3-1-1-146-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-146-05

Otsuse kuupäev

16. märts 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik

Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi Georgi Šubini süüdistuses KarS § 141 lg 2, § 175 ja

§ 177 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 12. septembri 2005. a otsus nr 2-

1/347/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Georgi Šubini kaitsja vandeadvokaat Jugans Grossmann,

kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

18. jaanuar 2006. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 12. septembri 2005. a otsus Georgi Šubini süüteoasjas

muutmata ja kaitsja kassatsioon rahuldamata.

2. Välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvel Advokaadibüroo Jugans Grossmann

kasuks 4248 krooni (neli tuhat kakssada nelikümmend kaheksa krooni) seoses kassatsiooni

koostamisega vandeadvokaat Jugans Grossmanni poolt.

3. Välja mõista Georgi Šubinilt riigi tuludesse 4248 krooni (neli tuhat kakssada nelikümmend

kaheksa krooni) määratud kaitsjale makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohtu 28. märtsi 2005. a otsusega tunnistati Georgi Šubin süüdi KarS § 177 lg 1, § 175

ja § 141 lg 2 p 1 järgi. Teda karistati vastavalt vangistusega üheks aastaks, kaheks aastaks ja

seitsmeks aastaks. KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel kohaldati G. Šubinile liitkaristusena kergemate

karistuste raskeima karistusega kaetuks lugemise teel vangistus seitsmeks aastaks, millest arvati maha

vahi all viibitud aeg üks aasta, kaks kuud ja kaheksateist päeva.

G. Šubin tunnistati KarS § 177 lg 1 järgi süüdi selles, et 18. juulil 2003. a kutsus ta alaealise T. B.

Tartust Pärnusse, juhatas tüdruku Raeküla metsa, kus pakkus alaealisele alkoholi ja käskis tal riided

seljast ära võtta, ning kui viimane seda ei teinud, hakkas ise T. B.-l riideid seljast võtma,

fotografeerides samal ajal alaealist, tehes temast 18 erootilist pilti. Neid pilte hoidis ta kuni

11. jaanuarini 2004. a oma elukohas. Sama sätte järgi tunnistati G. Šubin süüdi veel selles, et

4. oktoobril 2003. a kutsus ta alaealise A. G. Tartust Pärnusse, toimetas seal Raeküla metsa, kus

käskis tüdrukul alkoholi juua. Seejärel käskis ta alaealisel lahti riietuda ja kui A. G. seda ei teinud,

hakkas ise alaealisel riideid seljast võtma. A. G. hakkas selle peale kartma ja võttis end ise alasti,

misjärel G. Šubin fotografeeris A. G.-d, tehes temast 13 erootilist pilti. Ka neid pilte hoidis G. Šubin

kuni 11. jaanuarini 2004. a oma elukohas.

Karistusseadustiku § 141 lg 2 p 1 järgi tunnistati G. Šubin süüdi selles, et ta 2003. a septembris

kutsus I. C. elukohta Pärnus alaealise T. B., pakkus talle alkoholi, kasutas vägivalda, võttis kinni

juustest, lõi teda käte ja jalgadega ning astus vägivaldselt suguühendusse.

Karistusseadustiku § 175 järgi tunnistati G. Šubin süüdi T. B. ja A. G. kallutamises prostitutsioonile.

Pärast T. B. vägistamist ähvardas ta viimase enda kasuks tasuta tööle panna. G. Šubini valduses oli T.

B. poolt allkirjastatud ja eelnevalt G. Šubini dikteerimisel kirjutatud avaldused, milles T. B.

"kohustus" töötama G. Šubini heaks modellina erootilise ja pornograafilise sisuga piltide tegemisel ja

rahuldama tema sugulisi vajadusi. Seetõttu järeldas T. B., et tal tuleb hakata tegelema prostituudina.

Ajavahemikul 4. oktoobrist 2003. a kuni 11. jaanuarini 2004. a ahvatles G. Šubin korduvalt A. G.-d

prostituudina raha teenimiseks tööle minema. Kui kannatanu ei nõustunud, ähvardas G. Šubin, et kui

viimane tema heaks vabatahtlikult tööle ei hakka, siis ta sunnib teda tasuta töötama. Selleks lubas ta

tänavatele üles seada eelnevalt alasti A. G.-st tehtud fotod ja telefoninumbri, samuti ähvardas, et tal

on alaealise A. G.-ga sõlmitud lepingud, mille alusel võib ta tütarlapsega teha ükskõik mida. Sellest

järeldas A. G., et G. Šubin tahab hakata teda prostituudina teistele müüma. Samuti tegi G. Šubin

A. G.-le ettepaneku värvata teisigi tüdrukuid prostituutideks ja pakkus iga tüdruku värbamise eest

rahalist tasu.

2. Maakohtu otsuse peale esitas G. Šubin ringkonnakohtule nii enda kui kaitsja vandeadvokaat Rünno

Roosmaa koostatud apellatsioonid, milles taotleti maakohtu otsuse tühistamist ja G. Šubini

õigeksmõistmist. Neid taotlusi põhjendati järgnevalt.

Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust. T. B.-st ja A. G.-st tehtud fotosid ei saa käsitleda

erootiliste fotodena, sest neil puudub erootikale omane kujutamisviis ja eesmärk. Ka ei

demonstreerinud G. Šubin tehtud fotosid teistele. Vägistamise süüdistuses on aga tõendamata teo

toimepanemise viis, aeg ja muud tehiolud. Süüdistuse formulatsioon, mille järgi kuriteo

toimepanemise aeg on hajutatud tervele kuule, võtab süüdistatavalt võimaluse end reaalselt kaitsta,

sealhulgas alibit esitada. Samuti pole kohus kõrvaldanud selles osas vastuolusid kannatanu ja

tunnistajate ütlustes. Prostitutsioonile värbamise süüdistust ei ole aga tõendatud, sest ainsateks

süüstavateks tõenditeks on kannatanute ütlused.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 12. septembri 2005. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja

apellatsioonid rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et erootilisena KarS § 177 lg 1 mõttes tuleb

käsitada pilte, mille eesmärk on seksuaalelamuse esilekutsumine kunstilise kujundi kaudu. Pidades

silmas kriminaalasjale asitõenditena lisatud fotode tausta, nendel kujutatud tütarlaste poose ja

kujutamisviisi nõustus ringkonnakohus maakohtuga, et need on vaadeldavad erootiliste kujunditena,

mille eesmärgiks on seksuaalse elamuse tekitamine.

Puutuvalt apellatsiooni väitesse, et G. Šubin hoidis kõnealuseid fotosid vaid enda juures ega

demonstreerinud neid teistele isikutele, märkis kohtukolleegium, et KarS § 177 lg 1 näeb ette

vastutuse alaealise kasutamise eest modellina erootilise teose valmistamiseks, millise teo

toimepanemises ongi G. Šubinile süüdistus esitatud.

Ringkonnakohus leidis, et G. Šubinile esitatud vägistamise süüdistuses ja maakohtu otsuses kuriteo

toimepanemise aja määratlemine kuulise täpsusega ei riku süüdistatava kaitseõigust. Ringkonnakohus

ei pidanud vajalikuks analüüsida seoses vägistamise süüdistusega väiteid G. Šubini võimaliku alibi

kohta põhjusel, et maakohtu istungi protokollist ja apellatsioonist ei nähtu alibi kasutamist

kaitsetaktikana. Samuti ei nõustunud ringkonnakohus apellatsioonis toodud väidetega vägistamise

episoodi osas kogutud tõendite vastuolulisuse kohta, märkides, et maakohtu otsuses sisalduva

analüüsiga on need veenvalt kõrvaldatud.

Ringkonnakohus ei nõustunud väitega, nagu oleks G. Šubinile KarS § 175 järgi esitatud süüdistus

tõendamata. Kohtu hinnangul tõendasid tema süüd mõlema kannatanu piisavalt detailsed ütlused, mis

olid kooskõlas ka muude kriminaalasjas kogutud tõenditega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

4. G. Šubini kaitsja vandeadvokaat Jugans Grossmann esitas ringkonnakohtu otsuse peale

kassatsiooni, milles taotleb maakohtu ja ringkonnakohtu süüdimõistvate kohtuotsuste tühistamist ja

kaitsealuse õigeksmõistmist. Oma taotlusi põhjendab kassaator järgnevalt.

G. Šubinile süüksarvatud fotode tegemist on ebaõigesti käsitatud erootiliste teoste valmistamisena,

sest neis fotodes puudub erootika element. Kaitsja väite kohaselt puudus G. Šubinil soov kõnealuseid

pilte teistele isikutele demonstreerida, mistõttu ei saa neid üldse KarS § 177 lg 1 mõttes teosteks

lugeda. Seda põhjusel, et kaitsja hinnangul eeldab teose mõiste igal juhul ka teose demonstreerimist

üldsusele.

Karistusseadustiku § 141 lg 2 p 1 järgi süüditunnistamisel puudus G. Šubinil reaalne võimalus end

kaitsta ja esitada alibit, sest kuriteo toimepanemise aeg oli hajutatud võimalikule kolmekümnele

päevale. Ringkonnakohus ei andnud ka hinnangut apellatsiooni väidetele, et vägistamise süüdistus

võib olla kannatanu väljamõeldis ja kõrvaldatud pole selle episoodi kohta kogutud erinevate tõendite

vahel esinevad vastuolud.

Ainsaks tõendiks G. Šubini süüdistamisel KarS § 175 järgi on olnud kannatanute ütlused. Sellega on

nõustunud ka ringkonnakohus. Kannatanute ütlustesse tuleb aga suhtuda kriitiliselt, sest nad võivad

tegutseda G. Šubini suhtes kättemaksuhimuliselt.

5. Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Küllike Kase kassatsioonivastuses taotletakse

kassatsiooni rahuldamata jätmist. Prokurör ei nõustu kassaatori väitega selle kohta, et kannatanutest

tehtud fotod ei ole käsitatavad erootiliste teostena. Prokurör leiab, et vägistamise toimepanemise aeg

on piisavalt määratletud, samuti on põhjendamatud kassatsiooni seisukohad süüdistuse

tõendamatusest KarS § 175 osas.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kassatsiooni ja kriminaalasja materjalidega, leiab, et

kassatsioonis esitatud väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks.

7. Kassatsioonis on väljendatud seisukohta, et G. Šubinile süüksarvatud fotode tegemist on ebaõigesti

käsitatud erootiliste teoste valmistamisena. Seda põhjusel, et neis fotodes puudub erootika - fotodel

on kujutatud lihtsalt tütarlapse alasti keha ilma vihjeta seksuaalsele toimingule ja need ei tekita

seksuaalset elamust. Samuti leiab kaitsja, et neid fotosid ei saa lugeda KarS § 177 lg 1 mõttes

teosteks, kuna teose mõiste eeldab igal juhul ka teose levitamist või vähemalt üldsusele

demonstreerimist, G. Šubin hoidis aga fotosid üksnes enda jaoks ega demonstreerinud neid kellelegi.

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium selliste väidetega ei nõustu.

Kohtud on põhjendatult leidnud, et erootilise teosena, kõnealuses asjas fotona, tuleb KarS § 177 lg 1

mõttes mõista teost, mille eesmärk on seksuaalelamuse esilekutsumine. Ringkonnakohus nentis

õigesti, et mõiste "erootika" eeldab KarS § 177 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisu tunnusena

õiguslikku hinnangut, mille andmine kuulub eelkõige kohtu pädevusse.

Kriminaalkolleegium leiab, et kohtud on sellise hinnangu ka andnud - pidades silmas tehtud fotode

tausta, nendel kujutatud tütarlaste poose ja kujutamisviisi, on kohtud jõudnud järeldusele, et need on

vaadeldavad erootiliste kujunditena, mille eesmärgiks on seksuaalse elamuse tekitamine. Arvestades

neid tegureid ja eriti silmas pidades asjaolu, et alaealised tütarlapsed on fotode tegemiseks

spetsiaalselt poseerinud, lükkas ringkonnakohus ümber kaitsja väite selle kohta, nagu oleks

süüdistatav jäädvustanud fotodel pelgalt alasti või osaliselt paljastatud keha, mis ei ole karistatav

KarS § 177 järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus oma seisukohti

veenvalt põhjendanud ning kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldustega.

9. Kassaatori arvamus, nagu eeldaks KarS § 177 lg-s 1 märgitud pornograafiline või erootiline teos ka

selle levitamist või vähemalt üldsusele demonstreerimist, on ekslik.

G. Šubinit süüdistati KarS § 177 lg 1 järgi alaealiste kasutamises modellina erootilise teose

(erootiliste piltide) valmistamisel. Selle sätte tähenduses mõistetakse teosena pornograafilise või

erootilise sisuga pilti, filmi või muud teost. Loomulikult saab ka pornograafilise või erootilise sisuga

teos olla väljendatud ja tajutav üksnes mingisuguses objektiivses vormis, mis võimaldab selle

reprodutseerimist ja levitamist. Kuid kuna KarS § 177 lg-s 1 sisalduv süüteokoosseis on täidetud

ainuüksi alaealise kasutamisega sellise teose valmistamisel, ei ole süüteokoosseisu täitmise aspektist

oluline ei teose enese valmimine ega selle järgnev võimalik kasutamine. Sellest tulenevalt ei ole

asjakohased kassaatori väited selle kohta, et G. Šubin tegi kõnealused fotod ainult enda jaoks ja

hoidis neid üldsuse eest varjatuna.

10. Kassatsiooni kohaselt on ainsaks tõendiks G. Šubini süüdistamisel KarS § 175 järgi kannatanute

ütlused. Väidetavalt on sellega nõustunud ka ringkonnakohus, kes kassaatori hinnangul ei suhtunud

sarnaselt maakohtule kannatanute ütlustesse piisavalt kriitiliselt. Kaitsja arvates võivad need ütlused

olla ajendatud kättemaksusoovist.

Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et taotledes Riigikohtult sellisel viisil oma kaitsealuse

õigeksmõistmist KarS § 175 järgi esitatud süüdistuses, tugineb kaitsja mitte kohtute poolt

kindlakstehtule, vaid oma versioonile asetleidnust. Seoses sellega kordab kriminaalkolleegium, et

vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid.

Vastates apellatsioonis tõstatatud küsimustele selgitas ringkonnakohus põhjendatult, et ka kannatanu

ütlused on kriminaalmenetluses tõendiks. Ringkonnakohus nõustus ühtlasi kannatanute ütlustest

tehtud maakohtu järeldustega ning rõhutas, et nende ütluste sisu on kooskõlas teiste kriminaalasjas

kogutud tõenditega, eelkõige kriminaalasjas asitõendiks tunnistatud fotodega alasti alaealistest ning

nende poolt G. Šubini ettepanekul allkirjastatud "lepingutega". Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab,

et hinnates kannatanute ütluste tõepärasust ja tõsiseltvõetavust kogumis ja koostoimes teiste asjas

kogutud tõenditega, ei ole kohtud seega menetlusnorme rikkunud.

11. Tulenevalt KrMS § 62 p-st 1 on üheks tõendamiseseme asjaoluks kuriteo toimepanemise aeg.

Seega tuleb nii süüdistuses (süüdistusaktis) kui ka isiku süüditunnistamisel ära näidata, millal on teo

objektiivse koosseisu asjaolud realiseeritud, kusjuures isiku süüditunnistamisel saab see tugineda vaid

tõendamise tulemusel kujunenud veendumusele. Samas ei kirjuta seadus ette, millise täpsusega tuleb

teo toimepanemise aeg tuvastada. Sellega seoses on Riigikohtu kriminaalkolleegium kriminaalasjas

nr 3-1-1-51-00 tehtud kohtuotsuses märkinud, et kuriteosündmust saab ajalises mõttes lugeda

tuvastatuks mitte üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega (RT III

2000, 14, 153). Kas kuriteo toimepanemise aeg võib olla määratletud kindla ajahetkena või

ajavahemikuna ja milline võib olla selle ajavahemiku pikkus, see sõltub iga konkreetse kriminaalasja

esemeks oleva teo tehioludest. Viimatiöeldu ei anna aga alust järelduseks, et kuriteo toimepanemise

aja määratlemine on vähetähtis. Vastupidi - see aeg tuleb määratleda võimalikult täpselt ning kuriteo

toimepanemise aja määratlemata jätmine nagu ka põhjendamatult ebatäpne määratlemine võib

kujutada endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes, samuti rikkuda

oluliselt süüdistatava õigust kaitsele.

12. Kõnealuses asjas pani süüdistatav nii süüdistuse kui kohtuotsuste kohaselt T. B. vägistamise

toime 2003. aasta septembrikuus. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei pea asjakohaseks kaitsja väiteid

selle kohta, et vägistamise toimepanemise aja sellise määratlemisega rikuti G. Šubini kaitseõigust

sellega, et süüdistatavalt võeti võimalus end muuhulgas alibiga kaitsta. Kriminaalkolleegium märgib,

et alibi kasutamine kaitseversioonina tähendab süüdistatava väidet, et ta objektiivselt ei saanud

kuritegu toime panna, sest viibis sel ajal kusagil mujal. Käesolevas asjas ei ole aga süüdistatav

eitanud viibimist 2003. a septembrikuus koos kannatanuga kuriteo toimepanemise kohas (kd VI, tl

22-23). Seetõttu on ainetu kaitsja väide G. Šubini kaitseõiguse rikkumisest sellega, et tal ei

võimaldatud end alibiga kaitsta.

13. Seoses kassatsioonis korratud väidetega selle kohta, et kohtud pole kõrvaldatud vastuolusid

vägistamise osas kogutud erinevate tõendite vahel ning ei ole andnud hinnangut kaitsja seisukohale,

et vägistamine võib olla vaid kannatanu väljamõeldis, märgib kriminaalkolleegium, et

ringkonnakohus käsitles kaitsja neid väiteid. Seejuures leidis ringkonnakohus põhjendatult, et

maakohtu otsuses on tõendeid analüüsitud piisava põhjalikkusega ja vastuolud erinevate tõendite

vahel on veenvalt kõrvaldatud. Seetõttu oli põhjendatud ka ringkonnakohtu juhindumine KrMS § 342

lg 3 p-st 1, mis annab ringkonnakohtule õiguse jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud

kordamata võimalusega lisada omapoolseid põhjendusi. Riigikohtu kriminaalkolleegium

ringkonnakohtu sellises tegevuses kriminaalmenetlusõiguse rikkumist ei täheldanud.

14. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna

Ringkonnakohtu 12. septembri 2005. a otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata.

15. G. Šubini kaitsja määratud korras vandeadvokaat J. Grossmann esitas Riigikohtule taotluse 4248

krooni õigusabikulude hüvitamiseks. Kriminaalkolleegium peab seda taotlust põhjendatuks ja

mõistab 4248 krooni välja riigieelarvest eraldatud vahenditest Advokaadibüroo Jugans Grossmann

kasuks. KrMS § 186 lg 2 alusel kuulub see summa väljamõistmisele G. Šubinilt riigi kasuks.

Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg