemise nõuetele ning põhjustasid kinnipeetava tervisliku seisundi

halvenemise.

10. Riigikohtu halduskolleegium peab esmatähtsaks rõhutada, et inimväärikus on kõigi isiku

põhiõiguste alus ning põhiõiguste ja vabaduste kaitse eesmärk. Inimväärika kohtlemise nõue laieneb

ka kinnipeetavatele. Asjaolu, et isik kannab karistust kuriteo toimepanemise eest ja sellega seoses on

tema suhtes seaduse alusel kohaldatud põhiõiguste ja -vabaduste piiranguid, ei anna õigustust

sekkuda isiku põhiõigustesse enam, kui see tuleneb otse seadusest.

11. Distsiplinaarkaristuse õigusvastane kohaldamine iseendast ei too tingimata kaasa inimväärikuse

kahjustamist. Määrav tähendus on kohaldatud karistuse liigil ja karistuse kohaldamise tingimustel.

Kinnipeetava paigutamine kartserisse on vastavalt Vangistusseaduse § 63 lg-le 1 kõige rangem

distsiplinaarmeede. Riigikohtu halduskolleegium peab vajalikuks rõhutada, et kehtiv õigus ja

eelkõige Vangistusseadus ei sätesta kartseri kui distsiplinaarsunnivahendi kohaldamise eesmärke ega

määra piisavalt ka selle karistusliku meetme sisu. Ringkonnakohus on nentinud, et kartserisse

paigutamise eesmärk on piirata füüsiliselt ja vaimselt kinnipeetava vabadust. Kartserisse paigutatud

isiku suhtes saab kohaldada Vangistusseaduse § 24 lg-s 4, § 25 lg-s 3 ning Vangla sisekorraeeskirjade

§ 8 lg-s 1, § 51 lg-s 3, §-s 60, § 77 lg-s 1, § 83 p-s 31, § 100 lg-tes 1 ja 2 sätestatud piiranguid.

Kolleegium peab kartserisse paigutamist intensiivselt põhiõigusi riivavaks ning kinnipeetava

seisundit märgatavalt halvendavaks karistuseks. Selle karistuse olemust ja tagajärgi silmas pidades on

Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituses Rec(2006)2 Euroopa Vanglareeglistiku kohta

(punkt 60.5) sätestatud, et kartserisse paigutamist tuleb karistusena kohaldada üksnes erandlikel

juhtudel.

12. Ringkonnakohus on leidnud, et kartserisse paigutamine on distsiplinaarkaristus, mida

rakendatakse kinnipeetava poolt toimepandud distsiplinaarrikkumise puhul ning selle karistuse

olemus ja eesmärk ei muutu olenemata sellest, kas karistuse määramise käskkiri on jõus või on see

tühistatud.

Riigikohtu halduskolleegium selle väitega ei nõustu. Isiku kohustus kanda distsiplinaarkaristuse

kohaldamisest tulenevaid piiranguid kehtib üksnes siis, kui karistus on määratud ja seda kantakse

seaduses sätestatud alustel ning korras. Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu ka ringkonnakohtu

selle järeldusega, et ainuüksi isiku kartserisse paigutamiseks välja antud haldusakti tühistamine ei

tekita kartserisse paigutatud isikul nõudeõigust mittevaralise kahju hüvitamiseks.

Kartseri kohaldamine sellekohase õigusliku aluseta on õigusvastane ning selle meetme erakordselt

piiravast iseloomust tulenevalt ka inimväärikust kahjustav. Seega oli V. L. kartserisse paigutamine

tema väärikust alandav. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et selles asjas on tegemist rikkumisega,

mille raskus õigustab mittevaralise kahju hüvitamist (ka kooskõlas VÕS § 134 lg-s 3 sätestatuga).

13. Distsiplinaarkaristuse kandmise tingimused peavad olema piisavalt sätestatud ning neid nõudeid

tuleb järgida. Kassaatori väited kartseris valitsenud tingimuste mittenõuetekohasusest on

ringkonnakohtu poolt tagasi lükatud eelkõige väidete tõendamatuse või mitteolulisuse motiivil.

Riigikohtu halduskolleegium peab siinkohal vajalikuks märkida, et kohus on ekslikult hinnanud

kinnipeetava tõendamiskoormise sisu ja ulatust. Kaebaja on nimetanud mitmeid kartseris valitsenud

puudusi, mille tõttu kartser ei vastanud Vangla sisekorraeeskirja § 7 lg 2 tingimustele, samuti

Vangistusseaduse § 45 nõuetele.

Kaebuses nimetatud asjaolude esinemise või puudumise peab kohus tuvastama uurimisprintsiipi

järgides ning arvestades kinnipeetava tegelikke võimalusi tõendite kogumiseks ja esitamiseks.

Olulised puudused kartserile kehtestatud nõuete täitmisel võivad olla piisavad selleks, et hinnata

kartseris viibimist inimväärikust alandavaks. Tuvastades inimväärikusele mittevastava kohtlemise, on

kohus juba sellega pidanud võimalikuks isikule mittevaralise kahju tekkimist.

14. Riigikohus leiab, et käesolevas asjas on tuvastatud Vangla sisekorraeeskirjade § 7 lg-s 2

sätestatud nõuete rikkumine tooli ja laua puudumise näol ning ringkonnakohus on möönnud ka

ventilatsiooninõuete mittejärgimist WC-st leviva haisu näol. Vastustaja ei ole ümber lükanud väiteid

kartseri ebarahuldava sanitaarseisundi osas. Nendel asjaoludel nõustub kolleegium halduskohtu

järeldusega, et kinnipeetava inimväärikust kahjustati tema paigutamisega kartserisse, mille

tingimused ei vastanud nõuetele.

15. Ringkonnakohus on leidnud, et käesolevas asjas ei ole tõendatud Tartu Vangla süü kui

mittevaralise kahju hüvitamise tingimus. Halduskolleegium rõhutab, et vanglas, sealhulgas ka

kartseris kinnipeetavatele nõuetekohaste tingimuste tagamine on vangla administratsiooni kohustus.

Administratsioon võib distsiplinaarkaristust kohaldada seaduses sätestatud alustel ja korras.

Käesoleval juhul ei ole vangla nimetatud kohustusi ja nõudeid piisavalt täitnud ning puuduvad

asjaolud, sh Riigivastutuse seaduse §-s 13 sätestatud asjaolud, mis välistaksid vangla vastutuse

tekitatud kahju osas või piiraksid seda. Isikule saabunud tagajärg - tema väärikuse kahjustamine - on

vahetult tingitud haldusorgani tegevusest - kinnipeetava paigutamisest kartserisse ilma õigusliku

aluseta ning haldusorgani hoolsuskohustuse mittetäitmisest kartseris nõuetele vastavate tingimuste

loomisel ja tagamisel.

16. Riigikohtu halduskolleegium nõustub halduskohtu ja ringkonnakohtu järeldusega, et V. L. tervise

kahjustamine kartserisse paigutamise tõttu, samuti tema kartserisse paigutamist välistavad

terviserikked, ei ole tõendatud.

17. Eeltoodu alusel leiab Riigikohtu halduskolleegium, et käesoleval juhul esinevad Riigivastutuse

seaduse §-s 9 sätestatud alused mittevaralise kahju rahalise hüvitamise nõude rahuldamiseks.

Riigikohtu halduskolleegium peab halduskohtu poolt määratud hüvitise suurust proportsionaalseks

ning vastavaks Riigivastutuse seaduse § 9 lg 2 tingimustele. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada

osaliselt. Tartu Ringkonnakohtu 10. novembri 2005. a kohtuotsus haldusasjas nr 2-3-280/05 tuleb

tühistada. Riigikohtu halduskolleegium muudab Tartu Halduskohtu otsuse motiive mittevaralise

kahju hüvitisnõudes hingelise valu põhjustamise eest, asendades need käesoleva otsuse motiividega,

jättes jõusse halduskohtu otsuse resolutsiooni.

18. Kautsjon kuulub tagastamisele. Apellatsioonimenetluses kohtukuludena kantud riigilõiv 10

krooni kuulub väljamõistmisele Tartu Vanglalt V. L. kasuks.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld