3-1-1-18-06 · Riigikohus

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-18-06

Määruse tegemise koht ja kuupäev

Tartu, 15. märts 2006

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri Ilvest

Kohtuasi

Kriminaalasi R. K. süüdistuses KarS § 275 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 11. jaanuari 2006. a määrus kriminaalasjas nr 1-

05-322

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kannatanu M. S. esindaja vandeadvokaadi abi Mati Maksing, määruskaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

17. veebruar 2006, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 11. jaanuari 2006. a määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. R. K. anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 275 järgi selles, et ta 8. mai 2004. a õhtul kella üheksa ja kümne vahel Harjumaal

M. M. trahteri juures asuvas bussipeatuses solvas ebatsensuursete sõnadega ametikohustuste täitmisele asunud Põhja

Politseiprefektuuri Lääne-Harju politseiosakonna konstaabel M. S.-i.

Samas kriminaalasjas anti KarS § 121 järgi süüdistatuna kohtu alla ka F. M., kuid tema suhtes määruskaebemenetlust ei toimu.

2. 8. novembri 2005. a kohtuistungil Harju Maakohtus esitas Põhja Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Steven-Hristo

Evestus taotluse R. K. suhtes kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMS § 202 alusel. R. K. nõustus menetluse lõpetamisega ja

kohustusega maksta 424 krooni ja 80 senti kriminaalmenetluse kulude katteks, samuti 1000 krooni riigituludesse.

3. Harju Maakohtu 8. novembri 2005. a määrusega lõpetati KrMS § 202 alusel kriminaalmenetlus R. K. süüdistuses KarS

§ 275 järgi. Kohtumäärusega kohustati R. K. tasuma riigituludesse 1000 krooni. Samas loeti see kohustus ka täidetuks, kuna R.

K. oli nimetatud summa juba tasunud. Kohus mõistis R. K.-lt riigi kasuks välja ka 424 krooni ja 80 senti riigi õigusabi kulude

katteks.

Maakohus nõustus prokuröri seisukohaga, et R. K. süü ei ole suur ja menetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi.

4. Harju Maakohtu määruse peale esitas kaebuse kannatanu esindaja Mati Maksing, kes taotles maakohtu määruse tühistamist

ja kriminaalmenetluse jätkamist.

Kaebuses leiti, et ehkki KrMS § 385 p 7 kohaselt ei ole maakohtu vaadeldava määruse vaidlustamine võimalik, tuleb seda

lähtudes Riigikohtu praktikast siiski lubada. Kaebuse esitaja märkis, et Harju Maakohtu määrusega on tõlgendatud ekslikult

materiaalõigust ja rikutud kannatanu põhiseaduslikku õigust aule ja heale nimele (Põhiseaduse § 17). Samuti ei ole maakohus

tuvastanud, kas ja mil moel on R. K. heastanud või asunud heastama kuriteoga tekitatud kahju.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 11. jaanuari 2006. a määrusega jäeti kannatanu esindaja määruskaebus läbi vaatamata.

Ringkonnakohus märkis, et KrMS § 385 p-s 7 sisaldub otsene keeld vaidlustada KrMS §-de 201, 202 ja 203 alusel tehtud

kriminaalmenetluse lõpetamise ja uuendamise määruseid. Kannatanu esindaja osutatud Riigikohtu praktika, mille kohaselt

tuleb kriminaalmenetluses oportuniteedipõhimõtte alusel langetatud lahendit lugeda kriminaalasja lõplikuks lahendiks, lähtub

Kriminaalmenetluse koodeksi ning Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seaduse kehtivusajal valitsenud

õiguslikest arusaamadest ega ole vahetult ülekantav kehtivasse kriminaalmenetlusõigusesse. Kuna erinevalt Apellatsiooni ja

kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustikust sätestab KrMS § 385 ammendava loetelu kohtumäärustest, mille

vaidlustamiseks määruskaebemenetluses on kehtestatud otsene keeld, ei ole kehtivas kriminaalmenetlusõiguses enam võimalik

määruskaebeõiguse esemeline laiendamine.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

6. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse kannatanu esindaja M. Maksing, kes taotleb ringkonnakohtu

määruse tühistamist ja maakohtu määruse peale esitatud kaebuse ringkonnakohtule menetlemiseks saatmist. Määruskaebuse

esitaja põhiseisukohad on järgmised.

Kui avaliku menetlushuvi puudumise ja isiku süü väiksuse tõttu otsustab kriminaalmenetluse lõpetamise KrMS § 202 lg 7

alusel prokuratuur, on kannatanul võimalus selle otsustuse vaidlustamiseks KrMS § 228 lg 2 alusel Riigiprokuratuuris ning

viimasega mittenõustumisel KrMS § 230 lg 1 alusel maakohtus. Pole millegagi põhjendatud, et juhul, kui kriminaalmenetluse

lõpetab avaliku menetlushuvi puudumise ja isiku süü vähesuse tõttu kohus, on kannatanu kaebeõigus välistatud.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. juuni 2004. a määruses asjas nr 3-1-1-57-04 väljendatud seisukohad on arvestatavad ka

kehtivas kriminaalmenetlusõiguses. Viidatud lahendis asus kriminaalkolleegium seisukohale, et isikul, kelle subjektiivseid

õigusi võib kriminaalasjas tehtav lõplik lahend riivata, peab olema võimalus seda vaidlustada. Ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 14. novembri 2005. a määruses asjas nr 3-1-1-125-05 on leitud, et üksnes formaalne seadusest tulenev

määruskaebuse esitamise võimatus ei tarvitse olla määruskaebuse läbivaatamise takistuseks. Tehes viimatinimetatud lahendi

kehtiva kriminaalmenetlusõiguse pinnalt, ei pidanud Riigikohus vajalikuks varasemaid põhimõttelisi seisukohti muuta.

Käesoleval juhul on Harju Maakohtu 8. novembri 2005. a määrusega rikutud kannatanu subjektiivset põhiseaduslikku õigust

aule ja heale nimele. Samuti on maakohtu määrusega tõlgendatud materiaalõigust sedavõrd ekslikult, et see võib oluliselt

mõjutada isikute käitumist ja edasist kohtupraktikat, tuues kaasa vajaliku respekti ja usalduse kadumise avaliku võimu suhtes.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas on Põhiseaduse § 24 lg-le 5 tuginedes tõepoolest laiendatud

kaebeõigust nendele kriminaalasja terviklahenduseks olevatele kohtulahenditele, mille vaidlustamist menetluskord ette ei näe.

Kuid seda üksnes tingimusel, et vaidlustatava kohtulahendiga riivatakse kaebuse esitaja põhiõigust ja et kaebuse esitajal

puudub tõhus võimalus oma õiguste maksmapanemiseks väljaspool kriminaalmenetlust.

Käesolevas asjas ei ole kannatanu esindaja, vaidlustades R. K. suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist, osutanud ühelegi

kannatanu põhiõigusele, mida oleks kannatanul võimalik kaitsta üksnes lõpetatava kriminaalmenetluse raames. Aule ja heale

nimele tekitatud varalise ja/või mittevaralise kahju heastamist saab kannatanu nõuda tsiviilkohtumenetluse korras. Tulenevalt

riigi karistusvõimu monopolist ei ole kannatanul aga õigust nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras

süüditunnistamist ja karistamist. Samuti ei saa kriminaalkolleegiumi hinnangul kannatanu õigusi rikkuda määruskaebuse

esitaja väidetud oht, et Harju Maakohtu vaidlustatud määruse alusel kujuneb välja kohtupraktika, mis seab löögi alla avaliku

võimu suhtes eksisteeriva respekti ja usalduse. Seda juba ülalmärgitud põhjusel, et on olemas efektiivne menetlus, mis tagab

isikule au ja väärikuse kaitse ka väljaspool kriminaalmenetlust.

Kuna käesolevas asjas pole viidatud ühelegi kannatanu õigusele, mille tõhus kaitsmine oleks võimalik üksnes

kriminaalmenetluse abil, ei pea kriminaalkolleegium vajalikuks ega protsessuaalselt võimalikuks võtta seisukohta küsimuses,

kas ja kui, siis millises ulatuses on Riigikohtu varasem praktika kriminaalasja n.-ö. lõplike lahendite suhtes eksisteeriva

kaebeõiguse laiendamisel ülekantav kehtivasse kriminaalmenetlusõigusesse. Ühtlasi märgib kriminaal-kolleegium, et

käesoleval juhul jättis ringkonnakohus kannatanu esindaja määruskaebuse Harju Maakohtu 8. novembri 2005. a määrusele

õigesti KrMS § 385 p 7 alusel läbi vaatamata.

8. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 388 lg-st 4 ja § 361 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna

Ringkonnakohtu 11. jaanuari 2006. a määruse muutmata ja kannatanu esindaja määruskaebuse rahuldamata.

Hannes Kiris, Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest