3-2-1-12-06 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-12-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 21. märts 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Ants Kull ja Villu Kõve

Kohtuasi

Audru valla hagi U.K vastu omandiõiguse tunnustamiseks ja

kinnistusraamatu kande parandamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas

nr 2-2/894/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Audru valla kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Audru vald, esindaja vallavanem Rein Talisoo ning kostja

U.K (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Risto

Käbi.

Asja läbivaatamise kuupäev

20. veebruar 2006. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. septembri 2005. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/894/05 ja Pärnu Maakohtu

29. jaanuari 2004. a otsus tsiviilasjas nr 2-345/2002 ja teha

uus otsus, millega hagi rahuldada.

2. Tunnustada Audru valla omandiõigust Pärnu Maakohtu

kinnistusosakonna Pärnu maakonna kinnistusjaoskonna

kinnistusregistri registriossa nr xxxxxxx (endine nr xxxxx)

kantud Xxxxx kinnistule ning lugeda, et U.K nõustub enda

kustutamisega samast registriosast kinnistu omanikuna ja

annab nõusoleku kanda samasse registriossa omanikuna

Audru vald.

3. Mõista U.K Audru valla kasuks kohtukuluna välja 8620

krooni.

4. Mõista U.K riigituludesse vähem makstud riigilõiv 4750

krooni.

5. Kassatsioonkaebus rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Audru vald esitas 25. aprillil 2002. a U.K vastu hagiavalduse, millega palus tunnustada enda

omandiõigust Pärnu maakonnas Audru vallas Valgeranna külas asuvale Xxxxx kinnistule (Pärnu

maakonna kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriosa nr xxxxxxx, endine nr xxxxx) (edaspidi

kinnistu) ja teha kinnistusraamatusse vastav kanne.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sõlmisid Aktsiaselts P müüjana ja kostja ostjana 13. detsembril

2001. a kinnistu ostu-müügilepingu, mille p 2.1 järgi oli kinnistu müügihinnaks 75 000 krooni. Ostja

kanti kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse 19. veebruari 2002. a kinnistamisotsuse alusel. Audru

Vallavolikogu 21. detsembri 2001. a otsusega nr 181 otsustas hageja kasutada asjaõigusseaduse

rakendamise seaduse (AÕSRS) § 20 lg 1 alusel kinnistu suhtes ostueesõigust. 28. detsembri 2001. a

notariaalselt tõestatud avaldusega teatas hageja nii kinnistu müüjale kui ka ostjale soovist teostada

kinnistu suhtes ostueesõigust ning tasus kinnisasja ostu-müügilepingus nimetatud müügihinna ja

lepingu sõlmimisega seotud kulud, kokku 76 233 krooni 50 senti notar Kaia Krügeri deposiitkontole.

Osundatud avaldustele ostja ei reageerinud ega sõlminud hagejaga asjaõiguslepingut. Hageja on

täitnud ostueesõigust omava isiku kohustused, mistõttu tuleb tema nõue rahuldada asjaõigusseaduse

(AÕS) § 264 lg 3 alusel.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Kostja arvates esitas ostueesõiguse teostamise avalduse hageja nimel ebaõigesti vallavanem, kuna tal

ei olnud selleks pädevust. Vastavalt Audru valla vara valdamise, kasutamise ja käsutamise korra § 5

lg-le 1 otsustab kinnisasja ostueesõiguse teostamise volikogu. Seega on ostueesõiguse avaldus

esitatud Audru Vallavolikogu 21. detsembri 2001. a otsuse nr 181 alusel. Avalduse kohaselt pidi

hageja kandma müügihinna ja lepingu sõlmimisega seotud kulud notari deposiitkontole avalduse

koostamise päeval. Raha deponeeriti aga alles 23. jaanuaril 2002. a. Hageja ei esitanud ühtegi tõendit

selle kohta, et kostja oleks keeldunud temale pakutud raha vastu võtmast ja asjaõiguslepingut

sõlmimast.

Lisaks teatas kostja, et on 18. jaanuaril 2002. a vaidlustanud Audru Vallavolikogu 21. detsembri

2001. a otsuse nr 181 halduskohtus ja palus tsiviilasja menetlemise peatada. Ka leidis kostja, et

hageja ei ole tasunud riigilõivu omandiõiguse tunnustamise nõudelt.

3. Pärnu Maakohtu 13. septembri 2002. a määrusega peatati tsiviilasjas menetlus kuni Pärnu

Halduskohtu otsuse jõustumiseni. Pärnu Halduskohtu 24. septembri 2002. a otsusega jäeti kostja

kaebus Audru Vallavolikogu 21. detsembri 2001. a otsuse nr 181 peale rahuldamata. Tallinna

Ringkonnakohtu 30. mai 2003. a otsusega Pärnu Halduskohtu otsus tühistati, kaebus rahuldati ning

volikogu otsus tühistati. 18. septembri 2003. a määrusega uuendas Pärnu Maakohus tsiviilasjas

menetluse.

4. Pärnu Maakohus jättis 29. jaanuari 2004. a otsusega hagi rahuldamata, tühistas Pärnu Maakohtu

25. aprilli 2002. a hagi tagamise määruse kinnistule hageja kasuks käsutamise keelumärke kandmise

kohta, mõistis hagejalt kostja kasuks välja kohtukuluna 5500 krooni ja hagejalt riigituludesse

riigilõivuna 4750 krooni.

Otsust põhjendas kohus sellega, et kohus on Audru Vallavolikogu otsuse ostueesõiguse teostamiseks

tühistanud ja vallavanema pädevuses ei olnud otsustada ostueesõiguse teostamise üle. Vastavalt

kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 50 lg 1 p-le 2, Audru valla põhimääruse p-le 10

ning Audru valla vara valdamise, kasutamise ja käsutamise korra § 5 lg-le 1 otsustab kinnisasja

ostueesõiguse teostamise üle volikogu. Kuna halduskohus on volikogu vastava otsuse tühistanud ja

vallavanemal puudus pädevus ostueesõiguse teostamise otsustamiseks, on hageja avaldus

ostueesõiguse teostamiseks tühine ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Kohus viitas seejuures

enne 1. juulit 2002. a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 96 lg-le 2 ja §-le 98.

Riigilõivu mõistis kohus hagejalt välja põhjendusega, et hageja oli jätnud selle tasumata

omandiõiguse tunnustamise nõudelt, kuigi tegemist on hinnaga hagiga.

5. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 14. oktoobri 2004. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata.

Otsuse põhjenduste kohaselt kuulus AÕSRS § 20 lg 1 järgse kinnisasja ostueesõiguse kasutamise

otsustamine vallavolikogu pädevusse. Maakohus leidis põhjendatult, et kuna halduskohtu otsusega

tühistati ostueesõiguse teostamise õiguslikuks aluseks olev volikogu otsus, on hageja avaldus

ostueesõiguse teostamiseks tühine ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Kinnisasja ostueesõiguse

kasutamiseks ei piisanud üksnes sellest, et vallavanemal on esindusõigus valla esindamiseks.

7. Hageja esitas Riigikohtule ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus

apellatsioonikohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada.

8. Riigikohus tühistas 19. aprilli 2005. a otsusega ringkonnakohtu otsuse ning saatis asja samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Riigikohus leidis, et ringkonnakohtul tuleb selgitada, kas vaidluse asjaolude kohaselt on

asjaõigusseadusest tulenevad ostueesõiguse teostamise eeldused täidetud. Ostueesõiguse teostamise

eelduseks on notariaalselt tõestatud avalduse esitamine müüjale või ostjale ja ostuhinna tasumine

ning nende eelduste täitmise korral on ostueesõigust teostanud isikul õigus nõuda enda kandmist

kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse. Kuna pooled vaidlevad selle üle, kas ostueesõiguse

teostamise avaldus on tühine, sest halduskohtu otsusega on selle aluseks olev volikogu otsus

tühistatud, tuleb selgitada, kas vallavanem oli pädev ostueesõigust teostama. Kuni volikogu otsuse

tühistamiseni tuli seda täita ning vallavanem seda ka vastavalt talle antud pädevusele tegi. Kuigi

volikogu otsus tühistati, kehtis see õiguspärasena ajal, kui vallavanem esitas ostueesõiguse teostamise

avalduse. Vallavanemal oli kehtiv volitus ostueesõiguse teostamiseks. Põhjused, miks tühistati

volikogu otsus, ei muuda ostueesõiguse teostamise avaldust tagasiulatuvalt esindusõiguseta isiku

tehinguks ning tühiseks TsÜS § 103 lg 1 mõttes.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

9. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30. septembri 2005. a otsusega maakohtu otsuse lõppjäreldustes

muutmata, kuid muutis otsuse põhjendusi.

Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu seisukohaga, et kuna kohus on tühistanud vallavolikogu

otsuse kasutada ostueesõigust ja vallavanema pädevuses ei olnud otsustada ostueesõiguse teostamise

üle, on hageja avaldus ostueesõiguse teostamiseks tühine. Kuni volikogu otsuse tühistamiseni tuli

seda täita, mida vallavanem vastavalt talle antud pädevusele ka tegi. Lisaks vallavanema

esindusõigusele tahteavalduse tegemise ajal pidid täidetud olema ka ostueesõiguse teostamise

materiaalõiguslikud eeldused. Kohalikul omavalitsusel on AÕSRS § 20 lg 1 järgi ostueesõiguse

teostamise õigus üksnes olulise avaliku huvi olemasolul ja ainult kooskõlas proportsionaalsuse

põhimõttega.

Kuigi ostueesõiguse teostamiseks esitatud avaldus on tsiviilõiguslik tahteavaldus, ei saa seda käsitada

lahus selle aluseks olevast avalik-õiguslikust otsustusest. Kuigi lõpptulemusena muutuvad kohaliku

omavalitsuse ostueesõiguse teostamisel ka tsiviilõigused ja -kohustused, on ostueesõiguse teostamise

protsessis määravaks avaliku õiguse põhimõtted. Sätestades kohaliku omavalitsusüksuse jaoks

omandireformi ajaks oluliselt laiemad alused ostueesõiguse kasutamiseks, on AÕSRS § 20 lg 1

avalik-õiguslik norm. Vallavanema volitused tulenesid just sellest aktist ning seda mitte üksnes

formaalselt, vaid 21. detsembri 2001. a otsusega oli volikogu otsustanud kasutada temale seadusega

antud ostueesõigust. Õige ei ole väide, et volikogu otsus ostueesõiguse kasutamise kohta ei ole

suunatud kostja kui üksikisiku õiguste ja kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele, vaid

tegemist on organisatsioonisisese otsustusega oma tsiviilõiguste kasutamiseks. Kuigi ostueesõiguse

teostamine on oma olemuselt tsiviilõiguslik tehing, ei ole võimalik jätta kõrvale asjaolu, et

tahteavalduse väljendajaks oli avalik-õiguslik juriidiline isik. Osaledes eraõiguslikes suhetes, peab

avalik-õiguslik juriidiline isik arvestama avaliku õiguse põhimõtete ja normidega. Põhiseaduse § 15

lg-st 1 tulenevalt peab isikul olema võimalus end kaitsta ka sellisel juhul, kui avaliku võimu tehtud

eraõigusliku tehinguga (nt ostueesõiguse kasutamisega) on rikutud tema subjektiivseid avalikke

õigusi. Tsiviilkohtumenetluse normid ei keela üldkohtul arvestada avaliku õiguse normidega ja neid

täiendavalt kohaldada. Vastupidine kahjustaks õiguskaitse efektiivsust. Vaidluse lahendamisel tuleb

arvestada, et AÕSRS § 20 lg-s 1 sätestatud võimalus kujutab endast olulist sekkumist põhiseaduse

§ 32 lg-ga 1 kaitstud omandiõigusesse. Nimetatud sättes ettenähtud ostueesõigust võib kasutada vaid

olulise avaliku huvi rahuldamiseks. Vaidluses volikogu otsuse kehtivuse üle asus Tallinna

Ringkonnakohus 30. mai 2003. a otsuses haldusasjas nr 2-3/193/03 seisukohale, et avaliku huvi

põhistusena toodud asjaolud ei ole piisavad ega kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega,

õigustamaks kohaliku omavalitsuse sekkumist põhiseadusega kaitstud omandiõigusesse. Maakohus ei

saanud jätta seda arvestamata.

Kuna Audru Vallavolikogu 21. detsembri 2001. a otsus nr 181 on kohtuotsusega tühistatud, ei ole

võimalik hageja nõuet rahuldada. Nõustuda ei saa hageja väitega, et nimetatud haldusakt ei riiva

kostja õigusi, sest sellega ei teostatud ostueesõigust. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 20 lg-

st 1 tuleneva ostueesõiguse teostamise õiguslik alus, s.o avalik-õiguslik põhistatus, tulenes üheselt

volikogu vastavast otsustusest. Asjaolu, et kostja ei ole eraldi vaidlustanud 28. detsembri 2001. a

avaldust, ei võimalda teha asjas teistsugust järeldust.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes otsuse tühistada, hagi

rahuldada ning mõista kostjalt välja riigilõiv 4810 krooni ja ringkonnakohtus kantud õigusabikulud

15 045 krooni.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt eiras ringkonnakohus Riigikohtu tõlgendust

asjaõigusseaduse sätetele, mis reguleerivad ostueesõiguse teostamise eeldusi. Ringkonnakohtu

otsusest ei nähtu, missugusest asjaõigusseaduse sättest tuleneb volikogu otsuse kehtivus kui eeldus

ostueesõiguse teostamiseks. Ostueesõiguse teostamise eeldused ei tulene AÕSRS §-st 20.

Menetlusosalised ei ole väitnud, et volikogu otsus ostueesõiguse kasutamise kohta on eelduseks

ostueesõiguse teostamisel. Pooled vaidlesid selle üle, kas ostueesõiguse teostamise avaldus on tühine.

Seega ületas ringkonnakohus asja läbivaatamise piire, rikkudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 229 lg-t 2 ja § 319 lg-t 1.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 330 lg-t 6, sest ei vastanud hageja apellatsioonkaebuse väitele, et

ostueesõiguse teostamise avaldus kehtib, kuna kostja ei ole seda vaidlustanud. Samuti on vastamata

apellatsioonkaebuse väidetele, et volikogu otsus ei ole AÕS §-s 264 nimetatud avaldus ja et poolte

suhe ei ole muutunud avalik-õiguslikuks.

11. Kostja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus ei eiranud kostja arvates Riigikohtu suuniseid, sest Riigikohus lahendas

vallavanema volitustega seonduvad küsimused, kuid jättis lahendamata hagi rahuldamise

võimalikkuse. Kuna ostueesõiguse teostamiseks antud haldusakt on kohtuotsusega tühistatud, puudub

alus hagi rahuldamiseks. Ringkonnakohus ei ole ületanud asja läbivaatamise piire ega jätnud hageja

väidetele vastamata.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise

rikkumise tõttu. Kolleegium teeb TsMS § 691 p 5 alusel uue otsuse, millega tühistab ühtlasi

maakohtu otsuse ja rahuldab hagi.

13. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei ole vaidluse lahendamisel järginud Riigikohtu juhiseid,

rikkudes sellega otsuse tegemise ajal kehtinud TsMS § 365, mille kohaselt on Riigikohtu lahendi

seisukohad seaduse tõlgendamisel asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Sama põhimõte

tuleneb ka kehtiva TsMS § 693 lg-st 2. Samuti on ringkonnakohus vääralt kohaldanud

asjaõigusseaduse ostueesõigust reguleerivaid sätteid ja AÕSRS § 20 lg-t 1. Tulenevalt TsMS §-s 2

sätestatud tsiviilasja õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega läbivaatamise

põhimõtetest peab kolleegium võimalikuks ja vajalikuks lahendada vaidlus ise ja teha TsMS § 691

lg 5 alusel alama astme kohtute tuvastatud asjaolude alusel hagi rahuldav otsus.

14. Samas asjas 19. aprillil 2005. a tehtud otsuses leidis kolleegium, et asja lahendamiseks tuleb

selgitada, kas vaidluse asjaolude kohaselt on asjaõigusseadusest tulenevad ostueesõiguse teostamise

eeldused täidetud. Kuna pooled vaidlesid selle üle, kas ostueesõiguse teostamise avaldus on tühine,

sest halduskohtu otsusega on selle aluseks olev Audru Vallavolikogu otsus tühistatud, tuli selgitada,

kas vallavanem oli pädev ostueesõigust teostama. Seejuures leidis kolleegium, et vallavanemal oli

kehtiv volitus ostueesõiguse teostamiseks ning põhjused, miks tühistati volikogu otsus ostueesõiguse

teostamise kohta, ei muuda ostueesõiguse teostamise avaldust tagasiulatuvalt esindusõiguseta isiku

tehinguks ning tühiseks TsÜS § 103 lg 1 mõttes. Ringkonnakohus ei ole Riigikohtu seda seisukohta

sisuliselt järginud.

15. Asjas on tuvastanud järgnevad asjaolud:

- Aktsiaselts P ja kostja sõlmisid 13. detsembril 2001. a kinnistu ostu-müügi- ja asjaõiguslepingu,

millega kinnistu müüdi kostjale ja mille alusel kanti kostja omanikuna kinnistusraamatusse;

- Audru Vallavolikogu otsustas 21. detsembri 2001. a otsusega nr 181 kasutada müüdud kinnistu

suhtes ostueesõigust;

- 28. detsembril 2001. a tegi Audru vallavanem notariaalselt tõestatud avalduse ostueesõiguse

teostamiseks ja teavitas sellest nii müüjat kui kostjat;

- Tallinna Ringkonnakohtu 30. mai 2003. a otsusega tühistati Audru Vallavolikogu 21. detsembri

2001. a otsus nr 181.

16. Pooled ei vaidle selle üle, et 23. jaanuaril 2002. a deponeeris hageja müügihinna 76 233 krooni 50

senti notari deposiitkontole. Ei vaielda ka selle üle, et volikogu otsuse alusel oli vallavanem pädev

ostueesõigust teostama. Pooled vaidlevad selle üle, kas volikogu otsuse hilisema tühistamise tõttu

kaotas vallavanem ostueesõiguse teostamiseks volituse tagasiulatuvalt ja kas seetõttu on

28. detsembri 2001. a avaldus ostueesõiguse teostamise ajal kehtinud TsÜS § 103 lg 1 järgi tühine.

17. Kolleegium jääb 19. aprilli 2005. a otsuses väljendatud seisukoha juurde, et kuni vallavolikogu

otsuse tühistamiseni tuli seda täita ning vallavanem seda ka vastavalt talle antud pädevusele tegi.

Kuigi volikogu otsus tühistati, kehtis see õiguspärasena ajal, kui vallavanem esitas ostueesõiguse

teostamise avalduse. Vallavanemal oli kehtiv volitus ostueesõiguse teostamiseks. Põhjused, miks

tühistati ostueesõiguse teostamise aluseks olnud volikogu otsus, ei muuda ostueesõiguse teostamise

avaldust tagasiulatuvalt esindusõiguseta isiku tehinguks ning tühiseks TsÜS § 103 lg 1 mõttes.

18. Lähtudes eelnevast, on kolleegiumi arvates tuvastatud asjaõigusseaduses ostueesõiguse

teostamise ajal sätestatud ostueesõiguse kasutamise eeldused. Lähtudes AÕSRS § 20 lg-st 1, oli

hagejal õigus ostueesõigust teostada. Ka oli hageja ostueesõiguse teostamise ajal kehtinud AÕS § 264

lg-te 1 ja 2 kohaselt teatanud oma soovist ning astunud AÕS § 264 lg 3 kohaselt sõlmitud ostu-

müügilepingu järgi ostja asemele ning omandanud õiguse nõuda kostjalt kinnistusraamatusse kande

tegemist ja kinnistule omandiõiguse tunnustamist. Samuti ei vaielda, et hageja on ostueesõiguse

teostamise ajal kehtinud AÕS § 269 lg 1 kohaselt tasunud ostuhinna ja kinnistusraamatusse

kandmisega seotud vajalikud kulutused.

19. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga selles, et AÕSRS § 20 lg 1 alusel ostueesõiguse

teostamise protsessis on määravaks avaliku õiguse põhimõtted, ega ka selles, et hageja nõuet ei ole

võimalik rahuldada, kuna kohus on tühistanud Audru Vallavolikogu 21. detsembri 2001. a otsuse

nr 181. Ringkonnakohus märkis õigesti, et AÕSRS § 20 lg-st 1 tuleneva ostueesõiguse teostamise

õiguslik alus tulenes vallavolikogu vastavast otsusest. Samas jättis ringkonnakohus tähelepanuta

kolleegiumi seisukoha, et kuni tühistamiseni nimetatud vallavolikogu otsus kehtis ja seda tuli täita.

Seega ei tähenda vallavolikogu otsuse hilisem tühistamine seda, et ostueesõiguse teostamise eeldused

ei oleks täidetud. Eeltoodu alusel leiab kolleegium, et hageja on täitnud asjaõigusseaduses sätestatud

ostueesõiguse teostamise eeldused ja hagi tuleb rahuldada.

20. Kolleegiumi arvates on hageja nõude näol tegemist enne 1. juulit 2002. a kehtinud AÕS § 264 lg-

st 3 tuleneva nõudega kinnistule omandiõiguse tunnustamiseks ja kinnistusraamatu kande

parandamiseks. Nõude rahuldamise eeldused on täidetud, mistõttu loeb kolleegium kostja

omandiõiguse tuvastatuks ja TsÜS § 68 lg-le 5 tuginedes kostja nõusoleku antuks hageja kinnistu

omanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks.

21. Kuna kolleegium rahuldab hagi, lahendab kolleegium ka hageja kohtukulude jagamise nõude.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 järgi

kohaldatakse enne 1. jaanuari 2006. a alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende

kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Enne 1. jaanuari

2006. a kehtinud TsMS § 60 lg 11 järgi muudab kõrgema astme kohus kohtukulude jaotust, kui ta

muudab tehtud otsust või teeb uue otsuse asja alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata.

Kuna kolleegium rahuldab hagi, tuleb kostjalt hageja kasuks TsMS § 60 lg 1 alusel välja mõista

kohtukulud, s.o maakohtus tasutud 60 krooni riigilõivu ja ringkonnakohtus tasutud 4810 krooni

riigilõivu, samuti 3750 krooni hageja õigusabikulude katteks apellatsiooniastmes. Kokku tuleb

kostjalt hageja kasuks kohtukuludena välja mõista seega 8620 krooni. Samuti tuleb kostjalt

TsMS § 50 lg 3 alusel mõista riigituludesse hagi esitamisel vähem tasutud riigilõiv 4750 krooni.

Peeter Jerofejev, Ants Kull, Villu Kõve